Rikas või hoopis vaene?

Katrin on pealtnäha muretu ja õnnelik naisterahvas. Tal on justkui kõik olemas — huvitav töö, lapsed, oma kodu ning autogi korralik. Temasugusel mingeid muresid küll olla ei tohiks, arvab nii mõnigi. Kuidas võtta — ka inimesed, keda “rikasteks ja ilusateks” peetakse, ei pruugi seda sugugi olla. Õigemini ei voola nende elu mitte alati vaikse allika vulinal.

Tegelikult on Katrini reaalsus tänasel päeval selline, et väga sageli on tal raha enne järgmist palgapäeva praktiliselt otsas. Välja see küll kuidagi ei paista, sest kuidas saaksimegi teada teise inimese pangaarve seisu või seda, kas tal külmkapis peale moosipurgi muud ka leidub. Enese ära majandamine on asi, mis paljudele meist pidevat peavalu valmistab.

Katrinil on töö, mis talle meeldib — enamasti ta suisa naudib seda. Paraku ei maksta selle eest just väga suurt palka, mis Katrinit ei häirikski, sest väljakutset pakkuva töö eest maksaks ta ise kasvõi pisut juurde — just nii talle mõnikord tundub. Ainuke asi, mis murelikult mõtlema paneb, on see, millise kiirusega tühjeneb tema pangakonto juba napi nädala jooksul palgapäevast.

Esmalt haukab esimese ja kõige priskema suutäie pangalaen. Selle järel lendavad riburada kohale ülejäänud igakuised rahatahtjad, kelle “toetamist” kuidagi vältida ei õnnestu. Elektrita näiteks tänapäeval väga välja ei vea ning suisa kaasa võib tunda inimestele, kes ka kütte osas osaliselt või täielikult elektrist sõltuvad — sajad, kui mitte tuhanded kroonid kuus hajuvad sama kiiresti kui pakaselise päevaga lahtisest uksest väljapressiv soojus.

Kui peres on rohkem kui üks inimene, siis kulub ka söögile tunduvalt rohkem. Nii ka Katrinilgi, kes ehk ise alati midagi spetsiaalset vaaritada ei viitsiks, kuid lastega arvestades peab toidulaud mitmekesisem välja kukkuma. Hetke majanduslikust olukorrast sõltuvalt on Katrinil mänguruum küllaltki erineva suurusega, ta mäletab selgelt ka neid kordi, kus ta poes kahekümneviiekaga ringi käies ja hirmsat rehkendamist tehes midagi välja on pidanud mõtlema.

Kassa juures teiste täiskuhjatud korve vaadates kerkivad talle vägisi pähe mõtted, mida sellest kraamist kõik teha annaks. Inimene muutub raskemal hetkel ülitundlikuks kõige suhtes, mis tema olukorraga kuidagi seotud on — Katrinil on häbi tunnistada, aga ta silmad panevad tähele isegi seda, millise rahaga keegi poes maksab. Kui oma rahakotis tuul ulub, tundub teise käes olev saja- või viiesajaline kättesaamatu suurusena.

Tegelikult ei ole Katrinit asjade maailm kunagi eriti huvitanud, ta ei kuluta oma raha mõttetu kraami kokkuostmisele, ei telli kataloogidest hunnikute viisi tooteid. Samas ei ole ta ka põhimõtteline ihnur, kes kogu oma raha mingiks ebamääraseks tulevikuks säästab. Elada tuleb ju ikkagi tänases päevas ja ka pisiasjadest rõõmu tunda, mida Katrin ka teeb.

Kasina toidukotiga kodu poole kulgedes saab Katrin isegi aru olukorra absurdsusest. Auto ja kodu, mis tal tänu eelnevate aastate töörügamisele ja pangalaenule olemas on ei kajasta kuidagi tema reaalset majanduslikku olukorda. Probleem ongi selles, et mõnikord, kui tõesti kitsas käes on, siis ei julgegi ta minna kellelegi oma muret kurtma, sest ta tunnetab lausa füüsiliselt, et tema puhul eeldatakse asjadega toimetulekut.

Võib-olla on see lihtsalt sisemine ebakindlus, mis paneb teda end ebamugavalt tundma, kui temal — kes ometigi peale vaadates nii asjalik välja paistab — näpud põhjas on. Ta nagu kuuleks kõrvus inimeste imestavaid küsimusi või veel hullem — parastamist. Eksisteerib ju paraku terve hulk kibestunud inimolendeid, kes kõrvalseisjate üle vaid välise mulje põhjal otsustavad, liigitades need kas vaesteks või rikasteks. Sõltuvalt siis arvaja enda kuulumisest vastavasse “gruppi” on ka hinnang vastandpoolele suhteliselt hävitav ja sarkastiline. Näpuga näitamise asemel võiksime edaspidi inimesi eelkõige inimestena võtta, kel aeg-ajalt ka muresid võib esineda, ning mis veel parem — prooviks inimese üle otsustamisel raha ja rikkuse teema üldse kõrvale jätta.