Raamatukatkend: kuhu minna, kui sul pole kuhugi minna?

 (9)
Raamatukatkend: kuhu minna, kui sul pole kuhugi minna?
Foto: Meisi Volt-

Katkend Mare Grau reisiromaanist "Võõramaalane", kirjastuselt Petrone Print.

Teise nädala lõpus hakkasid Miinat närima kahtlused, et ta emandaga ei ole kõik korras. Sophia päevad olid täidetud hilise ülestõusmisega, hoolika tualeti, keskpäevaeinega toas ja pärastlõunase jalutuskäiguga Hyde Parkis. Esimesel nädalal einestas ta koos Miinaga õhtuti ühise lõunalaua taga hotelli söögitoas teiste hotellielanike seltsis. Aga teise nädala alguses hakkas mõisapreili kurtma peavalude üle ja lasi söögi omale tuppa tuua. Ühel õhtul, kui Miina söögilauast nende tuppa naasis, leidis ta oma emanda pulmakleiti selga proovimas. See oli üleni kortsus — oli see ju olnud kogu aeg emanda sumadanis. Miina oli kleidi olemasolu juba peaaegu unustanud.
“Varsti läheb mul seda ju vaja!” hüüatas Sophia von Hindenburg võidukalt. Miina oli veidi kohkunud, aga mõtles siis, et võib-olla on ta emand noore lordi käest teateid saanud. Ja varsti on nad teel oma
uude mõisa.

Ühel õhtul — see oli kolmanda nädala keskel — saabus Sophia von Hindenburg, kes oli soovinud üksi pargis jalutada, hotelli söögilauda hilinemisega. Ta juuksed olid segamini ja ta olek tundus närviline. Siiski tõusid Comte de Barry, reverend Thomas ja härra Topps viisakalt püsti ja kui parunipreili oli närviliselt enda ette vahtides istet võtnud, jätkus õhtusöök täielikus vaikuses, mida katkestas vaid supilusikate klõbin taldrikutel.
Korraga küsis Miina noor emand vastasistuvalt Comte de Barrylt vigases prantsuse keeles: “Kas te tunnete lord Ethelmere’i?“ Küsitletu kallutas pead ja ja täpsustas viisakalt: “Excusez moi, keda ma peaksin tundma, preili?” Sophia von Hindenburg pöördus siis hotellipidajanna poole, kes oli just tühja supitirinaga kööki minemas, ja küsis talt saksa keeles: “Kas Comte de Barry teab lord Ethelmere’i? Lordil on suur mõis… Ja ma olen temaga kihlatud!” lisas ta pärast väikest pausi, silmades ebatavaline sära.

Kui hotellipidajanna oli selle ebalevalt Comte de Barry jaoks inglise keelde pannud, sai mõisapreili tõlke vahendusel teada, et Comte de Barry teab ühte lord Ethelmere’i, õigemini Ethelmere’i hertsogit, kes on hallipäine vanahärra, aga tal on poeg, noor lord, õigemini lord Twickenham, kes on juba abielus ja tal on mitu last ning et ta viibib tihti nädalate või kuude kaupa mingitel asjaoludel kusagil kontinendil. Comte de Barry oli aukülaline mitmes Londoni klubis, mille tõttu on ta Londoni seltsieluga võrdlemisi hästi kursis.

Järsku olid kõikide pilgud Sophia von Hindenburgil. Mis ta oli öelnud? Ta on kihlatud kellegagi, kes on juba abielus? Kus nad kihlusid? Ja mida ta siin Londonis õieti teeb? Ja tema toatüdruk? Võib-olla see ei olegi toatüdruk? Miina ei teadnud, kuhu oma pilku peita. Ta noor emand oli läinud näost
väga valgeks ja tundus, et ta hakkab iga hetk minestama. Miina sööstis üles, haaras emanda õlgade ümbert kinni ja hakkas teda trepist üles talitama. Tuppa jõudnult riietas Miina emanda seelikutest lahti ja aitas ta voodisse. Viimane kuuletus vaikselt, enda ette vahtides.

Hommikul, kui Miina tuli üksi hommikusöögiks trepist alla, tervitas hotellipidajanna teda mornilt ja ütles, et Miina ja ta emand peavad samal päeval lahkuma. “Minu asutus on heas kuulsuses, teie
kohalviibimine on tekitanud mu kostilistes ebatervet elevust, see pole hea mu hotelli mainele — seepärast palun ma teid endale uus koht leida.“ Hommikusöögilaua ümber oli vaid reverend Thomas naise ja tütardega, kes Miinat uudishimulikult jälgisid. Viimane kaotas korraga söögiisu. Ta näksis vaid natuke keedetud muna ning läks siis tagasi tuppa, kus tal tuli hotellipidajanna karm sõnum oma emandale edasi anda.

Loe veel

Kui ta ukse avas, võttis teda vastu lauluümin ja ebaloomulikult naeratav mõisapreili, kes oli end taas pulmakleiti riietanud. “Me peame lahkuma? Aga loomulikult, lord Ethelmere ju ootab mind.”
Nii nad läksidki — Sophia von Hindenburg valges kortsus kleidis, õnnis ilme näol, Miina sumadani ja mureliku näoga kannul. Nad tallasid kaua mööda Londoni tänavaid. Oli taas palav suvepäev ning
higi ja hobusesõnniku lehk püsis peaaegu muutumatuna igal pool, kust nad läbi läksid. Hyde Parkist möödudes segunes sinna peeneid parfüüme ja eksootiliste lillede lõhnu. Sophia von Hindenburg ja ta toatüdruk Miina moodustasid ekstsentrilise paari — üks oma valge kleidi ja kiirustava kõnnakuga, teine oma suure sumadaniga vaevu esimesel kannul püsides ja aeg-ajalt saksa keeles hüüdes: “Fräulein, entschuldigen Sie, bitte!” Mõnikord vaatas mõni möödakäija neile uudishimulikult järele, aga enamasti olid inimesed tänaval ametis omaenda asjadega ega pööranud neile kahele erilist tähelepanu. Londonlased olid poolemeelsete ja ekstsentrikutega harjunud.

Keskpäevaks olid nad teinud tiiru peale tervele Hyde Parkile. Miinal õnnestus lõpuks emandat veenda natukeseks pargipingile maha istuma ja ostis neile oma kõrvalepandud teenistuse eest mööduvalt puuviljamüüjalt paar õuna. Peatus tundus toovat Sophia von Hindenburgi tagasi mõistusele. Ta vaatas äkki enda ümber ja sosistas: “Kus me oleme?” Kui Miina talle seletas, mis terve hommikupooliku jooksul oli juhtunud, pani mõisapreili käed näo ette ja nuuksus: “Mida me nüüd peale hakkame?“ Miina polnud oma emandat kunagi enne nuuksumas näinud. Mõisapreili
paistis alati teadvat, mida teha, see tähendab — kuni viimase ajani. Miina pani arglikult ette, et nad hakkaksid otsima öömaja. Väljavaade veeta öö võõras linnas lageda taeva all täitis teda õudusega. Sophia von Hindenburg oli temaga päri.

Niisiis, terve pärastlõuna veetsid kaks noort naist hotellide uksi kulutades. Kuna mõisapreili ei paistnud olevat päris toibunud, pidi Miina talle appi tulema, seletades — kätega vehkides ja paari
meeldejäänud ingliskeelset sõna kasutades -, et nad vajavad öömaja. Aga igal pool öeldi neile ära. Sophia von Hindenburgi valge kleit ja korratu välimus ei äratanud auväärsete asutuste pidajates usaldust. Miina ei heitnud siiski veel meelt.

Oma otsingutel liikusid nad vähehaaval eemale Hyde Parki ümbrusest ning üha lähemale idapoolsetele kvartalitele. Üha rohkem sattusid nad kulunud ja lagunenud olemisega tänavatele. Hästiriietatud härrasrahvas, kes saabus ja lahkus uhketes kaarikutes, vaheldus räbalates, paljajalu tammuvate lastekarjadega. Õhtul, kui Sophia von Hindenburg ja ta toatüdruk Miina olid läbi proovinud kõik siivsa väljanägemisega hotellid ja võõrastemajad, otsustasid nad proovida vähem siivsaid. Neil oli õnne juba esimeses neist, mille fassaad oli ehk veidi kulunum kui teistel võõrastemajadel ja mille päevinäinud viidal ilutses: “Ashford Lodgings”.

Selle omanik — küürakas ja kortsus vanamees — vaatas kahte uustulnukat, kelle juuksed olid segamini, riided kortsus ja põsed õhevil, ning otsustas kiiresti. “Neli penni öö eest nina pealt ja maksta kohe,” ütles ta kraaksuva häälega. Sophia von Hindenburg, kes oli juhtimise jälle enda kätte võtnud, sai aru ainult neljast pennist ja ulatas võõrastemajapidajale oma ridikülist neli münti. Vanamees näitas näppudel, et tal tuleb maksta kaks korda nii palju. Nende tuba oli teisel korrusel, kuhu viis kägisev kitsas trepp. Kohalejõudnult selgus, et nad ei olnudki selle ainukesed elanikud. Mööblist lageda toa kolmes nurgas olid end juba õlekottide peal sisse seadnud teised öömajalised: ühes nurgas päevinäinud riiete, aga heatahtlike nägudega vanapaar, teises nurgas kahvatu näoga noor naine väikese lapsega ning kolmandas nurgas noorepoolne mees, kes tundus olevat ametnik.

Sophia von Hindenburg ja Miina olid astunud tuppa, kaenlas linad ja Miinal ka küünal, mis omanik neile oli andnud. Naised olid toakaaslaste nägemisest päris ehmunud, aga nad olid päev läbi linna
mööda tammumisest puruväsinud ja Miina leidis, et vähemalt linad tunduvad puhtad ning kui ta oli viivu ringi vaadanud, otsustas ta, et toanaabrid on ausa olemisega inimesed.

Öö saabus ebatavalise vaikusega. Kuigi tuba oli rahvast täis, ei tihanud keegi juttu teha, otsekui häbenedes oma olemist selles armetuvõitu olukorras. Toa ainukesest aknast, mis vaatas teiste majade tagaseinu ja korstnaid, paistis aeg-ajalt kahvatu kuuvalgus. Vahetevahel oli kuulda vaid ametniku krõbistamist oma leivakoti kallal ja lapsega noore naise köhahoogusid. Miina aitas pimedas oma emanda riidest lahti ja vabastas seejärel ennast rõivastest. Ta voltis seelikud hoolikalt kokku ja pani õlekoti jalutsisse emanda kleidi kõrvale. Nad pidid magama samal õlekotil ühe teki all. Miina tundis läbi alusseeliku, kui ta keha kogemata emanda oma vastu puutus, kui kuum viimane oli. Tal on vist palavik, mõtles Miina. Mida ma siis teen, kui mõisapreili haigeks jääb? Aga ta ei jõudnud kaua selle üle juurelda, sest väsimus võttis ta üle võimust ning ta jäi magama.