Pikki aastakümneid oli Kamtšatka Nõukogude Liidu üks suletumaid piirkondi, kuhu 1990. aastate alguseni ei pääsenud pea ükski välismaalane ja kuhu nõukogude kodanikud said tulla ainult mitmest kontrollist läbi käinud erilubadega. Nüüd on see paik avatud kõigile. Kamtšatkal on tihtilugu maailma pärapõrgu maine. Maailma serv, äär. Kas just siit algab lõpmatus?

KAMTŠATKA POOLSAAR
Pindala: 472 300 km²
Kaugus Tallinnast: ca 12 000 km (Petropavlovsk-Kamtšatsk)
Suurim laius 450 km
Poolsaare pikkus: 1200 km
Aeg: GMT + 12
Jõgesid: 14 000
Järvi: 100 000
Liustikke: 414
Vulkaane: tegutsevaid 29, kokku ligi 160 (kustunud)
Kuumaveeallikaid: 160
Turiste aastas: 15 000

Vulkaanid kõikjal, kuhu silm ulatab

Kamtšatka ei ole tegelikkuses kunagi selline nagu fotodel nähtud. See paik muudab end pidevalt. On ju tegemist maailma ühe seismilisema alaga.

Kamtšatka poolsaare keskosas asub ainulaadne piirkond, kus on ligi 30 tegutsevat vulkaani. Kaks kolmandikku neist on kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse. Kõrgeim aktiivne vulkaan on Kljutševskaja (4750 m). Matkajate hulgas on kõige populaarsem aga Kronotski, mida rahvusvaheliselt tunnustatud vulkaaniuurijad Robert ja Barbara Decker peavad maailma kõige kaunimaks tulemäeks.

Isegi siis, kui viibite ainult Kamtšatka pealinnas Petropavlovsk-Kamtšatškis, ei jää vulkaanid nägemata. Linn on ümbritsetud lausa tulemäepärjaga. Samuti võib piirkonda pidada üheks kõige seismilisemaks maailmas. Suurimad maavärinad toimusid siin 1737. ja 1952. aastal. Viimase võimsus oli 9,3 palli. Väiksemaid raputamisi toimub alatasa ja kohalikud ei tee neid märkamagi.

Kalad, kotkad ja vaalad

Petropavlovski sadam asub pisut linnas väljas. See on kaunikesti räämas ja pealtnäha üsna hüljatud paik. Ometi saab siit eelneva kokkuleppe korral ette võtta kaatriretke Avatšinski soppi koos väljasõiduga Vaiksele ookeanile. Suursugused vaated sametrohelistele kaljudele ei suuda kedagi külmaks jätta. Siinsed väikesaared on koduks paljudele merelindudele.

Kaljune ja püstloodi seintega Staritškovi saar on suvisel ajal üks sukeldujate lemmikpaiku. Saare loomariik on väga mitmekesine — lisaks arvukatele merelindude kolooniatele elab siin ka hülgeid, merilõvisid jne. Saareranniku lähedal asuvad põnevad moodustised kekurad — kaljusaarekesed, mis moodustunud ookeanilainete tulemusena. Suuremad neist kannavad kaunikesti sümboolseid nimesid Karaulnõi ja Tšasovoi — vahimehed. Karaulnõil pesitseb ka siinse looduse üks suuremaid haruldusi, valgeõlaline kotkas. Kui veab, võib isegi vaalu näha.

Kamtšatka üks rikkusi on olnud ammendamatuna tunduvad kalavarud. Kalameestele siiski väike soovitus — enne tuleks kindlasti välja selgitada kõige kalarohkemad ajad, sest muidu võib tühjade kätega jääda. Ja veel, kalastusvarustus peaks ikka kodust kaasas olemas, sest kohapeal rentides on kvaliteet nigel ja hinnad uskumatult kõrged.

Vulkaaniline maa toob paljudes eri paikades pinnale kuumaveeallikaid. Kamtšatka kuulsaim kuurortpiirkond on Paratõnka, kus asub mitmeid sanatooriume päris korraliku majutusbaasiga. Sellele, kes ei pelga matkakepiga seiklema minna, pakub loodus aga paljudes kohtades unikaalse võimaluse otse looduslikes allikates supelda.

Looduse aurukatlad

Geisrite org on kahtlemata maailma unikaalsemaid loodusimesid. Org asub üliraskesti ligipääsetavas sopis Kronotski biosfääri kaitsealal. Helikopteril tuleb lennata ligi 200 km üle tundra, vulkaanide, mägede, jõgede, järvede kohal — nii saab õhust suurepärase ülevaate Kamtšatka loodusest. Oru kohale jõudes tervitavad saabujat sinakashallid aurupilved ja vaevuaimatav väävlilõhn.

Veesambad võivad siin kerkida rohkem kui 30 m kõrgusele ja aur tõuseb kohati 300 meetrit ülespoole. Kokku on orus üle 20 suure geisri. Geisrid purskavad 10–12 minutilise intervalliga, suuremad korra 4–5 tunni tagant.

Oru põhja katab pealtnäha sametpehme muru- ja samblavaip. Tuleb olla tähelepanelik ja mitte proovida selle pehmust jalaga — võite astuda tulikuuma mudakatlasse (kuni 10 meetrit sügavad), mida murupind enda all peidab.

Kordumatu loodusime meelitab siia huvilisi kogu maailmast ning et nende tulva kontrolli all hoida, on Geisrite orgu keelatud siseneda nn registreerimata turistidel.

Ekskursioonide korraldamise ainuõigus kuulub kompaniile Kretšet. Kestus sõltub ilmast ja muudest asjaoludest (tavaliselt 6–8 tundi). Tuleb meeles pidada, et erakordsete kooslustega orus tuleb rangelt järgida turistidele esitatavaid nõudeid: liikuda võib ainult laudteedel, ei tohi suitsetada, lilli noppida jne. Suuremad geisrid purskuvad teatud aja tagant ja kuigi lend orgu on planeeritud selliselt, et külastajatel oleks võimalik vaatemängu nautida, ei pruugi alati kõik plaanipäraselt kulgeda. Loodus inimeste antud reeglitest ei hooli. Põhiliseks segavaks asjaoluks võib osutuda ilm (udu).

Vulkaani Uzon kaldeera on ringikujuline kraater, mis moodustus hiiglasliku vulkaani kohale ligi 40 000 aastat tagasi toimunud plahvatuste tulemusena. Kaldeera diameeter on ligi 10 km. Selle nõlvadele on kogunenud Kamtšatka loodus oma täies ilus: kuumaveeallikad, jõed, sood, mürgised mudakatlad, ülipuhta veega järved, tundramaastikud, kasemetsad, mäed ja maalõhed. Eriti suurejoonelised vaated avanevad sellele, kes võtab ette helikopteriekskursiooni.

Korjakid, itelmeenid ja venelased

Kamtšatka põlisasukad on vanad paleo-aasia hõimud — korjakid, itelmeenid, evengid ja teised. On oletatud, et põlisasukad rändasid sisse Ameerikast. Esimesed venelaste ekspeditsioonid Kamtšatkale leidsid eest primitiivsed hõimud, kes kummardasid loodust ja pidasid lugu šamaanidest esivanematest.

Venemaa hõivas Kamtšatka poolsaare 17. sajandil. Siis asustati Kamtšatkale 65 kasakaperekonda. Sellest ajast algas paraku ka põlisasukate assimileerimine. Kuigi kohalikud turismifirmad korraldavad huvilistele pikemaid või lühemaid retki põliasukate juurde, peab tõdema, et suuresti on see siiski ainult turistidele mõeldud meelelahutus. Pärismaalaste traditsiooniline eluviis on kadumas ja kohalikke keeli peaaegu ei räägita.

Kohalik suurim hõim on korjakid, kellel on isegi ametlik territoorium, Kamtšatka poolsaare keskosas asuv Korjaki autonoomne piirkond. Rahvaarvuks loetakse ca 9000 (1989. a) inimest, kellest oma keelt räägivad pooled. Matkajal tasub vaeva näha, et põlisrahvaste asualadele jõuda. Veel alles jäänud killud põlistest traditsioonidest on väärt, et neid oma silmaga näha.

Elamus kogu eluks

Kamtšatkat võib avastada ka n-ö tsiviliseeritult — peatudes hotellides ja võttes ette väljasõite kas helikopteri, bussi või vahtovka’ga (maastikuauto). Elamuse kogu eluks pakub siiski seljakotimatk. Kujutlege õhtut, kus olete jõudnud järjekordse vulkaani jalamile ja ootate kannatamatult hommikut, mil alustada tõusu. Veel valutavad jalad läbitud kilomeetritest ja õlad on mäestikupäikesest valusad. Aga tahtmine kasvab koos saavutustega ja Kamtšatka karastab ning sunnib edasi minema. Ikka tippu.

* * *

Parim aeg
Kamtšatkale sõiduks on juulist septembrini. Ilm on suhteliselt stabiilne ja sademeid vähe. Samas on see kõrghooaeg ja hinnad kõikjal laes.
Keskmine temperatuur juulis-augustis on +12…+20. Eri piirkondades on temperatuur kohati väga erinev. Mägedes matkates peab meeles pidama, et kõrgemal võib kohati olla lund.

Hinnatase
on Kamtšatkal kaunis kõrge. Eriti kallid on piimatooted ja puuviljad. Hinnatase võib olla keskmiselt kuni 50% kõrgem Eesti tasemest. Krediit- või deebetkaardiga saab maksta ainult suuremates keskustes ja sealgi mitte igal pool. Rahaautomaate praktiliselt pole. Soovitatav on arveldada sularahas.

Mobiilside
võib kohati olla katkendlik ja kõikuva kvaliteediga. Helistamise hinnad ja kõnede vastuvõtmine sõltuvad võrguoperaatorist.