Simon Mills: üksindus

Mu isa keeldus kiirtoidukohtades söömast. Asi ei olnud maitses, ta ei soovinud pärast ema surma olla see kurb vanamees kuskil nurgas, kes lastega perede ja peavalus noorte vahel üksinda papist taldrikult einet naudib. Paar aastat pärast isa surma leidsin ma ka ennast üksinda. Seni, kuni mul oli mõni projekt mille kallal nokitseda — auto, kodutööd või misiganes — oli kõik hästi. Üksinda süües ja poest toitu ostes aga varisesin kokku.

William Leth: sünnipäev

Ma vihkan oma sünnipäevasid. Kui ma olin 10aastane, kolisid mu vanemad Saksamaale ja mind saadeti internaatkooli. Nad suutsud mu 11. sünnipäevaks korraldada mulle kooli üllatuspeo — oli tort, oli 11 küünalt, kõik oli olemas. Kõik oli suurepärane, kuid samas minu jaoks väga kurb. Ma naeratasin kogu aja, vaatasin kooki ja tahtsin tegelikult nutta.

Nüüd täiskasvanuna, vahetult enne oma sünnipäeva, mõtlesin ma matkates sellesama hetke peale. Ja ma ei suutnud enam seda nuttu kinni hoida. Õnneks keegi ei näinud mind.

Andrew Wilson: loomaarst

Ma hoidsin teda oma süles ja kallistasin teda. Ma ei teadnud, kui vana mu kass on, kuid teadsin, et ta on juba liiga vana ja haige ning ma pean laskma tema piinad lõpetada. Proovisin küll pisaratega võidelda, kuid ei suutnud. Nii kui esimesed neist tulid, hakkasin ma lahinal nutma.

Tim Lott: nostalgia

Ma loobusin nutmisest siis, kui olin 14aastane. Pärast kaklust vennaga. Kahjuks ma ei mäleta, mille pärast me kiskuma läksime, kuid see lõppes pisaratega. Enne seda nutsin ma igasugustel põhjustel — kurbus, valu, Bambi multikas. 20ndates pisardasin ma kurbade laulude peale. 27aastaselt murtiu mu süda, pärast mida ma iga kurva filmi või laulu peale itkema hakkasin. Ka praegu on kindlad laulud ja filmid sellest ajast jäänud, mis mulle klombi kurku tekitavad.

Pärast seda kõike olen ma aga õppinud ka teistsuguste pisarate kohta — nende õnnepisarate kohta, mis tekkisid siis, kui mu lapsed sündisid. Nutmine on tervislik ja kahjuks mehed ei tee seda piisavalt.

Cosmo Landesman: lapse surm

Ma nutsin viimati 20. märtsil. See kuupäev oli mu lapse sünnipäev, kes endal 2015. aasta juunikuus elu võttis. Ta oleks saanud 30aastaseks. Ma kinnitasin endale: ei mingeid pisaraid, mu laps ei tahaks pisaraid.

Olgugi, et ma üritasin teha sellest päevast midagi ilusat - käisin sõbraga lõunal ja tõstsime klaasi mu poja auks, jõuab lein siiski mingil hetkel järele. Ma nutsin end magama.