Valged varesed: on valus, aga veel rohkem peaks olema häbi..


Noorte Hääle fotolavastused
StressFoto: Tiit Blaat

Raamatukatkend Ene Hioni raamatust „Valged varesed“ kirjastuselt Petrone Print.

Uus raamat kirjastuse Petrone Print „Aja loo“ sarjas, Ene Hioni „Valged varesed“ jutustab 1941. aastal Venemaale evakueeritud eesti lastekodulastest. Loos elustuvad sõjaaja olustik Lääne-Siberis ja pärastsõja-aastad Eestis.

Kord tuleb keegi tüdrukutest Heili tööpingi juurde ja seletab, et olevat vaja raha koguda. Väga hästi ei mõisteta, milleks just. Tüdrukud millegipärast arvavad, et Heili saab paremini aru. Lähebki siis Heili meistri käest küsima, et milles asi. Meister seletab, et töölised on otsustanud oma rahaga ehitada tankikolonni. Küsitakse, et kas Eesti lapsed, kes tehases töötavad, on nõus korjandusest osa võtma.

Kohe läheb hirmsaks sabinaks. Igaüks sooviks panna 800 rubla. Arusaamine rahast ja hindadest on neil üsna tagasihoidlik. Selge on ainult kartulikotlettide hind — suured plönnid maksavad turul 25 rubla tükk. Heili küll kahtleb, kas need tankid ikka nii odavad on, et järsku on kallimad ja oma kamba peale nad ehk ei jõua välja osta tervet tankikolonni.

Meister segab vaidlusesse vahele ja soovitab, et ärgu nad üle 500 rubla lapse kohta arvestagu. Ta kardab, et lapsed suures tuhinas pakuvad üle ja jäävad puhta ilma rahata. Ega neil ole ju kopikatki hinge taga. Heili igatahes on natuke pettunud, et tal päris oma tanki ehitada ei lubata. Muidugi oleks kõige etem, kui nad saadaksid rindele enda tehtud ja oma rahaga välja ostetud katjuuša. Kirjutaksid oma nimedki peale. Võiks mürskudele ka pildid maalida. Neil on ju häid joonistajaid ja nüüd on ka keemilised pliiatsid olemas. Lapstööliste miiniheitjast siiski asja ei saa, aga tankikolonnis Tasuja on nad osalised.

Seotud lood:

Ajalehe kirjasaatja teeb tsehhi ukse ette riputatud punalipu taustal — tsehhi territooriumile ei tohi korrespondent minna — eesrindlikest töölistest foto. Tehakse ka väikesed näopildid üksteisele kinkimiseks. Mõned neist pisipiltidest on alles. Hallid, jahmunud näod. Eraldi pildil on meister Leonid Leonidovitš Kaplienko ja leivalõikaja Lilia. Leivalõikaja on ülitähtis isik. Vähemalt niisama tähtis nagu tänapäeval parlamendisaadik. Kõik tüdrukud tahaksid olla leivalõikajad. Lilia sõbrustab eesti poisiga ja seetõttu on eesti lapstöölised leivalõikaja paikad. Leivalõikamisel tekkiva puru — nii-öelda normiülese leiva — saavad Lilia sõbrad.

Kogukonnasisesed reeglid on karmid. Kord tabavad poisid ühe tainanäolise kaaslase leivakaartide varguselt. Karistus on julm. Ehitatakse taburettidest püramiid, mis ulatub lakke. Süüdlane peab püramiidi otsa ronima. Siis lükatakse alumine pink ümber. Püramiid variseb kokku. Süüdlane prantsatab alla. On valus, aga veel rohkem peaks olema häbi. Kuid tollel tainanäol häbi ei loe. Ta püüab igat moodi viilida. Põgeneb töölt. Aga mitte nii, nagu põgenevad teised, kes jooksevad rindele. Tema põgeneb tsehhi pööningule. Magab peidikus vahetused maha. Poisid avastavad ta. Jultunud sell etendab näitemängu, et ta on haige, aga silmad on, nagu tehtaks talle klistiiri. On niisuguseid inimesi, kes pole veel sõnagi öelnud, aga juba on selge, et valetab. Toimub omakohus. Süüdlaselt võetakse ausõna, et ta enam iialgi eestlastele häbi ei tee. Jultunud tainanäole öeldakse otse suu sisse, et ta on kuu pealt kukkunud seanahavedaja. Hiljem saab tollest kutist tönts ja halastamatu koputaja. Tema kaebuse peale käib vangis ära töömees Jüri Jüri poeg, satub Siberisse Narva eesti kooli emakeeleõpetaja. Jumal üksi teab, kes kõik veel tema pärast kinni kukuvad. Endised kaaslased ütlevad: ta oli algusest peale seksot1, vastik täi vapra kotka sulgedes.

Meister Leonid on ümarate prillide ja rasuste juustega mees. Ta on rindel põrutada saanud. Kui ärritub, hakkavad käed värisema, pea tõmblema, sõnad ei tule suust. Tsehhis on Kaplienko range, toob kuuldavale ühe needuse teise järel, aga kui mõni laps sõrmepidi kusagile vahele jääb, poetab pisara. Enda rahustamiseks mängib Kaplienko kitarri. Võtab pilli kaenlasse ja tuleb ühiselamus tüdrukute tuppa.

„Tüdrukud, laulame!”

Kaplienko tinistab kitarri, tüdrukud laulavad.
Ühel ilusal päeval on meister tööle rutates oma propuski maha unustanud. Relvastatud valve ei lase teda tehaseväravast sisse. Kaplienko ärritub — vehib kätega, teeb katse kergitada mütsi, mida tal peas ei ole, rapsib peaga ja mõmiseb vihaselt. Nooruke soldat ei saa aru, milles asi. Käratab stoi ja tõstab automaadi. Kaplienko ei hooli, trügib vägisi väravast sisse. Tunnimees annab automaadist valangu.

Ta-ta-ta-taa …

Heili, kes selle stseeni juures viibib, saab just nagu ise surmavalt haavata. Järgmist valangut oodates astub ta põlvede nõtkudes sammu ette, klammerdub tahtejõu külge ja tõstab käe sõduri automaaditoru ette. Kõrvulukustav vaikus … Meister on juba esimesest valangust surnud.
Kuigi on sõda ja iga päev langevad tuhanded, pole Heili kunagi näinud inimese tapmist. Mõelda vaid: mees tuleb vigaselt, kuid ikkagi elusalt, sõjast tagasi. Oma tehase väravas kõmmutatakse maha. Eriti kahju on lapstöölistel, sest Kaplienko hoidis neid nagu oma lapsi. Viimane, mis ta nende heaks teha jõudis, on see, et tehase raadiosõlme kaudu hakatakse Moskvast transleerima eestikeelseid raadiosaateid. Poisid ja tüdrukud seisavad trobikonnas tsehhi kärakasti ümber ja kuulavad hardunult, kuidas mees, kes varitseb raadios, ütleb pikkade vaheaegadega, nagu pühakirja lugedes — eesti keeles:

„Surm Saksa okupantidele!”

Jutu otsa kõlab laul „Sirisege, sirisege, sirbikesed”. Kui Heili seda laulu hiljem kuuleb, tuleb talle, olgu ta kus tahes, ikka meelde Kaplienko plärisev kitarr … Kord lauldakse seda laulu suurel laulupeol. Heilil kulub mitu minutit, et seedida elamust, mille ta sellest laulust saab.