Süsteemi on edukalt rakendatud 16 aastat ja suured korporatsioonid tunnistavad selle tõhusust, kuna see on aidanud kasvatada müüki ja hoidnud kokku väärtuslikku disainile kuluvat aega. On inimesi, kes väidavad, et see on muutnud nende elu.


Seda, et värv mõjutab meie meeleolu ning käitumist, on kaua teatud, aga mitte mõistetud.
On levinud eksiarvamus, et värvipsühholoogia on puhtalt subjektiivne ning et puuduvad inimeste reaktsiooni ennustada aitavad objektiivsed kriteeriumid, kuna igaüks reageerib värvidele instinktiivselt ja igaühel on oma lemmikvärv.

Kommertsdisainis kulutatakse hulgaliselt raha ja aega tehnoloogiale ja oskusteadmistele ning värvi puudutavad otsused tehakse faktidele tuginedes.
Kuigi on inimesi, kellel on hea silm, peaks alluv olema väga julge inimene, et soovitada rohelist värvi, kui peadirektorile see värv ei meeldi.
Objektiivsete põhjendusteta oleks seda raske teha.

Teine levinud eksiarvamus on, et kuna silmad töötlevad värvi, siis on see vaid visuaalne nähtus.
Tegelikult on värv valgus ning valgus on elu allikas.

Ehk nagu väljapaistev Ameerika kolorist Faber Birren 1950. aastal tähendas: “Selle roll kõigis eluvormides on liiga silmatorkav, et seda eitada või eirata.”

Värv on valgus ning selle toonid on selle koostisosad, nii nagu sir Isaac Newton seda näitas, kui ta lasi valgusel paista läbi kolmnurkse prisma ning erinevad valguslained peegeldasid tagasi erinevate nurkade alt, võimaldades näha neid eraldi.

Värv on esimene asi, mis me millegi hindamisel märkame, ning see on mõjuvõimas kommunikatsioonivahend, mistõttu ta on nii oluline disainielement.

Miljonite evolutsiooniaastate jooksul on värvikeel aidanud inimestel ellu jääda — tunda ära mürgised taimed, ohtlikud röövloomad ja muud ohumärgid.

Moodsas maailmas on algelised instinktid sageli alateadlikud, aga nende mõju ei ole sugugi väiksem.

Oluline on mõista, et värvisümbolism on tingitud reaktsioon ja seega täiesti erinev värvipsühholoogiast, mis leiab aset alateadvuse tasemel.
Oluline on mõista kultuurist tingitud mõjusid, kusjuures sageli langevad need kaks kokku, ja kui nad seda ei tee, siis jääb alateadlik mõju peale.

Kuigi psühholoogiateadus on suhteliselt noor — veidi üle saja aasta — on värviuuringud niisama vanad kui inimkond.
20. sajandil astuti hiigelsamme inimese käitumise mõistmisel ning viimasel ajal on saanud ka selgeks seosed värvidega, suuresti tänu Angela Wrighti poolt välja töötatud värvimõjude süsteemile.
Kuni selle läbimurdeni ei tunnistatud teatud toonide olulisust.

Psühholoogid ei uuri tavaliselt värvivarjundeid ja kuna inglise keeles (ja enamuses muudes keeltes) on vaid 11 baasterminit värvide kohta, aga miljoneid värvivariatsioone, oli üks oluline element selgelt kahe silma vahele jäetud.
Ei piisa sellest, kui rääkida “sinisest” või “punasest”, need terminid on põhjalikuma uurimise kontekstis suhteliselt tähtsusetud.
Iga värvi täpne variatsioon ning harmoonilised suhted on olulise tähtsusega.

Näiteks miks avaldavad ühe ja sellesama spektritooni kaks variatsiooni - ütleme tumesinine ja beebisinine — nii erinevat mõju?
Kas inimesed reageerivad ühele ja samale värvile erinevalt?
Kui disainitööstust silmas pidada, siis kas on värve, mille võlu on universaalne?

Wrighti tööd andsid paljudele küsimustele vastuse ning moodustavad selle süsteemi aluse. (Vastus viimasele küsimusele on eitav, aga on universaalselt kütkestavaid värvikombinatsioone.)

On teaduslik reaalsus, et reaktsioon konkreetsele värvile võib olla etteaimatav.
Värvimõjude süsteem toimib kahel tasandil — üks tasand on iga põhitooni (sinine, punane jne.) psühholoogilised omadused ja teine tasand toonivariatsioonide ning konkreetsete varjundite, toonide ja alatoonide kombinatsioonid, mis avaldavad soovitud psühholoogilist mõju.

Teadus tunnistab nelja psühholoogilist algvärvi, tulenevalt sellest, kuidas silm ja aju seda värvi töötlevad - punane, sinine, kollane ja roheline.
Need neli värvi mõjutavad meid füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt.
Peale selle on seitsmel spektritoonil selgepiirilised psühholoogilised omadused.

Neid lihtsaid põhimõtteid on tunnistatud juba ammu. Aga viimase aja tööd näitavad, et värvitaju ja värvieelistused ei kujuta endast reaktsiooni eraldi värvile, vaid kõigile esitletud värvidele.

Seega oleneb värvide edu mitte iga konkreetse värvitooni valikust, vaid kogu tonaalsusest, ning see põhimõte peab kõikjal paika.
Ei ole oluline, kui kütkestav teatud konkreetne värv võib olla (maailma lemmikvärv, olgu veelkord öeldud, on sinine), aga kui see ei lähe kokku teiste värvide või sõnumiga, mida ta peab edastama, siis on selle mõju negatiivne ning seda tuleb muuta.

Ei ole olemas head ega halba värvi — näiteks võidakse punast pidada stimuleerivaks või erutavaks, aga ka nõudlikuks ja stressitekitavaks - on olemas sobivad ja sobimatud värviskeemid.
Ebakõla tõukab eemale.

Värvid mõjuvad samuti kui muusika ning nagu dzässpianist Thelonius Monk ütles: “Pole olemas valesid noote.”

Üks inimkonna olulisemaid vajadusi on tasakaal.
Hea näide loomuliku tasakaalu taastumise kohta on see, kui pilk on keskendunud umbes 30 sekundiks teatud värvile ja kui silmad siis sulgeda või pilk mujale suunata, siis kerkib silme ette seda värvi tasakaalustav värv.
Selle nähtuse praktilist väärtust võib näha operatsioonisaalides, kus traditsiooniliselt kantakse rohelist riietust, sest kui operatsioonimeeskond tõstab pilgu verepunaselt, puhkab nende pilk rohelisel.
Kõige efektiivsemad värviskeemid on need kus lainepikkused on tasakaalus.

Aristoteles jagas värvid neljaks elemendiks — maa, õhk, tuli ja vesi - ning ta pani tähele ka sinise ja kollase algset tähendust.
Need värvid kujutavad endast polaarsusi — taevast ja päikest,
ööd ja päeva,
introvertsust ja ekstravertsust,
jahedat ja sooja,
kokkutõmbumist ja laienemist.

Spektri avastamine Newtoni poolt vahetas välja Aristotelese teooria, mis oli kõigi värvitööde aluseks tuhandeid aastaid, aga tegelikkuses ei olnud ta midagi enamat kui Aristotelese töö pikendus.

Kui me mõistame, et ka inimesi võib laias laastus jagada nelja kategooriasse, siis muutub värvipsühholoogia juhitavamaks ja täpsemaks.

Galen defineeris kehamahlade liikumise järgi neli põhitüüpi — melanhoolik, sangviinik, koleerik ja flegmaatik.
20. sajandil defineeris Jung põhiliste funktsioonide — mõte, tunne, intuitsioon ja aisting — neli põhitüüpi.
Elu polaarsused moodustavad olulise osa ka Jungi psühholoogias ning too Sveitsi arst ning muudki tema kaasaegsed neuroloogid ja psühholoogid jagasid inimesed üldjoontes introvertseteks ja ekstravertseteks, kas seesmiselt või väliselt motiveerituteks.

Värvipsühholoogia läbimurre saabus sellega, kui tunnistati seoseid nelja kategooriasse jagatud 16 miljoni varjundi ja tooni ning nelja isiksusetüübi vahel.

Ekstravertsed inimesed reageerivad värvile ning eriti pikematele lainepikkustele üldiselt tugevamalt,
samas kui introvertsed inimesed eelistavad jahedamaid ja tuhmimaid toone.

On olemas neli tooniperekonda - jahedapõhjalised, soojapõhjalised, sinisest või kollasest tulenevad.
Igasse gruppi kuuluvad kõik spektrivarjundid, seega ei ole värviskeemi vaja joonistada rohkem kui ühest grupist.
Õigupoolest, kui me seda teeksime, siis see mõjuks negatiivsena. Kui mistahes joonise juures kasutatud värvid kuuluvad kõik samasse gruppi, moodustavad need seose, mis kaitseb iga varjundi positiivset tähendust. Seetõttu on oluline teha kindlaks, milline värvigrupp ehk psühholoogiline värviperekond esindab kõige paremini soovitud eesmärki. Sellega luuakse raamistik, mille raames disainerid võivad vabalt töötada, kindlad teadmises, et antud värviskeem täidab oma funktsiooni.

Peaaegu kõik tänapäeva kujundid tahavad kombineerida kaasaegse efektiivsuse ja hooliva sõbralikkuse.
Peaaegu kõik värvivead tulenevad suutmatusest mõista, kuidas neid mõlemaid ühendada tooniperekondi omavahel segamata.
Nii võib näha külma halli segatuna sooja punasega ning sooja kollast koos mustaga, külma sinist sõbraliku punasega ekslikus usus, et see eitab anda edasi mõlema maailma parimad omadused.
Tegelikult on tulemus see, et punane tundub äkitselt olevat odav või trotslik, sinine muutub usaldusväärsest ja efektiivsest külmaks ja kalgiks ning hall masendab kõiki.

Seega tasub korrata, et iga värv ilma ühegi erandita — sisaldab potentsiaalselt positiivseid ja negatiivseid omadusi. Millised neist mõjule pääsevad, sõltub suuresti sellest, kuidas värvi kasutada.

Neli värvigruppi ja nende põhilisi omadusi võiks lühidalt kirjeldada alljärgnevalt:

Kokkuvõte: Igal inimesel või asjal, nagu näiteks pakendil, ruumil, korporatsioonil või tootel on oma isikupära, mida kõige paremini toetab teatud värvipalett.


Eduka värvikasutuse võti peitub värvide loomuliku korra järgimises, mitte trotsimises.

Samal teemal:

Värvipsühholoogia: kuidas see toimib?
Värvide psühholoogilised omadused
Värvipsühholoogia: Isiksusetüübid