Tagasi Bridesheadi: naised alles teevad seda, mis nad endaga ikka teevad. Laiskus on nad hukutanud. Meie aga oleme pääsenud

 (2)

„Tagasi Bridesheadi" kujutab Briti kõrgklassi elu kahe maailmasõja vahelisel ajal. Raamatus heidab kunstnik ja sõjaväekapten Charles Ryder pilgu kuldsesse noorusaega, meenutades ülikoolipäevi ja sellele järgnevat aega Bridesheadi mõisast pärit perekonna seltsis. Charlesi, kellel pole sugulasi peale elust võõrdunud isa, paistab ees ootavat vagur ülikoolipõlv Oxfordis. Seda aga nii kaua, kuni ta kohtab lord Sebastiani, elujanulist ja ekstsentrilist noormeest, kes teda peagi oma sõpruskonda kaasa tõmbab. (EPL, 18.08) "Tagasi Bridesheadi" on LP romaanisarja "Aegumatud armastuslood" 21. raamat.

Selle raamatu ainetel on valminud väga edukad telesari ja film, millest viimase treileri siitsamast artikli kohalt leida võib.

Esimene peatükk

„Ma olen siin käinud,” nii ma ütlesin. Ma olin seal käinud; esimest korda koos Sebastianiga enam kui kakskümmend aastat tagasi, ühel pilvitul juunikuu päeval, kui kraaviperved valendasid koorekarva enelaõitest ja õhk oli suvelõhnadest raske; see oli imeliselt sätendav päev, ja ehkki ma käisin seal hiljem nii sageli, nii mitmes meeleolus, pöördus mu hing tol viimasel käigul tagasi just esimese juurde.

Tookord saabusin teadmata kuhu. Oli parajasti Kaheksas Nädal. Oxford — nüüdseks uppunud ja minema pühitud, kättesaamatu nagu Lyonesse, sest üleujutus tuli nii äkki — Oxford oli neil aegadel veel akvatinta linn. Inimesed kõndisid ja rääkisid tema avarail tänavail just niisamuti nagu Newmani ajal; tema sügis­ududest, tema hallidest kevadetest ja tema suvepäevade harva nähtavast ülevusest — nagu tollelgi päeval, kui kastanid õitsesid ja üle katuse­kelpade ja kuplite kõlas kirikukellade hele selge helin — kõigest sellest õhkus sajanditepikkuse nooruse pehmet aroomi. Just tema kloostritasadus andis meie naerule kõla ja kannab selle rõõmsal helinal üle vahepealsete aastate lärmi. Kaheksandal Nädalal sööstis siia ootamatu dissonantsina mitmesajapealine naistevägi, valgus sädistades ja sahistades laiali mööda munakivisillutisega tänavaid ja treppidest üles, tutvus vaatamisväärsustega ja otsis meelelahutust, limpsis booli, sõi kurgivõileiba; tegi jõel paadisõitu, kogunes karjakaupa kolledžite paadimajadesse; Isises ja Diskussiooniklubis võttis neid äkki vastu täiesti omamoodi alp ja äärmiselt nördima panev operetlik pilavaling, kolledžite kabelites üllatasid neid ennekuulmatud koraalid. Selle sissetungi kaja ulatus linna igasse soppi ja minu oma kolledžis polnud see õieti enam mingi kaja, vaid juba ülimalt häiriv rahurikkumine. Meil nimelt toimus ball. Tänavapoolses küljes, kus ma elasin, oli üles seatud varikatusega tantsupõrand; uksehoidjaloož oli varjatud palmide ja asaleadega; ja mis kõige hullem — üks õppejõud, kes elas parajasti minu peal, kuidagipidi loodusteadustega seotud hiiretaoline mehike, oli loovutanud oma korteri daamide garderoobiks, ja selle pühaduseteotuse kuulutus rippus minu korteri uksest vaevalt kuue tolli kaugusel.

Seotud lood:

Kõige sügavamalt oli sellest puudutatud minu teener.

„Džentelmenidel, kellel naiskülalisi ei ole, palutakse paari järgmise päeva jooksul võimalust mööda linnas einetada,” teatas ta masendatult.

„Kas te lõunatate kodus?”

„Ei lõunata, Lunt.”

„Et teenijaskonnale vastu tulla, nagu öeldakse. Aga mis vastutulek see on? Mind näiteks saadetakse daamide garderoobi jaoks nõelapatju ostma. Ja milleks veel tants? Ma ei näe sellel mingit mõtet. Varemalt ei tantsitud Kaheksandal Nädalal kunagi. Olgu veel Asutamispäeval, see jääb vaheaja sisse, aga mitte Kaheksandal Nädalal. Just nagu teejoomistest ja jõelõbudest ei oleks veel küll. Minu arvates on see kõik sõja tagajärg, sir. Enne sõda poleks see kõne allagi tulnud.” Kõik see juhtus 1923. aastal ja Lunti nagu tuhandete teiste meelest polnud miski enam nii nagu aastal 1914. „Õhtune veinijoomine,” jätkas ta, jalg ukse vahel, nagu tal kombeks oli, „või paar-kolm džentelmeni lõunaeinel külaliseks — see on iseasi. Aga tants — ei! Need kombed tekkisid siis, kui tudengid sõjast tagasi tulid. Nad olid juba liiga vanad, nad ei tundnud asja ja nad ei võtnud enam õppust. Sellest see kõik tuleb. Mõned koguni käivad linnas vabamüürlaste klubis tantsimas; aga need jäävad proktoritele varsti pihku, küll te näete… Aga juba tulebki lord Sebastian. Mis ma siin lobisen, kui on hoopis vaja minna nõelapatju tooma.”

Sebastian astus sisse — tuvihall flanell, valge crêpe de Chine, Charvet’ lips — tegelikult küll minu enda postmargimustriline lips. „Charles, mis imelikud lood teie kolledžis sünnivad? Tsirkus tulemas? Ma olen juba kõike näinud peale elevantide. Peab ütlema, et terve Oxford on äkki väga iseäralikuks muutunud. Eile õhtul oli ta kubinal naisi täis. Pead kohe minuga kaasa tulema, siin ähvardab hädaoht. Mul on auto ja korvitäis maasikaid ja pudel Château Peyraguey’d — see on vein, mida sa eales maitsnud pole, nii et ära parem teesklegi. Paradiis maasikatega.”

„Kuhu me läheme?”

„Ühele sõbrale külla.”

„Kellele?”

„Ta nimi on Hawkins. Võta natuke raha kaasa, juhuks kui näeme midagi, mida tahaks osta. Autoomaniku nimi on Hard­castle. Vii sina talle tükid tagasi, kui ma ennast surnuks ajan. Ma ei ole suurem asi autojuht.”

Väravas, talveaia kõrval, kus varem oli uksehoidja loož, seisis lahtine kaheistmeline Morris Cowley. Roolis istus Sebastiani suur mängukaru. Paigutasime ta enda vahele — „Vaata, et tal süda pahaks ei lähe” — ja asusime teele. St. Mary kellad lõid üheksa. Äärepealt oleksime alla ajanud musta õlgkaabu ja valge habemega vaimuliku, kes vaikselt väntas jalgrattaga valel poolel mööda High Streeti, ületasime Carfaxi ristmiku, möödusime raudteejaamast ja olime peagi linnast väljas Botley maanteel; tol ajal oli nii lihtne linnast välja saada.

„Kas pole vara?” ütles Sebastian. „Naised alles teevad seda, mis nad endaga ikka teevad, enne kui alla tulevad. Laiskus on nad hukutanud. Meie aga oleme pääsenud. Jumal õnnistagu Hardcastle’it.”

„Kes ta iganes on.”

„Algul ta tahtis meiega kaasa tulla. Aga laiskus hukutas temagi. Tõsi küll, ma ütlesin talle, et kell kümme. Ta on üks väga sünge mees meie kolledžist. Elab kaksikelu. Vähemalt mina arvan, et elab. Ta lihtsalt ei suuda enam vahetpidamata Hardcastle olla, ööd ja päevad, kogu aeg. Saad isegi aru. Ta lihtsalt sureb selle kätte. Ütleb, et tunneb minu isa, mis on täitsa võimatu.”

„Miks?”

„Papat ei tunne mitte keegi. Ta on ühiskonna heidik. Kas sa pole kuulnud?”

Mina ütlesin: „Kahju, et kumbki meist ei oska laulda.”

Swindonis pöörasime peateelt kõrvale, ja keskpäevaks olime juba liivakivimüüride ja klombitud plokkidest majade vahel. Umbes kella üheteistkümne paiku pööras Sebastian pikema jututa külavaheteele ja peatus. Oli nii palavaks läinud, et pidime päikese eest varju otsima. Lammastest pügatud kingul jalakate all sõime maasikaid ja tühjendasime veinipudeli — need sobisid imeliselt kokku, nagu Sebastian oli ennustanud, süütasime jämedad türgi sigaretid ja jäime pikutama, Sebastian vahtis lehestikku meie pea kohal, mina silmitsesin tema profiili; sinihall sigaretisuits kerkis häirimatus tuulevaikuses üles siniroheliste varjude poole ja tubaka aroom segunes magusate suvelõhnadega meie ümber; magusa kuldse veini aurud otsekui kergitasid meid vaksavõrra rohukamarast kõrgemale ja jätsid sinna vabalt hõljuma.

„Just paras koht, kuhu matta rahapada,” arvas Sebastian. „Tahaksin matta midagi hinnalist igasse kohta, kus ma olen õnnelik olnud, nii et ükskord, kui ma olen vana ja inetu ja vilets, võiksin tagasi tulla, aarde välja kaevata ja minevikku meenutada.”

See oli minu kolmas semester pärast immatrikulatsiooni, aga tegelikult ma loen oma Oxfordi-päevade alguseks esimest kohtumist Sebastianiga, mis toimus täiesti juhuslikult eelmise semestri keskpaiku. Me elasime eri kolledžites ja olime õppinud eri koolides; oleksin vabalt võinud veeta oma kolm või neli aastat ülikoolis Sebastianiga kokku puutumata, ja me tutvusime vaid seetõttu, et ta ennast ühel õhtul juhtumisi meie kolledžis purju jõi ja et minu korter asus tänavapoolses küljes alumisel korrusel.

Mind oli sellise korteri ohtude eest juba hoiatanud onupoeg Jasper; tema oli ka ainus, kes mind kui verivärsket tudengit üksikasjalise juhendamise vääriliseks pidas. Isa käest ei saanud ma üldse mingeid näpunäiteid. Nagu alati, nii hoidus ta ka selles asjas igast vähegi tõsisemast kõnelusest. Möödaminnes puudutas ta seda teemat alles kaks nädalat enne mu üliõpilaspõlve algust, ja ütles kavalalt ja võrdlemisi häbelikult: „Meil oli sinust juttu. Kohtasin Atheneumis sinu tulevase kolledži rektorit. Mina tahtsin rääkida surematuse mõistest etruski kultuuris, tema jälle tahtis rääkida enesetäiendusloengutest töölisklassile. Kompromissi korras rääkisime niisiis hoopis sinust. Küsisin, kui suur peaks olema sinu elatusraha. Tema ütles: „Kolmsada naela aastas. Ärge mingil tingimusel rohkem andke. Enamjagu üliõpilasi saab parajasti nii palju.” Minu arvates ei saa selle hinnanguga kuidagi nõustuda. Mina sain üliõpilaspõlves rohkem kui enamjagu teisi ja minu arvamine on, et mitte kuskil siin ilmas ja mitte ühelgi teisel eluperioodil ei kujunda paarisajanaelased sissetulekuerinevused inimese tähtsust ja populaarsust nii olulisel määral kui ülikoolis. Ma kaalusin, kas anda kuussada,” ütles isa, natuke nohinal, nagu alati, kui miski talle nalja tegi. „Aga siis mõtlesin, et kui rektor sellest kuulda saab, näeb ta selles võib-olla isiklikku ebaviisakust. Nii et ma annan sulle viissada viiskümmend.”

Tänasin teda.

„Jah, see on heldelt antud, aga võta teatavaks, et kõik see tuleb kapitali arvelt… Praegu on vist paras aeg sulle nõu anda. Mulle endale ei andnud keegi kunagi nõu, välja arvatud sinu onu Alfred, ja temagi ainult üks kord. Viimasel suvel enne ülikooli sõitis onu Alfred nimelt selleks Boughtoni, et mulle nõu anda. Ja kas tead, mis nõuanne see oli? „Ned,” ütles ta, „mul on sulle üks palve. Semestri jooksul kanna pühapäeviti alati torukübarat. Inimesed otsustavad sinu üle eeskätt just selle järgi.” Ja kas tead,” jätkas isa valjusti nohistades, „seda ma alati tegingi. Mõned tudengid kandsid, mõned ei kandnud. Mina ei märganud nende vahel kunagi mingit erinevust ega kuulnud ühtki sellekohast kommentaari, aga mina alati kandsin. See näitab vaid, millist mõju võib avaldada õigel viisil ja õigel hetkel antud tark nõuanne. Tore, kui minul sinu jaoks ka mingi selletaoline soovitus varuks oleks, aga ei ole.”

Õnneks tegi onupoeg Jasper selle puudujäägi tasa. Tema isa oli minu isa vanem vend, kellest ta rohkem kui üks kord ja mitte ainult naljatamisi rääkis kui „perekonnapeast”. Jasper oli juba neljandat aastat Oxfordis ja eelmisel semestril jõudis ta sõudemeeskonna sinisärgile märkimisväärselt lähedale. Ta oli Canningi sekretär ja oma kolledži üliõpilaskogu esimees, seega arvestamisväärne isik. Mu esimesel nädalal tegi ta mulle vormikohase visiidi ja jäi teed jooma. Ta pistis kinni äärmiselt rammusa eine, mis koosnes meekookidest, röstitud saiast anšoovisega ja pähklitordist, läitis piibu, nõjatus mugavalt korvtooli ja pani siis paika käitumisreeglid, mida mul nüüdsest peale täita tuleks. Ta võttis läbi peaaegu kogu ainevalla. Isegi veel praegu võin tema jutust paljutki sõna-sõnalt korrata. "...Ah et sina siis õpid ajalugu. Igatpidi soliidne teaduskond! Kõige viletsam on inglise kirjandus ja altpoolt järgmised on filosoofia, politoloogia ja majandus. Taotle kas esimest või neljandat järku. Vahepealsetel pole mingit mõtet. Tublile teisele järgule kulutatud aeg on maha visatud. Sa pead kuulama parimaid loenguid — näiteks Arkwrighti kursust Demosthenesest… sõltumata sellest, kas need on sinu teaduskonnas ette nähtud või mitte… Riietus. Riietu nii nagu maahärrastemajas. Ära ilmaski kanna tviidkuube ega flanellpükse — alati ainult ülikond. Kasuta mõnda Londoni rätsepat, seal on parem lõige ja pikem krediit… Klubid. Astu kohe praegu Carltoni ja järgmise aasta algul Gridi liikmeks. Kui tahad kandideerida Diskussiooniklubisse — ja see pole paha mõte –, loo endale enne hea reputatsioon väljaspool, Canningis või Chathamis, ja esialgu pea kõnesid paberil… Boar’s Hillist hoia eemale…”

Taevas vastasmajade kohal lõi punetama ja tumenes vähehaaval. Lisasin kaminasse sütt ja süütasin lambi, mis tõi täies soliidsuses nähtavale Jasperi Londonis õmmeldud golfipüksid ja Leanderi klubi lipsu… „Ära suhtu õppejõududesse nagu koolmeistritesse, kohtle neid umbes nagu koduküla vikaari… Küllap veendud ise, et sul kulub teisest ülikooliaastast vähemalt pool selleks, et lahti saada ebasoovitavatest sõpradest, kes sulle sugenesid esimesel aastal… Hoia ennast anglokatoliiklaste eest, need on kõik sodomiidid ja imeliku hääldamisega. Tegelikult hoia parem üldse kõigist religioossetest rühmitustest eemale, need toovad ainult pahandust…”

Lõpuks, vahetult enne lahkumist lisas ta veel: „Ja viimane asi: vaheta korterit!” Mul olid avarad, sügavate aknaorvadega ja kaheksateistkümnendast sajandist pärineva maalitud tahveldisega toad. Värske üliõpilasena olin õnnega koos, et üldse niisuguse korteri sain. „Olen oma silmaga näinud nii mõndagi tudengit, kes laostus just samasuguse alumise korruse korteri pärast tänavapoolses küljes,” ütles onupoeg Jasper surmtõsiselt. „Sinu juurest hakatakse läbi astuma. Talaarid jäetakse siia ja korjatakse enne söögisaali minekut jälle ära. Sa hakkad külalistele šerrit pakkuma. Enne kui sa arugi saad, oled lahti löönud maksuta baari kogu oma kolledži ebasoovitavale elemendile.”

Ma ei mäleta, et oleksin iial teadlikult ühtki Jasperi nõuannet kuulda võtnud. Igatahes ei vahetanud ma korterit. Minu akende all kasvasid levkoid, mille lõhn suveõhtul aknast sisse hoovas. Tagantjärele on muidugi kerge õilistada oma noorusaega juurdemõeldud varaküpsuse või juurdemõeldud ilmsüütusega, teha sohki kuupäevadega uksepiidal, mis kunagi märkisid su kasvamist. Mulle vahest meeldiks mõelda — ja vahel ma peaaegu usungi –, et kaunistasin oma tube Morrise toodete ja Arundeli gravüüridega, et mu raamaturiiuleid ehtisid seitsmeteistkümnenda sajandi foolioköited ja teise keisririigi aegsed lakknahkses või muareeköites romaanid. Aga see pole tõsi. Oma esimese päeva õhtupoolikul riputasin uhkelt kamina kohale van Goghi „Päevalillede” reproduktsiooni ja seadsin üles sirmi Roger Fry maalitud Provence’i maastikuga, mis mul õnnestus odavalt osta, kui Omega stuudiote sisustus maha müüdi. Niisamuti panin vaatamiseks välja Poeesia Raamatukauplusest leitud McKnight Kaufferi ja Rhyme Sheeti plakati, ning mis kõige piinlikum meenutada: minu kaminasimsil kahe musta vahaküünla vahel ilutses Polly Peachumi portselanfiguur. Minu raamatukogu oli kõhnuke ja tavaline: Roger Fry „Nägemus ja kavand”, Medici Pressi väljaandel ilmunud „Shropshire’i nooruk”, „Victoria-ajastu suurkujud”, paar köidet „George’ide ajastu luulet”, „Sünge tänav” ja „Lõunatuul”. Minu esimene sõpruskond sobitus päris hästi sellele taustale. Sinna kuulus Collins Winchesterist, üks verisulis õppejõud, soliidse lugemuse ja lapseliku huumoriga mees, ja väike kolledži-intellektuaalide ring, mis hoidis mõõdukat kultuurikurssi tulihingeliste „esteetide” ja proletaarlike teadusemeeste vahel, kes oma üüritubades Iffley Roadil ja Wellington Square’il raevukalt fakte kokku krabasid. Esimesel semestril leidsin sõbraliku vastuvõtu nimelt selles ringis. Nemad pakkusid mulle umbes samasugust seltskonda kui see, mis ümbritses mind keskkooli lõpul, seltskonda, milleks viimane keskkooliklass oligi mind ette valmistanud. Ent isegi päris esimestel päevadel, kui kogu see uus elu Oxfordis, omaenda korteri ja oma tšekiraamatuga, mind pinevil hoidis, tundsin südamepõhjas, et see pole ometi veel kõik, mida Oxford võib pakkuda.

Kui ilmus Sebastian, sulasid need hallid kujud ümbritsevasse maastikku ja kadusid vaikselt esteetika pettekujutelma: „...Kogu see vaidlus vormi tähendusrikkuse ümber jätkub või raugeb sõltuvalt haardeulatusest. Kui sa möönad kolmanda dimensiooni olemasolu Cezanne’i kahemõõtmelisel lõuendil, siis pead ka möönma truudusesädet Landseeri spanjeli silmas…” Aga alles siis, kui Sebastian kord loiult Clive Belli „Kunsti” lehitsedes tsiteeris: „Kas äratab liblikas või lilleõis kunagi kelleski samasuguseid tundmusi kui katedraal või maal?” ja jätkas: „Jah, minus äratab,” — alles siis langesid mul soomused silmilt.

Tundsin Sebastiani näo järgi ammu enne, kui temaga tuttavaks sain. See oli enesestmõistetav, sest juba esimesest nädalast peale oli ta kogu kursuse kõige silmatorkavam tudeng, ja seda nii oma välise veetlevuse kui ka ekstsentriliste tempude poolest, millel ei olnud nähtavasti üldse mingeid piire. Esimest korda nägin teda Germeri juuksurisalongi uksel ja tookord ei rabanud mind mitte niivõrd tema ilu, kuivõrd asjaolu, et ta hoidis kaenlas suurt mängukaru.

„See oli lord Sebastian Flyte,” selgitas habemeajaja, kui ma toolile istusin. „Äärmiselt lõbus noormees.”

„Paistab küll,” vastasin jahedalt.

„Marchmaini markii noorem poeg. Tema vend krahv Brideshead lõpetas ülikooli möödunud semestril. See oli hoopis teistmoodi, väga vaikne džentelmen, just nagu vana mees. Aga kujutage ette, mida lord Sebastian meilt soovis: juukseharja oma mängukarule. See pidavat olema väga kõvade harjastega mitte selleks, et teda harjata, nagu lord Sebastian ütles, vaid hirmutuseks, et kui jonnima hakkab, saab naha peale. Lord Sebastian ostiski väga ilusa elevandiluust seljaga harja ja laseb sinna peale graveerida „Aloysius” — nii on karu nimi.” Habemeajaja, kellel paljude aastate jooksul oli piisavalt võimalust olnud tudengitempudest tüdineda, näis siiralt võlutud olevat. Mina seevastu säilitasin kriitilise hoiaku ja kui ma teda hiljem nägin linna vahel kaarikuga ringi sõitmas ja George’i restoranis õhtust söömas, valepõskhabe ette kleebitud, ei muutunud ma põrmugi leplikumaks, ehkki Collins, kes luges Freudi, ladus välja rohkesti tehnilisi termineid, mis kõike seda seletasid.

Ja isegi siis, kui me lõpuks isiklikult ruttavaks saime, ei leidnud ma pehmendavaid asjaolusid. See juhtus ühel hilisõhtul märtsikuu algul. Ma olin parajasti võõrustanud oma kolledži intellektuaale hõõgveiniga; kaminas mühises tuli, õhk oli suitsust ja vürtsilõhnadest paks ja mu vaim metafüüsikast roidunud. Lükkasin aknad valla. Õuest kostis tõtt-öelda üsna tuttavaid helisid: joobnud itsitamist ja ebakindlate sammude kaja. Üks hääl ütles: „Pea kinni!”, teine: „Tule, lähme!” ja veel kolmas: „Aega küll... kuni Tom helistab…” ja siis veel üks hääl, lähemal kui teised: „Teate, ma tunnen ennast äraütlemata halvasti. Vabandage mind hetkeks.” Selle peale ilmus akna taha Sebastiani tuntud nägu, aga seekord mitte just säravalt lõbusana ja ilmekana, nagu varem nähtud; viivu aega silmitses ta mind hajevil pilguga, vajus siis rinnuli aknalauale ja hakkas oksendama.

Õhtused koosviibimised lõppesid mõnigi kord sel kombel; niisugustel puhkudel maksti teenrile koguni kindla suurusega valuraha; katse ja eksituse teel õppisime kõik veini kandma. Selles, et Sebastian viimases hädas valis minu avatud akna, oli mingit ogarat, liigutavat korralikkusepüüdu. Aga kõigest hoolimata ei olnud selle kohtumise asjaolud meeldivad.

Sõbrad lohistasid ta väravast välja ja mõne minuti pärast tuli piduperemees, minu kursusel õppiv armastusväärne etonlane, vabandust paluma. Temagi oli nokastanud; ta korrutas ühtesid ja samu selgitusi ja läks lõpuks päris haledaks. „Veini oli liiga mitut sorti,” heietas ta, „viga polnud mitte kvaliteedis ega kvantiteedis. Liiga kirju segu. Kui te seda mõistate, jõuate ka asja tuumani. Kõike mõista tähendab ka andestada kõik.”

„Hästi,” ütlesin mina, aga Lunti etteheited järgmisel hommikul tekitasid minus siiski teatavat vimma.

„Paar kannu hõõgveini viie mehe peale,” ütles Lunt, „ja äkki see! Ei jõudnud akna juurdegi. Kellel see väike tilk sees ei seisa, ärgu parem võtku.”

„Minu külalised seda ei teinud. Keegi hoopis teisest kolledžist.”

„Koristada on ikka ühtemoodi vastik, ükskõik kes tegi.”

„Puhveti peal on viis šillingit.”

„Ma panin seda tähele ja olen tänulik, aga igal hommikul ma seda raha ja seda roppust siiski eest leida ei tahaks.”

Võtsin talaari ja jätsin Lunti oma ülesannet täitma. Neil aegadel ma käisin veel loengutel; jõudsin kolledžisse tagasi pärast ühtteist. Tuba oli lilli täis. Õieküllus, mis näis esindavat ja tegelikult esindaski ühe terve lillemüügileti päevast kaubavaru, täitis kõiki mõeldavaid anumaid igas toanurgas. Lunt peitis parajasti ülejääki jõupaberisse, et koju kaasa võtta.

„Lunt, mis see on?”

„Eileõhtune džentelmen, sir, ta jättis teile kirja.”

Sõnum oli kirjutatud conté pliiatsiga minu kalli vatmanpaberi tervele poognale: Olen sügavalt masendatud. Aloysius heeldub minuga rääkimast, kuni mulle pole andestatud. Seepärast palun tulge täna lõunale. Sebastian Flyte. Leidsin, et see on täpselt tema moodi: eeldada, et ma loomulikult tean, kus ta elab. Aga ma ju teadsingi.