Raamatukatkend: Millal algab lapsepõlv?

 (4)
Raamatukatkend: Millal algab lapsepõlv?
Foto: Annika Haas, Eesti Ekspress

KEVAD ON SEL AASTAL VARAJANE. Aprilli alguses annab päike endast julgesti märku, õhus on ootust ja armastust. Eriti neile, kellele see aprill tõotab tuua erilisi elusündmusi.

Tallinnas Sakala tänava sünnitusmajas, seal, kus aastakümneid hiljem asub hoopis teistsugune asutus — Eesti Pank -, on noor naine ilmale toomas oma esimest last. Ta on oodanud maimukest mitu aastat, sest miskipärast ei ole naise keha olnud valmis lapsekandmist vastu võtma. Sündmus, mis nüüd tulekul, on seda enam igatsetud.

Sünnitusmaja akna taga, kus elab oma elu kivine kesklinn, laulavad linnud ja särab päike. Tuhudes naisel pole silmi ega kõrvu seda märgata, tal on endaga tegemist.

Sünnitusmaja on haigla ja siin elatakse haiglaelu, rangemat kui muudes haiglates.  Sünnitusmajades on kõik ülimalt keelatud järgmistelgi kümnetel nõukogude aastatel. Ei mingeid külastusi! — ja oleks parem, kui lilli ei toodaks. Nakkusoht vahib igast nurgast vastu, kas siis seda ei mõisteta! Nõukogude riigis valitseb karm kord, nagu poleks sõda oma õhuhäirete ja komandanditundidega veel lõppenud.

Asjad, kehvad olud ja nendega seotu pole sellel aprillikuul tähtsad. Sõda on teinud inimese ja inimelu tähtsaks. Sõjast on möödas napilt neli aastat.

Naine mõtleb elust, mis tema sees tuksub.

Kuid sõda on paratamatult kõigil meeles, sest sõda on pööranud elu sootuks teistpidi. Miski pole enam endine — nii, nagu oli kümmekond aastat tagasi Eesti Vabariigis.

UUTMOODI INIMESED ja teistmoodi suhtumised ilmutavad end igal pool, kas või siinsamas sünnitusmajas. Õblukese eesti naise kõrval ootab oma esimest last lopsakas venelanna. Kui järjekordne valuhoog ta keha raputab, kostab naise suust vali, kogu maja raputav appikarje: „Stalin, dorogoi Stalin, pomogi! Dorogoi Jossif, požaluista, pomogi!“1

Tuhudes eestlannale on see appihüüd nii uskumatu, et ta juba pelgab, kas äkki on tema valu pannud teda kuulma olematuid appikarjeid. Kuid natukese aja pärast kostab taas südantlõhestav hüüd ja jälle kõlab sama, kõrvalvoodi-lamajas judinaid tekitav mehenimi. Pole kahtlust, et slaavitar kutsub just seda inimest elutähtsal hetkel appi. Mis sellest, et tõenäoliselt on naine appikutsutavat oma ihusilmaga näinud üksnes pildi pealt.  

Eestlannagi pole oma valudes üksi. Ta paneb käed risti ja palvetab. Temal on Jumal, kelle poole ta ei pea kisendades pöörduma, vaid keda ta kutsub vaikides, ilma ühegi sõnata, isegi sosinal mitte — südames vaid. „Sina oled mu kilp ja mu varjupaik“ — selle lause on naine tikkinud ühele oma paljudest peentest käsitöödest.

Mis kõik oleks võinud selle kevade hakul juhtuda, mõtleb naine. Kevad, mis oma voolavate lumesulavete ja valguse võiduga tundub nii tavaline, pole seda ometi mitte. Vaid kaks nädalat on möödas ajast, mil Eestimaad on raputanud arusaamatu ja traagiline sündmus, justkui laastav maavärin. 25. märtsil algas paljude ilmsüüta eestlaste küüditamine külmale Siberimaale.

Naise isa ja ema, Harjumaa suure talu peremeest ja perenaist, oleks võidud samuti kulakuiks tembeldada. Vanemaid päästis see, et neil polnud ühtki teenijat ega sulast, kõik talutööd tehti suureks kasvanud laste abiga. Üks lastest oli tema, praegu lapseootel naine. Nende Valingu küla rahvas oli haruldaselt ühtehoidev ja üksteisest hooliv. Külaelanike seas ei leidunud koputajaid, kes oleksid kellegi peale kaebama läinud, et endale võõra võimu ees kannuseid teenida.

Aga oma osa oli ka Jumalal, on naine kindel. Ta uskus seda. Jumal hoidis nende küla, peret ja talu.

Mis siis, kui… Kui ta oleks pidanud oma esimese lapse sünnitusmaja asemel ilmale tooma hoopis Siberi poole veerevas haisvas ja külmas loomavagunis või kes teab kus… Naine ei julge edasi mõelda.

SÜNNITUSMAJAS liigub aeg lõuna poole. Kellaosutid lähenevad ühele. On teisipäev. Naine naeratab valuhoogude vahel, kui meenutab Kroosuks hüütud vanavanaema Mari lauldud laulukest, milles nädalapäev pidi sündiva lapse saatust ennustama: „Esmaspäeval edev, teisipäeval tegus, kolmapäeval kodune, neljapäeval näljane, reedel rikas, laupäeval lahke, pühapäeval…”  

Uus valuhoog pühib järgmise rea peast.

„Veel natuke, no veel natuke!” annab ämmaemand harjumuspäraselt nõu. Kell hakkab saama pool kaks päeval.  

Lõpuks on laps ilmal! Kuid — miks ometi on nii vaikne, miks ei ühtki häälekest?

Naine näeb ämmaemanda nägu enda kohale sünnituslauale kummardumas. Äsja nii rõõmus ämmaemand on justkui ära vahetatud. Ta nägu on surmtõsine.

Laps ei tee häält. Siis kostab hele plaks. Ämmaemand laksatab tulijale pehme käega vastu peput.

Laps annab endast lõpuks nutuga märku.

„Õnnitlen! Teil on tütar!” kostab ämmaemanda nüüd juba rahunenud hääl.

Järgneb see, mida tehakse mitmekümnel järgmisel aastal kõikide lastega, kes tulevad ilmale selles riigis.

Laps tõstetakse kaalule, mähitakse lillelisse baikatekki — tugevasti-tugevasti, nii et lapsest saab kookon — ja viiakse ema juurest kiiresti-kiiresti titetuppa. Seal lebavad kookonid suurel käruriiulil nagu pambud reas. Esimest korda viiakse lapsuke ema rinnale alles mõne tunni pärast, siis uuesti tagasi kärule ja titetuppa, kust vastsündinu kärutatakse kindlal kellaajal jälle napiks ajaks ema juurde palatisse sööma.

Mis siis, kui mõni lapsuke vahepeal süüa tahaks? „Rinda tohib anda ainult kindlal kellaajal!” manitsevad lastearstid. Emad ei tohi ega saa lastele suudki anda, sest ema suud peab varjama marlimask. Igikestev nakkusoht kondab sünnitushaiglaid mööda ringi nagu kummitus. (Kodus võtavad emad nutva tite ikka sülle, kuigi seda ei lubata, ja annavad rinda, kellaaegadest ja graafikust hoolimata. Ema süda ütleb muud kui range eeskiri.)

Nüüd ootab toogi noor ema oma last esimesele söögiajale. Aeg venib. Naine muretseb. Lapsel on ju kõht tühi!

PALATISSE astub tuttav ämmaemand ja tema järel arst.

„Teie laps…” valib arst hoolikalt sõnu.

Kuum hoog lahvatab ema südamest läbi. Ega ometi…?

„Teie lapsel on kõrge palavik ja tal on raske hingata,” lõpetab arst lause.

Armas Jumal, kas…?

„Me veel ei tea, mis tal viga on, me otsime viga,” annab arsti järgmine lause julgust.

Ema ei saa taas teha midagi muud kui palvetada.

Ta kirjutab kiiresti paar rida äsja ilmale tulnud tüdrukukese isale, kes juba kannatamatult allkorrusel ootab ja aeg-ajalt maja ees sammudega kõnniteed mõõdab. Palatisse tulek on isadele rangelt keelatud — ikka see nakkusoht!

Lapse isa peab olukorda teadma, et temagi oskaks nüüd oma palvesõnumit kokku panna.

Alt tuuakse peagi vastuskiri: „Kallis! Mõtlen teie mõlema peale ja olen palves teiega. Olen valmis hädaristimiseks. Kui see peab tulema, siis paneme lapsele nimeks Üürike. Kas Sa oled nõus?”

Naine on nõus ega ole ka.

Mis imelik nimi.

Hädaristimist ei tohi tulla! Laps ei tulnud siia vaid üürikeseks ajaks, ta peab elama jääma!

Jah, aga ainult siis, kui see on Jumala tahe, nõustub naine omas meeles. Inimene pole kõige vägevam.

Naisel ei jää üle muud kui oodata. Ta lebab voodis ja püüab rahuneda. Seda teha pole kerge, sest haigla on talle võõras koht. Kuigi lapsest saadik migreenivalude käes vaevelnud, on ta varem haiglasse sattunud vaid ühel korral. Mõne aasta eest, pimesoolega. Aga siis oli teda opereerinud tohter talle tuttav: Eesti Vabariigi tunnustatumaid kirurge doktor Johannes Saks, kes oma perega, abikaasa Fernanda ja laste Antsu ning Helgiga nende Valingu-talus suvitamas käis.

Nüüd on ta üksi ja tal on hirm.

Või siiski — ta pole ju üksi. Jumal on temaga, nagu on olnud varemgi, kui ta on abi vajanud.

Mõne aja pärast astub ämmaemand uuesti palatisse. Valges kitlis naine — ta võib olla äsja sünnitanud naisest noorem — särab nagu päike, otsekui oleks ta ise mõni tund tagasi lapsukese ilmale toonud. „Teie laps kosub! Me andsime talle lihtsalt juua. Palju juua! Tal oli suur vedelikupuudus.”

Nõnda otsustab kõikvõimas Keegi tol 1949. aasta 8. aprillil, et tüdrukuke jääb Maa peale. Ta ei saa nimeks Üürike ega ka mitte Hillar, mis tema vanematel on poisile valmis mõeldud. Maa peale on tulnud tüdruk. Tüdruku nimeks saab Hille.

Isa kirjutab emale järgmisel päeval, kui on tüdrukukest ema süles läbi haiglaakna näinud:

„Olen südamest õnnelik ja tänulik Taevaisale. Olete praegu mõlemad mulle nii kallid, et ei oska seda sõnus väljendada. Tunnen, et ma pole nagu kõige selle hea väärtki, mida Isa on lubanud. Raske tund on möödas. Eks meie mõlemad ole nüüd õnnelikud ja rikkad! Ilusad silmad maimukesel — ja eks need kord mindki meelitasid… Ka nina on Sinu oma, see on hea, minu nina on natuke pikk vist. Annaks Jumal, et tast kasvaks tark ja hoolas, südamlik ja osavõtlik, hingeline inimene, nagu Sina, kallis.”

ALLES VIISKÜMMEND või rohkemgi aastat hiljem jutustab ema mulle Üürikese-loo.

Olen seejärel sageli mõelnud, miks ema seda varem ei rääkinud. Vihjeid oma keerulise ilmaletuleku kohta olin siiski varemgi kuulnud, kuid ma polnud neile tähelepanu pööranud — ju olin liiga noor, et eksistentsiaalseid seiku oluliseks pidada. Võib-olla ei tahtnud ema oma tollast hirmu endalegi meenutada, võib-olla tegi aeg oma töö ja kattis loo temagi jaoks unustuselooriga. Võib-olla tahtis ema mind hoida, et ma ise emaks saama hakates ei meenutaks minuga juhtunut ja julgeksin oma lapsed hirmuta ilmale tuua. Võib-olla… Ma ei tea ja tagantjärele polegi sel tähtsust.

Mu lapsepõlv algas aprillikuus. Vahest sellepärast on mu lemmiklilleks lumikelluke ehk galanthus nivalis — piimalill — ehk snowdrop — lumetilgake. Vapper visa lill, kes hoolimata kõigest tahab olla esimene  ja lume ning külma kiuste ühel heal päeval end nagunii ilmutab. Sest kevad on käes.

Katkend Hille Karmi raamatust „Taevas ja Maa“, kirjastuselt  Petrone Print.

Hille Karmi raamat „Taevas ja Maa“ on autobiograafiline lugu tüdrukust, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950-60ndate Nõukogude Eestis.  See  on aeg, mil inimene arvab end olevat kõigevägevama  ja vaimulikuameti pidajad tunnevad end elavat  sisepaguluses.