Vähihaige mehe abikaasa palub abi: loodame, et saame temaga veel pikka aega koos olla
Aini abikaasa Merle kirjutab:
“Kirjutan teile oma abikaasa Aini eest, eks ta ise on veidi haigusest väsinud. Tavaline Eesti mees, kes sõnu eriti paberile ei pane.
Aini haigus hakkas tõsisemalt väljenduma 2018. aasta alguses. Neelamisel oli tal tunne, et midagi segab kõris. Perearst suunas ta maakonnahaiglasse, kus lihtsa vaatlusega midagi erilist ei leitud. Kahjuks ei otsinud me ise abi edasi, kuna ei osanud midagi tõsist kahtlustada. 2018. aasta lõpus oli aga vasakule kaelapoolele tekkinud suur mügarik.
Perearst saatis siis Aini kirurgi vastuvõtule, kes sai aru, et asi tõsine. Tehti proovid ja suunati edasi PERHi uuringutele. Seal selguski, et tegu on neljanda astme neeluvähiga, mille metastaasid on kaelal lümfides ja ka kopsudes.
2019. aasta jaanuaris oli konsiilium, kus otsustati keemiaravi kasuks. Esimene 5-päevane kuur oli veebruaris, teine märtsis. Ravist oli kasu — kaelapealne moodustis vähenes tublisti ja rääkimine muutus selgemaks. Sama ravi sai ta veel kaks korda, siis halvenesid verenäidud ja rohkem keemiaravi ei olnud võimalik teha.
Kahjuks hakkas juulikuus kõne uuesti halvenema ja kaelale tuli mügarik tagasi. Juulikuu lõpus tehtud uuringutes oli näha, et vähk on ka kopsudesse siirded teinud, sellest ka suur väsimus ja hingeldamine. Kuna keemiaravi enam ei olnud võimalik, rääkis raviarst immuunravist, mida haigekassa kahjuks ei rahasta. Sellise ravi maksumus käib meie perele kindlasti üle jõu. Abikaasa jaoks oli ainus võimalus paluda abi vähiravifondist.
Oleme paljudes asjades püüdnud ise hakkama saada aga praeguses olukorras palusime vähiravifondi abi. Peres on kolm täiskasvanuikka jõudnud last. Tütar elab omaette, vanem poeg siirdus koju tagasi pere toetama ja nooremal pojal algas suvel kaitseväekohustus. Ain töötas pikka aega metsanduses. Sellega on seotud ka tema tema hobid — puutöö ja jahindus. Puidutöö meeldib talle väga, saab igasuguste asjadega hakkama.
Eriti suur jutumees ta ei ole, kuid kodus saab ta iga tööga hakkama. Oma pojad on ta tublideks meesteks kasvatanud. Meie pere on väga-väga tänulik vähiravifondile ja selle toetajatele, kes fondile annetavad. Südamest tulev tänu kõigile veel ühe võimaluse eest. Tunnen sügavat tänutunnet, sest kuus aastat tagasi sain ise rinnavähidiagnoosi. Mul läks hästi — haigus avastati varases staadiumis ja ravid olid edukad. Mind toetasid lähedased, lapsepõlvesõbrad, töökaaslased.
Loodame lastega koos väga, et Ainil läheb hästi ja saame temaga koos veel olla pikka aega.
See on tõepoolest kingitud elu. Aitäh teile!”
Aita Aini ja teisi vähihaigeid: www.kingitudelu.ee/annetajale
