Reelika ahistamise lugu: kui kedagi kontoriruumis polnud, sulges ta ukse, tuli mu laua juurde, silitas põlve ja...
“Minul oli tööl ahistamisega kogemus viis aastat tagasi, kui töötasin metallitööstusettevõttes assistendina. Nimelt ahistas mind sealne insener,” meenutab lugeja. “Ta oli väga tark, rahulik, seltskondlik. Pere inimene, kel kaks last ja naine.
Kuna elasime ühes linnaosas, siis igal hommikul võttis ta mu kokkulepitud kohas auto peale, et koos tööle sõita. Kuna töötasime mõlemad kontoris, siis lõppes meil ka tööaeg samal ajal ja tihti sain temaga autoga linna.
Teisel aastal hakkas ahistamine pihta. Kui kedagi kontoriruumis polnud, sulges ta ukse, tuli minu laua juurde, väga lähedale, silitas mu põlve ja küsis vastikul toonil, et kuhu me siis täna sõidame, ise vastikult irvitades. Kohe, kui keegi ruumi sisenes, liikus ta eemale ja hakkas nii muuseas töö juttu rääkima.
Samuti tegi ta autos olles nilbeid kommentaare, stiilis “ehk hüppaksime metsast läbi” ja siis silitas mu jalga. Ütles veel, et kui kellelegi sellest räägin, siis mitte keegi mind nagunii ei usuks.
Minu sünnipäeva hommikul mind auto peale võttes ulatas ta mulle lilled ja kui viisakusest kallistasin, proovis ta mind vägisi suudelda. Rääkisin sellest ka kaastöötajast naisterahvale, kes loomulikult mind ei uskunud ja ütles õelalt, et ehk ma ise ikka provotseerisin.
Läks vaevalt nädal mööda, kui mind päeva pealt koondati. Tegin sellest muidugi omad järeldused.
Lisaks insenerile ahistasid mind ka laotöötajad, kellest enamik olid noored mehed — tegid nilbeid kommentaare, vilistasid laos jne. Imestan, et suutsin seal üldse kaks aastat töötada. Kuna olin üksikema, ei saanud ju niisama lihtsalt ka lahkumisavaldust anda, sest palk oli ju hea.”
*nimi muudetud
