Ülim hoolivus ehk koerad ja kassid kaalu jälgima

 (5)
Chinchilla
AFP/Scanpix

KAALUABI: Loomasõbrad soovivad oma lemmikutele parimat ning seepärast hoolitsevad nad nende toidu eest paremini kui enda oma eest, pakkudes neljajalgsele sõbrale nii kala, puuvilja kui ka aedvilja, mis on kasulik inimesele. Kuid kas see on tegelikult ka loomale kasulik?

Kõikide meie koduloomade juured on metsikutes esivanemates ning areng on toimunud mitmekümnete generatsioonide ajal, mis võtab väga kaua aega. Sel ajal on nad söönud erinevat toitu sõltuvalt selle kättesaadavusest ning need, kellele see toit on sobinud, on olnud tugevaimad isendid, kes on siis paljunenud. Seepärast sobib neile loomadele see toit, mida nende esivanemad on oma arengu jooksul söönud.

Isegi kui teatud variatsioone esineb, on neil baasvajadus algse toidu järele. Lindudele ja roomajatele on loomapoes sobiv toit müügil, kuid kasside ja koertega on teine lugu. Looduse poolest on koertele antud hea isu ning seepärast söövad nad peaaegu kõike, mida neile antakse. Kui see võib nende tervisele väga laastavalt mõjuda, kui peremees ei ole teadlik, mida koer tegelikult peaks sööma.

Loomadel on oma anatoomiast tulenev toitumine. Esmalt nähtavad omadused nagu suurus ja kaal ning seejärel soolestiku ehitus. Taimetoitlasest loomal on pikk soolestik, et suuta kiudaineterikast toitu seedida, samal ajal kui vaid lihasööjal loomal on tunduvalt lühem soolestik. Ka hambad näitavad väga täpselt, millist sorti toit on loomale sobilik. Näiteks koeral ja kassil on nähtavad kihvad, mille abil nad saavad saaklooma murda ja süüa, samal ajal kui taimetoitlasest loomal on lamedad ning nürimad hambad.

Veelgi olulisemad on aga nende maos leiduvad seedeensüümid. Näiteks rottide magu sisaldab ensüümi fütaas, mis suudab lõhustada seemnetes ning teraviljades leiduvat fütiinhapet. Samal ajal koera seedeelundites antud ensüüm puudub ning kui koer saab toiduga fütiinhapet, takistab see koera organismil tema jaoks tähtsate mineraalide raua, tsingi ja kaltsiumi omastamist. Näiteks koduseal, kelle esivanemad on toitunud juurtest, tammetõrudest ning muust looduslikust toidust, on raske seedida jõusööta, mis baseerub teraviljal. Keha peab hakkama saama suure hulga süsivesikute seedimisega, milleks ta ei ole sobilik ning seepärast lähebki kodusiga rasva, mida metssiga kunagi ei tee.

Kolmas oluline faktor, mis määrab ära, millist toitu loom talub , on nende hormonaalsed funktsioonid. Hormoonid nagu insuliin, glükagoon ning kortisool mõjutavad rasva, süsivesikute ning valkude metabolismi ning loomadel on hormoonitasakaal just selline, mida nende algne toitumine vajas.

Seega peaks loom sööma just seda toitu, mida tema metsikud esivanemad sõid ehk kuigi näiteks chihuahua kaalub 1,5 kilo ning bernhardiin ca 100 kilo, on nende mõlema algseks esivanemaks hunt. Seepärast peaksid nad sööma toitu, mis sarnaneb hundi toidule - palju liha ning soovitavalt ka soolestikku ning verd sisaldavaid tooteid. Sobib ka väike kogus taimi, kuna hunt sõi ka oma saakloomade sisikondi, mis sisaldasid taimetoitu. See tähendab, et koerte toit peaks sisaldama väga palju valku, palju rasva ning minimaalselt süsivesikuid. Kui selle asemel anda koerale saia-leiba, pastat, riisi või suhkrut sisaldavat toitu, saab nende organism liigselt süsivesikuid, mida nad ei suuda seedida. Süsivesikud muudetakse kiiresti rasvaks, lisaks tekib oht, et koeral tekivad samad haigused mis inimestel liigsest süsivesikuterikkast toidust ehk vähk, diabeet, südame- ja veresoonkonna haigused.

Vahel võib koerale anda ka marju või aedvilju, kuid liiga sageli ning suurtes kogustes on see nende soolestikule halb ning tekitab seedeprobleeme. Lisaks suudab koera organism ise vajalikku C-vitamiini toota, seepärast puudub tal ka vajadus aedviljade pidevaks söömiseks.
Närilised seevastu on enamasti taimetoidulised ning nende puhul on hea anda nii värskeid taimi kui võimalik. Paljud vajavad ka puuvilja, et keha saaks vajalikus koguses C-vitamiini, kuid uuri eelnevalt järele, mis just sinu närilise algsele toidulauale kuulus.

Kassi esivanemad oli väiksed metsikud kaslased, kes eelistasid elada inimeste läheduses. Esimesed kassid olid puhtalt lihatoidulised nagu ka koerad, seepärast peaks nende toit koosnema punasest lihast, linnulihast või lahjast kalast. Piima ja kooretaldrik pole tegelikult kassile loomulik söök, sest sisaldab tema jaoks harjumatuid valke.
Üldiselt ei ole piim ühegi looma toit peale imetajate enda piima, mis on mõeldud nende järglastele. See kehtib ka metsikute loomade puhul nagu näiteks siilid. Selle asemel paku siilile usse, tigusid, veidi puuvilja.

Ka teravili on paljude loomade jaoks ebaloomulik toit, välja arvatud närilised, kes igaüks eelistavad omale liigiomast teravilja. Lihasööjale ei ole üldse kasulik teraviljatooteid anda ning seepärast on soovitav ka koeratoitude puhul vältida neid, mis sisaldavad teravilja. Looma tervise ning pika eluea huvides on soovitav toita teda just tema esivanematele loomuliku toiduga. Vähesed loomad suudavad seedida ube, herneid, läätsesid, mis on kiudaineterikkuse tõttu ärritavad nende soolestikku. Seepärast koerad tavaliselt seda ei söö, kuid näljaga unustavad nad oma instinktid ära.

Sama lugu on ka rasvaga, koerad peaksid oma vajaliku rasva omastama lihast, mida nad söövad ning rasvane kala, mis inimesele on küll kasulik, ei ole nende liigiomane toit ning seepärast on soovitav seda oma neljajalgsele lemmikule mitte anda.

Kui soovid oma lemmikloomale parimat, uuri, millisest liigist ta täpselt pärineb ja milline oli tema esivanemate toit. Pakkudes just tema liigi jaoks harjumuspärasemat, pakud sa talle ka kõige paremat sööki.

Allikas: paulun.se