Sina ei pea mitte sündimata last tapma!
Esmajoones hakkab silma, et hispaania meedias võtavad sel teemal pea eranditult sõna mehed ning kahtlustan, et ka majaseintele pole sedasama loosungit kribimas käinud habras naisekäsi. Sügavalt katoliiklikul maal on see paljude jaoks midagi ennekuulmatutning seetõttu on lisaks igapäevastele arvamusartiklitele pressisilmunud majaseintele kuri must graffiti: “aborto — crimen!” (abort — kuritegu!)
Kuna üha enam ilmub samasisulisi hurjutusi ka eesti internetikommentaarides, on mul ühelt poolt hea meel, et hakkab taanduma nõuka-ajal üsna laialdased mõõtmed saavutanud arusaam “mine ja korralda see asi vaikselt ära”, mis naisi paratamatult saatis, kui ootamatu rasedus vanematele või elukaaslastele ühel või teisel põhjusel ei sobinud. Teisalt tekitavad minus omakorda raevu need sajatavad hordid, mis koosnevad “mitte iial kondoomita seksinud meestest” ning end hormoonidest sõjakaks söönud mitterasedatest naistest, kes lihtsalt veel ei tea, et paljudel neist on tulevikus (siis kui nemad õigeks peavad!) lapsi saada sama keeruline kui abordi teinud suguõdedel. Et asi selgemast selgem oleks: see, mida ma nüüd kirjutan, ei ole mitte raseduse katkestamise poolt või vastu, vaid Jumaliku Õigluse Maaletoojate Partei vastu.
Ah et miks? Esmalt mul on üks küsimus nendele arvukatele näpuviibutajatele, kelle peamiseks loosungiks on “naised ärgu ajagu siis jalgu igaühe ees laiali”. Parandage, kui ma eksin, ent ajaloost ei meenu ühtki naist, kes paljalt jalgade laiali ajamisest käima peale saanud oleks. Paratamatult on sealjuures tegev olnud keegi härra, kes kogemata libastub, peenist pidi tuppe kukub, püksiluku kinni tirib ja kiiremas korras ajama paneb. Ning konkreetsel juhul ütleb : “mine ja korralda see asi vaikselt ära!”, üleüldiselt ja laias laastus aga: “aborditegijad põlema!” Seni, kuni lapse tegemine ja saamine ei ole kahe inimese asi, pole mõtet tühja räusata.
Teiseks ei meenu ka ühtki naist, kelle mõtteviis oleks käinud rada pidi: “teeks pulli — teeks aborti?” (Isegi meedias laialt kajastust leidnud abordisõltlase tagamaad olid palju süngemad). Otsus rasedust katkestada sünnib valdavalt tohutute siseheitluste, hirmude, süümepiinade ja häbi tulemusena. Ühel hommikul seisab too naine, positiivne rasedustest värisevas käes ja mõtleb: kas tõesti just praegu? Miks? Ja kui miksile oma südamepõhjast väga veenvat vastust ei leia, otsustabki lapse kahjuks. Õnneks vist üha harvemini, kuid fakt on, et põgeneda ühe või teise otsuse eest pole tal igal juhul kuhugi.
Kes meist on Issand Jumal ise, et tohib halvustada, parastada ja “põlema panna”, mõtlemata, et surmani saatev teadmine, et oled elu hävitanud, polegi tehtu eest juba piisav karistus? Mina ei ole.
Arusaam, et iga elu on tõepoolest tähtis, muuhulgas ka selle naise oma, kes antud hetkel väga viletsa valiku ees seisab, on minus pärast kolme lapse ilmale toomist järk-järgult ja kindlalt kasvanud.
Usun, et hispaanlastel on eelpoolmainitud nõudmisteks tegelikult moraalne õigus, sest ma näen igapäevaselt neid hoolimas ka juba sündinud inimestest — kärarikkalt oma lapsi musitamas, keskeas ema poekotte tassimas, saja-aastast vanavanaisa ratastooliga restorani kärutamas. Nende abielud peavad vastu, peresidemed on tugevad ja lähedased ning iga elu ongi tähtis. Sind ei jäta hätta ei tänaval vastu tulev suvaline võõras ega riiklik sotsiaalsüsteem.
Eesti ühiskonnas, kus irvitatakse bussiukse vahele titekäruga kinni jäänud ema üle, sõimatakse vähihaigel haiglas esimese asjana nägu täis või autoavarii sündmuspaigas abipakkumise asemel mobiiltelefoniga pildistama hakatakse (vabandust äärmuste pärast, kuid just sellised on nii viimased mälestused kui ka sõnumid sünnimaalt), jääb “iga elu on tähtis” paraku vaid silmakirjalikuks plakatiks.
