Jah, olen vallaline ja iseseisev naine. Elan Tallinnas Kalamajas, töötan reklaaminduses. Peaks ehk lisama, et võtaks ehk kassigi, aga allergia ei luba. Viimast mainin tihti seltskonnas isegi irooniliselt trotsi pärast, sest üldiselt on suhtes olevate inimeste reaktsioonid minu eluviisidele ühesed — ära muretse, kunagi ikka kellegi leiad.

Heidik omavanuste seas?

Elame küll 21. sajandil, aga kohati tundub, et naisena tunnen end survestatult. Olen ALLES 26, kuid oleksin justkui midagi tegemata jätnud. Omandan töö kõrvalt teist kõrgharidust, loen palju, käin kinos ja teatris, aga justkui teen ikkagi midagi valesti. Üks parimaid sõbrannasid sai hiljuti teise lapse ning seletas mulle üksipulgi lahti, kui õnnis tunne see on. Mis aga häirima jäi, ta alustas mitu korda lauset nii: sa küll ei mõista, aga… Mida ma ei mõista? Olen justkui heidik omavanuste seas?

Üks mu kolleeg, särtsakas naisterahvas, ligineb 40 eluaastale. Ta on otsekohese ütlemisega ja õigustatult kohati kriitiline. „Õnneks” on tal diagnoos olemas. Suitsunurgas lõõbivad mehed alatasa selle üle, et ilmselge, viinamarjad on ammu hapuks läinud, tunneli lõpus enam valgust ei paista. Ja tõsimeeli räägivad. Seisan kõrval ja maigutan suud. Mine tea, kui mind seal pole, räägitakse ehk samuti. Noorem versioon.

Perekonna silmis haletsusobjekt

Aga mis neist kolleegidest ikka. Elan üle. Haiget teeb pigem, kui perekond survestab. Ema on mul nooremapoolne, sai mullu suvel 50. Tolle juubeliga meenub näotu seik. Viskasin kingad ja ranged kostüümid nurka, haarasin suvitusasjad ühes ja sõitsin rongiga maale. Suur perekondlik kokkutulek.

Esiti sain halli hiirekest mängida. Täditütar oli hiljuti emaks saanud ning võttis suurema tähelepanu enda alla. Kuid ühel hetkel saabus kõnede aeg. Juubilar, minu ema hakkas 30 inimese ees rääkima. Muutus tundlikuks ja poetas pisaragi. Selle taustal heitis ta ka pilgu minule ja rõhutas: ja mu kallis tütar, kelle üle olen alati uhke olnud. Ja ma olen kindel, loodan, et viie aasta pärast on ta minust teinud õnneliku vanaema… Hallist hiirekesest sai ühtäkki haletsusobjekt, kelle poole kõik vaatasid ja mõtlesid: on tal siis lootust või mitte. Hiljem tuli ka vanaema juurde ning pakkus kodukootud altkäemaksu. Ütles, et kui õige noormehe leian (soovitavalt autoga), siis kindlasti ulatab temagi abikäe ning aitab meil kodu rajada, olla ammu raha kõrvale pannud. Maigutasin taaskord suud. Temagi mainis viit aastat, ehk siis juba lood teised. Mis selle viisaastakuplaaniga on? Miks üldse peaks seadma sihte: tahan mehele, tahan suurt maja, tahan lapsi.

Mugavussuhted on mõttetud

Ärge saage valesti aru, ma pole feminist, kes arvab, et meessugu tuleks nüpeldada, sest mõistus neil ei tööta. Mul on olnud mitmeid suhteid, pikim kestis üle aasta.

Eks olen ilmselt ka ise keerulise loomuga, kuid usun, et ka latid peavad paigas olema. Mugavussuhted pole järjepidevad. Viimasest kallimast läksin lahku pool aastat tagasi. Tema süüdistas mind selles, et olen töönarkomaan, peaks juba teistele väärtustele rõhku panema. Mina süüdistasin , et ta elas liiga kammitsetud maailmas, ehk isegi pisut memmepoja moodi. Suhe ei töötanud, mõistsime seda viimaks mõlemad.

Läheb edaspidi ehk teisiti. Elame-näeme. Eks pere loomisega ongi, et tuleb, kui tuleb.

Kahju on vaid, et jätkuvalt keegi (ühiskond üleüldiselt?) midagi ootab. Oled 26 ja sul pole KEDAGI? Katastroof! Peaks vist juba hirmus küüsi närima, mis saab, kui 30 ette lööb…

Rohkem mõistlikkust. Iga asi juhtub omal ajal. Kui üldse ei juhtu, oled keskealine naine, kel pole meest ja karja lapsi. Sinu valik. Igaühe õnn on erinev. Ei tasu tekitada ühte malli, kuidas asjad olema peavad. Taolised mallid ei tööta.