"Sõbralikust kolleegidevahelisest suhtlusest on saanud järsku midagi täiesti pöörast!"
Stjuardessina alustanud Laura teeb lennukompaniis karjääri ning satub keerulisse armukolmnurka, mis sunnib teda silmitsi seisma sügavamate küsimustega, kes ta on ja mida elult tahab. Otsides vastuseid, mida ja keda ta kõige rohkem armastab ning milline mees talle sobib, avastab noor naine perekonnas läbi mitme põlvkonna edasi kandunud käitumismustri. Saatusel on aga tema jaoks veel palju põnevat varuks… muu hulgas rohkelt reise, pidusid, glamuuri, seiklusi ja rõõmu.
Ta oli ka närvis. Ta võttis kohe mu käe, kui tema kõrvale takso tagaistmele libisesin, ja ta oli pannud natuke liiga palju parfüümi. Aga see oli okei, kellele ei meeldiks hästi lõhnavad mehed.
Ta käitus nagu täiuslik džentelmen — avas mulle kõik uksed, aitas kasuka seljast… pisikesed žestid, mis tähendavad nii palju. Me istusime mu lemmiklauas taga vasakus nurgas, taustaks mängis vaikselt Michael Bublé plaat. “Come fly with me, let’s fly, let’s fly away…” kõlas sealt sobivalt.
Ma olin nii närvis, et söömine, mis muidu liigitub mu lemmiktegevuste hulka, nõudis teatavat pingutust. Kolm käiku pluss peakoka tervitused vahepeal. Kõik oli väga hõrk.
Vestlus kulges nagu aeglane tants — sujuvalt. Tema juhtis.
Ta ütles mulle kohe üsna alguses, et ta ei kavatse pärast valusa lahutusega lõppenud abielu ennast enam kunagi kellegagi tõsisemalt siduda. Ja seda, et ta arvas, et seda ei juhtu temaga enam, et ta süda kellegi pärast nii kiiresti lööma hakkab. Ja et ta oli väga üllatunud, et minu pärast hakkas — ja rõõmus.
Ma küsisin midagi tema jaoks number üks olemise teemal, kuna olin kuulnud sosinaid tema arvukatest sõbrannadest — ja olgem ausad, tema ameti, välimuse, mõistuse ja loomusega polnud populaarsus naiste seas mingi ime. Ta ütles, et number üks on tema jaoks igal juhul lennundus. Ja rääkis loo oma siit ilmast lahkunud vanemast sõbrast, kellel oli kokku viis abielu, millest kolmas lõppes nii, et tema abikaasa teatas, et ta peab valima, kas naine või lendamine. Mees astus lihtsalt välja.
Ma olin natukene üllatunud tema konkreetsusest, aga see avaldas mulle muljet. Nii et kui ta küsis, kas ma olen valmis riskima, siis hüppasin ma pea ees sisse ehk siis ütlesin jah. Ja küsisin vastu, kas tema on valmis riskima, mõeldes ohtudele, mis talle kui juhatuse liikmele selle loo alustamisega ja avalikuks saamisega kaasneda võiksid. Ta paistis üllatunud, nagu inimesed
sageli mu kombe peale küsimusi tagasi põrgatada, aga mõtles hetke ja vastas samuti jah.
Jõime veini, sõime aeglaselt ja kompisime teineteise piire.
Kui õhtusöök läbi sai, tasus ta arve ja tellis meile takso. Me elasime üsna lähestikku, nii et mul oli pisut mõtlemisaega. Ma ei kavatsenud temaga veel voodisse minna, aga olin uudishimulik ja tahtsin näha, kuidas ta elab, nii et kui ta kutsus mind enda juurde veel natuke veini jooma, ütlesin jah.
Ta elas sel ajal minust mõne tänava kaugusel väikeses üürikorteris — see oli tema kodu esmaspäevast reedeni, reede õhtuti sõitis ta tavaliselt maakoju Lõuna-Eestis, metsa sisse järve äärde, ja laadis seal esmaspäeva varahommikuni patareisid. Mis oli ilmselgelt vajalik, et lennufirma juhatuse liikme pingelise töö juures rahu ja sisemine tasakaal säilitada.
Korter asus esimesel korrusel ja seal oli hämar. See koosnes esikust, väikesest köök-elutoast laua ja kahe tooli, teleri ja kahe suure nahast tugitooliga, ning suure voodiga magamistoast. Seisin köögis ja vaatasin ümbrust, kui Devon tuli minu juurde, väga hoogsalt, ja täiesti ootamatult suudles mind. Ja kuidas veel! Ma pole kunagi varem ühtegi suudlust nii konkreetselt oma PÕLVEDES tundnud — need läksid lihtsalt nõrgaks.
Ma ei mäleta, mis sai esialgsest plaanist veini juua, igatahes natuke hiljem olime me teineteise embuses tema voodil pikali ja veel natuke hiljem teatasin ma talle, et nüüd ma tellin endale takso ja lähen koju. Sest mul olid alles mõned riismed põhimõttest mitte ühegi mehega liiga ruttu voodisse minna ning see tüütult mõistlik osa minust arvas, et nüüd võiks koju minna ja selle mõttega magada. Mõttega, et sõbralikust kolleegidevahelisest suhtlusest on saanud järsku midagi täiesti pöörast.
Devon leppis sellega.
Tol samal esimesel õhtul Devoniga, kui ma kangelaslikult koju läksin, hakkas mul öösel päris halb. Sees keeras, nii et istusin üleval ja mõtlesin võimalike põhjuste üle. Ilmselt oli asi peamiselt liigses veinis ja närvides. Kas ma mängisin liiga ohtlikke mänge?
Tundsin end hommikul ikka veel nii nõrgana, et kirjutasin oma korrusekaaslastele — Ilsele, Margaretile, Tomile ja Devonile –, et ma ei tunne end hästi ja töötan seetõttu sel päeval kodus.
Hetk hiljem ilmus mu meilikasti uus kiri. Devon.
Kellelt: Devon
Kellele: Laura
Teema: Läks sassi
Tegelikult oleksin mina pidanud täna haige olema…
http://forte.delfi.ee/news/teadus/kauni-naise-seltskond-voib-mehe-tervistrikkuda
Devon
Naersin rõõmsalt ning olin ta armsusest ja vaimukusest võlutud. See on imeline, kuidas mõned inimesed oskavad teha nii, et kõik nende ümber tunnevad ennast ülendatuna.
Mõni tund hiljem tundsin end juba palju paremini, oma osa selles oli ka Arabellal, kes oli mulle vahepeal Borjomi mineraalvett, maasikaid, banaane ja kohupiima toonud ning oma võluvat seltskonda pakkunud. Põikasin korraks arvuti juurde ja märkasin uut kirja.
Kellelt: Devon
Kellele: Laura
Teema: Varjud jälle pikemaks
Kuidas tervis?
Tänane eripakkumine — sushi ja roosa vein minu köögilaua ja kahe tooliga.
Devon
Tol õhtul jäin ma ööseks sinna. Oli hullutavalt kaunis maiõhtu, võtsime Silkist sushi kaasa, sõime seda tema köögilaua taga, jõime roosat veini jääga ja läksime siis voodisse. Meie vahel algusest peale särisenud elekter lahvatas leegiks. Ta silitas mind, kuni ma orgasmi sain, ja hoidis mind siis kõvasti, sosistades mulle kõrva, et meil saab koos väga tore olema. Ma ei tahtnud sel hetkel tulevikust mõelda, aga… tal oli õigus.
Loe ka järgmisi katkendeid, mis avaldatakse 30. novembril ja 1. detsembril.
