Hea inimene tunneb empaatiat. Ta tunnetab teiste inimeste emotsioone, otsekui oleksid tema enda omad. Ta tunneb rõõmu teiste õnne üle ning kannatab teiste mure pärast. Temalt võib raskel hetkel alati tuge leida. 

Huvitav on asjaolu, et filosoofid ja psühholoogid liigitavad headuse kõlbeliste omaduste sekka, mis saab alguse ning areneb välja kasvatuse käigus. Arstid-füsioloogid aga on veendunud, et see omadus on kaasasündinud, kasvatus vaid lihvib seda ning vaid tänu headuse geenile saigi inimesest inimene. Loomadel (välja arvatud koduloomadel) see geen puudub.

Hävitajad-hormoonid

Ülaltoodud loogikat järgides peab kurjust ja agressiivsust pidama atavismiks. Umbes nagu karvkatet kehal või saba. Vahel tuleb midagi taolist ju ka inimestel ette. Ent see pole progressi tunnus, vaid degradeerumise joon, mis läheb kalliks maksma neile, kes on headuse poole maha jätnud. Kurjus, vihkamine ja kadedus on vägagi hävitavad omadused.

Nendel, kes on enam-vähem pidevalt negatiivsete emotsioonide võimuses, täitub veri stressihormoonidega ning kannatada saab tervis. Vererõhk võib ohtlikult kõrgele tõusta ning seetõttu on sagedased infarktid ja insuldid, samuti tõuseb risk haigestuda suhkruhaigusesse.

Agressiivseteks ja järeleandmatuteks muudavad meid ka organismis ülekülluses leiduvad meessuguhormoonid androgeenid. Kusjuures androgeene on naistegi organismis! Normaalselt peaks naistel neid olema õige vähe. Kui neid on aga üleliia, siis pole head loota. Sellel foonil võivad areneda krooniline stress, traumad ja günekoloogilised haigestumised. Iseloom muutub järsuks, leppimatuks, egotsentriliseks. Vererõhk tõuseb, süda paneb muret tundma juba 20-30-aastaselt. Juuksed hakkavad välja langema, samas tekib kehale ja näole rohkem kui vaja karvu. Lapse saamine on raskendatud. Loodus on programmeerinud meid liikuma headuse poole ega taha, et tigedad inimesed taastoodaksid endid oma järeltulijates. Nii saabki mõistetavaks, miks südamlikud ja vastutulelikud inimesed elavad kauem ning on harvemini haiged kui tigedad inimesed.

Füsioloogia õppetunnid

Teadlased on jõudnud järeldusele, et juba füsioloogiliselt on kasulik hea olla. Mida enam teeme teistele head, seda rohkem tähelepanu ja hoolt saame vastu. See aga loob soodsa emotsionaalse fooni, mis moodustab kaitsekilbi ebaõnne eest. Rõõmsast inimesest, kes on äsja head teinud ning tunneb end seetõttu õnnelikuna, läheb isegi gripp kauge kaarega mööda. Arstid, kes ravivad raskeid nakkushaigusi põdevaid patsiente, jäävad ise harva haigeks — altruism tugevdab immuunsust. Vastutuleliku inimese organism töötab välja terve kompleksi „häid“ hormoone: endorfiine, prolaktiini, oksütotsiini, serotoniini. Need parandavad meeleolu ning stimuleerivad organismi kaitsejõudusid. Olgem siis lahkemad üksteise vastu! See ei maksa midagi, ent tervisele tuleb see üksnes kasuks.

Rakuteooria

Meie kehas on geneetiliselt kinnistunud sõltumatus õelusest. Tegelikult pole genoomis olemas mingit ühte headuse geeni. Loodus on lihtsalt kogu pärilikkuse rakuaparaadi sel moel reguleerinud, et me ilmutaksime hoolitsust üksteise vastu. Teisiti öeldes, üksinduses pole võimalik selles maailmas ellu jääda.

Teadlased on juba ammustest aegadest alates võrrelnud inimorganismi mikrokosmosega. See võib efektiivselt funktsioneerida vaid tingimusel, et iga selle rakk on valmis jagama kõikide teistega seda, mis tal on. Kui aga on vaja, siis ka hukkuda, kaitstes ülejäänud rakke.
Egoism rakutasandil võib tekitada vähki ning autoimmuunhaigusi. Autoimmuunse reaktsiooni põhimõte seisneb selles, et ühed rakud, olles otsekui vihased kogu maailma peale, hävitavad teisi rakke. Vähk on aga rakuegoismi kõrgeim vorm. Üksainuke pahaloomuline rakk hakkab paljunema geomeetrilises progressioonis, röövides ülejäänutelt elulised ressursid.

Lahke sõna

Seda on teatavasti kassilgi hea kuulda. Inimese jaoks on see aga hulga meeldivam. Head sõnad, mida ise ütleme ja ka kuuleme teistelt, tervendavad meid. Õelad aga mõjuvad hävitavalt nii meie psüühikale kui ka füüsisele.

Eitav moment

Juhtub ka nii, et väga head inimesed on raskelt haiged ning surevad enneaegselt. Põhjuseks võib olla asjaolu, et sellised inimesed on lahked ja hoolivad teiste vastu, ainult mitte enda vastu. Seda aga organism ei talu. Inimesed, kes ennastsalgavalt hoolitsevad kõikide eest, haaravad sageli endale ka teiste haigusi. Idamaades arvatakse, et võetakse enda kanda koguni võõras karma. Ometi peab igaüks ise oma saatusega hakkama saama. Olevikuprobleemid on minevikus tehtud vigade tulemus. Aga kuidas siis olla? Kas peaks loobuma teiste aitamisest? Ei! Peab ainult meeles pidama, et äärmiselt oluline on taastuda nii psühholoogiliselt, emotsionaalselt kui ka energeetiliselt.

Paljude haiguste algmes seisab konflikt headuses teiste ja iseenese vastu. Headus sunnib vahel inimest ohverdama oma isiklikud huvid teiste vajaduste nimel. See tekitab rahuldamatuse ja ärevuse tunde ning isegi võib viia depressiooni. Ent headus enese vastu kohustab ju seisma oma prioriteetide eest, tekitades niiviisi ebamugavust teistes. Üritades olla hea kõikide vastu, ning samas mitte kaotada iseennast, tekib konflikt mitte üksnes mõistuse ja emotsioonide vahel. Meie huvide kaitsele asuvad ka nii endokriinne kui ka vegetatiivne närvisüsteem — nemad juhivad meie siseorganite tööd, ainevahetust ning teisigi olulisi protsesse. Kui mõistus ja süda on riius, on häiritud ka need süsteemid ning selle tulemusel tekivad funktsionaalsed häired, enamasti valud. Ebameeldivused tekivad tavaliselt kõige nõrgemas kohas. See on igal meist individuaalne — pea, kõht, lihased, liigesed, süda … Et see kõik ei põhjustaks pöördumatuid muutusi, tuleb end ümber häälestada. Meie tervis sõltub võimest hoida emotsioonid tasakaalus ning oskusest säilitada head suhted teiste inimestega, hoolitsedes samas ka iseenese eest.

Allikas: Dobrõje Sovetõ