1. peatükk

Täna saatsin ma Enn-Aksli ära. Saatsin ta kodust kaugele, et ta kasvaks ja küpseks ja saaks meheks.

Kas see oli õige? Ma ei tea. Mineku otsustas Enn-poiss ise ja ma ei hakanud talle vastu vaidlema. Ainult korra nimetasin, et võib-olla poleks tal vaja minna kaugele, võib-olla leiduks meie metsamajandiski kõlblik koht tehnikumi lõpetanud metsamehele. Kuid Enn ütles kindlalt: „Ei, ema. Minu koht pole Ukuarul ega Liivalaial. Siin ei saaks minust iialgi õiget inimest.” Valus oli mul seda kuulda, kuid teadsin, et ta räägib tõtt. Ukuaru pole enam see, mis ta oli kakskümmend viis aastat tagasi, isegi mitte see, mis viis aastat tagasi — ja mine tea, ehk just sellepärast ei sobigi ta Ennule. Igaüks peab otsima ja leidma ise oma Ukuaru.

Niisiis — saatsin ta ära, oma pesamuna.

Enn-Aksel ei tahtnud kaasa võtta mitte midagi peale isa pilli. Seda vana lõõtsaloksu, mis nüüd küll ei suuda võistelda moodsate akordionidega ja bajaanidega, on ta igal pool kaasas kandnud. Pakkisin siiski kohvrisse pesu, puhtaid särke ja muud, mida arvasin tal kohe esimestel päevadel vaja minevat. Ennule näis see olevat täiesti ükskõik: vaatamata, mis ma panen või panemata jätan, läks ta eidega jumalaga jätma. Ja siis tuli juba buss Ukuaru mäest alla.

See tolmune buss, mis kaks korda päevas sõidab nüüd läbi Ukuaru oru — hommikul alla mere poole ja pärast lõunat tagasi Liivalaia suunas, on kõige kindlam tõend, et me ei ela enam kuskil pärapõrgus. Pärapõrgus?! Oh ei! Niipea kui sai valmis uus tee, hakkasid Ukuarult läbi sõitma ka autod ja ekskursioonibussid, ja inimesed, kel paremat pole teha, tallasid mitu laia rada järvekaldalt allikani. Nad kippusid allika juures laagerdama, hakkasid murdma oksi ja tegema tuld, nii et me pidime panema üles keelu­sildid. Aga ikka leidub neid, kellele on keelusiltidestki vähe, ja nii juhtub mõnikord, et ma vilksamisi mõtlen: ah, oleks parem kõik nii, nagu oli varem, nagu oli siis, kui ma Ukuarule tulin.

Ma ei tea, mida mõtleb Enn endistest aegadest, kuid tahaksin, et ta kannaks endaga mälestust praegusest Ukuarust, kõigest, mis siin on. Küllap seepärast käskisingi: „Vaata veel kõike hoolega, et sa ei unustaks. Vaata isa mändi ja ka meie vana maja. Võib-olla pole teda siis enam püsti, kui sa jälle tuled.”

Ta heitis pilgu üle tee madalaks vajunud maja poole ning vastas kergelt naeratades: „Mõni iluasi nüüd, mida vaja vaadata või meeles pidada — paras buldooseriga kokku lükata!”

Muidugi oli see õige, aga niiviisi oma sünnimaja kohta ütelda…

„Allika juures sa ei jõudnudki enam käia,” kahetsesin, kui buss juba meie juures peatus.

Ta heitis käega: „Või ma seal vähe olen käinud! Ja ega seda ometi keegi kinni aja.”

Ta ei tahtnud, et teda saatma lähen. Ent kinnitasin, et mul on Liivalaiale asja, et pean metsamajandisse sisse astuma ja ka rahva­majas Reeda juures käima. Seda ei võinud Enn-Aksel keelata ja nii sõitsin temaga kaasa. Bussis oli vähe rahvast. Istusin nii, et võisin Ennu kõrvalt silmitseda. Vaatasin teda ja… kohkusin: mu jumal, kui sarnane on ta oma kadunud isaga! Samasugune pikk ja kõhn, samasugused tumedad juuksed — ainult mitte nii krussis –, samasugune kitsas nägu, rahutud silmad ja pikad sõrmed, mis ala hüpleksid pilliklahvidel… Mu väike Enn-Aksel! Kuhu on kadunud need aastad, mis su suureks on kasvatanud, kuhu on nad läinud?

Jah, aastad, aastad… kevaded, suved, sügised ja talved! Kuhu on nad kadunud? Kui palju on neid juba möödunud Aksli surmast, kui palju sellest päevast, mil ma esimest korda metsavahina Ukuaru vahtkonnale ringi peale tegin?

Polnud mulle antud mahti aastaid lugeda ega arvutada, pole seda vajagi olnud, sest mu aastad on seisnud elavaina mu ümber, sirgunud, kasvanud ja nõudnud ikka rohkem ja rohkem. Reet, Mirjam, Ilme ja väike Enn-Aksel — need ongi mu Ukuarul veedetud aastad. Aga mitte ainult nemad, vaid ka paljud männi- ja kuusenoorendikud Ukuaru vahtkonnas. Ja nüüd, kus ma oma lapsed viimseni laia maailma olen saatnud, võin oma aastaid lugeda üksnes puudelt.

Ka uue tee ääres kasvab metsa, mille seemne mina mulda olen torganud. Seal on noorendikke, kus Enn-Akselgi abiks on olnud. Kui ma seda talle sõidul püüdsin meenutada, ei pööranud ta peadki. Mõistsin: tema alles läheb oma metsa istutama ja vast siis, kui ta seal kõik vaevad ning valud on kandnud, hakkab ta seda armastama.

Me ei saanudki õigele jutule. Ma vahtisin möödavälkuvat metsa, tema aga nöörsirget liivkollast teed. Isegi siis, kui buss sõitis mööda männist, mille vastu ta end mõned nädalad tagasi peaaegu surnuks pidi kihutama, ei vaadanud ta kõrvale ega võpatanud. Ja ma mõistsin, et ta mõtted on juba Ukuarust kaugel.

Hakkasid paistma Liivalaia majad, kõigepealt muidugi metsamajandi kolm uut silikaatehitust, mis valendasid vastu männikut.

„Siin sellel liivikul oli vanasti tondiloss, kus elasid metsatöölised,” püüdsin Ennuga juttu alustada, kui me metsamajandi peahoonest mööda sõitsime.

„Jah, ma tean,” vastas ta ükskõikselt.

„Ja nüüd sõidame üle endise laoplatsi,” lisasin natukese aja pärast.

„Sa oled sellest sada korda rääkinud.”

Pidin aru saama, et see, mis ammustel aegadel oli, teda ei huvita. Isegi see, mis praegu on, pole kuigi oluline. Tähtis on üksnes see, mis tuleb.
Jaama taga bussipeatuse juures ootas meid Reet. Ta oli tulnud vennaga jumalaga jätma ja nii seisid nad hetke kõrvuti, mu vanim ja mu noorim — mõlemad „isa lapsed”. Surusin Ennu kätt ja ütlesin: „Kirjuta ikka kah!”

Ta vastas õe poole vaadates: „Kui ei kirjuta, siis teate, et kõik on korras.”

Reet näitas talle rusikat: “Katsu sa! Ega sa pole onu Artu!”

Peitsin ohke. Lapsed on ju ikka need, kes mõtlematult annavad valusaid hoope.

Buss peatus vaevalt minuti. Viimasel hetkel hüüatas Enn-Aksel: „Tervitage Kailit!”

Ja nii viis buss ta minema.

Reet sai aru, kui raske on mul üksi koju tagasi minna. Tulles mind saatma, vadistas ta oma ringidest ja ansamblitest, sellest, et tema pillimehed pidid rajooni ülevaatusel äärepealt esikohale tulema. Mu rõõmsameelne, õnnetähe all sündinud laps!

„Küll näed, memm, Ennust saab veel mees!” ütles ta ootamatult oma pillide-trallide sekka. „Las ta aga läheb võõraste hulka — kodus oleksid ta hellitamisega hoopis ära rikkunud.”

„Keda mul on olnud aega hellitada?” küsisin pahaselt.

„Selleks pole vaja aega, memme, sa ei saa ise arugi…”

„Vaata parem, kui ilus väljak,” püüdsin juttu teisale viia. „Vanasti oli siin laoplats propsivirnadega.”

Ta hakkas naerma, näidates säravvalgeid, isalt päritud tihedaid hambaid.
Jah, muidugi, ta teadis, oli kuulnud, oli näinudki, kuid temagi jaoks polnud möödunul enam mingit tähtsust. „Unustad, kõik unustavad,” ohkasin puudutatult. „Muru kasvab, põõsakesed sirguvad ja keegi ei tule mõttele, et mitte alati pole see raudtee-äärne niisugune olnud.”

„Hea küll, pööra nüüd tagasi,” käskisin seisma jäädes. „Eks sulgi ole oma töö!”

Ta viivitas minekuga. Minul aga polnud teda enam vaja, ma vaatasin puude latvu ja mõtlesin: „Kui imelik, et mets siin Liivalaia ümber on peaaegu muutumatu. Männid on sama kõrged ja sama kaharad kui tookord — nagu polekski aastad neist üle käinud. Ja nad kohisevad, kohisevad nagu tookord.

„Aga tondilossi, seda vana barakki, kus ma sündisin, ei ole enam,” ütlesin ainult iseendale, kuid Reet kuulis ning pahvatas naerma: „Tundub, et sul on sellest veel kahjugi! Hea küll, nägemiseni siis ja tervita eite!”

Ta viipas käega, pööras selja ja läks tagasi jaama poole.

Võib-olla oleks hea, kui inimene rohkem unustaks, kui kõik minevikupildid ta mälust täiesti välja sulaksid.

Tõsi, viimasel ajal hakkan mõnd asja unustama, aga ikka seda, mida unustada poleks vaja, mida unustada ei tohiks. Kui seesugune unustamine süveneb, võib juhtuda, et lähen metsa kluppima, kuid jätan klupe koju. Jah, nii võib juhtuda, ja siis peangi avalduse pensionile minekuks valmis kirjutama. Kuid mõni tühine asi noorusest, mõni tähtsusetu sündmus, sõna või pilt seisab mul alalõpmata meeles ja kiusab ning piinab kogu eluaja. Olen püüdnud neist lahti rabelda, vaadata neid kui võõras, kuid sellegipoolest ei kao nad meelest. Mõnikord pole vaja muud, kui et astun palja jalaga pehmele liivale, et männioks riivab põske või silman propsivirna, ja juba ongi ta kohal, mu noorusmaa…

Ei, ma ei läinud metsamajandisse. Niisuguses meeleolus ei minda ametiasju ajama. Niisuguses meeleolus võib üksnes mööda metsa hulkuda, sihitult hulkuda, et rahuneda ja koguda jõudu, või siis lasta kohiseda mändidel ja voolata mälestuste jõel, millele niikuinii pole enam mingit tõket…

…Tuul mühiseb nagu meeletu ja männid peksavad latvu kokku, olles otsekui lendu tõusmas. Kuid nad ei pääse, nad ei saa juuri maa seest lahti, olgugi et see maa pole muud kui puhas rebaseliiv. Murduda nad võivad, kuid sedagi juhtub kevadel harva. Kevadine tuul ei murra, raputab vaid unest üles. Ja paneb igatsema…

Näe, taatki vahib, lõug püsti. Talvine tuisukeerutus ei tähenda temale midagi, talvel toksib ta ühesuguses taktis hommikust õhtuni. Aga nüüd ajab iga propsi järel selja sirgu, uurib taevast või sihib raudteerööpaid, mis läigivad kiiskavas päikeses, nii et ära vaatagi.

Tüdruku käes ei taha aga koorimisraud enam sugugi liikuda. Ja kui liigubki, siis koksab ikka jälle vastu oksa ega löö seda korraga läbi. Võõras võiks küll arvata, et see mehepükstesse pugenud piiga on alles esimest või teist päeva laoplatsil. Niiviisi kõksides ei teeni ju seda vettki, mis leiva sisse vaja! Aga tüdruk ei mõtle praegu leivale ega leivaveele; ta kisub tussa seljast, viskab propsivirnale, võtab rätikugi linakarva juustelt, hoiab seda kõrgel nagu lopendavat lippu. Astub siis vanamehe juurde ja küsib otsustavalt: „Taat, kui ma kogu suve sinuga metsas käin, kas ma… kas ma saan siis sügisel õmbluskooli?”

Mees ajab kiitsaka keha koorimisraua najale sirgu, kuid ei vaata küsija poolegi.

„Isa, ma nii tahaksin…”

„Tahaksid… Mina tahaksin tõlla ja kaks hobust ette!”

Tuulekeeris kihutab üle laoplatsi, lennutab kooreribasid, leiab propsivirnalt jakitussa ja virutab selle vastu sõredat lund. Jaki omanik ei pane seda tähele. Jalad harkis nagu riiakal poisil, seisab ta isa ees.

„Sa siis ei luba?”

Vanamehe õlad on lontis, käed ripakil. Tuul peksab ta tühje, kümnekordselt lapitud püksisääri.

„Sama hästi võiksid nõuda, et ostaksin sulle Liivalaia alevi,” pomiseb ta rohkem endale kui teisele.

Külg tütre poole, vahib ta sinna, kust paistavad alevi hallid pilpakatustega majad. Iialgi ei või keegi kujutleda, et propsikoorijal jätkuks raha kas või kõige väiksema koerakuudi ostmiseks sellest alevist. Tüdruk teab seda vägagi hästi, kuid ometi ei tohi ta nüüd, kus kord jälle on hakanud mässama, alla anda. Ja et tal paremat nõu pole, heidab ta isale näkku süüdistuse, mis tigedatel tundidel ta südant kipub närima:
„Artu võib õppida, aga mina ei või…”

See on liig. Isa silmad punetavate kipras laugude vahel hakkavad kurjalt vilkuma.

„Õppida! Kas mina olen keelanud!? Kui inimene viitsib, võib ta õppida kogu eluaja.”

Tüdruk pöörab isale selja. Ta närib huuli ja neelatab, neela­tab…

„Kui inimene viitsib…” Kas ta on laisk? Kas isa peab teda laisaks, kuigi tema kooritud propsivirn ühelgi õhtul isa omast väiksemaks pole jäänud? Mida ta peaks veel siin laoplatsil tegema? „Kui inimene viitsib…” Aga miks siis vend Artur ei või niiviisi eluaja õppida? Miks tema linna tööstuskooli saadeti? Miks viimane sent ja viimane suutäis temale hoitakse?

Võbin jookseb üle tüdruku piha. Ta tõstab jaki maast, topib selga. Aga nüüd poeb jahedus südameaukugi.

„Kui inimene viitsib…” Miks küll isa nüüd niiviisi ütleb, kui ta kord varem vastas: „Ei jõua mina võõrastele meestele naisi koolitada.” See oli vähemalt õiglasem, kuigi mõlemad vastused tähendavad ühte ja sedasama. Sa oled plika. Sa pead ise sibama niipalju kui suudad ja kui ei suuda, siis upu!

Tuul mühiseb. Männid peksavad latvu kokku. Aga sinna nad jäävad, kus nad on.

Vihaga võtab tüdruk kõige jämedama propsi, tõstab selle ühe raksuga pukile. Koorimisraud hakkab tööle…