Taimetoitlus — jah või ei?

 (32)
Taimetoit

- kliimavööndist, põllumajandusest ja mitmekesisusest tingitud toitumise eripära
- näidustused teatud haiguste puhul (rasvumine, hüpertoonia, liikumis- tugiaparaadi haigused jne)
- sobib perioodiliseks dieettoiduks, reguleerib seedimist ja kehakaalu, on kalorivaene ja annab täiskõhu tunde
- segatoidust odavam ja hõlpsamalt kättesaadav.

Taimetoitlus ja reaalsus

Taimetoitluse teadusevastane kanoniseerimine toimub läbi dogmaatiliste, šarlataansete, müütiliste, usundiliste, pseudohügieensete, -eetiliste ja -keemiliste põhjenduste. Põhilised müüdid-väited sel puhul:

* taimetoitlus kui absoluutne tõde, mis ei kuulu vaidlustamisele
* väldib või ravib kõik haigused
* segatoitumine põhjustab haiguste levikut, kurjaks ja vägivaldseks muutumist
* loomade toiduks kasutamine toob kaasa hilisema karistuse (inimese hinge rein-karneerumine loomades)
* loomade organismid eritavad aineid, mis mõjutavad inimese psüühikat ja käitumist.

Probleemid ja tagajärjed

Mingi aine nimetamine looduslikuks ei tee seda automaatselt organismile ohutuks, kuna võib sisaldada kahjulikke ühendeid. Suur kogus energiavaest ja madala bioväärtusega toitu on seedeelundite liigne mehhaaniline, füsioloogiline ja biokeemiline koormamine. Kogu energiavaese ja madala bioväärtusega toidu lõhustamine seal oleva väikese koguse bioaktiivsete ainete kättesaamiseks nõuab rohket seedeensüümide sünteesimist ning kutsub esile ATP (adenosiintrifosfaadi) ja vajalike aminohapete lisakulu. Kestev taimetoitlus ning sellest tulenev energiavaesus tekitab probleeme raske füüsilise töö puhul; ka psüühilist kurnatust ning raskendab oluliselt keha temperatuuri säilitamist normpiirides, eriti karmimates kliimatingimustes.

Kvaliteedi probleemid

Taimetoitluse ringkondades püütakse ekslikult väita, et erinevatest taimedest kombineeritud toit lahendab kõik bioaktiivsete ainete probleemid. Organismi viidavate taimsete ballastvalkude töötlemine nõuab seedekulglas lisa energiakulu ja ensüümide raiskamist.

Tervislikul segatoitumisel tagab organism vajalikud aminohapped lisakoormuseta energia säästmise eesmärgil, millel on oluline tähtsus taastumis- ja ainevahetusprotsesside kulgemisel. Kestva taimetoitlusega kaasnev krooniline madal kalorsus kutsub esile kasvuhormooni (somatotropiini) taseme languse veres, võib tekkida kasvupeetus, hüpotüreoos, maksa- ja sooltehaigused. Samuti kujuneb organismis kestva taimetoitluse puhul vitamiinide D, B12 ja raua defitsiit, mille riskiteguriks on eelkõige kehvveresus ning sellest tingitud hemoglobiini taseme langus (sageli alla normpiiri).

Probleeme tekib kaltsiumi, tsingi ja kroomi vajaliku koguse kättesaamisega. Taimsest toidust saadav raud imendub halvasti, kuna ei allu seedetraktis toimuvatele keemilistele, rauda vabastavatele reaktsioonidele. Raua defitsiit omakorda põhjustab erinevaid vere-, põrna- ja luuüdi haigusi, kahvatut nahka, kroonilist väsimust, kõhukinnisust, küünte rabedust ja hingamishäireid. Rauadefitsiitne aneemia on üks levinumaid vaegtoitumisest tingitud haigusi, mida iseloomustavad erütrotsüütide morfoloogilised muutused.

Kestev taimetoitlus võib põhjustada ka potentsi langust, menstruaaltsükli häireid, enneaegset menopausi ja keskendumisvõime langusest tingitud informatsiooni omastamise puudulikkust.

Eriti ohtlik on taimetoitluse propageerimine koolides, kuna vajalike bioaktiivsete ainete defitsiit kasvavas ja arenevas organismis võib põhjustada haigusi nii psüühilises kui füüsilises valdkonnas, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed.

Taimetoitlust ei saa samastada tervisliku toitumisega eelkõige selle madala kalorsuse ja vähese hulga bioaktiivsete ainete tõttu. Tervislik toitumine on eelkõige segatoidust tulenevate loomsete ja taimsete toitainete kooskõlastatus ja sobitamine.