“Mõtlesin täna loengusse jalutades sellele, et õpin tasulisel kohal ja olen juba kaks korda selle tõttu õppelaenu võtnud. Mõtlesin, et kunagi tuleb seda tagasi maksma hakata, aga see ei hirmutanudki mind nii väga, kui oleks ehk võinud, kuivõrd see väga paljusid noori hirmutab. Kas hirm selle ees, et äkki kunagi ikkagi ei saa tööd? Loomulikult, alati see hirm jääb, aga samas meil on Maarjamaal neid 3-aastase bakalaureuseharidusega noori küll ja enamgi, nii et tasub pingutada ja helgelt tulevikku vaadata. Ühel päeval terendab ehk magristrikraadi pidulik lõpuaktuski ees.

Mida ma öelda tahtsin on see, et paljud andekad,võimekad noored, kel riigieksamid suure pinge tõttu aia taha läksid, jätavad parem aasta vahele ja siis veel ühe aasta või valivad suvalise eriala suvalises koolis selle asemel, et meelepärasele erialale tasulisele kohale õppima asuda ja õppelaenu võtta. Vähese enesekindluse tõttu? Hirmu? Ligi 1920 eurot on suur summa, aga tasub kaaluda. Eriti enne kõrgharidusreformi üle halama asumist. Enamasti väga andekad, võimekad ja kavalad noored ikkagi saavad soovitud eriala õppima minna ning sealjuures end õppelaenust ära elatada ei tohiks küll küsimus olla. Aga eks ole lihtsam vinguda ja halada, et kusagil mujal on kindlasti parem.

Selliste mõtetega libisesin kevadsemestri esimesse loengusse. Vähe sellest, et pärast üüratut puhkust oli raske end jälle loengurežiimi saada, vaatasin kaastundengeid säärase pilguga, et nii, ühes ülikoolis juba keelati rüperaalide ja muude tehnikaseadmete kasutamine loengus, äkki peaks meil ka? Olen juba ülikooli tulekust saati arvanud, et see on justkui omamoodi prestiižisõda, kellel uhkem sülearvuti on või siis nüüd ka tahvelarvuti. Olen endamisi aru pidanud, et tea, kas see tõepoolest näitab, kellel rikkamad mammad-papad on või on mõni kõvem pill viimase söögiraha eest ostetud. Ja ikka veel ei mõista ma, mis eelised on arvutiga konspekteerimisel käsikirja ees. Slaidid on projitseeritud seinale, õppejõud kommenteerib suuliselt juurde, mis viga seda siis käsikirjas paberile üles kribada, mis väga paljudel inimestel aitab paremini kuuldut meelde jätta?

Teise loengusse kapates vaagin läbi variante, kus täna lõunat süüa — väljas süües saaks korraliku kõhutäie (kui kiirtoit välja jätta, mille müügipunktidest Ülikoolilinna kesklinn lausa kubiseb) saaks odavamas kohas kahe ja poole euroga, samas koju minnes saaks odavamaltki, aga kuna loengutevaheline paus on pool tundi, on kiirõgimise maailmameistrivõistlustele mittekandideerimise huvides kasulikum ikkagi linnast midagi hamba alla haarata. Soojemal ajal tuleks kõne alla ka toidupoe soojast letist toidu hankimine ja selle söömine muruplatsil peesitades."

Birgiti kolmapäevased mõtisklused juba homme Naistekas!

Niisiis, täna veel üks loeng ja õhtul kaks koosolekut. Pikk päev on pikk, aga jõuab küll!”