Sildistamine ja hinnangute andmine — negatiivsete emotsioonide tekitamine, millest tuleks vabaneda
Suure rahvahulga ees rääkimine, esinemine on paljudele inimestele meelerahu vangikongiks. See on sellepärast, et mida rohkem kuulajaid, seda suurem on tõenäosus potentsiaalseteks negatiivseteks hinnanguteks. Hirm, mis puudutab meid kõiki, on hirm, et meid ei armastata, et meid pole vaja. Igasugune negatiivne hinnang võib selle hirmu aktiveerida.
Ainult materiaalses maailmas toimetaval inimesel on hinnanguid vaja, et toimuks harjumuspärane asjade sildistamine, et kõik oleks selge. Kõik, mida ei saa kiiresti määratleda ja lahterdada tundub arusaamatu ning mõttetu. Aju kipub selle üldse ära blokeerima. Asjadele selget hinnangut vajab ego, kes vajab eksistentsiks kindlust. See on see millele ta üritab toetuda. Ego ise on ebakindel moodustis, täielikult illusoorne, pelgalt mõttevormidest koosnev ja vajab suurt energiahulka, et üldse koos püsida. Selle tõttu on ego ka kergesti haavatav. Kuid ohtu sattununa suudab see vorming enesekaitseks toota inimest halvavaid liitlasi: hirme ja raskeid emotsioone, et kogu mõtteenergia nendega tegelemise peale kuluks.
Ego vajab eksistentsiks võimalikult palju mõtteid endast ja teiste inimeste tihedat suhestumist temaga. Ego jumaldab solvumise protsesse, siis saab ta meie mõtte ja tundeenergiast nauditaval määral toitu. Selle juures teeb ta valukehaga väga imepärast koostööd, nii et kogu draama tundub vägagi tõeline. Ja teiste inimeste negatiivsete hinnangute tulemusel tekkiv energiakadu on sellepärast samuti vägagi tõeline.
Suur osa sisedialoogistki koosneb hinnangute andmisest. Pahatihti on komme endale, enda suutlikusele, tegudele, olevikule ja minevikule hinnanguid anda. Kombeks on peale mõnda koosviibimist või vestlust, jõudes tagasi rahuhetke, kõik juhtumused ja seosed üle käia. Mõelda kõigest, mis toimus ning millest sai räägitud. See on teadvuse funktsioon rahuhetkel ja magamise ajal kogemused kokku koguda, üle vaadata ning ebavajalikud minna lasta.
Enesetähtsus ja ego teevad sellest veel omakorda kokkuvõtted, et kas ma meeldisin kõigile piisavalt, olin piisavalt abivalmis, rõõmus, seltskondlik, lahe ja meeldiv. Kui osata jälgida, siis samasugune tundmustevada võib taustal käia ka rohkemate inimestega hetkeolukorras suheldes. Kas ma ikka meelidin kõigile? Kas ma peaks midagi nüüd ütlema? Kas ma oleks või poleks pidanud seda või teist tegema või rääkima? Ei tea, mis minust arvatakse? Kogu see ebakindlus tuleneb ego hirmust hinnangute ees. Muidugi, kui oleme enda südamele ja sisemisele vaikusele lähemale jõudnud, siis võivad need olla teiste mõtted, mida me seltskonnas tajume.
Öeldakse, et inimestel on kompleksid. Kompleks tähendab ühe vaatenurga alt seda, et inimesel on teadvuses mõni väga haavatav piirkond, mis igasuguse välise sütiku peale tekitab reaktsiooni. See on midagi sellist, mille üle ta endas häbi tunneb. Selline nõrkus pärineb minevikust, sellest või eelmistest eludest, on suguvõsa materialist kaasa saadud või põhjustab seda mõne hingeosa puudumine.
Kompleks on selline uskumuste pilv, mis võib varjutada inimese kogu ülejäänud elukogemuse. Kujutluspilt, kus kogu maailm annab tema nõrgale kohale pidevaid hinnanguid. Kuid tegelikult proijtseerib ta suurel määral kõike seda teistele ja välisele maailmale enda sisemusest. Tegu on hävitavate hinnangutega enesele. Kompleks põhjustab madala enesehinnangu ja vastupidi. Ja jällegi, on kartus hinnangute energia ees see, mis sellise sisemise pusa suudab põhjustada.
Samas ego vajab hinnanguid, et väline maailm kinnitaks, et ta eksisteerib. Nagu näha on ego täielikult hinnangute meelevallas ja kuni me pole seda õppetükki ületanud on enamik meie energiat samuti teiste meelevallas. See tähendab, et meie elukogemus, tuju, meeleolu on sõltuv teiste arvamusest. See pole ju kuigi kiiduväärt olukord?
Tasub teadvustada, et meid ennast, meie pärisolemust — meie hinge hinnangu vibratsiooniga puudutada on põhimõtteliselt võimatu. “Hinge põhjani” solvumine on pigem ego reaktsioon, kui rünnata tema kõige nõrgemat kohta. Tundmus tungib lihtsalt emotsionaalsetesse sügavustesse ja pläristab seal häirekelli.
Et hinnangute kammitsatest vabaneda, püüa rõõmustada vabade inimeste üle. Isegi kui tehakse midagi, mida sa ei mõista ja mis on väljaspool tavalisi käitumistavasid. Püüa rõõmustada, et teine julgeb elada südame järgi, et ta sisemine laps on vaba. Et ta hing on vaba! See teeb sind ennastki ajapikku vabaks ja peagi märkad, et julged teha asju mida oled alati tahtnud, aga pole kunagi varem hävitavete hinnangute hirmus julgenud.
Hinnangutega seotud hirmude vastu võib aidata nende teadvustamine, tundes nende tagamaid: “See on teiste hinnangute energia, mida ma kardan ja mis segab mind tegutsemast. Hinnangute andjad annavad neid enamasti endale, nähes teises seda, mis neid endas häirib.” Kui tunned, et tahad ise hinnangut anda ütle parem sisimas:”Armastan!” Ei peagi täpsustama, kelles mida. Lihtsalt üldiselt on hinnangu andmise asemel parem armastada. See teeb su energiaruumi puhtamaks.
Ego ja tema hirme suudab võita armastus. Armastus, mis on enesesisene. Kui me ennast piisavalt armastame, ei saa meil enam olla hirmu, et meid ei armastata. Ja see teeb tõeliselt vabaks. Võib juhtuda, et elu keerdkäikude tõttu unustatakse, kuidas üldse armastada. Armastuse väge ja vibratsiooni saab õppida tõeliselt uuesti tundma seda taotluslikult taaselustades ja jagades enda lähedastega. Seejärel on võimalik see kõik leida enda seest. Ka üksinduses tuleks suuta ümbritseda ennast kaitsva ja tervendava armastuse väljaga. Kui see oskus on omandatud, siis on meil ülejäänud maailmale lõpmatult rohkem anda.
Loe rohkem Taavi blogist!
