Ma ei ole varem sellist asja märganud, et nüüd kõik koos ja ühel ajal inimesed kergelt topakalt (aga väga armsalt) naeratades ringi käivad ja silmade särades oma toimetusi toimetavad. Öeldakse küll, et kevad on armumise aeg, aga mina ei ole ausalt öeldes küll selles hooajalises armumises eriti kindel. Tuleb ju siis, kui tuleb.

Nüüd aga märkan juba mitmendat korda büroo koridoris nurka tõmbunud töökaaslast, kes vaikselt telefonitorru itsitab ja isegi tähele ei pane, kui keegi mööda kõnnib. Teine neiu muheleb arvutiekraani taga ning näpib samuti õndsa näoga telefoni, vahepeal vaikselt tooli põhja pugedes ja helistajaga kudrutades.

Ja need on vaid märgid kontorist. Sõbranna veedab aega peol kohtutud noormehega flirtivaid kirjakesi vahetades. Isegi pediküüris istudes jutustas neiu varbaküünte lakkimise vahel mulle, kui toreda noormehega kohtus ja kui armunud ta on. Maailm tundub olevat imeline – ilm muutub kehvemaks ja inimesed üha rõõmsamaks.

Ehk on asi selles, et suvekuumuses tõmbusid kõik jahedasse vannituppa või merevette varjule ning nüüd hakatakse jälle nina urust välja pistma. Igatahes on see kuidagi väga eluterve ja tore vaadata. Suisa kadedaks teeb.

Hea lugeja, kas ka Sina oled taolisi tähelepanekuid teinud või tundub sügis sulle lihtsalt vihmase ja hallina?