Uue "mina" leidmine: muutumiseks on vaja rohkem, kui juukseid värvida ja dieeti pidada


Uue "mina" leidmine: muutumiseks on vaja rohkem, kui juukseid värvida ja dieeti pidada
Panthermedia, Scanpix

Iga inimene on unikaalne ja kordumatu. Ent see pole põhjus rahul olla ja end täiuslikuks pidada või siis saatusega leppida. Töö enese kallal ning muutused on vajalikud kõikidele ja seda pidevalt, vahendab Dobrõje Sovetõ. See annab kindla teadmise, et elu on meie kätes ning seetõttu võime end tunda palju vabamana ja õnnelikumana.

Loodusega pole võimalik vaielda, kuid saab kokku leppida

Ta sündis nõrgukesena ja piinas vanemaid oma lõputute külmetushaigustega ning rõõmustas eakaaslasi oskamatusega enese eest seista. Nii algavad paljud lood väljapaistvatest sportlastest. Loodus ei suuda kõiki jälgida ning vajalikus koguses kinkida seda, mida hiljem tarvis läheb. Ilmselt just sellepärast aitab ta kaasa, kui näeb, et inimene tahab ise muutuda. See ei käi mitte üksnes füüsilise arengu, vaid ka isiksuse eripära kohta. Sedagi saab korrigeerida. Psühholoogid on tõestanud, et risk alkohoolikuks saada väheneb kordi, kui inimene ise ei teagi sellisest pärilikkusest midagi. Ja veelgi enam — kui ta kasvab üles terves ümbruskonnas.

Seega tuleb otsida uusi võimalusi, mitte aga põhjusi enda õigustuseks. Inimesed, kes tahavad muutuda, tunnetavad, et nad on loodusega partnerid. Nad tänavad kõige eest, mida loodus on neile andnud, ent on veendunud oma õiguses midagi muuta.

Kõik, mida vanematelt ei saanud

Seotud lood:

Mida kiiremini toimuvad ühiskonnas sotsiaalsed ja majanduslikud muutused, seda vähem on inimesed rahul sellega, kuidas neid kasvatati. Kuni laps kasvab, muutub elu tema ümber. Palju sellest, mida rääkisid ema ja isa, ei ole enam tähtis. Kohanemine uute tingimustega on raske ning enesega rahulolematus kantakse üle vanematele. „Töökus ja tagasihoidlikkus“, rääkis ema. Ja nii istubki töökas ja tagasihoidlik ühel ja samal kohal ja sama palgaga aastaid ning vaatab pealt, kuidas kergel sammul mööduvad temast need, kellele vanemad õpetasid oskust ennast näidata.
Sageli kinnistuvad sellised solvumised ning pidurdavad juba iseenesest arengut. Tõeliselt õnnelikud on aga need, kes tunnistavad, et ka vanematel on õigus eksida. Nad püstitavad endi ette oma isiklikud eesmärgid ja astuvad iseseisvalt edasi. Ning nad ei vajagi neile lapsepõlves sisendatud malle.

Akna taga on kord vihm, kord lumi …

… kord majanduslangus, kord kriisid. Me ei suuda isegi oma isiklikus saatuses kindlustada endile stabiilsust!. See tekitab muret, kusjuures isegi nendele, kes hetkel ei tunneta mingeid probleeme. „Jah, praegu on kõik hästi, aga mis saab siis, kui …“ Et säilitada vaimset tasakaalu ja tervist, on tarvis muutustega harjumist, valmisolekut elada teisiti, teistes tingimustes, teiste inimestega, uue iseendaga. See ei tähenda pidevat närvitsemist ja mõtlemist vaid halvast. Vastupidi, on vaja mõelda positiivselt — teistsuguste asjaoludega tulevikust.
Mida laiemad on piirid meie arusaamisest iseendast, seda vähem on vapustusi ning elu on hulga huvitavam.

Kas teil on kokkupandavat reha?

Igal meist on ühes või teises olukorras omad käitumise stereotüübid. Harva kontrollime teadlikult oma tegevusi. Tavaliselt leiame väljastpoolt põhjusi ja ütleme: „Jälle seesama reha …“

Miks siis naine, kes on sõitnud teise linna või hoopis teise riiki oma õnne otsima, satub ka seal aferisti võrku? Aga sellepärast, et ära sõites on ta oma reha kokku pannud ja endaga kaasa võtnud. Soovid, unistused ja partneri ideaalkuju on seejuures jäänud endiseks.

Me ei saavuta kunagi teistsuguseid suhteid, kui ei muutu ise. Täiustuda tuleb aga nimelt seesmiselt, alates mõtetest, suhtumisest, sõnadest ja käitumisest.

Mina ja taas mina

Inimesele on omane pürgida mitmekesisuse poole. Ilma selleta kaob elust täiuslikkuse ja rõõmu tunne. Ent paljud arvavad ekslikult, et mitmekesisuse allikaid saab leida üksnes välisest keskkonnast. Kõik uus muutub varem või hiljem harjumuspäraseks, kõik, mis rõõmu valmistas, hakkab ära tüütama. Kui tore on reisida mööda maailma ja kohata uusi inimesi, mõtleb reisimisest unistaja. Mida sagedamini ta aga reisib, seda harvemaks jäävad fotod ja jutustused. Palju õnnelikumad on need inimesed, kellel õnnestub leida mitmekesisust iseendast. Neil pole iialgi igav, nad säilitavad oma vaimuerksuse, huvi toimuva vastu ja positiivse meelelaadi. See aga omakorda võlub inimesi ja laiendab suhtlusringi. On päris kasulik loobuda arutluste ühekülgsusest. Tuleks üritada mõelda kõigest ilma eelarvamusteta ning hinnata erinevaid vaatenurki.

Muuta soengut, maitse-eelistusi, lugemisharjumusi, suhtumist ilma ja harjumustesse. Muuta nii, et kõige tähtsamat inimest — iseennast — tahaks tundma õppida ja paremaks teha.

Tee nagu nemad

Kadedust tunda ei ole hea! Ent just see omadus on sageli muutumise motiiviks. Me peame nägema eeskuju, kuidas on võimalik midagi täiustada või muuta. Ning see peab meile meeldima. Just siis asume püüdlema muutuste poole oma isiklikus elus. See tähendab, et meil on vajadus kadedust tunda, et jäljendada. Just seetõttu on paljudel hästi elavatel peredel palju sõpru, kes heal meelel külla tulevad. Jälgida armastajaid, tähelepanelikke ja rõõmsameelseid inimesi pole lihtsalt meeldiv, sellised suhted tekitavad soovi elada samamoodi. Ning see muudab selle pere sõpradegi käitumist. Mehed muutuvad hoolitsevamateks, naised aga õrnemateks. Positiivne aura tõmbab kaasa kõiki. See ei puuduta üksnes vastastikuseid suhteid. Isiksuse omadused, eluviisid ning suhtumine töösse muutuvad samuti hea kadeduse mõjul. Seetõttu ei tasu kadedust karta. Vaata inimesi, kes sulle meeldivad, suhtle nendega, imetle nende käitumist, nende teadmisi, oskusi ja välimust. Ja muutu, kui sa seda tahad.