Praeguseks hetkeks olen aru saanud, et iga suhe teiste inimestega on täpselt nii hea kui on suhe iseendaga ning selleks, et saada nn ideaalset lähisuhet, on vaja kõigepealt endal kasvada selle suhte vääriliseks ja alles siis tuleb su ellu õige inimene, kellega oma ideaalsuhe luua. Mitte ükski teine inimene ei päästa meid enda käest ja heaks kaaslaseks teisele saame olla ainult olles heaks kaaslaseks iseendale.

Milline oleks minu jaoks õige lähisuhe? Eelkõige selline, kus oleks võimalik tunda end 100% emotsionaalselt turvaliselt, et julgeda väljendada kõiki tundeid kaaslasele julgelt ja ilma valehäbita,
kartmata, et kaaslane sind seetõttu alandab või ära jookseb.  Heas lähisuhtes on vaja osata omi soove ja vajadusi esitada ilma nõudmata ning domineerimata. Nn ideaalne suhe kasvab teineteise
aktsepteerimise õhustikus ilma liigsete lootuste ja sõltuvusteta. Loomulikult on hea kui kaaslane jagab samu huvisid, maailmavaadet ja põhiväärtusi, kuid ka erinevused rikastavad. Ühes heas lähisuhtes on hea kui kaaslased nö loovad koos midagi — on see siis kodu, aed, ühiskondlik ettevõtmine, aga miks ka mitte nt ühine siduv hobi. Ilma ühistegevuseta on keeruline leida oma kooselus ühisosa ja see on paljude suhete lagunemise põhjuseks. Olen veendunud, et kui kahe inimese vahel on emotsionaalne lähedus, siis kandub see ka füüsilisse lähedusse ning mingit võõrandumist ja füüsilist tüdinemist nii lihtsalt juba ei tule. Õige kaaslane oskab avada meis meie parimad küljed ning paneb seesmiselt särama ning me tahamegi olla iseenda parimad variandid.

Tehes praegu enda uskumuste, emotsioonide ja mõetete kaardistamise ning vajadusel muutmisega päevast päeva tööd, loodan enda elus siiski ühel päeval leida inimest, kellega koos jagada ning rikastada teineteise elu.

Loe lisaks: