Vaata, mis on Naisteka lugejate suurimad kooliaegsed rumalused

 (5)
Auhinnad Oriflame'ilt loositud!
Vaata, mis on Naisteka lugejate suurimad kooliaegsed rumalused
Foto: Ilmar Saabas

Meelitasime lugejaid mõnusate auhindadega Oriflame'ilt kirjutama meile, millised on nende suurimad kooliaegsed rumalused, mida nad võib-iolla isegi kahetsevad ja tahaksid tagasi võtta. Siin ongi meie auhinnasaajad ehk kolm parimat lugu!

1. koht

"Kooliaja rumalused on olnud nii spikerdamised, klassiekskursioonil alkoholi tarbimised, tülliminekud klassikaaslaste ja õpetajatega, kuid enim hinge närinud ning kahetsust tekitanud rumalus on siiski kiusamistesse sekkumata jätmine. Ma tean, mis tunne on olla kiusatud. See on väga alandav, närvesööv ning pingeid tekitav. Ometigi on kümneid kordi hullem ja valusam pealt näha kellegi teise puhul sama tehnika kasutamist. Koolis jääb tähelepanuta liiga palju asju, millele pärast, täiskasvanuna, mõeldes tundub, et miks ma midagi ei teinud ja passiivselt asjal aina hullemaks minna lasin. Oma hetkeliste teadmiste pagasiga ei jätaks ma ühtki klassikaaslast abi ega tähelepanuta, kui ta kiusatavaks peaks sattuma. Kiusamist ei pruugi olla alati võmalik väga lihtne ennetada, kuid alati on võimalus olukorda parandada ja igal inimesel peaks jätkuma selleks piisavalt julgust, et aidata neid, kes seda kõige rohkem vajavad." -Kaili

2. koht
"Eks me köik ole ju kooliajal mõne rumalusega hakkama saanud, samuti ka mina - ma ei saa öelda, et ma oleksin olnud koolis viisakas ja sõbralik laps. Tihti tuli ette neid aegu, kus oli vaja kellegi koolikott ära peita, või õpiukud sealt seest poiste vetsu visata või muud sellist rumalat. Kodus olin ma aga see-eest väga hea laps- arvan ja olen ka kindel, et ma elasin ennast koolis lihtsalt välja, kuna mul olid väga ranged vanemad. Oma suurimaks läbikukkumiseks, rumaluseks, kooliaja suurimaks apsuks pean tänasel päeval gümnaasiumi mittelõpetamist. Nüüd, kus oleksin pidanud ammu lõpetama, kus mu sõbrannad ja klassikaaslased omandavad ülikoolides erinevaid kraade, olen mina nühkimas täiskasvanute gümnaasiumis koolipinki. Olen sügisest astumas 12. klassi ja olen uhke selle üle, et selle tee siiski uuesti käsile võtsin. Ma tõusin ja kukkusin sel teel, kuid siht oli kindel - kas või roomates, aga pean gümnaasiumisse minema ja selle ka lõpetama.

Seotud lood:

Vanade klassiõdedega on enamasti kontaktid kadunud, suhtlen vaid mõne üksikuga - ehk olen ma nende teiste jaoks liialt loll ja harimatu. Kuid need, kes alles jäänud, toetavad mind minu gümnaasiumi õpingutel maksimaalselt. Ma arvan, et iga kooli ajal peidetud vihik, patsist sikutamine, tunnistustega keksimine on kõik väga tühised asjad selle kõrval, kui sul pole gümnaasiumiharidust ja vanad kassiõed sind selle pärast põlgavad. Meil kõigil on eluteel väga raskeid hetki, paljud ei tea neist midagi, sest hoiame neid endas. Tihti ei ole kooli pooleli jätmise probeemiks laiskus vöi huvi mitte õppida- selleks on palju sügavamad probleemid kui viitsimatus. Tänasel päeval tasuks mõelda ka oma klassiõdede ja klassivendade peale, sest enam me ei keksiks oma tunnistustega ja ei peidaks üksteise vihikud, praegusel hetkel saaksime olla üksteisele toeks, sest ehk nii jääks paljud läbikukkumised ära ja oleks koos kergem eluteel oma unistuste poole sammuda." -Marelle

3. koht

"Minu kooli lõpetamisest on ikka tükk aega möödas, aga kõik tundub nagu oleks eile juhtunud. Huvitavaid kooliseiku oli ikka omajagu. Jutustan kõige ekstreemsemast ja naljakamast.
Õppisin ühes väga toredas koolis (nime jätan mainimata). Ühel talvisel õhtul pidin ühed lehed muusikaõpetaja lauale tooma. Tema kabinet asus aulas. Sisenesin ruumi, panin lehed laulale ja tahtsin väljuda, aga uks ei läinud kuidagi lahti. Selgus: aula uks oli lukku läinud. Sedagi oli ennegi juhtunud, aga hetkel oli väljas pime ja õhtune aeg, seega kedagi koolis polnud, peale valvuri teises kooli otsas. Telefon jäi ka koju, nagu selgus. Niisiis pidin midagi välja mõtlema. Kuna olin alati energiline laps ja pea täis mõtteid, leidsingi koheselt, mida ette võtta. Kuna teadsin, et aula akende all asuvad suured lumehunnikud ning aulas on suured kardinad, saigi minu mõtteks väljahüppamine. Tegin akna lahti, viskasin kardina ning alustasin oma siblimist alla. Õnneks vahemaa oli väga väike ja mina kerge plikatirts, seega jõudsin ilusti lumehunniku otsa. Hirm oli ikka sees, et mis nüüd saab, kas keegi ka teada saab. Õnneks ei järgmisel päeval ega teistel päevadel sellest juttu polnud ning mina pääsesin karistusest. Igatahes sain õnneliku lõpu ja imeilusad jõulud! -anonüümnePalju õnne kõigile võitjatele, võtame teiega ühendust!