Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Kirjandus ja teater
Kas eesti kirjandust loete
 
Milvi 04. märts 2011, kl 13.33
Mina loen ja just seda uuemat viimasel ajal, et mida kirjutatakse ja kuidas. Siinkohal tahtsin oma kogemust jagada konkreetselt sellise raamatust nagu "Ja anna meile andeks meie võlad" Autor Nirti. Ma ei tea, kas see on varjunimi või mis, aga autor tundub olema hea sulega nagu öeldakse. Algus oli MINU ARUST eriti hea, stseen kodust, kus vägivallatsejast isa märatseb, oli nii tõetruu, et selline tunne tekkis, et oled ise ka seal toas. Kahjuks lõpupoole ma nii rahule ei jäänud, kohati oli segane, jättis küsimusi. Aga no eks see oli selle kirjutaja nägemus. Toimetaja kiidab lõpus autorit küll taevani ja kindlasti ongi temalt tulevikus palju lugeda veel.
Kirjutasin siia selleks, et küsida teilt 2 küsimust. Esiteks, kas seda konkreetset raamatut olete lugenud ja mis te arvate ja teiseks, mida te arvate igasugu roppude sõnade kasutamisest raamatutes. Ma tean küll, et see on inimestel loomulik rääkimisviis ja selles mõttes peabki raamatus ka nii kirjutama, aga kas teile ei tundu, et kohati minnakse sellega liiale?
 
Mina 04. märts 2011, kl 13.59
Nirti on Triin Põldra.
Raamatut olen lugenud. Algus tundus jah väga hea, lõpp vajus ära.
Roppude sõnade kasutamine normaalsuse piires ja konteksti sobivatena on ok.
 
Milvi 04. märts 2011, kl 22.45
Aitäh vastajale, sain targemaks.
 
Pääsu-Liis 06. märts 2011, kl 07.00
Lugesin hiljuti Mats Traadi raamatuid ja Tammsaaret. Raamatus "Ja anna meile andeks meie võlad" ei ole kuulnudki, kas läbiv teema on perevägivald? Roppuste kasutamine kirjanduses on väga vastukarva, seega ei hakka Triin Põldra raamatut ka lugema.
 
malle 06. märts 2011, kl 23.24
loen eesti kirjandust. praegu pooleli Jaan Kaplinski "Seesama jõgi". meeldib. see räägib noore inimese mõtetest ja otsingutest.
nitra raamatut ei ole lugenud, aga ma olen Üliõpilaslehest lugenud tema kolumne, mis on väga hästi kirjutatud.
ropendamise kohta ütlen seda, et ropud sõnad on keele osa, seega need on loomulikud ja nende kasutamine täiesti õigustatud. ja see, kas sõna on ropp või mitte, on tegelikult n-ö kokkuleppe/suhtumise küsimus s.t see, kas mingi sõna on ropp või mitte tuleneb inimeste suhtumisest. mõõdukas ropendamine mind ei häiri, aga tunnistan, et olen ka raamatu pooleli jätnud, kuna ilge ropendamine lihtsalt ei lasknud edasi lugeda. see raamat oli "Joomahullu päevaraamat".
 
Sisiveri 07. märts 2011, kl 11.40
Ma ei ole ammu enam midagi nii absurdset kui see Nirti raamat lugeda üritanud. Ma ei suutnud seda lõpuni lugeda, sest selles oli vaid üks vingumine ja hala. Kui see on eesti tänapäevase kirjanduse tase, siis eesti kirjandus on surnud.
 
m 07. märts 2011, kl 15.38
Miks vingumine ja hala, osad inimesed peavadki nii elama, üsna tõetruu kirjeldus kahjuks.
 
Evelin 07. märts 2011, kl 23.24
Viimati lugesin Aigi Vahingu "Valikut", tõsine teema ja kuigi ennast pole sellisel kujul puudutanud, siiski probleemid söömisega on ilmselt igal naisel mingil eluperioodil. Seega tasub ette võtta, kui võimalik.
Nele Siplase "Egiptimaa" raamatud olid ka põnevad, aga Kati Murutari "Egiptuse Eha" oli paras jubedus, vaenlasele ka ei soovita.
Mulle meeldib Loomingu Raamatukogu sari, sealt leiab vahel ka põnevaid eesti kirjanike tekste, ja ajakirja on hea kerge kuhugi kaasa võtta (kaalu poolest).
Meeldis ka "Minu ilus eksiil Eestis", autor Eestis elav portugallane João Lopes Marques (kas käib eesti kirjanduse alla?...), Berit Renseri reisiromaan "Seitse maailma", ja Jan Kausilt on huvitavaid romaane tulnud kaks tükki. Ja muidugi Leelo Tungla lapsepõlvemälestused "Samet ja saepuru" ja "Seltsimees laps". Tore, kui keegi siit ka endale midagi lugemisväärset leiab.
 
eneL 08. märts 2011, kl 14.06
Üsna vähe võrreldes maailmakirjandusega. Nirti on üks nendest, mida ma lugesin ja autor on igati kiituse ära teeninud, kuigi vast teema pole lemmikteema. Sama mõtlesin Eeva Park "Lõks lõpmatuses" puhul, et hästi kirjutab, aga tahaks midagi helgemat lugeda.
Ropendamine seal raamatus ei häirinud. Mõnes kohas on häirinud, aga konkreetselt seal ei häirinud.
 
matsike 08. märts 2011, kl 22.42
lugesin seda siplase egiptimaad, ainuke asi mis ei meeldinud oli see, et miks inimene lõpetas eestis ülikooli ja läks egiptlasele koduabiliseks, kui oleks lõpetand 9 klassi ja lendand egipti oleks odavam tulnd, tal endal ka kergem. Eesti rahvale andke tasuta haridust , et minna mussulmannile naiseks ja ise ka mussulmanniks. Andke andeks aga selleks pole ju erilist haridust vaja, raamatut lugedes sain aru et see naine on veidike laisavõitu, ta ei viitsigi ise miskit siin ilmas teha peale lapsesünnitamise , nii sobib musslmann vääga hästi, miks ta ei lasknud mõnel teisel ülikoolis käia, võttis kindlasti mõne tasuta koha endale. Keegi teine ehk oleks mõne päeva ka eesti riigi heaks töötanud , nüüd siplane mõnuleb seal egipti päikse all oma mehe armust.
 
Nele 17. märts 2011, kl 21.22
Egiptuses on elu ilus tõesti - päike paistab, linnud laulavad. Lapsed on ka ilusad :) Hariduse eest maksin ise ja Eesti riigile maksan makse siiani ;) Päris mitu head aastat juba Eesti riigi heaks töötanud, nii kooli ajal kui Egiptuses elades - internetiajastul pole teatavasti miski võimatu, ela kus tahad ja elu on lill.
 
Karima 17. märts 2011, kl 22.07
kyll see kadeduse uss on magus siplema sealt kuskilt välja..aga näe kui kaju sul pole sellist ilusat sooja elu egipti päikese all on vaid -25 kraadised kylmad su sydamekesegi teinud jäiseks ja kadedaks...
 
arvaja 17. märts 2011, kl 22.45
Nirti on väga tubli, et kirjutas ja loodan, et ta ka edaspidi raamatuid kirjutab. Aga eesti kirjanduse tänapäeva taset ma küll tema järgi ei iseloomustaks, nagu siin eespool üks arvas - tegu on ju ikkagi noore autori esimese raamatuga.
 
R 18. märts 2011, kl 07.47
Minule meeldis Murutari raamat.
 
Liina 18. märts 2011, kl 19.35
Jälle taas on häbi Matsikese ja tema mõttekaaslaste pärast. HÄBI!!!!!!!!!!!!
 
Milvi 25. märts 2011, kl 17.53
Tänud kõigile, kes sõna on võtnud. Nii või naa, eks igal ole oma arvamus. Aga mina sattusin vahepeal lugema Inno Tähismaa "Tüdrukute klubi" ja olin täiesti šokeeritud, et niisugune inimene kirjutab sellist nõmedust. Mõttetu, ilma sisuta,täielik jama. Mina mõistsin ja see puhtalt mu isiklik arvamus, et see lugu tal nagu väike kättemaks (?) oma eksile Ingridile. Kõigepealt raamatu peal on pilt, millel äratuntavalt Ingrid Tähismaa (saan aru, miks too naine nime muutis) ja raamatu peategelane ongi Ingrid ja tema abikaasa Inno. Ingridit näidatakse kui ajudeta külma ja enesekeskset naist ja muud seal polegi.
Eks ma olen enne ka mõne sellise raamatu peale sattunud, et tekib küsimus, miks sellist pahna trükitakse, aga see viimane oli minu jaoks ikka tippude tipp. Autorist jäi väga vilets mulje kui kättemaksuhimulisest ja rumalast inimesest. Ega ma teda ei tunne ka, vb ongi selline. Igatahes raamat ei meeldinud. Kuidas teile?
 
ullike 25. märts 2011, kl 19.10
Loen küll Eesti kirjandust ja suht palju. Mida just täpselt, otsustan "Loomingu" aastaülevaadete, jooksvate arvustuste ja raamatuhuviliste tuttavate (filoloogide) soovituste põhjal. Siin nimetatud raamatutest olen lugenud vaid Eva Parki, kes on suurepärane jutustaja, tõesti kirjanik. Teisi pole mulle "sattunud", võibolla ka sellepärast, et nad on kõigest autorid. Raamatuid ilmub väga palju ja väga erineva tasemega, omamoodi on sellest kahjugi, et meil pole enam seda kirjanduslikku ühisosa mis varem.
 
ullike 25. märts 2011, kl 19.43
Vabandust, siin nimetatutest olen ikka Tammsaaret ja Traati ka lugenud, samuti Kaplinskit. "Seesama jõgi" on temast endast, aga ka Uku Masingust jt. Suure elamuse sain hiljuti Õnnepalu "Paradiisist". Järjekorras on Viivi Luik ja kergema poole pealt Petrone "Minu Eesti". Neid "minusid" kavatsen ehk teisigi lugeda.
 
Terje 05. aprill 2011, kl 16.31
"Minu Eesti 2" on väga hea ja Justin Petrone on ennast eesti kirjanikuks kirjutanud!
Nirtit lugesin ka - tal on muide väga haarav blogi ka. Raamatu puhul esimene pool on tugev ja teine on imelik.
Viivi Luige "Varjuteater" on muidugi ülihea.
 
praegu 06. aprill 2011, kl 18.12
on käsil Erik Tohvri "Naabrid". Kuna elan välismaal, siis see raamat mõjub väga värskendavalt :) Puhas Eesti värk.
 
kris 07. aprill 2011, kl 13.16
Ikka loen! "MInu ..." sarijast loen kõike, mis raamatukogust kätte satub, aga muud ka. Viimati lugesin "Krimmi päevikud", hetkel pooleli Dagmar Lambi "Kollane takso" (vms).
 
Karmen B 08. aprill 2011, kl 13.30
Ikka loen. Näiteks meeldivad mulle M.Heinsaar, E.Park, V.Luik, J. Beltran... on ka teisi aga need on minu lemmikud.
 
ullike 08. aprill 2011, kl 20.10
Karmenile
minul samad lemmikud, aga kes on J.Beltran?
 
kass 13. aprill 2011, kl 09.59
Soojalt soovitan Indrek Hargla Melchiori-sarja. 2 raamatut ilmunud, kolmas tulemas.
 
aga 15. aprill 2011, kl 00.59
otseloomulikult ei loe, ainult jama oskavad need tänapäevased eesti kirjanikud kirjutada. Tammsaaare ja Ristikivi on head kirjanikud, ülejäänud ei kõlba isegi lugeda.
 
Matt 15. aprill 2011, kl 11.47
Agale
Otse loomulikult ei loe, aga tean täpselt... :)
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!