Tegelikult on nutikas kasutada mõlemat varianti. Ent üheaegselt seda teha on keerukas. Samaaegselt mõistuse ja südamega elamine nõuab palju energiat ning on tohutult pingeline. Kui inimene tunnetab midagi väga teravalt, siis on peaaegu võimatu teda seejuures mõtlema panna. Hormoonid hakkavad möllama ning seetõttu ei õnnestu mitte kuidagi vaikselt ja arukalt mõtiskleda. Ometi on üpris reaalne mõlemaid kordamööda kasutada. Kõigepealt tuleks läheneda intellektuaalselt ning leida vastus küsimusele, mida teeksid lähtuvalt ratsionaalsest arvestusest? Hiljem aga kuulatada intuitsiooni. Ning alles siis võiks määrata oma suhtumise antud otsusesse. See kõik kokku ongi teadvustamine. Üksnes teadvustades on võimalik elada kooskõlas nii südame kui mõistusega.

Oma rolli mõistmine

Probleemi lahendamiseks on tarvis esitada endale õiged küsimused. Enne seda aga on mõttekas selgeks teha, kes sa ise oled ning millisest rollist lähtuvalt küsimusi esitad. Näiteks, kas esitad küsimusi armukadeda naise või targa naise positsioonilt? Armukade küsib: „Mida teha, et mees ei petaks mind?“ Tark naine aga küsib: „Mis meie suhetes toimub? Miks ma ei ole oma eluga rahul? Miks mees ei ole rahul?“

Teadvustades oma rolli, millest lähtuvalt esitad küsimusi, on selle rolli valik tähtsaim etapp probleemi lahendamiseks. Peab mõistma, kes nimelt otsustab ning kus asub see, kes võtab elulisi otsuseid vastu. Millised on tema piirid, millised ressursid?

Milline on küsimus, selline on ka vastus. Õigesti esitatud küsimus ei ole mitte pool otsusest, vaid pigem otsuse vundament. Kui küsimus on algselt valesti formuleeritud, siis pole võimalik ka korrektset vastust saada.

Kes mõjutab eesmärki. Eesmärk pole midagi, lähtepunkt on kõik. Võib ju enda ette püstitada suurepärase eesmärgi ning märkida ära tee selle saavutamiseks, ent ometi see ei õnnestu. Enne kui kusagile minna, peab teadma täpselt, kust ja kuhu. Ilma oma asukohta määramata osutub teekond mõttetuks. Sa võid sattuda kuhu iganes. Paljud on arvamusel, et neil on eesmärk, tegelikult aga see eesmärk omab just neid.

• Parem keeruline kui vale otsus. Lihtsad otsused võluvad neid, kes ei taha näha olukorra kogu keerukust.
• Kõrgendatud meeleolus inimesed alahindavad reeglina riske ja takistusi.
• Enda kui vaatleja täpne tundmine mõjutab suuresti eesmärkide püstitamist.

Küsimused enda „asukoha“ tuvastamiseks

1. Milline on sinu nägemus konkreetsest situatsioonist?
2. Mis juhtub, kui võtad vastu otsuse? Millised tagajärjed sellel võivad olla? Millised probleemid ja konfliktid tekivad? Kelle ja kelle ning mille ja mille vahel?
3. Miks see probleem tuleb lahendada? Miks just nimelt praegu?
4. Kes veel peale sinu saab otsusest kasu või kahju?

Küsimused otsuse vastuvõtmiseks

1. Millisel moel saab lahendada vasturääkivusi nende vahel, kes soovivad muutusi ja nende vahel, kes neid ei soovi?
2. Mis on tarvis selleks konkreetselt teha?
3. Otsuste tagajärjed. Kuidas sa iseloomustaksid olukorda, mis tekib?
4. Mis toimub sinuga kohe pärast otsuse vastuvõtmist?
5. Milline on sinu meelest olukord mõne aasta pärast?

Usalduse maksumus

Kas ennast tasub usaldada? Enne kui sellele vastata, võiks täpsustada, kui kalliks see sulle maksma läheb. Usaldada tasub siis, kui oled võimeline ka veidi kahtlema. Pime usaldus viib tupikusse. Eriti kiiresti juhtub see siis, kui sinuga asutakse manipuleerima. Sel juhul ei usalda sa iseennast, vaid seda ennast, kes on ilma jäetud enesekriitilisest meelest. See meenutab pimedat, kui tema saatja võib viia teda kuhu iganes. Paljud alluvad sellele saatjale, eelistades seega valet keerulisele. Nad valivad reeglina lihtsad ja valed otsused.

Valiku hind

Küsimus valikust on selle hinna küsimus, mida oled nõus maksma. Loomulikult tingimusel, et suudad õigesti hinnata.

Kõigil on õigus valida. Ent seda õigust kasutab vaid see, kes on valmis seda hinda ka maksma. Valiku tegemisel peab silmas pidama, et sageli meie aju ei vali, vaid lihtsalt selgitab meie valikut. Valik, mis näib ratsionaalne, on tegelikult vaid selgitus. See, kelle on programmeerinud vanemad, kool ja internet, ei oma enamasti valikut. Valik on juba tema eest tehtud. Seega ei kanna ta ka vastutust.

Igal juhul on valiku langetamisel rohkem šansse, kui see on tehtud tõeliste eesmärkide ja väärtuste mõjutusel. Tegemata valik toitub üksnes illusioonidest, oletustest ja õigustustest. Parem teha ja kahetseda, kui jätta tegemata ning kahetseda kogu elu tegemata jätmise pärast.

Allikas: Psihhologija, detsember 2015 - jaanuar 2016