Teismelise poisi ema: koolikiusamine pole kuskile kadunud. Minu last narritakse ja lüüakse, õpetajatel on ükskõik
Elan ise ühes väiksemas linnas ja kasvatan üksi poega, kes on 14 ja käib põhikoolis. Kolisime siia mõne aasta eest, ent kiusamisest sain teada alles eelmisel kevadel. Nägin vahel poja kätel ning jalgadel sinikaid, kord oli tal ka huul lõhki. Ta ütles alati, et kehalise kasvatuse tunnis sai viga või pärast tunde sõpradega jalgpalli mängides. Et asi pole õige, mõistsin siis, kui nägin, et ta käel oli kerge põletus - aru saada, et tehtud põleva sigaretiga. Poeg tunnistas, et koolikaaslased kiusavad. Narritakse, lüüakse ja siis see suitsukoni asi. Ta ei öelnud, kes poistest.
Ma läksin klassijuhatajaga rääkima. Ta ütles, et tõesti on probleeme juba sellest ajast saati, kui poeg kooli tuli. Et ta on teistest vaiksem ja tagasihoidlikum, võetakse selle kallal. Pluss see, et ta pole eriti sportlik, selle asemel käib muusikakoolis. Klassijuhataja juttu kuulates mõtlesin, et kuidas on võimalik, et kuulen sellest esimest korda. Miks pole varem minu poole pöördutud? Jäi ka mulje, et õpetaja pidas süüdlaseks mu poega ennast, et ta erineb.
Ma lootsin, et vestlusest oli kasu, aga eksisin. Nüüd vähemasti poeg julges tunnistada, mis temaga tehti, aga kõik jätkus samamoodi. Olin talle teinud ka karuteene, klassijuhataja pidas manitseva loengu, aga selle põhjal said koolikaaslased aru, et ma olin kurtmas käinud. "Emme käis kitumas, luuser" - nüüd said nad teda nii mõnitada. Polnud enam kaotada midagi, käisin ka direktori jutul, kuid ka see ei viinud kuskile.
Suvi oli rahulik, poeg oli põhiliselt Tallinnas isa juures või vanavanematel külas, teenis maal veidi taskurahagi. Idüll sai septembris läbi ja kõik jätkub vanaviisi. Sinikaid enam pole, sest pealekaebamise hirmus ei taheta jälgi jätta. Temaga ei suhelda, lihtsalt narritakse. Samuti peidetakse tema asju ära. Ehk ta on jäetud üksinda nurka kui narts. Ta on nii noor, aga mulle tundub, et ta muutub järjest depressiivsemaks. Vabal ajal ta praktiliselt väljas ei käigi, veedab aega arvutimängudega. Mul ei ole ka võimalik midagi muud teha. Äkki vahetaks kooli? Meil on väikelinn ja siin vaid üks kool, pole alternatiive. Lapse isa elab Tallinnas, aga tal on juba uus pere ja oma elu. Mina ise Tallinna kolida ei jõuaks, elamine oleks nii kallis ja minu tööga (raamatupidaja) ülikõrget palka ei saa.
Nii olemegi oma murega kahekesi. Klassjuhatajaga rääkisin viimati paari nädala eest. Tema oli veendunud, et nüüd on kõik hästi. Et tema pole näinud, et keegi oleks mu poega löönud või narrinud. Ka teised õpetajad pole seda märganud. Ma üritasin selgitada, et ega nad avalikult õpetaja ees teda kiusa, aga see jutt läks kurtidele kõrvadele. Õpetaja arvas, et ma mõtlen ise üle ja minu närviline käitumine mõjub hoopis pojale halvasti.
Mis ma tahan öelda: kiusamine pole kaduv nähtus. Seda on ikka veel ja ka igasugused teavituskampaaniad pole midagi muutunud. Mis neist kasu, kui õpetajad arvavad, et süüdi võib olla ohver ise või tema liigagi palju hooliv ema.
