Süütunne on mürk su organismis: õpi selgeks meetodid, mille abil sellest puhastuda

 (2)
Süütunne on mürk su organismis: õpi selgeks meetodid, mille abil sellest puhastuda
Pilt on illustreerivUnsplash

Varahommik, hahetab, on külm. Katuse serval seisab tüdruk. Seisab päris ääre peal ning näib, et üks väike samm veel ja ta kukub. Tüdruku peas aga keerlevad sünged mõtted oma süüst, mistõttu ei tohi enam kojugi minna...

Raske koorem

Eile käis see tüdruk sõbratari sünnipäeval. Oli lõbus ning aeg lendas märkamatult. Pidi kodus olema kell 23.00, nüüd oli aga juba 23.30. Ta tahtis helistada emale. Siis aga mõtles ümber. Ema hakkab riidlema. Sõbrad ütlesid, et ei tasu pabistada ja pakkusid veel veini — julguseks. Hirm möödus, ent asendus täpse teadmisega, et sellises seisundis koju minna ei saa. Laiali mindi alles varahommikul ning tüdruk jäi päris üksi oma tohutu süükoormaga, mis ta katusele tõigi. Ta kujutas ette jutuajamist vanematega ning sellele järgnevat karistust. Ta püüdis välja mõelda mingeidki õigustusi, kuid ei suutnud. Seega oli ta süüdi.

Kuidas see lugu võis lõppeda? Enesetapuotsus võetakse sageli vastu tugeva süütunde ajel. Inimene võtab endale kogu vastutuse oma või teise inimese „rikutud“ elu eest. Seejuures arvab ta siiralt, et seda kõike ei ole enam võimalik parandada. Võimalik, et kõik saab korda ning tüdruk läheb koju. Jah, ema nutab ja isa karjub. Tal ei lubata ka terve kuu aega sõbrataridega suhelda. Õhtuti ta nutab salaja, neab ennast oma lolli käitumise pärast ning vanemaid nende „printsipiaalsuse“ pärast. Möödub aga kuu või kaks ning kõik on taas hästi. Ainult et kas seda on võimalik ka unustada?

Seotud lood:

Mürgitades ennast ja teisi

Süütunne on kui mürk, mis koguneb organismis. Algul teeb inimene mingid valed teod, siis aga mõistab, et elab üldse valet elu. Selline mürgine tunne võib talt röövida elu täiuslikkuse tunnetamise. Röövib talt õnne, rahulolu ja eneserealiseerimise võime.

Enese needmine mürgitab mitte ainult konkreetse inimese elu, vaid murrab sisse ka suhteisse teistega. Ja nii tunneb kroonilise süütundega inimene, et temaga on kõik halvasti, ainult teistega on kõik hästi. Selline seisukoht avab manipuleerimisele avara põllu.

Paljud üritavad haletseda „kõiges süüdiolevat“, aidata teda. Sageli aga juhtub nii, et kõik katsed tõestada inimesele, et ta pole milleski süüdi, lõpevad krahhiga. „Süüdlane“ aga teeb alateadvuslikult kõik selleks, et kukutada läbi head katsed teda toetada. See aitab tal ühelt poolt kinnitada oma teadmist („Ma ju ütlesin, et mul ei õnnestu mitte midagi!“), teisalt aga laseb osa vastutusest üle kanda nendele, kes teda aidata püüdsid („Me üritasime, aga midagi ei tulnud välja. Ilmselt tegime midagi valesti“). Ja nii levib „süütunde toksiin“ ka teistele.

Purunenud regulaator

Süütunne on paradoksaalne. Tundub, et see peaks vähemalt kahel põhjusel olema positiivne emotsioon. Esiteks on see seotud intellekti kõrge tasemega — eelkõige sotsiaalse ja emotsionaalsega. Et tunda end süüdlasena, peab hästi tundma moraalinorme (ma pean käituma), oskama analüüsida oma käitumist (ma käitun) ning omama julgust tunnistada vastuolusid „pean ja teen“ vahel. Teiseks on süütunne — nagu ka südametunnistus ja kahetsus — meie käitumise ennetav moraalne regulaator. Psühholoogide kliendid võrdlevad sageli süüd raske kiviga oma õlgadel. Pole just palju neid, kellele meeldiks sellist koormat kaasas kanda. Seetõttu oleme võimelised varakult arvesse võtma oma tegude eetilist sisu.

Ent on olemas üks põhimõtteline moment. Ärevus ehk irratsionaalne rahutus. Süü puhul ilmub see hirmuna midagi hävitada või kartusena, et oleme juba midagi hävitanud. Mida nimelt me siis hävitada kardame? Erinevalt südametunnistusest on süü alati seotud eetiliste ja sotsiaalsete normide moonutatud tajumisega. Ning sellise tajumise algallikas on vale kasvatus.

Enesekaitse meetodid

1. Nägemiseni, Sisemine Kriitik! Reeglina on Sisemist Kriitikut lihtne visualiseerida või kuulda tema etteheitvat ja süüdistavat häält. See on üldpilt. Teatud juhtudel on Kriitikut vägagi lihtne ära tunda. Näiteks võib selles osas tunda „Karmi ema, kui olin 13-aastane“. Mida siis teha? Lühidalt võiks seda mõista, andestada, tänada ja lahti lasta. Teha selgeks, milliseid konkreetseid „häid“ norme ja reegleid see Kriitik tahab meid järgima panna. Need tuleb ümber mõtestada ning jälgida, et need oleksid meie praeguses elus kasulikud. Talle tuleb andestada, kui tema nõudmised tunduvad liialt karmid (ta ei mõelnud ju midagi halba). Täna oma Kriitikut hoolitsuse eest kasvõi mõtteis. Kui selle Kriitiku osas võid avastada kellegi lähedase, täna tedagi isiklikult (vahel ravib see võte paljude aastate kestel kogunenud süütunde). Lase lahti ja teadvusta endale, et sul on vabadus ja ka vastutus valida elus norme ja reegleid.

2. Saada paremaks. Igasuguse süü saab heastada. Isegi kui inimene on eksinud kõlbeliste normide vastu. Kahetseva patuse kuju on tähtsaim kõikides maailma religioonides. Seda saab teha igaüks meist. Kui oleme minevikus eksinud, ei tähenda see, et me tulevikus ei muutu enam paremaks. Süütunne (lähedase, ühiskonna, inimkonna ees) võib saada enesearengu ja hingelise kasvu võimsaks impulsiks. Tuletagem meelde, et süütunne tekib reaktsioonina ideaalse (kuidas ma pean käituma) ja reaalse (kuidas ma käitun) vahel. Ent „pean“ ja „teen“ vahel ei haiguta ületamatu kuristik. Piisab, kui muuta passiivne kannatus aktiivseks tegevuseks. Tuleb lihtsalt harjuda head tegema ning seejärel ka vastavalt elama, tundmata enam piinavat sisemist ebakõla.

3. Hakka armastama oma peegelpilti. Süütunne on kui kõverpeegel. Ning tänu sellele näeme vaid seda, mis „ei vasta“ kõrgetele ideaalidele. Enesepiitsutamine on tihedalt seotud perfektsionismi ja maksimalismiga. Süüdistame ennast karmilt ja karistame endid moraalse ebatäiuslikkuse eest. Tuleb aga õppida ennast hindama oskuse eest olla hea ka väikestes tegudes. Vaata tähelepanelikult peeglisse ja ütle: „Mulle meeldib endas …“ Loenda võimalikult palju positiivseid jooni. Kui need otsa saavad, ütle: „Ma teadvustan endas …“ ning loenda negatiivsed jooned. Jälgi oma reaktsioone peeglis (see on vägagi huvitav!). Kui nimetad mingit negatiivset omadust, siis sa ilmselt ei märka oma keha vastukaja — võimalik, et see polnudki siis nii halb. Harjutust võid teha ka kirjalikult. Kõige parem on alustada päevikuga ning kirjutada sinna iga päev isegi kõige tähtsusetumad head ja õiged teod. Nii on sul võimalus pöörata tähelepanu oma isiksuse negatiivsetelt joontelt positiivsetele. Selline kontsentreerumine oma „Mina“ positiivsetele omadustele aitab muutuda tugevamaks, leida uusi võimalusi heade tegude tegemiseks ning lõpetada enesepiitsutamine.

Ja lõpuks. Maailmas on asju, mis on palju tugevamad sellest, mida me „oleksime pidanud õigesti tegema, ent ei teinud“. Näiteks armastus ning sellega seotud andestamine, kahetsus, leppimine. Armastus on kui meri, kus lahustuvad kõik süüd.

Allikas: Psihhologija, jaanuar-veebruar 2017