Psühhoteraapia pakub erinevaid ravivõimalusi


Üldiste arusaamade kohaselt tegelevad psühhiaatrid ja psühhoterapeudid vaimsete häirete ja hingehädade all kannatavate inimeste ravi ja profülaktikaga. Psühhoteraapia mõistet on aga eri riikide teaduskirjanduses käsitletud väga mitmekesist vaatvevinklist. Viimaste andmete põhjal tuntakse maailmas üle 400 erineva psühhoteraapia koolkonna.

Kõikide koolkondade puhul on oluline see, et psühhoteraapia hõlmab kahe või rohkema inimese koostööd, kus psühhoterapeut kasutab teadlikult ja sihipäraselt psühholoogilisi vahendeid selleks, et aidata patsiendil mõista oma seisundit ning elamusi, tundeid ja käitumist tervenemise suunas muuta. Psühhoteraapia sihiks on patsiendi vabanemine vaimset tervist kahjustavatest sümptomitest, minakontseptsiooni avardumine, enesehinnangu tõstmine, valikuvõimaluste tunnetamine ja käitumisvõimaluste laiendamine. Psühhoteraapilised suhted keskenduvad ehtsusele, empaatiale ja arsti ja patsiendi teineteise tingimusteta aktsepteerimisele.

Psühhoteraapias tunnistatakse, et maailm on ülimalt keeruline ning et olnut on võimatu muuta. Muuta saab vaid eesootavat, kuid seegi ei pruugi alati õnnestuda. Terapeut ei huvitu alati patsiendi minevikuprobleemidest, tavaliselt palutakse kirjeldada oleviku probleeme. Probleemide käsitlemisel tugineb arst-psühhoterapeut ABC komponentidele, kus A on sündmused, B uskumused, C emotsioonid ja käitumine.

Teoreetilise suunitluse alusel on psühhoteraapia koolkondadeks psühhoanalüütiline, käitumuslik kognitiivne, humanistlik (eksistentsiaalne), süsteemne-reflektiivne, gestaltteraapia, psühhodraama, probleeme lahendav lühiteraapia, mis omakorda sisaldab psühhodünaamilist fokuseeritud teraapiat ja kriisiteraapiat jne. Psühhoteraapia koolkonnad muutuvad jätkuvalt kolmes erinevas suunas.

Psühhodünaamiline suund tugineb isiksuse arenguga seotud konfliktide seosele lapsepõlvega. Sotsiaalkultuuriline suund peab oluliseks eri sugupoolte ja eri demograafiliste rühmade konflikide lahendamist. Kognitiivne suund peab inimest ratsionaalseks, keda ümbritseb kompleksne sotsiaalne keskkond.

Tuntumad psühhoteraapia koolkonnad

Üheks psühhoteraapias kasutatavamaks võimaluseks on kognitiivne teraapia, kus orienteerutakse probleemi lahendamisele. Iga selline seanss algab tegevusplaani arutamisega, määratakse kindlaks kesksed probleemid, mida seansil käsitletakse. Seansi käigus on oluline tagasiside, kusjuures ravialune saab ka koduülesandeid. Oluline on see, et patsient saaks kognitiivsest teraapiast vahendeid oma probleemide iseseisvaks lahendamiseks. Kognitiivse teraapia rakendamisel kasutatakse sokraatilist meetodit, mis tähendab, et arst ei vasta patsiendi küsimustele, vaid esitab ise selliseid küsimusi, mis aitavad patsiendil jõuda vastusteni. Ühtlasi keskendutakse uute sotsiaalsete oskuste õpetamisele, enesekinnituse tugevdamisele, üldise ja võimaliku tegevusaktiivsuse suurendamisele.

Ratsionaal-emotsionaalse teraapia rajaja on Albert Hellis. Selles teraapias on ettekujutus inimesest kui keerukast biosotsiaalsest organismist, kel on omane püstidada eesmärke ja neid jälgida. Keskne on ratsionaalsuse mõiste. Ratsionaalsed kognitsioonid vastavad tegelikkusele ja aitavad inimesel oma põhieesmärke saavutada.

Väga oluliseks psühhoterapeutiliseks suhtlemisviisiks on patsiendi kuulamine. Kuulamisel on oluline kannatlikkus, lõdvestunud olek ja hoidumine hinnangutest. Nii ei tohiks ignoreerida ravialuse kuulamist. Lubamatu on võltsrahustamine põhimõttel — küll kõik korda saab ning hinnangulisus põhimõttel — nii ei tohi teha. Vältima peaks ka ühe või teise vestlusteema tõrjumist ning stampvastuseid nagu — selline on elu.

Loe ka: Psühholoog, aita
Foorum: soovitage psühholoogi