Tahad olla küps ja väärikas inimene? Siis püüa vähemalt viis korda päevas ei öelda!

 (3)
Taanis on see teooria tõeline sensatsioon!
Tahad olla küps ja väärikas inimene? Siis püüa vähemalt viis korda päevas ei öelda!
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Tänapäeval tunnevad ilmselt paljud, et elu üha kiireneb. Meil tuleb pidevalt harjuda uute tehnoloogiate ja muutuvate toidu-, moe- ja ravimitrendidega. Nüüdisaja epideemiaid — depressiooni ja läbipõlemissündroomi — võib tõlgendada kui reaktsiooni pidevatele muutustele meie elus. Psühholoogiaprofessor Svend Brinkmanni raamat „Seisa paigal!ˮ õiendab meelelahutuslikus stiilis arveid arenguühiskonna ja eneseabifilosoofiaga. Avaldame katkendi raamatust.

3. Pane pähe ei-müts

Nõuab omajagu jõudu ja väärikust öelda „ma ei viitsi”. Vaid programmeeritud robotid ütlevad alati kõige peale jah. Kui näiteks tööl võetakse arenguvestluse käigus teemaks sinu „isiklik areng”, siis vasta viisakalt: ei, aitäh. Ütle, et parema meelega telliksid kooki. Püüa vähemalt viis korda päevas ei öelda.

Taanis on kümne aasta jooksul üha sagedamini kuulda jah-mütsist, tunnustamisest, väärtustamisest ja ­positiivsusest, ent nüüd on põhjust pühkida tolm maha ­ei-mütsilt ja see jälle pähe tõmmata. Vaid küps ja väärikas inimene suudab ei öelda. Üks mõistlikumaid hääli taani psühholoogias, emeriitprofessor Per Schultz Jørgensen, kirjutab oma uusimas teoses, kui oluline on lapse arengus õppida ei ütlema. Ta väidab, et lapse esimene ei on nii filosoofiliselt kui psühholoogiliselt otsustava tähtsusega. Isegi kui enamik lapsevanemaid (ma ise kaasa arvatud) soovib, et nende laps oleks enamasti sõnakuulelik, algab ei-st iseseisvuse areng, sest nüüd näitab laps teadlikult iseloomu ning on puhtkeeleliselt võimeline end vanematest distantseerima. Sellisest vastandumisest algab autonoomia.

Seotud lood:

Per Schultz Jørgensen nimetab selles tsitaadis „iseloomu näitamist” ja iseloomu mõiste on tema teoses kõige alus. Vastandina levinud psühholoogiaterminitele, nagu isiksus ja oskused (millega „tööd teha” ja mida „arendada”), on iseloom miski, mis viitab terviklikele moraalsetele ­väärtustele. Iseloomu on sellel, kes suudab püsima jääda väärtuslike omaduste juurde ning oskab keelduda sellest, mis neid väärtusi ohustab. Sõna, mida mina selles raamatus kasutan ja mis on iseloomuga peaaegu sünonüümne, on terviklikkus. Terviklikkus tähendab, et inimene ei torma iga viimase moega kaasa, vaid püsib millegi juures, mis on osutunud muust olulisemaks. Terviklikkus eeldab, et püütakse jõuda ühtse identiteedini läbi aja ja kontekstide ning jäädakse selle juurde.

Terviklikkuse vastand on alatine jah-mütsi kandmine ja mitte kunagi kahtlemine selles, kas on hea ja õige olla vastuvõtlik kõigele uuele. Vana nimetus seda tüüpi inimesele on „tuulelipp”. Kui Per Schultz Jørgensenil on ei-ütlemise tähtsustamises õigus, on tuulelipust inimene oma igavese jah-mütsi kandmisega äärmiselt iseseisvusetu. Inimene, kes kannab vaid jah-mütsi, satub kergesti mistahes mahituse ohvriks, tulgu see siis väljast- või seestpoolt. On vana sotsiaalpsühholoogiline termin, mille Per Schultz Jørgensen­ taas kasutusse võttis, et inimene muutub ­„väljast juhi­tavaks”, kui võtab alati vastu kõik, mida pakutakse. Vastukaaluks kutsub Jørgensen üles juhinduma sisemisest häälest, mis siinkohal ei ole võrdsustatav järgi-oma-kõhutunnet-filosoofiaga. Kõhutundel võib ju sama hästi olla mistahes väliseid mõjureid (näiteks reklaamid), eriti veel meie kommunikatsioonipõhises ­võrgustikuühiskonnas. Tõeline sisemine kontroll, mida selles raamatus nimetatakse terviklikkuseks, seisneb moraalsete väärtuste tundmises, kohustuse tähendusest arusaamises ja seega oskuses kasutada oma mõistust otsustamaks, mis on parasjagu hea ja õige. Sellistel tingimustel tekib sageli vajadus ei öelda. Kiirenduskultuuris on nimelt palju sellist, millest tuleks keelduda.

Mis asi on jah-müts ja kuidas see meile pähe sai?

Enamik taanlasi on tuttav väljendiga „jah-müts”. Enamasti kasutatakse seda viidates kellelegi, kes peaks jah-mütsi pähe panema, ent kellel see hästi välja ei tule. Jah-müts tuleb üles otsida inimesel, kes ei ole piisavalt positiivse mõtlemisega ega arengule orienteeritud. Selles peitub eeldus, et jah öelda on hea ja ei öelda halb. Põhimõtteliselt on selline eeldus muidugi absurdne. Bjarne Reutersi romaanis „Zappa” sunnitakse Mullet nälkjat sööma, kui ta oma tumbat tagasi tahab saada, ent enamik meist arvaks õigustatult, et selles olukorras oleks tal parem jah-mütsist loobuda. Iga päev puutume kokku paljude kiusatuste ja ärgitustega, millest oleks targem keelduda, mida me enamasti õnneks ka teeme. Mis see jah-müts siis on ja mis seda õigustab? Vastust tuleks otsida positiivsest „jah-kultuurist”. Näiteks peab endine eliitgolfar Iben Tinning loenguid pealkirjaga „JAH-müts pähe!”, mille kirjeldus on järgmine.

Iben Tinning soovib oma pikaaegse tippsportlase karjääri kogemusi kasutada sinu inspireerimiseks ja motiveerimiseks, et sa julgeksid püstitada enesele elus eesmärke ja mõistaksid nende sõnastamise ja väljaütlemise olulisust. Enesega aus olemine nõuab julgust, nagu ka võitlemine vähese enesekindlusega, oma edu salgamine jms, aga seda suurem on hiljem saavutus ja rahulolutunne.

Väljendiga „JAH-müts pähe!” illustreerib Iben nakatava käitumise sünergia efekti ja kirjeldab, kuidas õige suhtumine võib viia suurenenud edu ja heaoluni. (…)
Kuidas jõuda selleni maailmas, kus konkurents, surve üksikisikule, võltsvagaduse nõue ja „muud piirangud” üha suurenevad?

Sea endale eesmärgid ja julge neist rääkida.
Võitle edu nimel.
Ela oma elu, nagu ise tahad, mitte nii, nagu sinult oodatakse.

Selles kirjelduses nägime palju plussmärgiga sõnu, mis meie kiirenduskultuuris laiutama kipuvad: meil tuleb leida „inspiratsiooni” ja „motivatsiooni” ning „enda vastu aus olla”. Niisiis on tähelepanu keskmes kõik sisemine, millega me tööd peame tegema — selles kontekstis eelkõige arendades jah-ütlemise julgust. Selleni aitab jõuda endale eesmärgi püstitamine, mis tuleb valjusti välja öelda; tuleb õppida võitlema ja viimaks teha, mida tahad, mitte seda, mida sinult oodatakse. Ära ela nii, nagu teised sinult ootavad, vaid nii, nagu sina ise tahad! Pane tähele, et toonitatakse tahet ehk seda, mis tuleb seestpoolt. Ei pea olema Erasmus Montanus taipamaks, et Iben Tinningi valemi abil ei ole ikkagi võimalik mööda hiilida teiste ootustest, sest praegusel ajal oodataksegi ju meilt eesmärkide püstitamist, edu nimel võitlemist ja elamist „nii nagu tahame”, teha seda kõike, jah-müts peas. Kes ei taha siseneda kombineeritud nõuete võrku, tundub kahtlane.

Võib ju olla, et selline inimene kannab ei-mütsi liiga sageli, mis on vale, isegi kui ta tahab seda mütsi kanda.

Ei ole minu asi väita, et Iben Tinning ja teised jah-mütsitajad eksivad. Nende jutus on oma iva; ent probleem tekib, juhul kui jah-mütsist saab ainus lubatav peakate. Ma ei taha öelda, et jah-mütsist tuleks loobuda, vaid et kandma peaks ka teisi mütse: ei-, võib-olla-, kahtlus- ja kõhklusmütsi. Esiteks on ebainimlik — nagu said teada teises astmes — jääda ilma võimalusest olla negatiivne ja väljenduda kriitiliselt. Sellist kriteeriumit ei suuda ükski inimene täita ega peakski. Kui seda siiski üritada, võib tagajärjeks olla stress või koguni depressioon. Nagu me kõik teame, on inimesed erinevad: mõned on sangviinikud, teised pigem melanhoolse hingelaadiga. Isegi kui melanhoolik ei suuda sammu pidada ühiskonna nõudmistega positiivsusest ja pidevast ülepingutatud tegususest, ei ole melanhoolsuses iseenesest midagi halba. See võib olla suisa eelis, kuna võimaldab paremini paigal püsida! Teiseks on pidev jah-ütlemine üpris orjameelne inimideaal. Pidev positiivsuse nõue on dogmaks muutudes alandav, kuna see taandab inimese teenijaks, keda saab käsutada minema kuhu tahes ja kes ei ole kuhugi pidama jäänud.

Aga miks on ei-müts moest nii välja läinud ja jah-mütsi ees taandunud? Minu arvates on sellel kaks peamist põhjust. Esimene tuleneb kiirenduskultuuri tempost ja muutuvatest pakkumistest. Kui kõik tundub olevat voolav ja pidevas liikumises (peegeldagu see tunne siis reaalsust või mitte), teeb jah-müts meid piisavalt heaks. See annab teada, et ollakse piisavalt toimekas, et suudetakse sammu pidada. Filosoof Anders Fogh Jensen on meie aega nimetanud projektiühiskonnaks, kus kõikvõimalikke tegevusi ja praktilisi ettevõtmisi vormistatakse projektidena, mis on lühiajalised ja rekonstrueeritavad. Ta kirjeldab, kuidas me end projekti­ühiskonnas nagu lennufirmad kokkulepete ja projektidega üle koormame, püüdes ressursse maksimaalselt ära kasutada. Kuna meie kohustused on nüüd vaid „projektid”, on need ju ajutised ning ümbermängitavad kohe, kui radarile ilmub midagi põnevamat. Ent eeldatakse, et me igast projektist kinni haaraksime. Vaimustunult jah! hüüdmine on kiirenduskultuuris tähtsamaid oskusi, mida töövestlustel esile tõsta. Uutele väljakutsetele avatud olemist peetakse üheselt heaks, samal ajal kui viisakat ­keeldumist pakutavast tõlgendatakse kui julguse ja muutumisvalmiduse puudumist.

Ei-mütsi languse ja jah-mütsi populaarsuse tõusu esimene põhjus on niisiis sotsiaalne kartus mitte olla piisavalt liikuv ja mõjuda tagurlikuna. Teine põhjus on eksistentsialistlikumat laadi: hirm millestki ilma jääda. Jah-müts pannakse pähe mitte ainult selleks, et olla teiste silmis atraktiivne ja „asjadega kursis”, vaid ka seepärast, et elu ei ole igavene ning sellest tuleks viimast võtta (nagu paljud ilmselt arvavad). Meil tuleb saada võimalikult palju elamusi võimalikult lühikese aja jooksul või nagu võib lugeda InterContinentali reklaamist raamatu sissejuhatuses: „You can’t have a favorite place until you’ve seen them all.” Kui me ei pane pähe jah-mütsi ega võta vastu kõike põnevat, mida elul on pakkuda, jätame end ilma põnevusest, elamustest ja intensiivsusest. Või mis? Ilmselt aimad juba, et selline kujutelm on risti vastupidine stoitsismi põhimõtetega, mida selles raamatus soovitatakse. Stoikute jaoks ei ole head kogemused iseenesest midagi taunimisväärset, ent nende nimme jahtimine ei peaks olema eesmärk omaette. Tegelikult võib selline jahimeetod — jah-müts peas ja Itaalia saapad jalas — võtta sult võimaluse saavutada seda, mis on stoiku jaoks kõige olulisem, nimelt hingerahu. Kui sa ei suuda ei öelda sellele, mis sind kursilt kõrvale kallutab, näiteks millestki ilmajäämise kartuses, muutub rahulejäämine ja eksistentsiga leppimine keeruliseks. Ent hingerahu ei ole enam ihaldusväärne seisund, sellest on saanud probleem. Sest kui inimesel on hingerahu, siis suudab ta kõikvõimalikest, ka kohatutest nõudmistest keelduda. Tänapäeval ei ole sellisel omadusel väärtust, sest ideaaliks on saanud paind­lik, muutlik ja vormitav inimene.

Kahtluse eetika riskiühiskonnas

Jah-mütsi eestkõnelejad kritiseerivad sageli ei-mütsi kandjaid julguse puudumise pärast, et nad on liiga jäigad ning lähevad alati ainult kindla peale välja. Ent sama hästi võib öelda, et just jah-mütsi filosoofia klammerdub kindluse külge. Eespool peatusin mõttel, et jah-müts on moes, sest meid kannustab hirm millestki ilma või maha jääda. Selle hirmu kõrvaldamiseks, mis on muidugi võimatu, peame alati olema positiivsed ja ütlema jah. Seetõttu näivad jah-mütsi propageerijad alati teadvat, mis on õige. On ilmselgelt hea ja õige olla jah-ütleja, olla kõike seda, mis kaasneb positiivsuse, arengu ja muu säärasega. Me teame, et õige on olla positiivne. Stoikute filosoofia aga väidab vastupidist: me ei tea, kas jah-ütlemine on õige, ja seepärast on parem kahelda. Kahtluse korral on vastus enamasti eitav, mistõttu peaks ei-mütsi käepärast hoidma. On vana hea põhimõte mitte üritada parandada asja, mis pole katki läinud. Me teame, mis meil on, aga me ei tea, mida saame.

Mingis mõttes elame ühiskonnas, kus kindlustunnet ülistatakse rohkem kui iial varem. Kindlus ja turvalisus on hea, ebakindlus ja kahtlused halvad. Paradoksaalsel moel peetakse tähtsaks kindlustunnet, ent samal ajal ka pidevat muutumist ja arengut. Ehk seepärast peamegi kindlustunnet nii tähtsaks, et tajume selle puudumist? Me töötame välja igasuguseid abinõusid, et eemaldada kahtlused ja saavutada kindlustunne kõikvõimalikes kontekstides. See kehtib kõige kohta, alates poliitilistest otsustest, mida tõusvas joones tehakse pigem lähtuvalt majanduslikest kaalutlustest kui poliitilistest ideedest, igapäevaeluni, milles me kodanikena kindlustame end üha enamate ohtude vastu. See puudutab ka nõudeid elukutsetele, mille puhul tahame, et nende kasutegur oleks mõõdetav, nt tahame teada, kas õpetajate pedagoogilisel tööl ikka on soovitav efekt. Lisaks töötatakse välja eetilisi reeglistikke, et vähendada kahtlust ja suurendada kindlustunnet selles, et käitutakse õigesti. Kahtlejat peetakse araks, nõrgaks või taipamatuks. Kahtleja on ühe koha peale pidama jäänud ja peaks kiiremas korras jah-mütsi pähe panema.
Kahtlused ja ebakindlus on ilmselt seetõttu nii moest välja läinud, et elame riskiühiskonnas, nagu sotsioloogid ütlevad, mis toodab oma arenguga pidevalt eriti tehnoloogia vallas riske juurde. Kiiluvees järgnevad keskkonna-, kliima- ja finantskriisid. Selle tagajärjel kummardatakse „kindlustunde eetikat”, mis väärtustab kindla teadmise omamist. Teadust kasutatakse selle kindlustunde tagamiseks, olgu tegemist majanduse, tervise, pedagoogika või psühholoogiaga. Selleks et sind riskiühiskonnas kuulda võetaks, tuleb olla raudkindel. Tuleb kasutada selliseid väljendeid nagu „Teaduslikud uuringud tõestavad, et depressiooni põhjustab serotoniinivaegus ajus”, „Me teame, et lastel on neli erinevat õpistiili” ja „Lõpuks ometi on meil diagnostika, mis tuvastab psüühilisi häireid!”.

Selle tasakaalustamiseks tuleks kahelda. Teadmine on dogmaatiline, samas kui kahtlus sisaldab olulist eetilist väärtust. Kuidas nii? Sest teadmisele iseloomulik „ma tean” ­suhtumine kipub tekitama pimedust (eriti kui arvata, et kõige parem on olla positiivne), ent kahtlus võib juhatada alternatiivsete tegude ja maailmavaadeteni. Kui ma tean, siis ei ole mul tarvis kuulata. Aga kui ma kahtlen, omandavad teiste vaated tähenduse. Kahtluse probleem kiirenduskultuuris on, et see on aeganõudev ja tagasivaatav. See ei vii kiirete järeldusteni, mille aluseks on kõhutunne ja posi­tiivsus.

Probleem seisneb selles, et algklassidest ülikoolini õpime vaid teadmisi. Aga vaja oleks õppida ka teadmistes kahtlema. Vaja oleks kõhklemist, kõike veel kord läbi kaaluda. Filosoof Simon Critchley raamat „How to Stop Living and Start Worrying” (mis on intervjuu temaga) pöörab eneseabifilosoofia pea peale. Kui tavaliselt kuuleme soovitusi „Lõpeta muretsemine ja hakka elama — ole positiivne!”, siis Critchley peab kahtlemist, muretsemist ja kõhklemist vooruseks. Olles kõige suhtes positiivselt meelestatud, ei märka me kriise, mida põhjustab jah-filosoofia („Just do it!”) pideva elu ja ühiskonna kiirenduse tingimustes. Kui me neid kriise ei tunnista, „laskub inimene rõõmsate lehmade tasemele, püsides mäletsejalikus rahulolus, mida süsteemselt kiputakse segi ajama õnnega”, nagu väljendub Critchley. Jah-mütsi all luurab naerev lehm. Igatahes on selline Critchley provotseeriv vaatepunkt.

Kahtlemise eetika — põhimõte, et me peaksime rohkem kahtlema ja seepärast sagedamini ei-mütsi kandma — hõlmab ka kohustust pidevalt kahelda selles, kes inimene ise on. Psühholoogid, terapeudid, elutreenerid ja astroloogid teavitavad meid üksteise võidu sellest, kes me tegelikult oleme. Ent ehk tuleks meil selles rohkem kahelda. Vana hea kogenud norra kriminoloog ja sotsioloog Nils Christie väljendab seda nii:

„Võib-olla peaksime pingutama, võimalikult palju kahtlema ja looma sotsiaalse süsteemi, et selgitada, kes me ise oleme ja kes teised on, et taasluua endid ja teisi kui müsteeriume. Kui psühhiaatritel selles mingi roll võiks olla, siis teise inimese komplekssuse vahendajatena. Nad peaksid kirjutama novelle inimestest, kellega nad kohtuvad. Siis saaksid ehk juristid ja kõik teisedki veidi rohkem aru nii inimestest kui elusündmustest üldse.”

Kuuendas peatükis räägin lähemalt kirjanduse, novellide ja romaanide rollist elu keerukuse vahendajana, tehes seda moel, mis erineb olulisel määral eneseabiraamatutest ja biograafiatest.
Seni oled õppinud järgmist: kui kahtled, on vastus enamasti eitav. Kui sa ei kahtle, siis peaksid kaaluma, kas ehk oleks siiski põhjust. Nagu ka varem, ei seisne asja iva muidugi selles, kas tuleks alati olla eitav või kahtlev, vaid ainult selles, et see on täiesti lubatud. Enamgi veel: suurem ei-mütside levik soodustaks paigalpüsimist ja seega elus olulistele asjadele ustav olemist. Muidu peab jah-mütsi kandja muudkui ringi tormama, igale kuule-tule-korra-siia-hüüatusele reageerima.
Kindlasti mõtled nüüd, kas ma pole mitte endale vastu rääkima hakanud, püüdes välja pakkuda alternatiivi kiirendus­kultuuri juurteta ja ainult jalgadega inimese ­kultusele. Kuidas saab millegi juurde püsima jääda, kui pidevalt kõiges kahelda tuleb? Kas on üldse võimalik leida pidepunkti, kui kahtlemisest saab voorus? Lihtne vastus oleks muidugi, et pidepunktiks võibki olla kahtlemine, õigus kõhklustele ja järelemõtlemisele. Kuigi see on lihtne vastus, sisaldab see minu arvates suurt tarkust ja suurt eetilist väärtust. Suurem osa poliitilisi õudusi on korda saatnud tegusad mehed, kes on arvanud end teadvat tõde. „Me teame, et massihävitusrelvad on olemas!” „Me teame, et juudid on alam rass!” „Me teame, et töölisklassidiktatuur on hädavajalik!” Mõeldes poliitika, eetika ja elu üldiste tähtsate küsimuste peale, on milleski kahtlemise võime iseenesest humaanne. Selle juurde tasuks püsima jääda riskiühiskonnas, kus ei tunta lahendusi (ega tingimata probleemegi). Teine vastus on, et võib-olla on võimalik toetuda millelegi, milles samal ajal kaheldakse. Sellist elu tõstis eksistentsi ideaalina esile filosoof Richard Rorty. Tema kirjeldas seda kui eksistentsiaalset irooniat: inimene tunnistab endale, et tema maailmapilt on vaid üks paljudest võimalikest ning mingil hetkel pole seda enam võimalik õigustada. Mis aga ei tähenda, et tuleks erinevaid maailmavaateid koguma hakata. Ideaal on kindlaks jääda selle juurde, mis on, ja aktsepteerida, et teistel võivad olla teistsugused vaated. Seda nimetatakse sallivuseks.

Saksa filosoof Hannah Arendt väljendas kahtluse eetikat oma kuulsas raamatus inimese tingimustest nii: „Isegi kui tõde pole olemas, võib inimene olla aus, ja isegi kui mitte milleski ei saa kindel olla, võib inimest usaldada.” Arendt ei olnud küll iseenesest stoik, ent siin on ta õige kaunilt väljendanud üht stoitsistliku filosoofia printsiipi, mis võib olla asjakohane 21. sajandi kiirenduskultuuris: ei pruugi leiduda absoluutset tõde, ent just seetõttu on meil inimestena kohus see oma ellu luua. Kiirelt muutuvas maailmas ei ole mingit kindlust, kuid just seetõttu peame meie olema usaldusväärsed, et tekiks korra ja seoste saarekesi muidu hullunud maailmas. Selliste saarte loomise tingimuseks on oskus öelda ei. Nii saab ei-ütlemise oskusest paigalpüsimise eeldus.

Mida mina teha saan?

Oleks hea, kui meie töökohtades saaks ei-müts samaväärseks jah-mütsiga. See tähendab, et millegi puudustele osutamine võiks olla sama legitiimne kui sellega tingimusteta nõustumine. Progressi nimel viiakse sisse palju uuendusi sellele palju aega ja jõudu raisates. Kui viimaks õnnestub uute tavade ja rutiiniga harjuda, tulevad uued ümberkorraldused. Selleks et kõigel oleks aega settida, tuleks organisatsioonides kehtestada igakuine muudatusettepanekute tagasilükkamise kvoot. Juht ei peaks oma töötajatele ainult tutvustama „uusi visioone”, millega neil jääb üle agaralt nõustuda, vaid esitama ka küsimuse: millised muudatused on ebavajalikud ning seega ärajäetavad? Seda mitte vaid efektiivsuse tõstmiseks, vaid et keskenduda kõige olulisemale inimeste töös: et teadlased saaks teha teadust, kirurgid opereerida, õpetajad tunde anda ja sotsiaaltöötajad reaalselt inimestega töötada, mitte pelgalt aruandeid kirjutada.

Kui sinu töökohas ei-mütsi kasutusele ei võeta või kui sul polegi tööd, võid omal käel ei-ütlemise keerulist kunsti harjutama hakata. Alguses võib sellest tekkida selline­ ­­vaimustus, et hakkad kõige peale ei ütlema, mis ei ole muidugi asja mõte. Keeldu millestki vaid siis, kui selleks on tõesti ka põhjust. Kui midagi on näiteks ebameeldiv, sobimatu, alandav või kui oled jõudnud arusaamisele, et tahad oma elus jätta ruumi ka millelegi muule peale erinevate „projektide”. Ehk jõuad koguni äratundmiseni, et teised inimesed (lapsed, sõbrad, kolleegid) ei ole „projektid”, vaid need, kelle ees sul on kohustusi, ükskõik milline kasutegur sinu jaoks ka on. Nagu öeldud, ei saa ei-ütlemise üle otsustamises toetuda vaid kõhutundele — ent millele siis?

Stoikud soovitavad aru pidada. On asju, millest on lihtsalt arukas keelduda. Arukas on keelduda uutest ükskõik kui huvitavatest projektidest, kui sul juba on palju kohustusi. Aga see on raske, sest enamasti ei raatsi me ju end millestki ilma jätta. Käesoleva peatüki sissejuhatuses soovitasin sul keelduda vähemalt viiest pakkumisest päevas. See võib pisut drastiliselt mõjuda, eriti kui sul on jah-müts juba pikalt peas olnud. Aga püüa keelduda millestki niisugusest, mis on juba kaua aega tundunud tobe ja mõttetu. Paljudes töökohtades on näiteks pidevalt koosolekud, mida paljud meist õigustatult pelgavad. Püüa koosolekule minemisest keelduda, põhjendades seda töökohustuste täitmisega. Ütle ei naeratuse saatel. Stoitsism ei ole pahural moel ettepanekutest keeldumine, vaid vahend kiirenduskultuuris suurema hingerahu saavutamiseks. Kui äkki kõigele ei ütlemine on liiga suur samm, võid hakata harjutama kahtlemist ja järelemõtlemist. Püüa öelda: „Ma pean selle üle järele mõtlema”, selle asemel et kohe ettepanekuga nõustuda.