"Ta haaras mul käega kõrist ja pigistas. Karl oli tugev ja kuigi ma rabelesin, ei suutnud ma end tema haardest vabastada."

 (6)
"Ta haaras mul käega kõrist ja pigistas. Karl oli tugev ja kuigi ma rabelesin, ei suutnud ma end tema haardest vabastada."
Foto: Shutterstock

Katkend Annika Lõhmuse raamatust “Pooltoonid”, mis on mitmekihiline raamat, mis räägib ennekõike armastusest — armastusest mehe ja naise vahel ning armastusest muusika vastu. Ent teose peateemaks kujuneb tahes-tahtmata lähisuhtevägivald, mis kipub varjutama kõike muud.

Karl oli tujust ära. Jalutasime kodu poole – Rahvusraamatukogust polnud Loode tänavale kuigi pikk maa. Karl oli terve tee demonstratiivselt vait.

„Kuule, mis lahti on?” küsisin lõpuks, kui mul ta mossitamisest kõrini sai.

„Midagi,” vastas ta napisõnaliselt.

Aga ma sain aru, et midagi ikka oli. „Ma ju näen, et sind häirib miski. Mis viga on?”

Karl vaikis veel natuke aega kangekaelselt. Kui olin mõttes juba peaaegu käega löönud, pahvatas ta äkki: „Ma ei saa aru, miks sa pead kogu aeg teiste meestega flirtima?”

See teema oli muutunud juba lõputuks refrääniks. Olime viimase paari kuu jooksul mitmeid kordi selle üle vaielnud, sest Karlile tundus, et ma vaatan teisi mehi. Enda meelest polnud ma mingit põhjust andnud nii arvata ja seda ma talle tavaliselt ütlesingi. Aga kui Karl oma mõtetega jälle sinnamaale jõudis, polnud võimalik teda ümber veenda. Ohkasin raskelt. Kellele ta siis seekord vihjas?

„Kellest sa räägid?” küsisin ma. „Ma ju ei suhelnudki seal õieti kellegagi peale sinu.”

„Aga Tauno Reimann?” viskas ta vihaselt.

Seotud lood:

„Nalja teed?!” hüüatasin, suutmata oma kõrvu uskuda. „Ta on ju Mekaga koos!”

„Seda minagi mõtlen, et miks sina talle silmi plaksutad ja imetlevalt suhu vahid, kui ta on sinu parima sõbranna mees.”

„Imetlevalt suhu vahin? Kas sa oled päris hulluks läinud või? Ta on ju minu ülemus! Teatud mõttes.”

„Meka ülemus oli ta ka,” mühatas Karl mürgiselt, „aga see ei takistanud Mekat tema ees jalgu laiali ajamast.”

„Sa oled rõve!” kõrgendasin ma häält.

„Minu meelest on hoopis see rõve, kuidas sul mingit eneseaustust pole!” karjus Karl üle Adamsoni tänava.

„Kuule, lõpeta ära! Me rääkisime tööjuttu!”

„Ah nüüd nimetatakse seda nii?” ironiseeris Karl vastikult.

„Tauno tegi mulle ettepaneku ühte soolot laulda.”

„No vaata kui mugav! Saad niikaua talle oma malbe tuvipilguga otsa vaadata, kuni ta murdub. Kes teab, äkki võtate Mekagi kampa? Oota! Kas mitte ajaleht sellest ei kirjutanud? Et te kolmekat teete?”

Ma olin nii vihane, et silme ees hakkas virvendama, aga enne kui jõudsin midagi öelda, paiskas Karl mind täie jõuga vastu tänavaäärse kivimaja seina, nii et põrutus lõi mul hinge kinni.

„Kuradi lits!” sisistas ta. „Katsu sa mulle sarvi tegema hakata!”

Ta haaras mul käega kõrist ja pigistas. Karl oli tugev ja kuigi ma rabelesin, ei suutnud ma end tema haardest vabastada. Hirm ja paanika halvasid mu täielikult. Karl surus mind ühe käega vastu seina, teine oli klammerdunud mu kaela ümber. See tegi väga haiget, kuid kõige hullem oli see, et ma ei saanud hingata.

„Lase lahti!” kähistasin peaaegu lämbudes. Kõrvus kumises, nägemine hägustus, tundsin, et veel üks hetk ja ma kaotan teadvuse.

Karl tõmbas mind järsult seinast eemale ja tõukas jõhkralt teisele poole. Komistasin sõiduteele. Jõudsin veel silmanurgast näha auto­tulesid, enne kui nagu aegluubis tasakaalu kaotasin. Püüdsin kukkudes alateadlikult kätt ette panna, aga see jäi lollilt mu külje alla. Prantsatasin valusalt asfaldile. Kuulsin korraga auto pidurdamist ja Karli läbilõikavat karjatust.

Kui midagi taipama hakkasin, põlvitas Karl mu kõrval ja nuttis.

„Elis, kallis… issand küll!” soigus ta. „Jumal tänatud, et sinuga midagi ei juhtunud!”

Mees paitas mu pead ja nägu ja aitas mind siis tänava äärekivile istuma. „Kas sul on kõik ikka korras?” küsis ta murelikult.

Noogutasin segaduses. Ma polnud tegelikult üldse kindel, kas kõik ikka oli korras. Käsi tegi põrgulikult haiget ja kui seda tõsta üritasin, värises see tugevalt. Randmest käis lõikav valu läbi ning peopesa oli verine ja narmendav. Karl vaatas auto poole, mis seisis endiselt meist paar meetrit eemal. Äkki kargas Karl püsti ja marssis auto juurde. Ta tõmbas järsu liigutusega ukse lahti, haaras juhil hõlmast ning rebis ta autost välja.

„Mida kuradit sa teed? Türa küll! Sa ei saa niimoodi kihutada majade vahel!”

Juht oli prillidega noormees, kes nägi natuke nohiklik välja. Ta pomises midagi vabandavat, aga oli näha, et ta oli ise ka šokis. Karl võttis hoogu ja virutas poisile rusikaga näkku. Nägin, kuidas veri lendas. Ahhetasin ning üritasin tõusta, aga pea käis ringi. Karl kiirustas minu juurde tagasi.

„Kallis, ettevaatlikult! Saad sa kõndida?”

Ta toetas mind, kui ennast vaevaliselt püsti ajasin. Kõik minus oli pea peale pööratud, ma ei suutnud uskuda, et Karl oli mind kägistada üritanud, seejärel peaaegu auto alla lükanud ja lõpuks veel autojuhile kallale läinud. Kes see mees oli, kellega ma koos elasin?

„See on ikka uskumatu, milliseid türapäid rooli lastakse!” vandus Karl.

Ma ei julgenud sõnagi öelda, kartsin nii meeletult. Koperdasin kuidagi­viisi mehe najal kodu poole.
„Mõtle, sa oleks võinud surma saada! Aga, kullake, sa pead ise ka ettevaatlikum olema. See komistamine oleks võinud saatuslikult lõppeda.”

Kõrvad vist petsid mind. „Karl, ma ei komistanud, sa tõukasid mind,” ütlesin vaikselt.

„Ole nüüd!” protesteeris Karl.

„Ja enne seda üritasid sa mind kägistada.”

„Ma ei nimetaks seda päris nii. Ma… jah, läksin endast välja. Anna andeks, kallis! Ma ei tahtnud sind ehmatada. Mul lihtsalt vahel sõidab katus natuke ära. Ma armastan sind meeletult ja ei suuda mõelda, et sa võiksid mõne teise mehega olla.”

Olin seda juttu juba kuulnud.

„Armas-kallis Elis, palun anna mulle andeks!”

Karl jäi seisma ning pööras mind enda poole. Ta oli nii kahetsev ja vaatas mulle siiraste silmadega otsa. „Ma ei tea, mis mulle mõnikord sisse läheb. Muutun lihtsalt nii kohutavalt armukadedaks. Kas sa annad mulle andeks? Ma luban, et ei vihasta enam niimoodi. Päriselt. See oli viimane kord.”

Ma ei teadnud, kas uskuda teda või mitte.