Vanemad, lõpetage oma lastele robotinimede panemine!

Mu endine klassiõde sünnitas hiljuti poja. Õnnitlesin teda Facebookis ja küsisin viisakalt, et mis siis ka poja nimeks sai — nähes vastust, läksid mul silmad õudusest punni. Ma ei hakka seda siia kirjutama, sest ei taha kedagi avalikult solvata, aga mind võttis tummaks. Naisel endal on väga lihtne saksapärane nimi ja mehe nimi on vist üldse puhas eesti nimi, kuid pojale pandi sõna otseses mõttes roboti, heal juhul uhkema lennukimudeli nimi.

Tean, et uhkete välismaa nimede trend sai alguse juba paarkümmend aastat tagasi — kas pole mitte kõik hilisteismelised või hiljuti 20. juubelit pidanud tüdrukud Chrystinad, Carolynid ja Lizetted? Milline täie mõistuse juures olev inimene ei saa aru, et Kristiina, Karolin ja Lisete kõlavad palju kaunimalt, ega näe välja, nagu oleks täheoskamatu titt need paberile kirja pannud?

Miks on y lahedam kui i? Miks on c ägedam kui k? Miks peab juba sünnist saati näitama maailmale, et sinu laps pole jumala eest mingi tavaline Eestist pärit Marilin või Kristi, vaid on kindlasti terves maailmas läbi lööv ja seega lahedat rahvusvahelist nime vajav Marilyn-Cecylia või Chrystella-Louise? Tõenäoliselt jääb see laps Eestisse elama ja läheb naiseks eestipärase perekonnanimega mehele. Palju õnne siis, Lowiisa-Regyta Kuusepuule.

Mu poja lasteaiarühmas käib kolm samasuguse nimega poissi ja kaks tüdrukut, kes on juba viieaastased, aga ei oska endiselt kuulmise järgi oma nime kirjutada. Ja on ikka kurb küll, kui laps peab oma nime kriipsu- ja täpikaupa õppima, sest nimetähtedel ja nime hääldusel pole lapse jaoks mittemingisugust seost. Tüdruk tahaks kirjutada paberile “KÄTI”, aga peab kirjutama “CATHY”. Ka õpetajal on raskusi, sest jumala eest ei tohi ju ühegi lapsevanema ees tema lapse peent nime valesti hääldada.

Neid väärastunud ulmenimesid on kõikjal ja neist ei pääse. Õde rääkis mulle hiljuti, kuidas ta pahaaimamatult tuttava last ainult esimese nime järgi kutsus ja siis tüdruku ema talle nipsas, et viisakas on ikka ÕIGE nimega kutsuda. Hoiatuseks siis teistelegi kodanikele — kui lapse nimi on näiteks Milana-Rachelia-Julianne, siis säästke oma närve ja tervist ja ärge kutsuge seda last lihtsalt Milanaks. Teie pääsete pragamisest ja lapse ema südamerabandusest.

Tahaksin oma emotsionaalse väljaelamise lõpetada palvega — enne, kui oma lapsele “tulevikunime” panete, mõelge ka sellele, kas laps oskab kolmeaastaselt oma nime hääldada? Kas ametnikud oskavad kuulmise järgi tema nime kirjutada? Kui ei, siis äkki püüaks pisut vähem lahedad ja kaasaegsed olla ja valiks midagi ilusat, lihtsat ja klassikalist?