Teda mäletavad nii kolme- ja neljakümnesed kui vähe üle kahekümnesedki. Hiljuti avastasin pööningul terve aastakäigu 1977.aasta Nooruseid. Lehitsesin neid, ja taas vaatasid mind ridade vahelt need prillidega silmad. Te ju mäletate neid, eks ole?

Pakukski seekord väikest ekskurssi 24 aasta tagustesse südameasjadesse.

Suurem osa dr. Noormannile saadetud kirjade sisust on muidugi igihaljas — mida teha, kui on õnnetu armastus, kuidas teha nii, et Tema mind tähele paneks, kust leida armastust. Inimeste mured ei ole nende veerandsajandiga muutnud. Küll aga on mõneti muutunud võimalikud vastusevariandid.
Lugege näiteks seda dr. Noormanni vastust ühele kirjale, mis küsis:
*Miks meil ei ole perekonnanõuandlaid?

Dr Noormanni vastus:/…/ Nõukogude ühiskond peab perekonda oma ühiskondliku struktuuri algelemendiks ja pöörab selle toetamisele ning kindlustamisele suurt tähelepanu. Vaadakem kasvõi meie uue konstitutsiooni sätteid perekonnast. Riik hoolitseb pidevalt perekondade ainelise kindlustamise eest; emadus, abielu ja perekond on riigi kaitse all. Need on õnneliku abielu ja uue põlvkonna kasvatamise poliitlised, majanduslikud ja juriidlised eeldused. Need on eeldused õnneks, kuid mitte retsept õnnelikuks perkonnaeluks.
Ja nagu statistika näitab, kasvab lahutuste arv, st suureneb õnnetute abielude arv. Nagu näitab kohtustatistika, on lahtuseni viivate põhjuste seas kokkuvõttes esikohal abielupartnerite iseloomude erinevus, teineteisest võõrdumine, huvide kokkulengematus, truudusetus.
/…/Paljudes riikides on perekonna lagunemist püütud ära hoida administratiivselt. Meil pole seda teed mindud ja on valitud raskem, kuid õigem tee: kool, ühiskond, avalik arvamus kasvatavad noore inimese austust abielu, emaduse ja isaduse vastu. Seda ülesannet täidavad meie teadus ja kultuur, selleks on eriraamatud, — broshüürid, — loengud, -kursused jne. See kõik on mõeldud noorte inimeste jaoks tugevate perekondade loomiseks ja kindlasti aitab abielulahutuste arvu tulevikus vähendada.

Tänapäeval ei vasta nii enam tõenäoliselt üksi psühholoog. Ok, küllap dr. Noormann oli natuke ka sunnitud nii rääkima, 1977 tuli ju parajasti uus konstitutsioon.

Oh, ajad…

Küll aga on aja jooksul muutunud seisukohad, mida käsitletakse näiteks järgnevates kahes kirjavastuses:

*Dr. Noormann.
Tutvusin ühe meeldiva noormehega restoranis, aga kui ema seda teada sai, ütles ta mulle, et restoranist elukaaslast ei saa, ja kardab, et meie armastusest midagi välja ei tule. Samuti ei luba ta mul temaga abielluda. Öelge palun, kas restoran ikka nii jube paik on?
Maie, 19-a.

Vastus: Restoran on ikkagi kah ühiskondlik asutus ja seal käivad ikkagi kah nõukogude inimesed, ma arvan, et tublid ja ausad inimesed. Kui me oma suhtumises jätame restorani vaid kõige halvematele enda seast, tunnistame restoranid vaid moraali- või ühiskonnavaenulike elementide kogunemiskohaks, oleks õigem need kinni panna.

*Lp. dr. Noormann! Olen 17- aastane. Piinlik rääkida, aga mul on väga halb harjumus, millest ma kuidagi lahti ei saa — onaneerimine. Mida ma peaksin tegema, et sellest lahti saada?
Ants

Vastus: Onanism e. masturbatsioon e. käsikiimlus e. eneserahuldamine on sage noorukiea pahe. Kui nn. mehhaniline onanism ei põhjusta märgatavid terviserikkeid (juhul kui see ei muutu väga sagedaseks), siis psüühiline onanism, st. kujutlused, elamused ja sellest tulenev enesehinnang põhjustavad eranditult kõigil selle pahe käes vaevlejatel alaväärsustunnet ja meeleolu langust.
Jõutakse veendumusele, et ei olda täisväärtuslik oma soo esindaja, et varastatakse tulevaselt armastuselt jne. Arvamus enese mittetäisväärtuslikkusest leiab alati kinnitust, kui nooruk, andes enesele sõna käsikiimlusest loobuda, ometi seda ei suuda ja murrab sellega oma sisemuses ainult enesele antud sõna.
Alanenud meelolu, enesehaletus, ensesüüdistus, väärad seosed (onanism kui halva õppeedukuse põhjus, sporditagajärgede alandaja), kartus, et teised seda pahet tema juures tajuvad, — see kõik vähendab inimese enesekindlust, seltskondlikkust ja julgust vastassoole läheneda.

Kuidas siis pahest jagu saada? Aitavad kõik võtted, mis tugevdavad Sinu tahet ( näit. sundida end tegevusele, mis tundub vastumeelt). Kui ei õnnestunud pahest ühe korraga vabaneda, siis tuleb asetada latt niisugusele kõrgusele, millest suudad üle hüpata. Seega kaob põhjus enesesüüdistuseks. Enesele antud sõna pidamine aga tõstab Sinu enesekindlust ja meeleolu. Iga nooruk on suuteline vähendama onanistlike ekstsesside intensiivsust poole võrra. Ja siis veel poole võrra. Ja siis veel…/…/
Onanism on tõepoolest noorukiea mööduv halb harjumus, pahe, millesse eitavat suhtumist tuleb kujundada. Kuid õudusjutud sel teemal on tõepoolest lollus.

Oh, sellise manitsuskõne peale ja tänapäevaste seisukohtade meeldetuletamiseks võiks kiigata kasvõi näiteks artiklit Virtuaalne suhtlus.

Kui vanalt võib hakata armastama?

Võrreldes praeguse ajaga oli muidugi dr. Noormannile palju küsimusi, mis näitasid lihtsat teadmatust:

*Tahaksin teada, kas on võimalik, et tüdruk jääb rasedaks esimesest vahekorrast.
Liili

Vastus: Õppigem asju nimetama õigete nimedega. Kui sa “esimese vahekorra” all mõtleid seksuaalsuhteid, on asi tõsine.Loomulikult pole sinu organismis mingit taksomeetrit,mis kordasid loendab, ja rasestuda võid esimesest seksuaalvahekorrast.

*Kui vanalt võib hakata armastama?

*Ma tahaksin talle armastust avaldada, aga ei tea, kuidas seda peaks tegema. Kas telefoni teel sobib armastust avaldada?
Kristjan

Vastus: Ei ole soovitav, Kristjan, võid sattuda valeühendusele.

*Olen 15.a. vana. Mulle meeldib väga üks tüdruk. Oleme käinud koos juba peaaegu kaks aastat. Tahaksin väga astuda temaga seksuaalvahekorda, aga ei julge teha ettepanekut. Mida peaksin tegema?
Aarne

Vastus: Sa pead ootama, Aarne. Ootama, kuni julgust tuleb.Sest julgusepuuduses väljendubki Sinu mitteküpsus seksuaalvahekorraks. Koos vajaliku vanuse, teadmiste ja vastutusega tuleb ka julgus.

*Peol sain tuttavaks poisiga, kes on minust 3 aastat noorem. Ta meeldib mulle. Tantsisime koos, kuid ühist keelt leida ei oska. Mida peaksin ette võtma?
Lilyan

Vastus: Lilyanikene! Proovi vene keeles!

Igihaljaid teemasid

Põhiline osa kirjade teemadest on aga siiski igihaljal armastuse teemal. Nagu praegugi. Ja nagu see tõenäoliselt olnuks ka 75 aastat tagasi, kui siis olnuks ajakirjanduse vahendusel vastavat psühholoogi.

*Neli aastat tagasi tutvusin endast 3 aastat vanema noormehega, kellest palju lugu pean. Ta on töökas, ei pruugi alkoholi. Ka tema väidab, et armastab mind, kuid pole meie tutvuse algusest peale varjanud, et armastab peale minu veel ühte teist tüdrukut ja meie vahel valikut teha ei suuda ega tahagi. On see võimalik? Kas tõesti saab armastada korraga kahte? Võin ma seda noormeest uskuda?
Aino

Vastus: Tee mis tahad, ei usu, et see on armastus, mida kahe tüdruku vahel jagada saab. See võib olla sõprus ja otsustusvõimetus, kuid mitte armastus, mille tunnuseks on tihti just “pimedus” kõigi teiste suhtes. /…/ Mulle tundub, et siin on tegemist kahjuks laialt levima hakanud ükskõikse, utilitaarse suhtumisega ellu. Nii nagu materiaalne kindlustatus on tekitanud paljudes ükskõiksust ja kohusetundetut muretust homse päeva ees, nii ei muretse osa inimesi ka oma tundemaailma homse päeva pärast.

Nad näevad, et neid armastatakse niikuinii, ilma et nad peaksid eriti end muutma või armastuse eest võitlema, ning nende mugava eluga sobib see kokku. Ja veel parem, kui neid armastavad korraga kaks korralikku ja ilusat tüdrukut. Ning aususegi mõiste on neil mugandunud: mõlemale tüdrukule rivaali olemasolu ja “armastuse jagamise” fakti teatavakstegemisega on nad pealtnäha “ausalt” oma tunnete tarbijalikku positsiooni kindlustanud ja “pruutides” konkurentsi õhutades selle üha rikkalikumaks muutuvat saaki nautinud.

Lugupeetud doktori vastust lugedes tuleb tahtmatult meelde nii mõnigi Naistelehe kommentaator (ma nimesid ei maini), kes oma lugematute naissaavutuste ja aususega kelgib.

Ja lõpetuseks:
*Olen 18-aastane. Loen raamatuist ja teie kirjavahetusest noortega suurtest armastusprobleemidest. Mul pole oma poissi olnud, ka pole ma kellessegi armunud olnud. Ma tahan armastada, kuid ei tea, mis see on. Kust otsida armastust?
Leida

Armastust on raske seletada sellele, kes seda pole tundnud, kuid ära karda ega püüa kiirustada. Armastus tuleb kindlasti. Ma ei teagi inimest, kes valetamata võiks väita, et ta pole kedagi armastanud. Nii et see mure läheb varsti mööda. Ennast võib sundida armastama kalamaksaõli või herkuloputru ja võib end sundida taluma tüütut kupeekaaslast või korterinaabrit, kuid ennast sundida kedagi tõsiselt, südamest armastama ei saa.

Nii nagu mure oli igihaljas, nii on igikestev ja aastaid hiljem sobiv ka dr. Noormanni vastus sellele.