Raamatukatkend: Kunagi ma räägin oma emast... kes õpetas mulle, et elu on ebaõiglane
Hall kuup, suur silm ees, nagu vaatleks ta uudishimulikult tänapäeva maailma, kuigi tal kunagi ei olnud võimalust jäädvustada seda, mis kord oli. Kõige tähtsamat.
Ei ole ka ühtki pilti neist kuudest, kui ema mind ootas, 1949. aasta sügisel, kui ta lõpuks jälle rasedaks jäi. Fotod, kus emal on seljas lehviv kleit, on tehtud kevadel, küllap sel kevadel, kui lehvivad kleidid moes olid. Kleidi all tundub ema kõht lame. Lootuses uue elu ümber taas paisuda. Kindlasti oli tõsi, mis isa ütles, et need aastad, kui mina olin väike, olid ema jaoks kõige õnnelikumad. Kuni ema ise oli vajalik, ei vajanud ta ise midagi enamat, sellest piisas.
Minu innukad sammud üle põranda, minu tugevad käsivarred,ema kaela ümber, minu hääl aiast. See oli ema, keda ma hüüdsin, ja ta vastas alati, mida ta iganes parajasti tegi, ikka vastas ta, kui ma hüüdsin. „Jah, sõbrake, mis sa tahad?” „Jah, tirtsuke, ma olen siin!”
Ema oli alati olemas — kindel ja vankumatu
Kui ema oli kodus, julgesin ma ära käia, teha üha suuremaid tiire sellesse, millest sai minu enda elu. Vanaisa ja vanaema olid jalgrattatortsu kaugusel, nagu ka mu üksikud mängukaaslased, nagu meri ja soo ja niit Suure aasa juures. Siis ehitati sild, mis sidus meid suure maaga. Terve maailm oli valla, või vähemalt Ramdala tasandik. Kui ma ukse lahti lükkasin, oli ema peaaegu alati kohal. Kui ma olin haige või kurb, kui kartsin või olin vihane, kui muretsesin selle pärast, et äkki tuleb jälle sõda, või selle pärast, et Pia isa peksis Pia ema, siis oli see ema, kelle juurde ma läksin.
Või jooksin. Või sõitsin rattaga nii kiiresti, kui jõudsin. Välisuks ei olnud kunagi lukus, ka öösel mitte. Me elasime saarel, kus kõik uksed olid lahti. Seal ei saanud mitte midagi juhtuda, meie hulgas, kes me kõik olime sõbrad või sugulased või vähemalt tundsime üksteist nii hästi, et kohtudes teretasime.
Meie, kes me usaldasime üksteist. Kui siis jalgrattad läksid kaduma ja kui varastati paate, kui kaks maja põlesid maha vaid mõnenädalase vaheajaga, siis olid need muidugi võõrad, kes olid saarele tulnud. Nii me arvasime, mis tähendas, et kuriteod jäidki välja selgitamata, kuna politsei ei otsinud õigest kohast. Meie hulgast, kes me usaldasime üksteist, iga ilmaga.
See on turvalisus, mida ma mäletan, lukustamata uste turvalisus, ja ema, kes oli kui sammas igapäevaelus — kindel ja vankumatu. Kui ema ei olnud kodus, oli laual kirjake, et ta on postis või sõitnud linna. Siis tuli ta koju kella kahese laevaga. Ema tuli alati koju kella kahese laevaga. Mitte kunagi hiljem, et ma oleks pidanud muretsema. Ja ma ei muretsenudki kunagi. Ma olin kas koolis või mängisin Beritiga. Kõige halvem, mis võis juhtuda, oli, et me Beritiga läksime tülli. Siis pidime vaatama, et jälle ära lepime, ja ma ootasin, et ema tuleks koju saiakestega või tooks vähemalt kaks pakki Domino-küpsist.
Laevaehitus, mis lõppes veriselt
Kord, kui ema oli ära, tuli meile pähe, et ehitame paadi lauajuppidest, mis me keldrist leidsime. Päev oli kui loodud paadiehitamiseks ja me kandsime need lauad välja Kuldsele aasale. Seal me seisime päikese käes ja naelutasime rõõmsalt, kuni Berit virutas endale vasaraga otse vastu pead. Veri nirises tema heledate juuste vahelt, jooksis alla paadivöörile. Laev ei saanudki meil valmis. Mitte pärast niisugust pauku. Berit rebis endal särgi seljast, istus, särk vastu pead surutud, oli vait ja veri jooksis. Kuni ema tuli koju ja trööstis meid küpsiste ja plaastriga. „Ega mina ei tulnud selle mängu peale,” ajas Berit süü enda pealt ära ja osutas väriseva sõrmega minu poole. „Hoopis tema.” Mina ütlesin, et ta valetab, et me mõtlesime selle koos välja ja et isa ütles, et võime mängida lauajuppidega, mis keldris vedelevad. „Ja-ja,” ohkas ema. „Ma ei oleks pidanud teie juurest ära sõitma. Kõik on minu süü.”
Või olin hoopis mina see, kes sai haamriga vastu pead, võibolla jooksis hoopis minu pea verd, kui mind lohutasid kleepuvad küpsised ja süüga koormatud emakäed. Mälupildid hajuvad, need katavad üksteist, kuni enam ei saa eristada nägusid ega kehasid. Kes oli kes. Kes mida tegi. Ainult tüüne suveõhk ja veendumus, et mingit ohtu ei ole. Mitte kuni ema on kohal nagu sammas.
Ema silmades sündisin ma teist korda. Ma peegeldusin temas. Kuni pöörasin selja ja lahkusin. Või oli see tema, kes esimesena ära läks. Ära sellesse maailma, mida ta pidi kaitsma, maailma, mille eest tema üksi võitles oma keha ja kätega. Nende kätega, mida ma mitte kunagi ei unusta: seda veidi konksus vasakut pöialt ja armi piki üht nimetissõrme — valget triipu, mis päikest peale ei võtnud. Mälestus noast, mis oli vääratanud. Ema käed paitasid minema valu ja mure, pimeduses tundsin neid käsi oma laubal ja lokkidel, mida kunagi ei andnud korda sättida: „No-noo, homme on kõik palju parem.”
Ema õpetas, et elu on ebaõiglane
Ma tean, et ta armastas mind. Ta ütles seda nii sageli, et ma enam ei kuulanudki. Ammu enam ei kuulanud, ammu, siis, kui karjusin, et vihkan teda.
Ta oli ju ainult mu ema. Ema, kes oli mulle õpetanud, et elu on ebaõiglane. Ta mõtles sellega tegelikult, et elu oli vägagi õiglane — teiste vastu. Aga tema vastu, just tema puhul oli asi vastupidi. Kõik, millest ta oli unistanud, läks peaaegu eranditult metsa. Ema ei süüdistanud ei jumalat, saatust ega ühiskonda. Kui ta oleks tõstnud pilgu ja vaadanud üle lahtede ja abajate, oleks ta võibolla avastanud mustri, mis oli suurem kui ringid köögipõranda linoleumil.
Aga just neid ta nägi, neid linoleumiringikesi. Ebaõiglus oli just seal, kuhu tema oma jala tõstis. „Isa on see, kes otsustab,” ütles ema ja pühkis küürimisharjaga, nii et must pesuvesi lõi loksudes üle punase ämbri serva. „Tema on peremees,” jutlustas ema ja hõõrus raevukalt harja köögilaua all. Seal oli lõunasöökide puru mäletamatutest aegadest, puru, mis jõuetult oli sinnapaika jäetud.
Kui põrandad olid valmis ja pesuvesi välja valatud, võis ema jääda toolile istuma. Rahul, et tal lõpuks õnnestus ülesanne täita. Või siis hakkas ta nutma. Just siis läks asi päris hulluks, kui ma olin veel väike ja tahtsin teda lohutada. Sest ma ei teadnud, kuidas ema uuesti rõõmsaks võiks muutuda. Kuidas täiskasvanute maailma õiglasemaks saaks teha.
Enda peale peab ka mõtlema!
Ma ei saanud ju öelda, et veel hullem on olla laps. Eriti kui oled laps, kelle ema on kaotanud lootuse õiglusele. Isehakanud ohvrina võttis ema endale muidugi teatud vabadused, rõõmsalt vilistades oma leidlikkuse peale. Nagu tookord vaarikavõsas. Kui me pidime pühapäevaseks magustoiduks marju korjama. Isa oli kodus, me kavatsesime istuda oma kitsas köögis vaatega aiale. Nautima.
Vaarikatihnik oli aia kõige kaugemas otsas, kus oli veel vaba maa, kus oli lubatud liikuda, riskimata teha midagi keelatut. Emal oli käes kollane plastämber, selle pidime marju täis korjama. Aga ämber ei saanudki täis. Ema pillas hajameelsusest mõned marjad maha, aga võttis need kohe üles, pistis suhu ja neelas silmanähtava mõnuga alla. „Oi kui hea.” „Aga ema,” noomisin mina, püüdes teda takistada ära söömast viimaseid marju ämbri põhjas. Aga ema käsi oli tugevam kui minu oma või siis oli ta kiirem kui mina. Juba haarasid ta sõrmed vaarikaid, need läksid katki, nii et mahl voolas.
„Võid viimased ära süüa,” ütles ema lõpuks suuremeelselt ja pühkis punase, kleepuva käega suud. Aga lõunasöök? Magustoit? Kas me ei pidanud marju koos sööma? Aga isa ju ei teadnud, et me emaga olime vaarikavõsas. Kiiresti pistsin käe ämbrisse, võtsin terve peotäie vaarikaid ja pistsin nahka. Panin siis ämbri suule ja raputasin viimasedki välja. Nii, nüüd on nad otsas. Kõik.
„Tubli,” kiitis ema ja lõi plastämbrit jalaga, nii et see lendas vaarikapõõsastesse. „Enda peale peab ka mõtlema.” „Pea seda meeles, tirtsuke.”
Naistekas avaldab katkendeid äsjailmunud raamatust “Kunagi ma räägin oma emast” kirjastuselt Atelje Guernica OÜ. Igal perekonnal on oma saladus millest ei tohi kõnelda ning mis võtabtähtsa koha meie elus, ka siis kui me üksikasju ei tea või ei mäleta. Avan uksesellesse, mida ema varjas.“ Esmapilgul sügav ülestunnistus oma „peresaladuse“ –rämpsukoguja kohta sisaldab ootamatuid viiteid tänapäeva suurtele teemadelenagu isikuvabadus, naisõiguslus, rollimudelid, tarbimishullus, jne. Autor Karin Thunberg onSvenska Dagbladeti hinnatud kolumnist, kellelt ilmub lihtsas keeles inimsuheteliigutavaid kirjeldusi.
