Ikka neid peeti silmas, kes juba ennast üles töötanud on ja midagi saavutanud. Nii et, ärge muretsege, kallid lihtinimestest kaasmaalased! Peate enne kõvasti rassima, et oma armsal kodumaal vääriliselt hinnatuks saada.

Kuid mõelgu hoolega ka edukad, keda koju kutsutakse, enne kui selle sammu nüüd tollesama kuulsa kutse põhjal tegema peaksid. Sest siin võetakse eriti viimasel ajal arvestatavatelt kohtadelt maha ka tublisid ja tarku inimesi.

Ma ei räägigi ainult ERSOst või muuseumidest. Nt Harku vallas, Vääna mõisakoolis, võeti kohalt maha koolijuhataja, noor naine, tark ja missioonitundega, tegi oma tööd hästi, arendas kooli. Ise veel nelja lapse ema. Sellepärast võeti maha, ehk siis teisisõnu ju ka jäeti töötuks, et reformile ja isamaaliidule ette jäi. Kuidas selles põhjenduses oligi öeldud… Et „liiga tugev juht“!

Tagatipuks ässitati kogu küla juhataja vastu üles. Mis see siis ära teha ei ole, väikese koha omavahelised arveteõiendamised võivad vägagi saatuslikuks saada. Ja nii ka juhtus mõne inimesega, kes julges seal õiguse eest välja astuda — vallandati nemad samuti.

Ühel mu tuttaval elab Raplamaal vanaema, tuttav ise elab Soomes. Vanaema palus oma vallavalitsuselt abi, et kas ei saaks keegi vahel tuua talle poest süüa ja mõõta vererõhku. Selle peale kostis sealne sotsiaalametnik: „Mine vanadekodusse, kui sa oma eluga hakkama ei saa! See on ju sul siinsamas, üle õue, pole tarvis kalossegi jalga panna!“ Ja kui mu tuttav selle ametniku ette võttis, talle ütles, mida ta sellisest käitumisest arvab, kostis ametnik: „Aga teie elate ju Soomes, eks siis makske kinni see inimene, kes teie vanaema juures käima peaks!“

Kas kujutate ette niisugust valla sotsiaalametnikku? On see üldse võimalik, et keegi sedavõrd mõtlemisvõimetu inimene sellisele tööle usaldatud on?

Ärge arvake, et selline suhtumine Eestis aga erand on. Olen ise mitmel korral puutunud kokku just samasuguste ilmingutega — täieliku tuimuse ja osavõtmatusega.

Riik ootab oma kodanikelt maksude maksmist, ootab, et nad oleks aktiivsed, rõõmsad, teotahtlikud, loovad jne. Aga mida pakub ise? Enamike eluolu reguleerivatest otsuste puhul on eiratud võrdse kohtlemise printsiipi, st riik ei anna inimestele võrdseid võimalusi. “Ära anna kala, anna õng“, on küll võib-olla hea mõte, kuid pole ju seegi riigi poolt teostatud. Ei anta küll kala, aga ka õnge mitte!

Mis on meie elu põhiprobleemid?

1. Sa ei saa Eestis loota õigeaegsele arstiabile. Keegi ei saa. Aga haigekassat oma maksudest me siin rahastame. Arstiabile saad loota, kui on tutvusi või palju raha. Näiteks on mul tuttav, noor naine, kes avastas omal rinnast tüki. Läks arsti juurde, leiti, et tuleb uurida, saadeti mammoloogile. Sinna aga üle poole aasta järjekord, et üldse pilti teha saaks. Samas haiglas aga pakuti välja teine võimalus: „Kui kohe tahate, siis maksab 800 krooni + uuringud!“ Ent pange tähele, kui kõva häälega räägitakse meil vähi ennetamisest! Igasugused kampaaniad ja muu säärane. Riik muretseb, selline mulje. Aga tegelikult… Järelikult on nende kampaaniate taga vaid õhk.

2. Maal elades ei saa sa loota, et talvel tööle või töölt kojugi saad. Teed on lumest koristamata ja paljudel juhtudel ei koristatagi, pole kavatsustki, sest erateed on inimeste oma asi. Eraettevõtjad aga küsivad hinda, mis pähe tuleb! Turumajandus, noh. Kui lund palju, järelikult paljud hädas, järelikult nõus ükskõik mis hinda maksma. Sest sa ei saa ju puhastamata teede tõttu oma posti kätte, ei viida ära prügi, ei jõua sinuni tuletõrje ega kiirabi jne. Küll maksad, kui hädas oled!!! Kuid milleks siis vald üldse, milleks sulle see riik???

3. Kuidas räägitakse riigikogus Eesti rahvast? Olen seal töötanud, ärge unustage, seega ka ise kuulnud. Puuetega inimesed ja invaliidid on meil „vähemusgrupp“. Samuti on seda maal elavad pensionärid. Eesti rahvas üldse aga riigikogulase jaoks on „rohujuuretasand“. Millega siis oma pühadust väljaütlemistes säilitatakse, mis on need teemad, mis valijale südamesse lähevad: lapsed, noored, teadusareng ja väljavaated. Väga pugejalik. Oleks siis meil koolidki korras… Aga ei ole ju. Või katsu sa lasteaiakohta saada, kui sul tutvusi pole. Aga räägime, et iivet on tarvis tõsta. Tuleb välja ju, et vanemahüvitised oleks justkui selleks mõeldud, et pange rahad kokku, kallid lapsevanemad, ja ehitage ise lasteaiad. Riigil küll selleks raha ei ole, ega hakka olemagi. Tegelikult ei ole ju asi mitte alati rahas, vaid asjade õigesse järjekorda panemises. Ja seda meie riigis küll veel ei osata.

Ilmselt iga inimene võiks seda loendit, mis meil kõik halvasti on, veelgi täiendada ja tulekski seda teha. Ja siis kõmpida riigikogu ette ja sealt mitte enne lahkuda, kuni seadused muudetud on ja raha leitud. Kui nad viitsivad riigikogus ööde kaupa kinnimakstud klounaadi teha, ei peaks eesti rahvas vähem vintskem olema oma õiguste nõudmisel. Ja ma kutsungi üles inimesi kirja panema, mida ülekohtust Eesti riik viimasel ajal oma kodanikele teinud on ja neid kirjutisi avaldama kõikjal, kus võimalik. Mu meelest hullemat kahju oma rahvale olla ei saagi kui riigipoolne ülekohus!

Kui tahame oma keelt, rahvast ja kultuuri hoida, hoida Eestimaad, siis tehkem veel enne valimisi selgeks, kui palju kahju ja ülekohut praeguseks tehtud on, mis valdkondades ja kes selle taga seisavad.