Budistid ja taoistid veetsid aasta esimese päeva tihti paastudes. Üldiseks tavaks oli aasta esimesel päeval loobumine lihatoitudest, kalast ja munadest. Paastu rikkumist loeti patuks, sest sellega solvati jumalaid, kes sel ajal olid tulnud taevast alla maa peale. Pealegi sümboliseeris aedviljatoit rikkust. Erandiks oli Põhja-Hiina, kus aasta esimesel päeval söödi traditsiooniliselt sealihaga valmistatud pelmeene. Uusaasta pidustuste ajal joodi erilisi veine, milles oli leotatud kas ravimtaimi, ploomiõisi või piprateri. Selline jook pidi kaitsma haiguste eest ning pikendama elu.

Aasta esimestel päevadel ei tohtinud riielda, sõimelda ega kasutada halva tähendusega sõnu või sõnu, mis kõlalt viimaseid meenutasid. Oli taunitud kõnes surma, deemonite, draakoni, tiigri, madude, elevandi ja rebase mainimine. Ei tohtinud tolmu pühkida ega hagu, mis sel ajal oli rikkuse sümbol, koldes põletada. Ei kasutatud nuga ega kääre, halvaks endeks oli esemete purunemine või kärisemine ja isegi komistamine või kukkumine.

Erilise austuse osaliseks sai rikkuse jumal Caishen, keda kummardati ja kellele ohverdati sagedamini aasta teisel päeval, mil uuendati ka tema pilt. Päev hiljem korraldati rituaale vaesuse deemoni Xuhao eemalepeletamiseks. Põhja-Hiinas korraldati uue aasta saabumise puhul veel laternatega rongkäike ja draakonitantsusid.

Milleks selline ohvrimeelsus? Hiina uusaasta kombestik kultiveeris inimestes ohvrimeelsust ja stoilisust, mis hiina kontekstis tähendas alistumist Taeva tahtele. Esivanemate austamine ja vanematest inimestest lugupidamine aitab liita erinevaid põlvkondi ning ületada noorte-vanade konflikti. Veelgi olulisem on ühiskonna stabiilsuse seisukohalt konfliktide puudumine erinevate õpetuste vahel, sest nii muutuvad need vastanditest üksteise täiendajaks.