San Francisco ööd: kui meest meikida ja anda talle kunstrinnad, siis on ta kütkestav

 (14)
San Francisco ööd: kui meest meikida ja anda talle kunstrinnad, siis on ta kütkestav
Foto: Epp-Mare Kukemelk

Katkend Justin Petrone raamatust "Reisikirju" kirjastuselt Petrone Print.

Kuuma pilguga asiaadist ettekandja libistas käe üle mu õlgade, kui nihverdasin end kaaslaste kõrvale istuma. Ma olin õhtusöögile hilinenud. Restoran oli täis higiseid kliente. Sain aru, miks mu kolleegid just selle koha olid valinud.

„Ma olen suhuvõtuks liiga väsinud,” vastasin. „Tooge mulle parem lihtsalt menüü.”

15aastasena oleksin ma punastanud. Kuid nüüd olen ma palju vanem. „Suhuvõtt” on lihtsalt sõna, nagu ka „soolapulk” või „ankur”. See on sama ihaldusväärne kui šokolaaditükkidega küpsis, ja tavaliselt ma ei punasta, kui keegi pakub mulle šokolaaditükkidega küpsist, isegi siis mitte, kui see pakkuja on transseksuaal. Ja seda see naine on. Mees ripsmetuši ja implantaatidega. Me oleme transvestiitide-teemalises restoranis San Franciscos, Missioni linnaosas. Ruum on tihedalt rahvast täis ja palav, siin on palju väikeseid puust laudu ja toole ning läbi terve saali ulatuv pikk baarilett, mis on kasutusel ka lavana meesnaistest ettekandjatele, kes seal kekutavad ja tantsivad; siin haiseb õllese ja veinise hingeõhu, higiste särkide ja kosmeetika järele.

„Nii tore, et said tulla,” sirutab mu briti kolleeg käe ja täidab mu klaasi valge veiniga. „Me hakkasime juba sinu pärast muretsema.”

Britt armastab seda restorani. Ta käib siin iga kord, kui San Franciscosse tuleb. Siinsed transseksuaalid isegi tunnevad teda. See abielumees ja kolme lapse isa laseb rõõmuga oma särgi lahti nööpida ja rinnalihaseid masseerida. Hiljem suunatakse ta baarileti juurde, et ta saaks rahvamassi ergutamise saatel shot’i juua – “ettekandja” istub baariletil, jalad rippu ja viinaklaas dekoltees. Meie britt ronib sinna jalgade ja rindade vahele ning ootab, kuni klaasitäis talle rindade vahelt suhu valatakse. Selleks ajaks oleme kõik purjus.

Seotud lood:

„Tead, kui ma oleksin väga purjus, veel rohkem, kui ma praegu olen,” läliseb üks teine britt, „ei saaks ma aru, et see naine pole, noh, päriselt naine.” Ta osutab armsale filipiinlasest transale, kel on šokolaadikarva hobusesaba ja kes just pakkus shot’i. Nüüd söödab too oma pruunide „rindade” vahelt banaani lähedal oleva laua taga istuvale naiskliendile. Banaan, troopiliselt kollane ja roosa, on kõige fallilisem vili. Niisugune toitmine peaks imiteerima fellatio’t, ja seda ta teebki, rusikas käed kõrgele tõstetud, naerdes ja ülevoolavalt karjudes. See naiskülaline on eriline: vähe sellest, et ta saab kohe 30aastaseks, ta ka abiellub varsti, niisiis peab ta ära sööma kaks suurt banaani, kummagi imelise verstaposti kohta ühe.

Ehtsal naisel on kaasas ehtsad naissoost sõbrad. Neil on tüdrukute õhtu. Päris naised päris rindadega ja päris tagumikega. Päris naised magistrikraadiga lingvistikas ja regiooniuuringutes. Nad võivad sulle rääkida Peruu põrandaaluste tehaste tööliste olukorrast, või oma püüdlustest luua rohelise energiaga töökohti. Nad joovad ausa kaubanduse kohvi. Jah, tõelised San Francisco naised. Mitte mehed ripsmetuši ja implantaatidega.

„Need seal on päris naised,” räägin brittidele, kui olen veel joonud. „Transadel ei ole rindu, ei ole tagumikku. Sellist suurt tagumikku, millest rääkis Briti bänd Spinal Tap laulus „Big Bottoms”.”

„Need tüdrukud seal on inetud,” kuulutas mu britist kolleeg. „Ja Spinal Tapis polnud päris inglased,” krimpsutas ta suud. „Need olid ju ameeriklased.”

Mõned minu põlvkonna ameeriklannad tahavad tähistada oma tulevast abiellumist transseksuaalide seltskonnas. Olen käinud kahes samasuguses kohas New Yorgis. Need on alati täis tüdrukute õhtu tähistajaid. Tundub, et nad naeruvääristavad 1950. aastate soostereotüüpe. Häda on aga selles, et mitte keegi publikust pole tegelikult sel ajal elanud. Olgu, võib-olla see hallipäine omanik, kes limpsib nurgas kokteili, seljas Hawaii särk, oli sel ajal juba täiskasvanu. Aga ülejäänud? Ei. Me peame end vanade stereotüüpidega kurssi viima, et saaksime neid mõnitada ja kukutada. See on vabade kunstide ülesanne.

„Kas need transad erutavad sind?” küsis keegi mult kunagi ühes neist New Yorgi kohtadest.

„Ei,” vastasin ma. Mäletan, et küsija oli suur, tõeline naine, kujult nagu tornikell.

„Oled sa kindel? Sa võid mulle rääkida.”

Ta oli segaduses. Kuidas oli see võimalik? „Ettekandjad” nägid ju välja nagu Barbie-nukud.

Loe veel

Kui ma oleksin talle tunnistanud, et mulle tegelikult meeldivad transseksuaalid, siis võib-olla oleks ta lasknud mul nagu haigel loomal enda sülle ronida ja mind lohutanud? „Ma ei saa sinna midagi parata,” oleksin ma halanud, „nad paistavad nii ehtsad…”

„Sellest pole midagi, kullake,” oleks ta mu pead silitanud, „sa ei ole üksi.”

Aga kui ma oleksin tunnistanud, et olin salaja hoopis temast võlutud, tema Liberty Belli kujust, kogu sellest östrogeenist, mis tema ümber hõljus, kui ma oleksin tõstnud eesriide ja paljastanud kogu selle inetu bioloogia, oleks ta mind kiirelt uksest välja visanud, nägu kõver, pomisedes „kohutav, kohutav”, nagu Marlon Brando filmis „Tänapäeva apokalüpsis”.

See on see ameeriklaste seksuaalsuse müsteerium. Need on teemad, millega me maadleme: lõpetamata feministlik revolutsioon, katkestatud seksuaalrevolutsioon, kehvasti määratletud ihaldatavus, mida toidab Hollywood, mis ütleb, et kui meest meikida ja anda talle kunstrinnad, siis on ta kütkestav. Nagu meie, Ameerika mehed, ei suudaks vahet teha. Ja nad ei saa aru, miks me karjade kaupa Euroopasse põgeneme, et mõnuleda feminismijärgses õndsuses, viskume looduse sinisesse laguuni, kus mees on kütkestatud naisest seepärast, et… naine on naine.

„Rootsi naised ootavad, et mees teeks ära 50 protsenti kodutöödest,” ütles mu sõber Benny ükskord Tallinnas kohvikus. „Kui peaksid ühel päeval tegema 49 protsenti, jääd omapäi.”

Näete, selgelt paika pandud reeglid. Ma võin küll olla ameeriklane, aga ma suudan reeglitest kinni pidada. Minu käest küsitakse tihti, et miks, miks nii paljud välismaa mehed end eesti naistega seovad? See on ilmselt seepärast, et need naised hoiavad kinni arusaadavatest reeglitest. Ameerika Odüsseused ekslesid tormisel postmodernistlikul merel, transvestiitidest piraatide ja ülikooliharidusega harpüiade vahel. Siis heideti nad lõpuks ühe rahustavalt geomeetrilise Põhja-Euroopa linna kaldale. Tükid klappisid nagu Tetrises. Viimaks asetus kõik oma kohale.