Tuhandeid eurosid ühe ravimikarbi eest: miks on tõenduspõhised vähiravimid nii kohutavalt kallid?

 (34)
Katrin Kuusemäe
Foto: Tiit Blaat

Pealkirjas esitatud küsimust küsitakse vähiravifondilt ikka ja jälle. Fond on viie aasta jooksul soetanud ravimeid rohkem kui 6,5 miljoni euro väärtuses. Keskmiselt kulub ühe patsiendi raviks 3000-4000 eurot kuus — summa mis ületab mitmekordselt Eesti keskmist palka. Vähiravifond selleks vajalik ongi, et inimesed ei suuda tasuda üüratuid summasid neile vajaliku ravi eest. Kuid miks on moodsad vähiravimid nii hirmkallid?

Palusime asja selgitada ühel Eestis tegutseval ravimitootjal. Roche Eesti tegevjuht Kadri Mägi-Lehtsi selgitab:

“Selleks, et mõista ravimite hinnakujundust tuleb alustada kaugemalt. Pole olemas arvuderida, mille summeerimisel saadakse konkreetse ravimi hind.

Ravimi teekond avastamisest müügiloa saamiseni kestab keskmiselt 12,5 aastat. Näitena võib tuua ühe omal ajal täiesti uudse, kuid tänaseks juba igapäevase bioloogilise ravimi avastamise loo.

Napoleone Ferrara koos kolleegidega isoleeris ja kloonis 1989.aastal vaskulaarse endoteliaalse (veresoonte sisekesta) kasvufaktori VEGF. VEGF oli uus avastatud valk. Ferraral õnnestus eraldada erinevaid cDNA (täiendav DNA, geneetiline termin) kloone.

Tema laboratooriumis uuriti VEGFi mitmeid biokeemilisi ja molekulaarbioloogilisi aspekte: retseptori iseloomu, sidemeid lõhustavaid mehhanisme, struktuuri ja funktsioone eesmärgiga seletada kasvufaktori rolli erinevate kudede veresoonte arengus. Viie aasta jooksul eristati viis VEGFiga seotud geeni.

Seotud lood:

1992.aastal esitati oletus, et VEGFR-1 retseptor on retseptor, mis suudab negatiivselt reguleerida veresoonte kasvufaktori (VEGF) aktiivsust. 1993.aastal teatas Ferrara, et VEGFi poolt põhjustatud veresoonte arengu takistamine spetsiifilise monoklonaalse antikeha poolt pidurdab dramaatiliselt mitmete kasvajate kasvu katseklaasis.

1996.aastal kirjeldati VEGF olulist rolli lootel veresoonte arengul ja uute veresoonte tekkel. Alates 1997.aastast hakati tegema kliinilisi uuringuid tõendamaks, et välja arendatud antikeha ehk ravim on ohutu ja omab kasvaja veresoonte vastast toimet inimestel.

1998.aastal alustatud mitmed II faasi kliinilised uuringud kinnitasid ravimi tõhusust nii monoravina kui ka kombinatsioonis keemiaraviga ja seda esmalt soolevähi ravis. 2004 sai ravim müügiloa Ameerikas ja 2005 Euroopa Liidus.

Nii kujunes teadusavastuse tegemisest 1989.aastal ravimi loomiseni kokku 15 aastat!

Aga sellega väljakutsed veel ei piirdu. Nimelt on biotehnoloogiliste ravimite tootmine oluliselt keerukam ja seega ka kallim kui niiöelda tavaliste kahemõõtmeliste keemiliste molekulide tootmine.

Avastatud ravim on monoklonaalne antikeha. Need on väga suured kolmemõõtmelised molekulid, mis on struktuurilt palju heterogeensemad kui keemilised molekulid. Kuid ravimi tootmine peab alati tagama iga partii ühetaolisuse, mis teebki kogu protsessi keeruliseks ja ka kallimaks, kui keemilise molekuli tootmise.

Monoklonaalsed antikehad valmistatakse imetaja (hiire) rakkudest, mis on piiratud paljunemisvõimega ja väga nõudlikud kasvutingimuste, puhtuse ja söötmete osas. Geenitehnoloogiat kasutades lisakase niiöelda algrakku DNA lõik, mis kodeerib antikeha valke. Edasi hakkab rakuliin neid antikehi tootma ning kogu protsessi jooksul on vaja ühtlast temperatuuri, rõhku, süsihappegaasi ja hapniku sisaldust ja palju muid füüsikalis-keemilisi tingimusi. Antikehade kasv on aeglane, pooldumine toimub vaid üks kord päevas. Selleks, et ravimit saaks inimesele manustada, tuleb veel ka vastavaid lahuseid lisada.

Lisaks uute ravimite avastamisele ja tootmisele tuleb ravimifirmal arvesatada oma jätkusuutliku toimimise alusena ka tõsiasja, et enam kui 88 protsenti laboris uuritud ravimieellastest ehk uutest toimeainetest ei jõua kunagi patsiendini.

Laborist tulles läbivad ravimid veel ka väga ulatuslikud kliinilised uuringud, alates tervest vabatahtlikest (I faas), kuni rahvusvaheliste topeltpimedate rangelt kontrollitud ohutus- ja efektiivusuuringuteni (III faas). Vähiravimite eellastest ainult 34 protsenti läbivad edukalt III faasi uuringud ning saavad müügiloa. See näitaja on madalaim kõikidest teistest meditsiinivaldkonnas tehtavatest ravimi uuringutest, kuna vähkkasvaja on väga mitmepalgeline ja keeruline haigus.

Eeltoodule lisaks arvestatakse veel mitmeid teisi olulisi tegureid, mis on olulised ravimite hinnakujundamisel. Mõjurid on toodud alloleval joonisel. Näiteks kui sama haigusseisundi raviks on olemas palju erinevaid ravimeid, siis tõenäoline, et uus ravim ei ole kõrgema hinnaga, vaid seda müüakse hinnaga, mis on võrreldav juba kasutusel olevate ravimitega.

Samuti võetakse hinna määramisel arvesse seda, kas uue ravimi abil on võimalik vähendada vajadust mõne teise meditsiinilise protseduuri, operatsiooni või haiglaravi järele. Ravimid, mis vähendavad kulukaid operatsioone, haiglas viibimise vajadust ja arstikülastusi, hinnatakse sageli kõrgemalt, sest nad võimaldavad nii patsientidele kui ka ravirahastajatele mugavamaid lahendusi ja kokkuhoidu.

Ravimite väärtust hinnatakse kõrgemalt, kui need aitavad elusid pikendada või isegi päästa. Ravimite hindu mõjutab ka konkurents. Iga ravimitootja eesmärk on lisaks patsientide elu parandamisele ka püsiva käibe tagamine, et kindlustada firmale jätkusuutlik toimimine. Ravimite hinnakujundus on keeruline ja vale hinna valimine võib olla kahjulik nii tootjale, kui ka ravimit ootavale haigele.

Ravimile hind mõjutab selle võimalust erinevates riikides õigel ajal õige patsiendini jõuda. Kui näiteks ravimi hind on liiga kõrge, võivad rahastajad keelduda seda hüvitamast või arstid ei pruugi seda välja kirjutada. Nad võivad uskuda, et ravim ei ole oma hinda väärt, sest pakub liiga vähe kasu, et õigustada oma maksumust. Teisest küljest, kui ravimit hinnatakse liiga odavaks, võivad arstid järeldada, et see on vähem efektiivne, kui juba olemasolev kallim ravim. Ka arvestatakse hindade kujundamisel riikide majanduslikku võimekust ning sarnaste riikide puhul eeldatakse võimekust maksta sarnast hinda.

Ravimite hinnakujunduse seisukohast on olulise tähtsusega eelpool kirjeldatud teadus- ja arendustegevus. Ressursimahukad teadus- ja arendusprotsessid on enamasti innovaatiliste ravimite kõrgemate hindade aluseks, et tagada riski ning kulu-tulu tasakaal ja võimekus finantseerida pooleliolevaid arendusprojekte. Seega mõjutab ka ravimite eellaste arv — tulevased ravimikandidaadid, mis on farmaatsiafirmal arenduses - kaudselt turule toodavate ravimite hindu.

Lisaks ravimitootja küsitud hinnale lisanduvad riigiti seadustega reguleeritud juurdehindlused ja ka käibemaks.”

Allikas: Kingitud Elu