Vihurimäe: ma ei avaldanud kunagi oma tundeid, aga ka idioot oleks mõistnud, et olen kõrvuni armunud

 (1)
Laupäevalehe LP uus romaanisari!
Vihurimäe: ma ei avaldanud kunagi oma tundeid, aga ka idioot oleks mõistnud, et olen kõrvuni armunud
FreeImages.com/Jenny Rollo

Laupäevalehe LP uue romaanisarja esimene pääsuke, Emily Brontë "Vihurimäe", on kirgedest kuumav armastuse ja vihkamise lugu, mis ületab ühe põlvkonna piirid. Brontë on kirjutanud "Vihurimäe" meistriteoseks, mida loetakse ka kakssada aastat pärast ilmumist ja mille järgi vändatakse üha uusi filme.

1. peatükk

1801. Jõudsin nüüdsama tagasi külaskäigult oma peremehe, üksildase naabri juurest, kellega mul veel omajagu tegemist tuleb teha. See on tõesti ilus maa­nurk! Ma ei usu, et leiaksin tervel Inglismaal paika, mis oleks nii täielikult eemal seltskonnakärast. Tõeline paradiis inimestevihkajale, ning härra Heathcliff ja mina moodustame just sobiva paari selle üksinduse jagami­seks. Tore mees! Ta ei osanud kindlasti aimatagi, missugust soo­just ma tema vastu tundsin, märgates ta kulme tumedate silmade kohal nii umbusklikult kortsu tõmbuvat, kui ma ta maja juurde ratsutasin, ja sõrmi valvsa otsustavusega veel sügavamalt vesti alt varju otsivat, kui ma oma nime teatasin.

„Härra Heathcliff,” ütlesin ma.
Vastuseks oli vaid noogutus.

„Olen härra Lockwood, teie uus rentnik. Ruttasin, et väljendada kohe pärast saabumist teile oma lugupida­mist, ja loodan, et ei valmistanud teile erilisi eba­meeldivusi oma pealetükkivusega Rästapesa üürimisel. Eile kuulsin ma, et teil oli mõningaid plaane …”
„Rästapesa on minu oma, härra,” katkestas ta mind kergelt võpatades, „ja ma ei lase kellelgi valmistada endale ebamugavusi, kui ma seda takistada saan. Tulge sisse!”

Seotud lood:

„Tulge sisse” oli surutud läbi hammaste ja see kõlas nagu „käige kuradile!”. Isegi värav, millele härra Heath­cliff nõjatus, ei ilmutanud nende sõnade juures vähi­matki sõbralikkust, ja ma arvan, et ma võtsin kutse vastu vaid seepärast, et mind huvitas inimene, kes näis olevat veel kinnisem, kui ma seda ise olen.

Kui ta nägi, et mu hobune rinnaga tugevasti vastu värava ristpuud surus, sirutas ta käe, et väravat avada, ja sammus seejärel süngelt minu ees mööda jalgteed maja poole. Õue jõudes hüüdis ta: „Joseph, võta härra Lockwoodi hobune ja too veini üles!”

„Ah või nii lihtsalt käib siin see majapidamine,” mõtlesin ma seda kaheosalist käsku kuuldes. „Ei tule siis imeks panna, et teedel kiviplaatide vahel rohi kasvab ja hekki vaid kariloomad pügavad.”
Joseph oli vanapoolne, õigemini päris vana mees, võib-olla isegi väga vana, kuid veel sitke ja kõbus. „Jumal appi,” pomises ta pahuralt minult hobust võttes ning vaatas mulle seejuures nii hapu näoga otsa, et ma heataht­likult lootsin, et küllap läheb tal jumala abi vaja lõunasöögi seedimisel ja et tema vagal hüüatusel pole mingit seost minu ootamatu saabumisega.

Vihurimäe on härra Heathcliffi eluaseme nimi ning see nimi viitab mässavatele õhukeeristele, mis seda paika tormise ilmaga tabavad. Õhk peab neil siin ülal küll alati puhas ja karastav olema. Võib arvata, kui tugevasti puhub põhjatuul üle mäeseljaku ja mööda kidurate kuuskedega kaetud järsku nõlvakut maja otsas ning edasi piki kuivetute okaspõõsaste rida, mis on sirutanud oma liikmed ühes suunas, nagu paluksid nad päikeselt armuande. Õnneks on ehitaja olnud ettenägelik mees ja ehitanud maja tugeva: kitsad aknad paiknevad sügaval müüris ning nurki kaitsevad suured väljaulatuvad kivid.

Enne kui ma üle läve astusin, seisatasin, et imet­leda rikkalikke groteskseid reljeefe fassaadil, eriti pea­ukse juures, mille kohal avastasin keset murenevaid greife ja väikesi häbituid jõnglasi aastaarvu 1500 ja nime Hareton Earnshaw. Ma oleksin selle kohta mõne märkuse teinud ja palunud oma tõredat härrat, et ta selle paiga lühikese ajaloo esitaks, kuid tema käitumine uksel näis nõudvat kas mu kiiret sisene­mist või lõplikku lahkumist, ja mul polnud soovi õhu­tada tema tõrjuvat pahurust enne maja sisemuse vaa­tamist.

Üksainus aste tõi meid perekonna eluruumi. Ei olnud siin koda ega koridori, siin kandis kutsutakse seda ruumi eestoaks. Eestuba on tavaliselt nii köök kui elu­tuba, kuid ma arvan, et Vihurimäel oli köök olnud sun­nitud taanduma hoopis teise kanti: igatahes kostsid hääled ja kööginõude tärin kuskilt kaugemalt maja sisemusest. Samuti ei märganud ma hiiglasuure kolde juures ühtki märki röstimisest, keetmisest või küpse­tamisest ega jälgegi helkivatest vaskkastrulitest ja tinasõeltest seintel. Siiski peegeldasid ruumi ühes otsas toredasti valgust ja soojust tohutud tinanõud; nende vahel seisid hõbedast kannud ja joogikruusid, mis kõr­gusid rida-realt suurel tammepuust köögipuhvetil kuni katuseni välja. Katust ei varjanud lagi: kogu tema ehitus oli avatud uurivale pilgule, välja arvatud nendes kohtades, kus aampalkidele seatud sõrestikel kerkisid kaerajahukakkude ning looma- ja lambakintsude ning seasingivirnad. Kolde kohal rippusid vanad, päevi näinud püs­sid ja paar jahipüstolit, ning üleval serval ilutsesid kolm maalitud plekktoosi. Põrand oli siledast valgest kivist; kõrge seljatoega lihtsad toolid olid värvitud roheliseks, eemalt varjust paistis ka paar rasket musta tooli. Puh­vetkapi alla jäävas orvas lamas tohutu suur punakas­pruun emane pointer, keda ümbritses kari kiunuvaid kutsikaid, ülejäänud koerad olid leidnud endale koha teistes nurkades.

Tuba ja mööbel poleks kujutanud endast midagi eris­kummalist, kui nad oleksid kuulunud mõnele lihtsale ja visale põhja farmerile, kes on puhates välja sirutanud oma kaks põlvpükstes ja kedrides tugevat jalga. Niisugust tugitoolis istuvat meest, kelle ees ümmargusel laual seisab kruusitäis vahutavat õlut, võib neis mägedes näha siin ja seal viie-kuue miili raadiuses, kui juhtud külla minema õigel ajal pärast lõunat. Härra Heathcliff on aga oma eluasemele ja eluviisile ainulaadseks kontrastiks. Välimuselt meenutab ta tõmmunahalist mustlast, riietu­selt ja kommetelt aga on džentelmen, see tähendab, džentelmen samavõrd, nagu seda on paljud teisedki mõisni­kud: võiks öelda, et lohakas — ehkki ta seejuures ei näe just halb välja, kuna tal on sirge ja kena kehakuju –, ja üsna tusase olemisega. Mõned inimesed või­vad teda arvatavasti ülbeks pidada. Mina oma hinge­suguluses tunnen, et see pole nii: tean instinktiivselt, et tema kinnisus on tingitud vastikusest tunnetega uhkel­damise ja vastastikuste lahkusavalduste suhtes. Ta armastab ja vihkab ühtviisi varjatult ning peab seda häbematuseks, kui teda vastu armastatakse või viha­takse. Ei, ma kiirustan liialt ning omistan talle ohtralt omaenese jooni. Härra Heath­cliffil võivad olla sootuks teistsugused põhjused kui minul, kui ta ei siruta tervitu­seks kätt inimesele, kellest võiks tema tuttav saada. Oletagem, et olen veidrikuks loodud. Mu armas ema tavatses öelda, et ma ei saa endale kunagi mugavat kodu, ning alles möödunud suvel ma tõestasin, et ma seda tegelikult ei väärigi.

Nautides kaunist puhkusekuud mere ääres, sattusin ma kõige veetlevama olendi seltskonda. Kuni ta mind tähele ei pannud, oli ta minu silmis tõeline jumalanna. Ma ei avaldanud kunagi oma tundeid sõnade abil, aga kui pilkudel on keel, siis oleks ka idioot mõistnud, et olen kõrvuni armunud. Ta sai minust lõpuks aru ja läkitas mulle vastupilgu — magusaima kõikidest kujut­letavatest pilkudest. Ja mida tegin mina? Tunnistan häbiga — tõmbusin jäiselt endasse nagu tigu, muutusin iga ta pilgu peale üha külmemaks ja kaugemaks, kuni vaene süütu olevus pidi hakkama oma meeltes kahtlema, ning sattunud oma oletatava eksituse pärast segadusse, veenis oma ema sellest paigast lahkuma. Sellise kumma­lise meelelaadi tõttu olen ma omandanud külma süda­metemurdja kuulsuse; kui teenimatu see on, selle üle saan otsuse langetada ainult ma ise.