"Ravi, mis mulle lastelaste sirgumise nägemiseks elupäevi annaks, oli olemas, aga minule kättesaamatu." Nelja vähki põdeva Eesti naise lood


"Ravi, mis mulle lastelaste sirgumise nägemiseks elupäevi annaks, oli olemas, aga minule kättesaamatu." Nelja vähki põdeva Eesti naise lood
Foto: Shutterstock

Vähiravifond “Kingitud elu” jagab oma Facebooki lehel nelja kirja neljalt Eesti naiselt, keda fond on hiljaaegu toetanud. “Lugedes nende lugusid, läheb silm märjaks: milliste eluraskustega inimesed silmitsi peavad seisma…” kirjutab fond. “Aga õnneks on vähiravifond, meie annetajad. See tähendab, et on veel lootust.”

67-aastasel Karinil on maokasvaja

“Minu teekond vähiga võitlemisel algas ammu enne seda, kui ise selle haigusega silmitsi seisin,” kirjutab ta. “Alguses tuli mul toetada oma ema, kes 40 vähiga elatud aasta jooksul kordagi alla ei vandunud, vaid haiguse kiuste meditsiiniimena suvel ikka suvilasse sõitis ja näpud mulda pistis. Mitmed lähisugulased lahkusid sama tõvega võideldes. Mõni peab võitlust praegugi.

2011. aastal leiti ka minul haiguskolle. Operatsioon oli edukas, olin ütlemata rõõmus. 2013. aasta kevadel vaatasin õitsvaid sireleid ja mõtlesin, et näen neid viimast korda: seekord oli vähk uue koha leidnud. Ent ka seekord läks hästi.

2015. aastal sundis mind sisetunne nahaarsti külastama. Diagnoos oli melanoom ning kohe tehti lõikus. Järgnesid haigusvabad aastad. Käisin hoolsalt erinevate arstide juures kontrollis. 2018. aastal suunas üks arstidest mind geneetiku vastuvõtule. Geeniuuringu tulemus oli jahmatav: Lynchi sündroom, mutatsiooni pärandumisrisk tütardele 50 protsenti.

Sama aasta sügistalvel tuli uus operatsioon. 2019 tõi uued lõikused, ent need läksid hästi, tundsin end muretult — taas oli vähile õigel ajal jaole saadud. Siis tuli nagu välk selgest taevast — liiga hilja avastatud maovähk.

Seotud lood:

Keemiaravi katkestati ravimi suhtes tekkinud allergilise reaktsiooni tõttu. Ravi, mis mulle lastelaste sirgumise nägemiseks elupäevi annaks, oli olemas, aga minule kättesaamatu. Kuidagi eriti valus oli kuulda, kuidas mu üksi üles kasvatatud, haritud ja töökad lapsed olid valmis loobuma paljust.
Kuidas selgitada 4-aastasele, et jõulu- ja sünnipäevakingitus on see, et neil päevil vanaema elab?
Kas paar minu elukuud on seda väärt, et lapselapsed kasvavad edaspidi üles vaesuses? Osta elupäevi nende arvelt?

Arst soovitas kirjutada fondile Kingitud Elu. Kirjutasin ja ootasin. Tegelikult ootasin õige vähe, nädalakese, aga see aeg tundus nii pikk. Olin muserdatud, tujutu, peas keerlesid mustad mõtted. Saabus vastus. Nagu murekoorem oleks mu õlgadelt tõstetud. Tundsin, kuidas päikesepaisteline ilm minusse rõõmu ja elutahet valab. Jah, ma tahan elada, ja ei, ma ei vannu alla, vaid lähen pistan oma sõrmed sirelite õitsemise aegu jälle mulda ning jutustan lõunaune ajal lastelastele muinasjutte täpselt nii nagu minu ema minu lastele.

Aitäh, et olete mu vastu head ning mulle elupäevi annate!”
----
63-aastasel Marel on neerukasvaja

“2016.aasta jaanuaris pöördusin EMOsse tugevate valudega seljas, kust sain teada, et mul on metastaatiline murd selgroos. Mõned päevad hiljem avastati mul ka neeruvähk,” kirjutab Mare.
“Opereeriti selgroogu ning lisati sinna plaat. Sama kuu lõpus pidid nad opereerima ka vasaku neeru, kuid selja haav ei olnud paranenud ning operatsioon lükati edasi aprilli keskele. Kahjuks suri mu ema aprilli keskel ning selle tõttu lükati operatsioon veel nädal edasi.

Taastumine operatsioonidest võttis aega mõned kuud, pidin hakkama iga päevaselt keemiatablette võtma ning siis tundsin ennast jälle hästi, kuni märtsini 2017 kui pidin matma ka oma mehe, kes suri vähki.

2017.aasta aprillis sain vasaku õlavarreluu murru ning sealt avastati jälle kasvaja. Operatsioon oli kuu lõpus, kus mulle paigaldati järgmine plaat. Sain kiiritust ning jätkasin rohtude võtmist.

2018. aasta oli meile hea aasta, uusi koldeid ei avastatud.

2019. aasta septembris otsustasin sõita bussireisile. Väga kaugele ma ei jõudnud, sest Rumeenias tekkis raksatus vasakus õlavarreluus, see oli jälle luumurd ning pöördusin koju tagasi EMOsse. Operatsioonile sain kohe järgmisel päeval, kust sain jälle ühe plaadi juurde.

Oktoobrist alates mu liikumine halvenes ning tugev valu tekkis jalga, liigun vaid karkude abiga. Treppidest enam käia ei saa. Kuna köök ja pesemine on teisel korrusel, siis lapsed hoolitsevad minu eest. Lapsed alustasid alla korrusele köögi ja vannitoa ehitust, et saaksin ise toidu kätte ja pesemas käia.

Viimasel arsti vastuvõtul öeldi, et siirded on kiiresti edasi liikunud, tänu fondi toetusele on mul lootust, et siirded ei liigu enam edasi ning saan elada edasi normaalset elu koos laste ja lastelastega.”

72-aastane Ene võitleb haruldase neuroendokriintuumor-kasvajaga

Ene kirjeldab, et 2018.aasta lõpus kaalus ta 68-73 kilogrammi. Kuid siis hakkas kaal kiiresti langema. Täna on naine kõigest 48-kilogrammine.

Kaal langes ja valu hakkasid tegema magu ja pankreas. Perearst tegi mitmeid uuringuid: ultraheli, endoskoopia, vereproovid jne.

“Perearsti otsus oli, et kõik proovid on korras. Sellele, et mu kaal oli vähenenud kahe kuuga 11 kilogrammi, ei pööranud ta tähelepanu. Kerge kaelavalu olla tingitud ülepingutusest.

Perearst leidis, et rohkem ta aidata saa, kuigi paremas küljes läks valu järjest suuremaks. Ta kirjutas mulle välja mitmeid seedimist soodustavaid ravimeid. Kõhulahtisus muutus üha tihedamaks ja kaal langes veelgi.

Hinge jäi tühi tunne. Kuidas edasi minna ja mida ette võtta? Tänasin perearsti ja meie teed läksid lahku.

Mõne päeva pärast viidi mind kiirabiga haiglasse. Sain mitmeid süste, tablette ja dieettoitu. Otsus: täpsustamata pankreashaigus. Ja kõik.

Uus perearst analüüsis põhjalikult kõiki varem tehtud uuringud ja saatis mind Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringutele. Sain onkoloogi hoole all, kes tuvastas harvaesineva pahaloomulise kasvaja.

Esimene ehmatus sellise diagnoosi kohta ei olnudki väga suur. Lihtsalt ei suutnud uskuda, et midagi sellist võib juhtuda. Praegu on hea kindel tunne, kuna arstiga on iga kuu võimalik suhelda ravi mõju ja kõrvaltoimete teemal. Arsti poolt soovitatud ja Kingitud Elu poolt hüvitatav rohi parandab mu elukvaliteeti.

Kogu mu pere — abikaasa, tütred ja lapselapsed — on abivalmis ja toetav. Käivad meil abiks majapidamistöödel. Kui lapsed on kohal, siis on majas nooruslikku reipust, mis tõstab minugi tuju ja viskab igapäevased mõtted peast. Kõige suurem tänu oma kaasale, kellega täitub peagi viiskümmend aastat kooselu. Tema kuuleb ja näeb kõiki muresid.

Tuhat tänu kõigile heategijatele ja kõike kaunist, mis armsaks teeb elu. On lootus linnuke, kes hinges pesitseb ja laulab sõnadeta viit…”

Neljast daamist eakaim on 80-aastane Lõuna-Eestis elav Silvi, kellel on kõhukelmetaguse ruumi pahaloomuline kasvaja

Silvi ütleb, et käis igal aastal naistearsti juures kontrollis, kuni 2012.aastal tuvastati väikeses vaagnas pahaloomuline kasvaja. Tehti operatsioon ja naine oli arstide jälgimisel. Operatsiooniga vigastati naise jalga, mis päädis puude määramisega.

Aga aasta pärast öeldi, et kasvajaga on kõik korras ja rohkem pole vaja tulla. 2019.aasta sügisel oli aga haigus tagasi ja siis teatasid arstid, et enam opereerida ei saa, sest sõlmed on laiali läinud.

“Elu aeg olen tegelenud spordiga. Minu mees on olnud 24 aastat sügava puudega haige. Tal on olnud kolm infarkti, kolm insulti ja veresoonte operatsioonid. Pean teda hooldama ja optimist olema. Tänan teid, et võimaldasite mulle selle ravimi. Loodame kõige paremat,” kirjutab Silvi.

Koos kestame kauem! Ulata abikäsi SIIN.