Tuhkapäeval mine varakult voodisse
Kellel põleb tuhkapäeval toas tuli ja kes teeb tööd, sellele viskab Laisknaine töökoti selga — aasta jooksul tuleb töid aina juurde ja nendega on võimatu hakkama saada.
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Tuhkapäeval pandi lapsed rannas soola peale põlvili ning anti naljatamisi ja virkust soovides vastu pükse vitsu.
Juuste kammimine oli karmilt keelatud, sest vastasel juhul need muutuvad tuhkjaks, katkevad, lähevad sassi ja on inetud või lähevad halliks, kõõm tuleb pähe jne.
Naised ei tohtinud esimesena külla minna ja üldse ei olnud külaskäigud tavaks, sest sellest kardeti loomakahju, haigusi ja majapidamisriistade riknemist. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse.
Härgi ei tohtinud ikkesse ega hobuseid rakkesse panna — tekib kõõm ja naha kestendus. Samal põhjusel ei tohi lambaid niita. Vanades 19. sajandi kommetes oli oluline koht tuha sõelumisel ja pesu pesemisel — tuhka saab palju, pesu aga on aasta jooksul erakordselt valge ja puhas, seda on kerge pesta.
Mõnel pool, eeskätt rannikualal, on käidud saunas “liha maha vihtlemas“ — oli ju algamas suur paast.
Saaremaal viidi teistele uste taha kärbseid.
Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane. Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid. Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhaleib — tegelikult harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit.
Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele.
Tuhkapäev, vastlapäevale järgnev kolmapäev on liikuv püha 40 päeva enne ülestõusmispühi. Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab lihavõttepühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe raputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist.
Kiriklikult sümboliseeris tuhkapäev kahetsust. Esialgu puistati katoliku kirikus palmipuudepühal põletatud palmide tuhka pähe patukahetsejatele, kes paljajalu ja vastavas rüüs ilmusid kirikuuksele. Hiljem, kuna patukahetsejate hulk üha kasvas, hakati tuhka riputama üksnes oma koguduse liikmetele.
Esialgu ei kuulunud tuhkapäev ja sellele järgnenud päevad suure paastu hulka, kuid umbes aastal 700 pikendati paastu, et saada selle pikkuseks 40 päeva ehk Kristuse paastu pikkus. Algselt pühapäeviti ei paastutud.
Peaaegu igal pool on tuhkapäev kontrastiks eelnenud vastlapäevale, mis lõpetab karnevalide ja lõbutsemise aja. See on vaikne ja rahulik aeg. Siiski on näiteks Inglismaal ja Saksamaal liikunud ringi paastupoiss (Jack o’Lent).
Prantsusmaal kanti ringi või liikus ringi Hea Tuju personifikatsioon, kes maeti kogutud rahaga paastuaja märgiks pidulikult maha. Saksamaal ja mujalgi on peamiseks toiduks olnud oad ja searibi. Kogutud seakondid viidi külvamise ajal põllule.
Tuhka on tihti kasutatud mitmesuguste riituste juures ja viljakuse taotlemiseks, samuti ravimisel. Tuntud maagilise tõrjevahendina kaitses tuhk igasuguse nõiduse ja kahjustamise eest, mistõttu teda on riputatud metsloomade ja kurjade inimeste jälgedesse, visatud soovimatutele isikutele, vaenlastele, nõidadele kas riietele või näkku. Ravimisel kasutati tuhka nahahaiguste peletamiseks. Tuhast keedeti lehelist ja seepi pesupesemiseks.
