Kui metroseksuaalsus innustas mehi muretsema oma välimuse pärast ning kulutama määramatuid summasid ilutoodetele ja riietele, varjamaks sellega tavapäraselt naistele omistatud ebakindlust, siis retroseksuaalsus julgustab mehi muretsema välimuse, ilutoodete ja riiete üle rohkem tavamõistes mehelikumate ebakindluste varjamiseks. Näiteks kui oled gei või pankrotis luuser või hoopis pankrotis geiluuser.

Nii see on, kallid mehed — visake oma kulmupintsetid käest ja tühistage ilusalongi külastus, käes on aeg naasta habemeajajate üliteravate ja mehiste nugade juurde, kuulata jazzi ja osta mõnusaid vanu ja klassikalisi rõivaid.

Kuid oodake, olla retroseksuaal ei tähenda ainult populaarsete ajastutruude teleseriaalide järgi riietumist, vaid ka pöördumist tagasi aega, mil mehed olid mehed ja naised tundsid uhkust, kui neid ruudulisest varrukast tõmmates mööda linna tariti. Need olid kuldsed ajad, mil mehed võisid rüütellikult naistele (eriti veel kaunitele) uksi avada ilma feministe vihapurskeid kartmata. Lihtne aeg, mil oli selge, mida tähendab olla mees ja millised on tema kohustused.

On küll palju mehi ka tänapäeval, kes kuulavad mõnuga jazzi ja riietuvad kui 60-ndate staarid, kuid vaevalt keegi neist oleks tegelikult ka nii rumal, et nimetaks end ”retroseksuaaliks”. Kuid mine sa tea muidugi. Siiski on õhus tunda pidurdamatut nostalgiat ja igatsust aegade järgi, mil soorollid olid selgemini paigas. Mehed õhkavad tuhandeid aastaid kestnud järjepidavuse järele, mil n-ö tugevamaks sugupooleks olemine tähendas austust, vaprust ja enesekindlust. Feminismi jõuline pealetund on selle rikkunud. Uus maailmakord tähendab meeste ja naiste võrdust. Kuid mehed on segaduses — mis on nende rolliks nüüd?

Tundub, et nooremal generatsioonil on käes aeg alustada sealt, kus vanaisad pooleli jäid — kui mitte moes, siis vähemalt suhtumises. Vahel aga näib, et eelmist põlvkonda mäletatakse kui maskuliinseid hiiglasi, kuid unustatakse, millised nad tegelikult olid. Kuidas saab seada nii saavutamatuid elustandardeid? Tähtis on mitte unustada nende meeste vaprust ja ohverdusi, mida nad olid sunnitud tegema. Paljud ei suutnud aga tõusta algtasemest kõrgemale võitluses oma abikaasade, õdede ja lõpuks ka tütardega.

Selle kummalise trendi sisse on peidetud ka tükike tõde: mehed on ristteel. Kas neil puudub kujutlusvõime; kardavad nad välja selgitada, mida tähendab olla mees aastal 2010; tunnevad end oma nahas, seksuaalsuses ja uutes vastutusalades nii ebamugavalt, et peavad kujutlema teistsugust, imelisemat aega? See ei ole ju tegelikult tugeva mehe tunnus. See ei ole oma tee kujundamine. See on kõigest näitemäng ja me kõik teame, milline ta välja näeb. Lihtsalt ülimalt kummaline riietusmaneer.

Allikas: salon.com