Kui suudlust esimest korda kirjalikult mainiti, ei ilmunud sellest teoseid enam mitmel järgmisel sajandil. India eepilises poeemis Mahabharata kirjeldatakse suudlust huultele kui kiindumuse märki.

Mahabharata levis suust suhu aastasadu, enne kui see ca 350 aastal paberile pandi. 6. sajandil kirjutatud India religioosne tekst Kama Sutra kirjeldab erinevaid suudlusi. Mõned antropoloogid usuvad, et suudlemine on õpitud tegevus, mis levis Indiasse Aleksander Suure sissetungidega aastal 326 ekr.

Kuni Rooma impeeriumi tekkeni pole läänemaailmas suudlemise kohta eriti teateid. Roomlased suudlesid tervituseks sõpru ja pereliikmeid. Kodanikud suudlesid ka oma isandate kätt. Ja muidugi suudeldi oma partnerit romantilises mõttes. Roomlased eristasid kolme suudlemisviisi:

Osculum  — suudlus põsele
Basium  — suudlus huultele
Savolium  — sügavam ja tundelisem suudlus

Suudlemine puuvõõriku all

Tänapäeval võib puuvõõriku all suudelda igaüks, ilma et see midagi erilist tähendaks, aga kuni aastani 1400 tähendas see suurt pühendumust — selline suudlus tähendas sageli paari kihlumist.

Roomlastelt pärineb mitmeid suudlemisega seotud traditsioone, mis on kestnud praeguseni. Vanas Roomas kihlusid paarid teiste ees kirglikult suudeldes. See on tõenäoliselt üks põhjuseid, miks praegu suudeldakse abielutseremoonia lõpus.

Kuigi tänapäeval arvatakse, et väljend “pitseeritud suudlusega” käis vaid armastuskirjade kohta, siis tegelikult kinnitati nii ka ameti- ja ärikirju. Samuti kasutasid roomlased suudlust poliitilistes kampaaniates. Näiteks Inglismaal lahvatas 18. sajandil valimisskandaal, kui üks kandidaat suudles hääle saamise nimel valijaid.

Suudlemine mängis suurt rolli varakristlikus kirikus. Kristlased andsid üksteisele tervituseks põsesuudluse ehk püha suudluse. Nii anti edasi vaimutunnetust. Enamik uurijatest usuvad, et selle suudluse eesmärgiks oli luua sidemeid kirikuliikmete vahel ja seeläbi tugevdada kogukonda.

Kuni aastani 1528 oli püha suudlus katoliku kiriku pärusmaa. 13. sajandil muudeti reegleid ja suudelda võis vaid teenistuse läbiviijat. Aastal 1500 keelasid protestandid suudlemise täiesti. Püha suudlus ei mängi kaasaegsetel kristlikel jumalateenistustel suurt rolli, kuigi kristlased suudlevad pühasid sümboleid, näiteks paavsti sõrmust.

Blarney kivi suudlemine

Foto: wikipedia
Turistid, kes külastavad Iirimaal Blarney kindlust, annavad suud Blarney kivile. Usutakse, et seda tehes rikastab suudleja oma kõne- ja sõnaosavuse annet.

Kuid mitte kõik suudlused pole head ja õnnelikud. Näiteks kirjandusteos “Romeo ja Julia” loob suudlusest ohtlikkuse võrdkuju, kui seda magusat suutäit jagavad valed partnerid. Mõned folkloristid ja kirjanduskriitikud näevad vampirismi kui psüühilise ja emotsionaalse ohu sümbolit, mis tuleneb samuti vale inimese suudlemisest.

Enamikus tänapäeva kultuurides suudeldakse, kuid kus ja millal on sobiv suudelda, selles on küsimus. 90-ndatel tuli uudiseid Jaapanist, kus noorte seas levis suudlemine avalikus kohas — seni oli suudlemine ikka selgelt privaatne toiming.

Suudlemine ja haigused

On teada, et suu on tegelikult äärmiselt ebahügieeniline koht ja mitmed haigused on suudlemisega seotud:

  1. Mononukleoosi kutsutakse sageli “suudlemise haiguseks”, sest see peitub süljes ja võib nii edasi kanduda.
  2. Herpes ehk ohatis põhjustab külmaville ja kandub edasi sageli suudlemise kaudu.
  3. Kuigi suudlemine otseselt ei põhjusta meningiiti, on teadlased leidnud seose teismeliste ja nende suudlemispartnerite arvu kohta — mida rohkem partnereid, seda suurem tõenäosus on endale meningiit saada.
  4. Mõned uurijad väidavad, et maohaavandeid põhjustav bakter levib suudlemisel.
  5. HI-viirus ei nakku üldiselt sülje kaudu, kuid Ameerika Ühendriikides on olnud üksikjuhte, kus nii on juhtunud.

Allikas: Howstuffworks