Tulevane mees-lasteaiaõpetaja: Eestis tahab õpetada veel vaid hipist maailmaparandaja
Õpetajaks pürgivad vaid “hipist maailmaparandajad”
“Mõte lastega tegeleda tuli mul ausalt öeldes missioonitundest,” räägib Karl. “Olin ka kontoritööd proovinud ja sain kohe aru, et see pole mulle. Valisin konkreetselt pisikestega tegelemise, sest teadsin, et saaksin nendega paremini hakkama,” räägib noormees, lisades muiates, et eks Eestis valivad nüüd õpetaja ameti vaid hipist maailmaparandajad, raha ja karjääri nimel ei võta seda teed keegi ette.
Kõik teavad, et õpetaja amet ei ole tudengite seas juba mõnda aega populaarne — liiga palju kära tiirleb palkade, koolide sulgemise ja kurnavate töötingimuste ümber. Tundsime huvi, kuidas reageerisid ühe tubli ja tugeva noormehe pere ja sõbrad, kui ta teatas, et kavatseb saada just selleks “alamakstud” ja “alahinnatud”, ent äärmiselt oluliseks figuuriks Eesti ühiskonnas.
“Sa lähed õpetajaks? Miks!?”
“No eks reaktsioone oli erinevaid,” räägib Karl. “Perekond suhtus kõigesse väga positiivselt, sõpradega oli nii ja naa… Oli neid, kes raputasid ja küsisid: “MIKS SA ENDAGA NII TEED?” ja neid, kes kiitsid, et see on igati hea ja tore. Aga üldiselt ollakse pärast esimest šokki ühisel arvamusel, et miks ka mitte — peaasi, et õpin seda, mis mind õnnelikuks teeb.”
Hetkel on Karl oma kursuse ainus noormees ja see roll on talle taganud kordades rohkem tähelepanu kui teistele kursusekaaslastele. “Emotsioonid on lahedad ja kõik suhtuvad minusse väga soojalt — ilmselgelt on noormehed sellele alale väga oodatud,” räägib ta. “Aga peaks arvestama, et tähelepanu saad sa kordades enam kui teised, seminarides küsitakse rohkem ja nii edasi,” kirjeldab Karl noormehe kui “haruldase nähtuse” õppekogemust haridusvaldkonnas.
Kas lasteaiaõpetajad mängivad hommikust õhtuni palli?
Noorte seas on levinud müüt, et koolieelse lasteasutuse õpetajaks pürgijad veedavad oma semestrid palli loopides ning lilli ja päikest joonistades. Karl kinnitab, et nii see siiski pole. “Aineid on täiesti seinast seina. Tõsi, mõned ained on pisut mängulisemad, kuid enamus seda siiski pole. On psühholoogiad, pedagoogikad, didaktikad…,” loetleb noormees, lisades, et näiteks käesoleval semestril jagelevad tudengid pedagoogilise psühholoogiaga - ainega, mille vähemalt kolmandik üliõpilastest esimesel korral läbi kukub.
“Ainepunktide eest me nüüd hommikust õhtuni palli kindlasti ei püüa. Samas, liikumisõpetuse tundides on seda siiski ette tulnud,” naerab tudeng. “Kui lapsi pole käepärast, siis tuleb ju üksteise peal harjutada.”
Enim meeldib Karlile luua natuke teistsuguseid mängukeskkondi ja isiklikust muusikahuvist lähtuvalt on ta kindel, et suudab lastele ka lahedaid muusikalisi elamusi pakkuda. “Olen hea fantaasiaga, tahan lugusid rääkida. Pigem kardan, et ma ei ole piisavalt hea kunstiinimene — igasugune maalimine pole just mu tugevaim külg,” kardab tudeng, et tema käe all lastest kunstnikke vast ei saa.
Iga laps vajab mehe eeskuju
Karl nõustub, et Eesti lasteaedades võiks näha ka rohkem meesõpetajaid. “Paljudel lastel ei ole paraku kodus isa eeskuju, aga poisid ei saa ju lõputult naistega lilli ja liblikaid joonistada. Nad vajavad meest, kes on ka ise poiss olnud. Meest, kes oskab poistemänge, mürgeldab ja ei ehmata kohe ära, kui väike poiss paberile sõja joonistab — ta teab ja mäletab, et tegi ka ise lapsena nii ja see ei tähenda, et lapse mõistusega midagi kohe korrast ära oleks. Ta on lihtsalt poiss,” muigab Karl.
“Väiksed lapsed võtavad omaks ja õpivad sellest, mida nad enda ümber näevad. Kui lasteaias ja koolis on ainult naised, siis tekibki poistel tunne, et miks nemad siis seal on,” muretseb noormees. “Ma ei usu, et see, kui hea õpetaja keegi on, sõltuks soost. Aga eeskujudena vajab laps kindlasti mõlemat!”
Õpetaja amet ei ole Eestis prestiižne
Karl ei usu et lähiaastatel rohkem mehi lasteaedadesse hakkaks suunduma. “Õpetaja amet ei ole prestiižne, lasteaia õpetaja oma veel eriti mitte. Samas, seda üritatakse vaikselt muuta, näidata, et meie oleme tegelikult samamoodi õpetajad. Muudeti ju ka nimetus kasvatajast õpetajaks… ”
Karl usub, et kui üldse mingid positiivsed muutused toimuma hakkavad, siis võtab see kindlasti veel palju aega. “Ühiskond ei mõista veel niipea lasteaiatöötajate olulisust. Mina isiklikult olen arvamusel, et pisikesed vajavad täpselt sama professionaalset hoolt kui kõik teised — seetõttu on lasteaiaõpetaja amet täpselt sama oluline kui põhikooli- või keskkooliõpetaja oma. Norras, Saksamaal, Soomes… Rikastes riikides on meesõpetajaid oluliselt rohkem. Juba palk on ju teine ning ka suhtumine pole sama, mis Eestis. Nende jaoks ei ole naiste töid ja meeste töid, nii nagu meil siin kipub olema”
Mida toob tulevik?
“Tahaksin jõuda vanempedagoogi ametini, miks mitte pedagoog-metoodikuni,” räägib Karl oma tulevikuplaanidest. “Esialgu jään lasteaeda, aga usun, et mingil hetkel liigun edasi — äkki lasteraamatuid kirjutama? Ehk noori õpetajaid õpetama?” Jutt on kaugest tulevikust, aga Karl mõtiskleb, kas ta võiks end tunda mingil hetkel “piisavalt targana”, et hakata ka poliitikamaastikul lasteaedade eest seisma.
“Esialgu tuleb haridus kätte saada,” tõdeb noormees lõpuks. “Eks siis näis, mida tulevik toob. Loodan aga siiralt, et mu tulevik lastega tegelemisest kõrvale ei kaldu.”
Karl tahab kõigile südamele panna, et vastavalt sellele, kuidas ühiskond õpetajaid hindama hakkab, tuleb ka järjest mehi sellele erialale juurde. “Praegu on õpetajad ühiskonnas väga aktuaalne teema — ehk selleks ajaks, kui mina õpetajaks jõuan, on ka olukord meie jaoks parem,” loodab tulevane õpetaja.
Lõpetuseks uurin Karlilt, kas ka tema koos teiste õpetajatega Vabaduse väljakul protestimas käis. “Jäin just sellel ajal haigeks,” vastab ta pettunult, “aga muidu oleksin kindlasti ühinenud!”
