Sinu elulugu oli ka minul kui kõrvaltvaatajal äärmiselt raske kirja panna. Selles oli nii palju valusaid hetki, mis tekitasid minus kui naises hirmu kõigi võõraste meeste ees.

Selles on tõesti palju valu. Ometi pean ausalt tunnistama, et kui ma selle loo endast välja rääkisin läks elu oluliselt kergemaks. Ma kandsin Albaanias juhtunut nagu koormat seljas. Oma elu aga lugejaga või õigemini Sinuga, Kati, polnud tegelikult üldse nii raske jagada.

Ma usun, et suur osa Eesti naisi, kes on minuga sarnaselt välismaal midagi jubedat läbi elanud, tunnevad rahvuskaaslaste ees mõningast häbi. Mujale minnakse ju ikka mõttega seal läbi lüüa ja õnnelikuks saada. Kodumaale tagasi tulles on meil justkui hirm oma kogemust teistega jagada
ja nii kuuleme me tegelikult ainult positiivseid kogemusi. Sinuga vesteldes ja oma elu analüüsides sain ma aru, kui oluline on oma negatiivset kogemust teistega jagada ja eelkõige meie naisi hoiatada. Internetituvused on Eestis ja kogu maailmas normaalne nähtus. Arvuti teel tutvub tuhandeid inimesi.

Ometi on internetiavarustel omad agad, mida ma loodan selle raamatuga meie inimese jaoks avada.
Kui Sa küsiksid, kas ma suudan oma raamatut kõrvaltvaataja pilguga lugeda, siis ma olen selleks nüüd täiesti võimeline. Kõige raskem oli minu jaoks periood, kui ma tulin tagasi koju ja karstin oma ebaõnnestumistest teistele rääkida. Nüüd kui ma olen selle loo endast välja saanud, tunnen ma end palju kergemini. (Mõtleb viivu) Tegelikult ma ei ebaõnnestunud. Saatus viis mu kokku vale inimesega ja vales kohas. Kas see oli minu süü? Kindlasti mitte. See võib juhtuda meist igaühega.

Sinu kolimist Albaaniasse võib mõni inimene näha kui lihtsameelsust. Kas Sa hüppasid pea ees tundmatusse kohta?

Ma ei pea end liialt lihtsameelseks ja ei tunne, et ma oleksin saanud tolles olukorras midagi teisiti teha. Ma tutvusin oma tulevase abikaasaga interneti teel, kuid ma ei sõitnud talle külla järgmisel päeval, mis siis et ta oli mulle valmis pileti ostma kasvõi kohe. Me suhtlesime interneti teel
mitu kuud, enne kui ma sõitsin tema juurde. Me rääkisime Skype teel kõigest ja pea igal õhtul. Nii nagu räägivad armunud kõigest kohtingutel… lihtsalt meil toimus see arvuti teel. Ma armusin temasse ja ta tundus olevat mees, kes toob mu ellu kauaoodatud õnne.  Ma ei olnud lihtsameelne, pigem normaalne naine kes armus võõramaalasse.

Mis Sa arvad, mis see on mis paneb nii paljusid Eesti naisi armuma välismaa mehesse?

Kõik tundub ikka ilusam seal, kus meid parasjagu pole. Eestis on mehi vähem kui naisi ja head ning truud kaaslast leida üle kolmekümnesel naisel nagu minul on suht raske. Suur osa häid Eesti mehi on juba kinni! Välismaa mees tundub kindlasti ka huvitav ja tundmatu. Uus elu kodust eemal
on ahvatlev.
Ka mina mõtlesin Albaaniast kui paradiisilikust riigist Aadria mere ääres. Selle eest, mis mind seal tegelikult ees ootas, poleks saanud mind ükski sõbranna hoiatada. Albaanlane ja eestlane on nagu kaks eriliigi looma. Elu teises kultuuris on pea võimatu sõnadesse panna.  Albaania on muslimijuurtega riik ja nende kombed erinevad meie omadest kardinaalselt. Koha peal elades oli mul mõte oma abikaasat muuta,  aga tuli välja, et ka armastus ei suuda kultuurilisi erinevusi tihti lahendada. Me olime selleks liialt erinevad.

Too lugejale mõni näide kultuurilistest erinevustest.

Neid on nii palju. Aga esimesed asjad, mille eest ma peksa sain oli see, et ma ei tohtinud juua klaasi veini. Ma ei tohtinud poodi minna oma mehe või meessoost saatjata. Ma ei tohtinud päevasel ajal üksinda lapsega kohvikusse minna jne jne

Mille eest Sa hoiatad Eesti naisi seoses internetitutvustega?

Ma soovitan mitte kuskile tormata. Oodata, kaaluda ja vaadata. Selle asemel, et ise kõigepealt kuskile minna tasuks mees endale külla kutsuda Eestisse. Ükskõik kui usaldusväärne inimene teispool arvutiekraani tundub, tuleb olla ettevaatlik.

Kas Sinu toonane armastatu Armir oli pealtnäha normaalne inimene?

Ma jumaldasin teda. Me saime Skype teel nii hästi läbi. Meil oli nii tore rääkida…mõnikord me suhtlesime ööde kaupa. Ta oli abivalmis, töökas, tal olid perekondlikult ilusad vaated. Kes oleks teadnud, et ta on täielik psühhopaat…Kusjuures oluline on mainida, et need psühhopaadid jätavadki endast alguses kõige ilusama mulje. Oma õige pale varjamises on nad meistrid.

Aeg-ajalt ilmub Eesti meedias ka negatiivseid lugusid Eesti naiste suhetest välismaalasega. Enamus neist on siiski positiivseid. Mis Sa arvad, kas tegelikkuses on Eesti naisel välismaa meestega rohkem negatiivseid kogemusi?

Kui ma vaatan kasvõi oma tutvusringkonda, siis on negatiivseid kogemusi kindlasti rohkem kui positiivseid. Keegi ei taha ebaõnnestumistest lihtsalt  rääkida. Väga palju on tegelikult lugusid, kus naised tulevad tagasi kodumaale kaks kätt taskus ja jäävad ilma ka oma lapsest.  Ka minu abikaasa tahtis meie ühist last minult ära võtta, aga mul õnnestus oma tütrega põgeneda. See oli minu õnn, mille üle ma olen iga jumala päev tänulik. Ometi elan ma siiani hirmus, et ühel päeval saan ma Albaania kohtuametilt kutse, et ma pean oma tütre tema jõhkardist isa juurde viima.

Selle raamatu tarvis olid Sa valmis oma lugu jagama ainult seetõttu, et Sa tahtsid teisi rahvuskaaslasi hoiatada…

Jah, selliseid lugusid peab rääkima. Internet on täis igasuguseid perverte ja psühhopaate ning meie naised on liialt aplad riigist jalga laskma. Võib olla kui inimesed loevad minu lugu, mõistavad nad, kui ohtlik on tegelikult maailm ja meie avar netiruum.

Pärast suhet välismaalasega on Su suhe Eesti meestesse muutunud?

Kindlasti. Eesti mees on ikkagi parim. (Naerab.) Ühe kultuuri inimene mõistab teineteist kasvõi sõnadeta. Me oleme üks liik.  Ma kujutan ette, et ameeriklased ja eurooplased on meie kultuurile sarnasemad ja seetõttu on suhe sealsete meestega mõeldav. Mina abiellusin albaanlasega, kelle kultuur ja kombed jäävad eestlase omast ikka väga kaugele.


Katkendit Katrin Buchanani raamatust "Minu Albaania" saate Naistekast lugeda juba pühapäeval!