Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vanaema pani mulle taldrikule kartulite kõrvale rohkelt hakkliha ja utsitas: söö, söö nüüd! Ma ei tahtnud.

Teagi, millest see tuleb, aga mulle pole kunagi liha maitsenud. Äkki geenides, ka mu ema on taimetoitlane. Aga tema ja vanaema üritasid ikka innustada mind sööma ja näiteks kanalihaga ma veidi harjusingi. Kui olin juba pisut suurem ja ka ema nägi, et mulle liha pea üldse ei istu, siis jäi see mu menüüst välja. Küll aga mitte piimatooted. Neid tarbis ka ema ise ja rääkis, kui vajalikud need ikka tervise jaoks on.

Aeg on edasi läinud ja viie aasta eest, olles siis 24, otsustasin minna täiesti taimsete toitude peale üle ehk veganiks. Lihtsalt avastasin ka üks hetk, et toitungi põhimõtteliselt nii ja teatud teiste lemmikute jaoks on alternatiive - näiteks vegan juustud. Pean ütlema, et maitselt ei jää need tavalistele kuidagi alla.

Mind natuke häirib, mis mulje on meedia vahendusel veganitest jäänud. Paistab justkui usulahk, kes üldse muude arvamustega ei nõustu. See pole nii. Meid ei pea kartma ning me ei jonni iga asja peale ega vaata teisi tapjapilguga, kui nad julgevad lihatüki suhu panna. Hiljuti olin kolleegidega pikemal lähetusel ja iga toidukorra puhul küsiti mult üle, kas ikka on midagi menüüs, mis mulle sobiks. Rahustasin neid, et ärge muretsege, saan hakkama.

Lugesin LP artiklist, et Liisa-Indra Pajuste poeg Joonas (10) ei ole loomset toitu söönud alates teisest eluaastast ja tütar Elli (8) on kasvanud ainult taimsel toidul. Ma arvan, et see pole päris õige käitumisviis. Jah, ta viitab seal ise, et lapsed ei tahagi, kuid olen veendunud, et signaalid on nad ette saanud oma emalt. Et elu ongi mustvalge: loomsed toidud halb, taimne toit õige.

Mul on kuueaastane tütar. Loomulikult jälgin, et ta liiga palju rämpsu ei sööks (näiteks friikartulid ja viinerid), aga ma ei piira teda ka. Erinevalt minust meeldivad talle ka lihatooted. Ka piimatooted - näiteks jogurtid ja pudingud - on ta lemmikud. Ta sündis perioodil, mil ise kaalusin, et muuta oma menüüd, hakata veganiks. Kordagi ei tulnud mulle aga mõttesse, et peaksime tegema seda koos.

Ehk olen nii-öelda vanakool, aga ma leian, et kasulikke toiduaineid - näiteks piim - ei pea lapse menüüs asendama aseainetega. See pole ikka see. Kui tütar on vanem ja tunneb, et tahaks kunagi teha kannapöörde ja hakata veganiks, see on minu jaoks igati mõistetav. Täiskasvanu organism töötab ka teisiti ja siis suudame vastavalt omale menüü koostada. Väike laps sõltub vanemate valikust ja vanem peab võimaldama mitmekülgse toitumise.

Kui olen sotsiaalmeedias sel teemal sõna võtnud, on mitmed veganid hurjutanud, et ma tegelen nö vastupropagandaga, ei mõtle oma lapse peale. Ütleks, et vastupidi. Aga eks meil olegi arvamuste vabadus, aga selle keskel ei tohi unustada meie väikeseid lapsi, nende tervist.