Põhjalik juhend igavese nooruse säilitamiseks: pika ja täisväärtusliku elu saladused

Jaapanlaste arvates on igaühel siin maailmas oma ikigai — elu eesmärk ja põhjus elada. Héctor García ja Francesc Mirallese raamat “Ikigai” analüüsib Jaapani Okinawa saare õnnelike ja igavesti noorte 100aastaste ja vanemategi elanike pikaealisuse tagamaid ja püüab lahti mõtestada peamist: mida siis ikkagi tähendab ikigai, mille olemasolu lubab saare inimestel nautida lõbusat ja teguderohket pikka elu?

Kuidas on nad oma ikigai leidnud? Selgelt määratletud ikigai, eluiha ja kirg, on midagi, mis annab rahulolu, õnnetunde ja sisu elule ning aitab elada vaimses ja füüsilises tippvormis võimalikult kaua.

Selle raamatu eesmärk on aidata lugejal üles leida oma ikigai, ent kirjeldatakse ka jaapani filosoofiat ning antakse nõuandeid ihulise ja hingelise ärksuse säilitamiseks.

KATKEND RAAMATUST

Võti vananemise vastu

Igapäevased nipid, mis soodustavad pikka ja meeldivat teekonda

Juba enam kui sajand oleme suutnud pikendada eluiga 0,3 aasta võrra iga elatud aasta kohta. Mis juhtuks, kui me suudaksime tänu tehnoloogia arengule lisada iga aasta kohta mitte 0,3, vaid ühe aasta?

Teoreetiliselt me jõuaksime bioloogilise surematuseni ehk paokiirusel pikaealisuse poole.

Tuleviku-uurijad, nagu Ray Kurzweil või Aubrey de Grey, on optimistid ja kinnitavad, et paokiiruseni võime jõuda juba lähikümnendite jooksul. Teised teadlased on vähem optimistlikud ja ennustavad, et ühel hetkel jõuame maksimaalse vanuse piirini, mida ei saa ületada ükskõik kui eesrindlikku tehnoloogiat kasutades. Tänapäevase bioloogia kinnitusel võimaldab meie rakkude taastumise suutlikkus elada hädavaevu vanemaks kui 120 aastat.

Aktiivne meel ja noor keha

Klassikast tuntud moto mens sana in corpore sano — terves kehas terve vaim — meenutab meile, et mõlemad, nii mõistus kui ka keha, on olulised ja üks haakub teisega. Need ongi kõige tähtsamad tegurid, mis võimaldavad pikki aastaid elada nooruslikult, kasutada aktiivselt “mõttemasinat” aju ja olla võimeline õppima uut ning omandama uusi oskusi. Ergas meel sunnib inimest otsima tervislikke eluviise, mis lükkaksid vananemise kaugesse tulevikku.

Nii nagu füüsilise tegevuse puudumine pärsib keha sooritusvõimet ja mõjutab meeleolu, mõjutab vaimse tegevuse puudumine aju ja toob kaasa neuronite vähenemise ja neuronitevahelise sidemete katkemise, mis omakorda põhjustab reageerimiskiiruse vähenemist. Seetõttu ongi oluline hoida aju pidevalt aktiivses tegevuses.

Iisraeli psühholoogiaprofessor Shlomo Breznitz on üks vaimsete harjutuste tähtsuse eestkõnelejaid, kelle kinnitusel vajab aju vormi säilitamiseks palju stimuleerimist. Ta tõi välja vastuolu selle vahel, mida inimesele meeldib teha ja mida tal oleks kasulik teha.

Teleintervjuus kirjeldas teadur eriti just vanemaid inimesi kammitsevat kommet laskuda rutiini, neile meeldib teha toiminguid, mida nad on alati harjunud tegema ja mis neil hästi välja tulevad. Kõike seda suudavad nad teha kiiresti, automaatselt ja tõhusalt, mõtlemata tehtava peale.

Probleem peitub aga aju klammerdumises rutiini ja ainuke võimalus mugavustsoonist välja rabelemiseks on millegi uue ja teistsugusega tegelemine. Väljapääs on ajule uue teabe andmises.

Uus informatsioon sunnib aju otsima ja looma uusi seoseid ning seda tehes ta elavneb. Seega on kokkupuude muudatustega, hoolimata sellest et need võivad tekitada ärevust, vajalik mugavustsoonist väljumiseks.

Vaimse treeningu mõju on teaduslikult tõestatud. Breznitz peab seda mitmel tasandil oluliseks: “Te hakkate treenima oma aju ja teete seda mingi ülesande abil, millega puutute kokku esmakordselt. Alguses tundub see raske, kuid õppides näete, et see toimib. Teisel korral tuleb see juba palju kergemini välja, ja nii edasi, iga kord üha paremini. Selline kordamineku mõju hingeseisundile on fantastiline. Seega saavutatakse kahekordne tulemus: sooritused muutuvad üha edukamaks ning lisaks tulemusele saabub vaimne rahulolu, mis mõjutab positiivselt enesetaju.”

Kui termin “vaimne treening” võib mõjuda pisut ülespuhutult, siis võib seda üle kanda mängulisemasse maailma, aktiivsesse suhtlusesse teiste eakamate inimestega kas või mängu kaudu, mis hoiab ära depressiooni, kuhu üksinduses on lihtne langeda, ning tekitab uusi soove ja aistinguid.

Alates kahekümnendast eluaastast hakkavad inimese neuronid vananema, kuid seda protsessi võimaldavad aeglustada vaimne töö, uudishimu ja soov pidevalt midagi uut õppida. Uutesse olukordadesse sattumine, iga päev millegi uue õppimine, mängimine ja suhtlemine teiste inimestega on oluline vananemisvastane ravim. Mida positiivsemaid aistinguid ja erisuguseid kogemusi iga päev saame, seda suurem on sellest kasu meie meeltele.

Stress — pikaealisuse oletatav mõrtsukas

Paljud inimesed näevad oma tegelikust east vanemad välja. Enneaegse vananemise põhjusi uurides jõuti järelduseni, et oluline süüdlane on stress, sest kriisiperioodidel kulu(ta)b keha rohkem kui tavaolukorras. Degeneratsiooniprotsessi uurides jõudis Ameerika stressiinstituut järelduseni, et suurem osa terviseprobleemidest on stressi põhjustatud.

Heidelbergi ülikooli haigla korraldas samateemalise uuringu, mille jooksul noor arst pidi stressiküllast tööintervjuud tehes lahendama poole tunni jooksul keerukaid matemaatikaülesandeid. Pärast seda võeti talt vereanalüüs ja see näitas, et veres sisalduvad antikehad olid reageerinud stressile samuti, nagu need reageerivad haigustekitajatele, aktiviseerides valke nende vastu võitlemiseks. Probleem seisneb selles, et samaaegselt kahjutekitajate neutraliseerimisega saavad kahjustada ka terved rakud, mis toob kaasa enneaegse vananemise.

Samasugust teemat käsitleti 2004. aastal California ülikoolis, kus vaadeldi 39 oma lapse haiguse tõttu stressis oleva naise andmeid, mida võrreldi samataoliste naiste rühma omadega, kellel olid terved lapsed ja madal stressitase.

Võrdlusandmetele tuginedes leiti, et stress kiirendab rakkude vananemist, sest ta moondab rakkude kromosoomide telomeere (telomeer on kromosoomi ots, kus asub replitseeritav DNA). Stressiolukorras kromosoomiotsad nõrgenevad, mis omakorda mõjutab oluliselt rakkude uuenemist, milles on kromosoomi otstel tähtis roll. Uuring kinnitas, et mida rohkem kannatab organism stressi all, seda enam kannatavad selle all rakud.

Kuidas stress toimib?

Tänapäeval elavad paljud inimesed konkurentsi tingimustes pidevalt kiirustades. Olukorras, kus inimene võtab vastu uut informatsiooni, on loomulik, et keha on ärevusseisundis ning valmisolekus millegi raske või ohtlikuga hakkama saada või sellega võidelda. Stress on organismile kasulik ja võimaldab tal rasketes tingimustes ellu jääda. Evolutsiooni käigus on stress võimaldanud inimolendil saada hakkama erinevate takistustega ja põgeneda röövloomade eest.

Ohutunne või häire käsib neuronitel aktiveerida ajuripatsi, mis toodab adrenokortikotroopset (ACTH) hormooni, mis levib kehas sümpaatilise närvisüsteemi kaudu. Seejärel aktiveeruvad neerupealised, mis vabastavad adrenaliini ja kortisooli. Adrenaliin kiirendab hingamist ja südamelöökide sagedust ning valmistab lihased ette tegutsemiseks. Sel viisil on keha valmis kiiresti reageerima oletatavale ohule.

Lisaks sellele suurendab kortisool glükoosi vabanemist veres ja dopamiini hulka, mis on vajalik “akude laadimiseks” uutele väljakutsetele vastu astumisel.

KOOPAINIMESED:

On suurema osa ajast jõudeolekus. Tunnevad stressi vaid konkreetsel juhul.

Reaalsed ohud: kiskja võis inimese elu hoobilt lõpetada
Kortisooli ja adrenaliini järsk tõus ohuolukorras hoidis keha elusa ja tervena.

TÄNAPÄEVAINIMESED:

Suurema osa ajast töötavad ja on tähelepanelikud ükskõik millise ähvarduse ootel.
Ööpäevaringselt “võrgus”, oodates teateid nutitelefonilt
Aju seostab telefoni vibreerimist või e-kirja saabumist “ähvardava kiskjaga”.
Keha saab pidevalt väikseid kortisooliannuseid.

Mõistlikul tasemel on need protsessid kasulikud igapäevastele väljakutsetele vastuastumiseks, kuid inimese elu täielikult vallutanud stress on kahjulik. Pikaajaline stress mõjub degeneratiivselt, sest pidev ärevusseisund avaldab mõju mäluga seotud neuronitele ja toodab sekretsiooni pärssivaid hormoone, mille vähenemine võib põhjustada depressiooni. Lisaks sellele võib see põhjustada teiseseid kõrvaltoimeid, nagu ärrituvust, unetust ja ärevust, ka vererõhu tõusu. Seega tuleb vahet teha heal stressil, mis hoiab keha ja vaimu erksa ning aktiivsena, ja pideval ülemäärasel stressil, et vältida keha enneaegset vananemist.

Jaapanlaste abinõud stressi leevendamiseks

o Tehke tavalisest rohkem veeprotseduure. Kuulake lõõgastumise ajal muusikat. Lihaspinge lõdvestamiseks kasutage vastavaid vannisoolasid.
o Hoidke oma töölaud, maja ja tuba — kõik teid ümbritsev — korras ja puhas. Esimesi stressiilminguid sedastades korrastage kindlasti oma elukeskkond.
o Tehke võimlemisharjutusi, ärge unustage sirutamist, venitamist ja sügavat hingamist.
o Järgige tasakaalustatud toitumist.
o Hästi mõjub pea masseerimine sõrmedega.
o Ükskõik millist tüüpi meditatsioon. Tõhusam võib see olla rühmas, sest tõenäoliselt õnnestub teil pikaajaline mõtisklus eraldi selleks ettenähtud rahulikus kohas paremini kui üksinda kodus, kus kummitavad argiaskeldused.

Stressi teadlik vähendamine

Olenemata sellest, kas meid ähvardab reaalne või kujutletav oht, on sellest tekkiv stress kergesti äratuntav, sest lisaks ärevusseisundi tekkele avaldub see psühhosomaatiliselt, väljendudes nii seedesüsteemi kui ka naha muudatustes. Seetõttu on tähtis vältida stressi laastavat mõju. Eksperdid soovitavad seda teha täiesti teadlikult (mindfulness). Teadlikkust kui mõistet kasutatakse väga erinevates kontekstides. Inglise keeles on sellele mõistele isegi mitu vastet, nagu awareness, consciousness ning ka mindfulness. Need kõik on laiemas tähenduses sama tähendusega — olla teadlik millestki, mida me teeme.

Mindfulness’i abil stressi vähendamine tähendab tegeleda iseendaga, jälgida tähelepanelikult oma keha rutiinseidki reaktsioone, olla neist teadlik. Selline toiming võimaldab vähendada kontrollimatuid mõtteid.

“Me peame õppima oma tegevust juhtiva autopiloodi väljalülitamist. Küllap teab igaüks mõnda inimest, kes lõunat süües räägib telefoniga või uurib märkmikku. Kui temalt küsida, kas omlett, mida ta sõi, oli sibula või juustuga, ei oska ta vastata,” kirjeldas ohtliku spiraalkäitumise lõksu sattunud inimesi Robert Alcíbar, kes pärast tõsise stressi all kannatamist pani punkti oma palavikulisele elutempole ja hakkas mindfulness’i õpetajaks.

Üks viis sellise seisundi saavutamiseks on meditatsioon, mis aitab filtreerida väljastpoolt tulvavat informatsiooni ja takistab selle jõudmist kehasse. Mindfulness’ini võib jõuda hingamisharjutuste, jooga ja oma keha jälgimise ning uurimise kaudu.

Raamatu “Naudi stressivaba elu” autor Andrés Martín julgustas teadlikkust kasutama järgmistes olukordades:

o ärgates kuni voodist tõusmiseni,
o kodust lahkumiseks valmistudes,
o kas jalgsi või ühistranspordiga ühest kohast teise liikudes ,
o oodates,
o erinevate toimingute vahepeal,
o pausi ajal midagi süües või juues,
o kehalisi harjutusi tehes,
o igapäevaseid kodutöid tehes,
o puhkehetkel ja voodisse heites.

Praktilise harjutamise ja enesekoolituse käigus aktiviseerub stressi leevendav teadlikkus ja pikeneb eluiga.

Kerge stress on tervisele kasulik

Nii nagu pidev ja liigne stress on pikaealisuse ning vaimse ja füüsilise tervise tunnustatud vaenlane, on madal stressitase inimesele kasulik.

Columbia ülikooli õppejõud Howard Steven Friedman vaatles kontrolli all oleva stressi positiivset külge. Enam kui kahekümne aasta jooksul tehtud uuringutest nähtus, et madala stressitasemega inimesed, kes töötavad õhinaga püstitatud eesmärgi nimel, elavad kauem rahulikuma elustiili valinud ja varem pensionile siirdunud inimestest. Friedman järeldas uuringu kokkuvõttes, et väikestes kogustes stressi on kasulik, sest “kerges stressis inimesed üritavad järgida tervislikke elukombeid, nad suitsetavad ja tarvitavad alkoholi vähem”.

Seega pole midagi üllatavat, et paljud 100-aastased inimesed, kellega selle raamatu tegemisel tutvusime, räägivad oma pingelisest ja teguderohkest elust, mil töötasid kõrge vanuseni.

Jätkub homme…