Vägistatud naise lugu: Meeldivast mehest oli saanud minu kõige hullem ja võikam unenägu

Avameelne ülestunnistus
Vägistatud naise lugu: Meeldivast mehest oli saanud minu kõige hullem ja võikam unenägu
Foto: Kalev Lilleorg

“Minu süütuse võttis Kurjus. Nii võiks seda nimetada. Kui paljud noored naised on puutunud kokku vägivallaga, ükskõik kas kodus või väljaspool kodu? Ma arvan, et miljonid naised teavad, mis on vägistamine. Hoiatan, et see lugu pole meeldiv ja on isegi väga häiriv,” sõnab Jana Paulman raamatu “Kui naine armastab meest”, autor.

Mu armas Mees, kirjutan sulle oma noore ea raskeimatest katsumustest, mis jätsid hinge omad armid, kuigi tulin nendest välja elusana ja tugevamana kui enne.
Igaüks teab, mis on vägivald. Kui ta ise pole sellega otseselt kokku puutunud, siis kaudselt ikka, kasvõi filme vaadates. Aga seda, et filmi-vägivald või õudusunenägu su pärisellu tungib ja seda halastamatult laastama asub, usuvad vähesed.

Kurjusega puutusin kokku juba noorena ning oma naiivsuses arvasin, et koolikiusamine on kõige hullem, mis saab üldse olla. Olin loonud oma roosamanna-maailma ega aimanud, et väljaspool kodu on ootamas veel hullemaid ohtusid.

Elu polegi alati roosamanna, vaid mõnikord hoopis kibe mõrumandel. Tugevamatest inimestest võib see teha veel tugevamad, nõrgad võib aga hävitada või jätta hinge lahtised haavad terveks eluks.
Sulle siin endast kui naisest kirjutades ei saa ma minna mööda oma elu kohutavaimast kogemusest.

Seotud lood:

Õnneks pole see kogemus võtnud minult ära peamist: võimet armastada ja olla armastatud.

Võin öelda, et kuigi mehed tegid mulle haiget, armastan ma ikkagi meessugu.

Armastan sind, kallis Mees!

Sina ju esindadki tervet meessugu. Kuigi need katsumused, millest kohe kirjutan, oleks võinud mu hinge igaveseks hävitada, ei ole ma meessoo peale vihane. Võib-olla olen lihtsalt hingelt tugevam kui paljud minu saatusekaaslased. Mis ei tapa, teeb tugevaks, ütleb vanasõna. Minu puhul see kehtib. Koolikiusamine psühholoogilise terrorina ja kodune vitsahirm olid lausa peasilitus selle kõrval, mida elu mulle hiljem ette ladus.

Olin noor ja süütu 19-aastane naine, kui sattusin Tartusse õppima. Otsisin oma teed nagu kõik noored selles vanuses. Tartus suhtlesin ühe tuttava neiuga. Ta oli ilus naine ja tema ümber tiirles palju mehi. Paraku suurem osa nendest meestest, kellega ta suhtles, olid kahtlased tüübid ja mõni neist oli suisa kriminaalse taustaga, mis hõlmas ka endisi vangist tulnud retsidiviste. Alguses ei teadnud ma sellest midagi.

Mõnikord kutsus ta mind oma pidudele kaasa ja kuna mina pidasin teda naiivselt oma sõbrannaks, siis läksingi. Ühel peol heitis mulle silma üks välimuselt nägus mees. Me rääkisime ja tantsisime ning esmapilgul ei paistnud midagi kahtlast olevat. Ta oli minust vanem ja nagu hiljem selgus, ka abielus mitme lapse isa.

Saatuslik kohv
Peagi otsustasin sellelt peolt lahkuda ja koju minna. Mees pakkus, et saadab mind julgestuseks koduni. Õhtu oli hiline ja kuna ta tundus usaldusväärne ja sümpaatne, siis nõustusingi. Minu koduni jalutades käitus ta terve tee väga viisakalt ja galantselt. Koju jõudes tahtsin temaga hüvasti jätta, kuid ta palus, et pakuksin talle enne lahkumist kohvi. Olin sel hetkel naiivselt usaldav ja mõtlesin, et kohvi võiks ju ikka pakkuda, mis sellest siis on. Küll läheb siis koju oma pere juurde – nii ma mõtlesin.
Lasingi ta oma kodu uksest sisse. Ma ei jõudnud talle veel kohvi tegema hakatagi, kui ta surus mu jõuga maadligi ja kähistas kõrva: „Kui sa sellest kellelegi räägid, otsin su üles ja teen su elu põrguks. Mul on pikad kombitsad.”
Meeldivast mehest oli saanud minu kõige hullem ja võikam unenägu. Sinna kahjuks mu süütus läks, mida olin hoidnud Armastusele, mehele, kes oleks pidanud olema see Õige. Nüüd oli sellele unistusele ja illusioonile räigel moel vesi peale tõmmatud.

„Kui sa sellest kellelegi räägid, otsin su üles ja teen su elu põrguks. Mul on pikad kombitsad.”

Tundus, et elu on läbi ja mul pole enam midagi head loota. Olin šokis. Kui ta lahkus, läksin korteriomaniku tuppa, kes oli üks tsaariaegne kirurgist vanaproua. Kuna teda hetkel kodus polnud, siis oli mul lihtne leida tema kapist hunnikute viisi tundmatuid tablette. Tabletid peos, vaatasin endale peeglist silma ja mõtlesin selle kuhjaga oma rüvetatud elu lõpetada, sest ma ei näinud enam mingit lootust ega mõtet elamiseks.

"Minu elu ei kuulu ainult minule"

Minu jaoks oli isegi armastus kui selline oma tähenduse kaotanud. Ja sõna „mees” ajas mulle hirmujudinad selga. Armastus oli kaotanud oma pühaduse oreooli ja seetõttu ma ei näinud mingit mõtet oma elu jätkata. Järsku aga meenusid mulle armastavad vanemad. Mõtlesin, mida ma oma teoga neile teen.
Siis vandusingi endale, et ükskõik kui raske mu elu ka edaspidi ei tule, ma ei võta ühelgi tingimusel endalt elu. Sest mul pole seda õigust. Minu elu ei kuulu ainult minule. Selle on kinkinud mulle mu vanemad ja ma ei või seda kergekäeliselt kustutada isegi siis, kui mind on mutta tambitud, põrmustatud ja hävitatud. Isegi siis, kui olen põhjas.
Ma ei või jääda põrmu surema, vaid mul on vastutus oma elu eest millegi suurema nimel ja ma pean vastu võtma selle, mida saatus mulle toob.

Seda mõistes loobusin oma katsest ja proovisin jätkata oma elu, kuigi see kogemus painas mind edasi. Miilitsasse ma ei läinud, sest kartsin.

Kui oled äsja kogenud vägistamist või seksuaalset rünnakut:

  • Mine kohta, kus sul on ohutu ja turvaline. Hädaolukorras võid helistada numbril 112.
  • Ära pese end ning ära vaheta riideid. Ära joo ega söö, kui suust võib leida asitõendeid. Ükskõik, kas otsustad esmalt pöörduda naistearsti vastuvõtule või politseisse, pea silmas, et tõendite kogumise huvides on hädavajalik ennast mitte eelnevalt pesta ega riideid vahetada, kuigi selline seesmine vajadus võib tekkida. Vastuvõtule minnes võta kaasa vahetusriided. Juhul, kui oled siiski riideid vahetanud, säilita seljas olnud riideid (sh aluspesu), pesemata, eraldi paberkotis.
  • Otsi arstiabi (ka siis, kui puuduvad nähtavad vigastused). Lase end võimalikult kiiresti naistearstil või haiglas erakorralise meditsiini osakonnas üle vaadata ja dokumenteerida kõik vigastused.
  • Meedikud (või politsei) saavad tegutseda seda tulemuslikumalt, mida varem Sa pöördud (soovitavalt esimese ööpäeva jooksul pärast juhtumit). Abi järele tasub pöörduda ka hiljem.
  • Naistearst saab lisaks tõendite kogumisele aidata ka raseduse ja seksuaalsel teel levivate nakkuste ennetamise, edasisie nõu ja abi osas – tõenäoliselt võtab arst vajalikud testid, kirjutab vajadusel välja ennetava ravi ja kutsub ka järelkontrollile.
  • Kui sul on ravi vajavad vigastused, võib olla vajalik koheselt erakorralise meditsiini osakonda pöördumine (selle kaudu saad kohtuda ka naistearstiga).
    Anna meedikule kindlasti teada, mis Sinuga juhtus.
    Ka kergemate vigastuste puhul on oluline need kiiresti fikseerida, et saaksid kas kohe või edaspidi anda asjale ametliku käigu. Võimaliku rasestumise vältimiseks saad 72 tunni jooksul kasutada SOS pilli.
  • Kaalu tõsiselt politsei teavitamist. See on Sinu otsustada, kas Sa soovid juhtunu kohta ametliku menetluse algatada või ei, kas Sa teed seda nüüd või – isegi aastaid – hiljem. Politsei abil asjadele ametliku käigu andes aitad kaasa sellele, et sama toimepanija ohvriks ei langeks veel keegi. Kui Sa otsustad teavitada juhtunust politseid/ametivõime, siis tasub kutsuda kaasa mõni sõber või lähedane, kes saab sulle toeks olla. Ametliku menetluse algatamisel saavad Sind aidata ka ohvriabiorganisatsioonid ja naiste varjupaigad. Sulle võib algul tunduda, et Sa ei soovi asjale ametlikku käiku anda, kuid on võimalik, et soovid seda hiljem siiski teha. Seega hoia alles riided, mis Sul rünnaku ajal seljas olid, ära pese neid ja pane need kuiva ja puhtasse paberkotti hoiule.
  • Otsi tuge lähedastelt. Igasugune seksuaalvägivald on väga traumaatiline kogemus, millest toibumine võib võtta kaua aega. Sellised tunded nagu enesesüüdistus, hirm ja häbitunne on seksuaalvägivalla kogemuse puhul tavalised ja sagedased. Palju abi võib keerulises olukorras olles mõne oma lähedasega (hea sõbra või pereliikmega) rääkimisest
  • Ära jää üksi ning otsi abi esimesel võimalusel
  • Lastevastase seksuaalvägivalla korral tuleb alati teavitada politseid.