Kirjandus ja teater
OMALOOMING JUTUD
| Amatöör Kirjanikk 18. veebruar 2013, kl 17.28 |
ULMENÄGEMUS
Tulevikus muutub kõik.
Seni kui on veel ratastrantsport tehakse rohkem tunneleid juurde näiteks Eesti Soome ja Vene Ameerika vahele. Linnades viiakse maabussiliinide reisirongide ja lennujaamad ühte kohta. Tulevad nanorobotid kes viivad ravimeid organismi ja teevad operatsioone nii et ei ole vaja tuimestust ega narkoosi. On võimalik inimese bioloogilise vanusega mängida seda seisma pannes või tagasi keerates. Nii võib inimene elada igavesti aga lihtsalt hing väljub siiski kehast sest ta ei ole mõeldud ainult keha jaoks. Ka võib inimene end geneetiliselt muuta juuste naha silmade värvi kasvu jne kuni soomuutmiseni välja. . Muidugi salvestatakse muudetud andmed kohe ka andmebaasidesse et oleks see inimene vajadusel tuvastatav. Magamise ajal võib inimene tegeleda internetis erinevate tegevustega. Tulevad holosüsteemid koos lõhnaga. Mobiil on võimeline nii holot kuvama kui tal on ka tavaekraan. Ka filmide puhul jääb pärisnäitlejate kasutamine minimaalseks kõik tehakse arvutiga. Tulevikus võib igaüks oma mobiiliga filme teha. Muidugi tuleb neid siis tohutu hulk aga nähtavasti pääsevad andmebaasidesse filmid milliseid monitooritakse veebis vaatamise järgi. Andmesides on kolm põhilist varianti. Kõige kiirem on kaabliga siis mobiilmastidega mis ka suudab veidi kehvemat holot üle kanda ja sateliitside mis holot ei suuda aga see eest levib kõikjal. Paberraamatud kaovad ainult riigi keskraamatukogus on ja ka tehakse paberisse nad siis kui kirjanik surnud on ja paksude teoste kaanele kirjutatakse autor ja teosed. Isikutuvastus läheb biomeetriliseks. Näiteks üks variantidest pistad sõrme skannerisse aga peale sõrmejälje võtab süsteem ka imetillukese küünetüki ja teeb sekundiga geenitesti. Robootika areneb mis tasemele inimesed neid arendavad ei tea aga monotoonsed füüsilised tööd teevad robotid. Tööstuses on algul 3D printtehnoloogia robotteisaldamisega hiljem mateeriamuundurseadmed antigravitatsioonilise teisaldamisega. Kosmosesõidukitega on nii et kõigepealt kaovad raketid ja tulevad korduvkasutusega süstikud. On võimalik et kütuse kokkuhoiumõttes on hiigelsuured õhupallid mis tõstavad süstiku oluliselt üles siis käivitab süstik mootorid ja suundub kosmose poole. Päikesesüsteemis sõitmiseks on ioonmootorid mida käitavad tuumareaktorid. Need on siis ainult kosmoses ja süstik põkkub nendega. Hiljem kui leiutatakse külm tuumatermosüntees pole see enam oluline. Päikesesüsteemis alustatakse teavakehade uurimise ja maavarade kaevandamisega. Maa lähedal orbiidile tekkib kosmosetööstuse ja uuringute orbitaaljaam. Energeetikas kasutatakse nii taastuvenergiat kui ka alguses neljanda põlvkonna tuumareaktoreid hiljem tuleb viies põlvkond ehk termotuumafusioon. Lennunduses tuleb alguses skramjet tehnoloogia kuni leiutatakse või avastatkse AG antigravitatsioon. Antigravitatsioon saabub umbes samal ajal kui energeetikas tuleb kasutusele kuuenda põlvkonna külm tuumatermosüntees. Muidugi niipalju kus võimalik kasutatakse taastuvenergiat aga kus jääb sellest puudu või seda kasutada ei saa seal on külm tuumatermosüntees. Põhimõtteliselt saab selles sünteesis kasutada igasuguseid aineid kuid tavasõidukites jääb kasutusele gaas. Tulevad turule siis AG lendavad hõljuvad sõidukid millel on külmtuumareaktor mis kasutab gaasi. Kõigepealt tehakse AG peale kosmosesõidukid. Kuid kosmoses liikumiseks on ikka veel kaheosaline süsteem. Maapealt tulnud laev põkkub orbiidil teda vedava veokiga mis kasutab nüüd ioonmootorite asemel gravimootoreid kuid reaktor on ka külmtuumareaktor kuid kütuseks on ikka veel radioktiivne aine kuna see annab kõigist teistest ainetest oma koguse kohta kõige rohkem energiat. Ka puhastatakse sel ajal lõplikult maaümbrus vanadest kosmoseaparaatide tükkidest. Järgmisena läheb AG sõjandusse. Need AG laevad on võimelised liikuma nii kosmoses õhuruumis kui vee all ja muud allveelaevad tankid jne kaovad. Seejärel võetakse AG kasutusse tavalennunduses mille tagajärjel kaovad ära kaubavedudesektoris rongid ja laevad. Esimesed alates kahekohalistest liikuritest võivad liikuda kuni paarsada kilomeetrit tunnis kuid aja jooksul kiirus muidugi suureneb. Ka kaob ära ühistrantsport tervikuna maa õhuruumis sest iga inimene võib sidevahendiga igas kohas endale liikuri tellida kui tal oma isiklikku ei ole. Ka peavad nad pikematel sõitutel lendama kõrgemal et mitte linde segada või siis hõljuvad maapinnna kohal. Muidugi on nad ka automaatsed aga saab ka käsitsi juhtida aga selleks peab eelnevalt muidugi koolitusel käima. Ja kui kõige lõpuks AG jõuab ka tavasõidukitesse siis kaob lõplikult ära ka reisirongisektor ja ratastrantsport jäävad alles ainult kruiisilaevad mis mahutavad kümmneid tuhandeid inimesi ja liiguvad vähemalt viiekümmnega. Kõige viimasena läheb põllumajandussektor AGle üle ja ühelgi maaharimismasinal ei ole enam rattaid vaja. Näiteks kombain mis on mitmeid kordi praegusest suurem kuna teede laiusepiiranguid pole võtab korraga mitmeid kümmneid hektareid kuivatab vilja momentaalselt ära teeb jahuks ja viib lennates pagaritööstusse. Või metsas teeb ülikõrgtehnoloogiline seade kasvavatest puudest kuivad lauad prussid valmis ja viib lattu. Kuid see tähendab et gaasitoodang peab hüppeliselt suurenema. Ehitatakse palju uusi gaasitrasse maardlatest alates ja vähemalt kõik suuremad asulad on gaasitanklatega kaetud ning ülejäänutesse viiakse gaas AG trantspordiga kohale. Selle tarbimise tagajärjel enam maagaasivarudest ei jätku ja mitmeruutkilomeetrised laevad hakkavad gaasi lisaks kuult juurde tooma. Ka võimaldab tehnoloogia juba kliimat nii muuta et midagi väga kapitaalselt tuksi ei keera. Ka tehakse kõrbed elamiskõlblikuks ja ka mäed tasantatakse kantakse muld peale ja tuleb loodus asemele. Võetakse ka mõned mäed ja kõrbed looduskaitse alla. Seejärel hakatakse mõtlema ka uute planeetide asustamisele. Kõige esimesena võetakse käsile Veenus kuna too on massi ja raskusjõu poolest maale kõige lähemal. Kõigepealt ehitatakse planeedi ümber tehismaterjalist hõre võre mis peab antigravitatsiooni tekitama. Seejärel on energiaallikat vaja. Radioloogiline materjal ei sobi kuna sellest sellise mastaapse asja jaoks ei jätkuks ning kasutusele võetakse päikese energia. Selleks ehitatakse päikese lähedale energiaimemisjaam ning energia juhitakse laserkiirega planeedijuhtimise võresse. Veenus juhitakse siis samale orbiidile nagu Maa antakse talle samad pöörlemis ja päikese ümber tiirlemiskiirus ning sama kaldenurk nagu maal. Kui raskusjõud on väiksem kui maa oma siis tuuakse laevadega pinnast ja meteoriiditükke juurde ja kaetakse planeet ühtlase kihiga kuni ta on samas mõõdus maaga. Need tegevused on kõige vajalikumad esmalt asustamisel sest asutatav planeedil peavad täpselt samad tingimused ja jõud olema mis maal sest kõik maa bioloogia on arenenud nendes tingimustes. Siis saab hakata teda maastama ehk maa bioloogiat sinna üle kandma mis võtab kaua aega kuid ajajooksul seda protsessi uute planeetide maastamisel kiirentatakse. Järgmisena võetakse ette Marss ja niikaua saab päikesesüsteemis uusi planeete asustada kuni leidub tahket ainet sest kõik ülejäänud mittegaasilised taevakehad on maast väiksemad. Vahepeal aga avastatakse et nii ainet kui energiat saab läbi tehislikult tehtud hüperruumi saata kasutades selleks päikeseenergiat ja vahejaamu. Muidugi alguses suudetakse ainult väikseid kergeid ainekoguseid trantsportida päikesesüsteemi piires. Nii et Marsi puhul enam ei kasutata laserkiirt vaid päikeseenergia suunatakse otse läbi hüperruumi planeeditrantspordivõresse. Aja möödudes hakatakse järgnevalt gaasi nii trantsportima nii et suuri veolaevu ja gaasitrasse pole enam tarvis. Gaas suunatakse kohe kaevandusest tanklasse läbi hüperruumi. Ka hakkab infoside käima läbi hüperruumi ei ole enam tarvis ei maste ega kaableid. Järgmisena suudetakse juba laevu läbi hüperruumi suunata. Nii et päikesesüsteemis luuakse hüperuumvõrk mis saab kogu energia päikeselt. Põhimõtteliselt kaubavedu planeetide vahel mida inimesed asustavad ei toimu sest iga planeet toodab toodangu oma varudest ja pealegi kulutaks see asjatult päikeseenergiat kuid transport toimub inimeste puhul. Põhimõtteliselt näiteks Maa ja Veenuse vahel toimib liikumine nii et inimene lendab oma AG masinaga suurde laeva kui laev on täis suundub see läbi hüperi paari minutiga Veenusele ja seal lendavad kõik saabujad välja ning laev täitub uuesti. Ka võetakse sel ajal üks ühine raha kasutusele kuid juhtiv peavõim jääb maale. Igal planeedil on oma kohalik planeediomavalitsus mis allub maale. Nii et mida rohkem planeete asustatakse seda rohkem tekib bioloogilist materjali millega saab järjest rohkem planeete maastada. Edasi luuakse hüpervõrk lähima täheni ja sealt järjest edasi kaasates ruumivõrgu käimas hoidmiseks tähtede energiat. Leitakse Maa sarnaseid planeete ja toimub esimene planeedisiirdamine läbi hüperruumi päikese orbiidile. Järgmisena tekib kava et kas on võimalik ka tervet tähte niimoodi liigutada. Et kuna vahemaad on suured siis teeks sellise variandi et ehitaks päikeste kogumi mis oleks kerakujuliselt üksteisest ühe valgusaasta kaugusel ja planeedid nende ümber tiirlema mis hiljem maastataks. Ja hakatigi sellist süsteemi looma kuigi nüüd juba hakkas ka osa tähti kustuma sest sellise mahuga trantsportimisel läheb energiat palju. Kuid ka tähtede puhul peavad nad olema päikese suurused ja ka valgusomadused päikesele sarnased. Selleks kanti osadelt päikesest suurematelt tähtetelt energiat päikesest väiksematele hüpervõrgu abil ja nii ühtlustati kerakujulist tähesüsteemi mis hooga suurenes. Siis aga avastati et poleks vaja tähtede energiat suuremastaapsetel liigutamistel raisata ja hakatakse energiat võtma mustatest aukudest. Seejärel avastati et tähed raiskavad oma energiat et kui saaks põlemisprotsessi niimoodi aeglustada et täht annaks välja ainult niipalju energiat kui selle ümber olevad planeedid parajasti vajavad. Selleks mõeldi ja leiutati selline väli mis päikesepõlemise aeglustas ning väli lubas ainult nendes sektorites footoneid eemalduda kus asusid planeedid. Noh kui mingi analoog põlemise aeglustamisel tuua siis üks variantidest oleks kui kütad ühte ahjutäit pooltooreste puudega vähese õhu juurdevooluga või kuivade puudega lahtise õhuga lisades sinna veel põlemist soodustavat ainet kumb ahjutäis siis enne ära põleb. Sedasi jätkates hakkas Linnutee galaktika juba otsa saama ning suunduti lähimasse Andromeeda omasse. Ja leiti jällegi kuidas seda protsessi kiirendada. Algul nopiti üksikult päikese ja maa suurused kehad välja ja ülejäänutele tõmmati võimas väli ümber suruti kogu galaktika üheks massiks kokku ja hakati sellest ainest siis inimestele sobiva suurusega tähti ja planeete vorpima ja neid kerasüsteemi suunama. Kera kasvas jõudsalt iga täht teisest täpselt ühe valgusaasta kaugusel ja ümber tiirlemas asustamist ootavad planeedid. Ja nii hakkasidki järjest rohkem galaktikaid seda tehissüsteemi suurendama. Loodusepaigaldamine küll nii ruttu ei läinud ja inimeste asustamise kiirus jäi veelgi alla nii et varu oli piisavalt. Kasvas turism ja kõige rohkem reisiti Maale kuna see oli inimkonna jaoks esimene koht kus kõik alguse sai. Toimus ka esimene laeva läbimine terve universiumi ja kogu universium kaeti tehishüperruumiga. Avastati et kogu universium on kerakujuline ja suundudes ainult otsesihis saabusid viimaks punkti kus teekonda alustasid. Siis aga avastati et kogu universiumit ei saa nii ümber töödelda sest kui universium selle tagajärjel liiga väikeseks jääb võib ta hoopis kokku langeda. Nii et lõpuks nägi universium selline välja et keskel oli ülisuur kontrollitud põlemisega tähtede kera ja selle ümber tiirlesid galaktikate parved. Ka tehti kõikidele galaktikate tähdedele jõuväljad ümber aeglustati nende põlemisprotsessi ja sedasi pikentati ajaliselt tunduvalt tähdede energiatarbimise perioodi. Leiti ka teisi eluvorme aga mõistuslikku elu millegipärast ei leitud. Valmis lõplikult mõtete lugemis ja mõjutamistehnoloogia ja avastati ka ajas tagasivaatamise võimalus ja sealt saabus tohutu info. Kuid ajas edasi vaadata või siis reaalselt aega siseneda sellist võimalust ei olnud olemas. Ufodest ei saadud ikkagi midagi teada aga tänu ajas vaatamisele saadi aru et nad tulevad teistest universiumitest ja neid universiumeid on palju. Esialgu ei olnud inimeste tsivilisatsioon võimeline veel teistesse universiumitesse sisenema aga avastatud ja leiutatud kaugvaatlusmeetotitel põhinevat infot analüüsides saadi aru et universiumite arv kõiksuses suureneb. Sel ajal kadus inimühiskonnast lõplikult raha. Aja möödudes järgmisena suudeti siseneda teistesse universiumitesse alguses ainult sellistesse mis olid väga noored alates sünnihetkest ja sellistesse mis väga vanad põhimõtteliselt kohe kaduvad. Uute avastatud universiumite seaduste kohaselt on nendesse sisenemine kõige kergem hiljem kui tehnoloogia areneb on võimalik kõik universiumid läbi käia. Toimusid ka esimesed taevakehade siirdamised teistest universiumitest aga seda ei jätkatud kuna leiti et see on veelgi energiamahukam ja kuna universiumeid tekib rohkem juurde kui sureb ja iga sündiv uus universium on eelmisest suurem rohkema ainekogusega siis on lihtsam vajadusel biosfäär kaasa võtta ja teise universiumisse minna mis tuleb teostada niikuinii sest surevaid universiumeid uurides avastati et aine peale elusa aine kaob mateeriakujul ära ja muutub uuesti energiaks. Edasi järjest vanemaid universiumeid uurides jõuti ka erinevates arengujärkudes tsivilisatsioonideni kuid need olid madalama arengutasemega ja need võeti uurimise alla sekkumatta nende ellu. Siis siseneti juba sellistesse universiumitesse kus olid inimestega võrdsed ja suurema aregutasemega tsivilisatsioonid ja infosfäär suurenes jõudsalt. Sai võimalikuks uurida ajas ka nende universiumite elulugu kõiksuses mis olid oma elutsükkli lõpetanud ja uuesti energiaks muutunud. Saadi teada et esimene universium oli väiksem kui nanomeeter ja ei kestnud femtosekuntitki kuid kõik need universiumite parameetrid suurenevad jätkuvalt. Möödus pikk aeg ja inimeste universiumis hakkas tähdedel lõpuks energia ja kütus otsa saama mille põlemisperiood oli muidugi kordi kauem tänu põlemisprotsessi aeglustamisele. Seejärel võtsid inimesed biosfääri kaasa ja läksid teise suuremasse nooremasse universiumisse ning seadsid selle parameetrid samamoodi nagu koduuniversiumis. Siis tõestati teaduslikult et vaimumaailm ja hinged on olemas ning katsetati füüsilise aine viimist vaimumaailma kuid see oli võimatu alati muutus füüsiline aine enargiaks. Ja lõplik teooria tänaseks on selline. Kõige kõrgem on ülim kõiksuse energia või jumal kuidas keegi nimetab. Ülim energia eraldab osa oma energiast vaimumaailmas osalemaks ja sealt edasi tulenevalt ka kolmedimensioonimõõtmes füüsiliste universiumite loomeks. Pikemalt kirjutas sellest juba Michael Newton oma raamatutes. Kõigepealt tuleb energia vaimumaailma hingedena nagu ka Newton kirjeldab. Füüsilised universiumid mida on palju ja nende hulk suureneb nagu ka hingede hulk loovad juba hinged ühistöös. Ka osaleb enamik hingi füüsilises maailmas kehastudes kuni nende arengutase on selline et nad küll enam füüsilises maailmas ei kehastu aga uuesti ühinemiseks ülima energiaga läheb veel kaua õppe ja arenguaega. Tähendab energia põhimõte on on see et ülienergia üldse eksisteerida saaks peab see energia läbima vaimumaailma ja just füüsilise maailma et ta saaks kogeda häid ja halbu kogemusi. Kui ta need tsüklid läbib ja uuesti põhienergiaga ühineb on ta palju väärtuslikum ja ta energeetikakogus on suurem kui see algne mis alguses hingevaimumaailma tuleb. Nii et kui ta uuesti ühineb kasvab ka põhienergia ja sellest tulenevalt ka uute hingede arv ja ka füüsiliste universiumite arv. Muidugi füüsilised universiumid vananevad ja kaovad lõpuks triljonite aastate pärast ära sest aine läheb lõpuks füüsilisest olekust energeetilisse olekusse aga sellest hoolimata füüsiliste universiumite arv kasvab ja ka uuemad universiumid ise muutuvad suuremaks nagu ka suurenergia. Ka on olemas erinevad dimensioonid osadel hingedel piisab osalemast kolmandas dimensioonis füüsilistes universiumites ja kui nad enam ei kehastu siis jätkavad arengut vaimumaailmas. Aga osa hingi osaleb enda arengu pärast ka kõrgemates kergemates dimensioonides. Kolmanda dimensiooni füüsiliste universiumite kohta mis sisaldab endas teist loomad taimed ja esimest dimensiooni eluta aine veel niipalju et nende vananedes kõigepealt jätavad selle maha kõrgemaarenguastmega hinged et edasi liikuda siis fauna ja floora ja lõpuks ülejäänud aine mis küll meie mõistes on eluta aga siiski on energia kuid see energiatasemevibratsioon on lihtsalt nii madalal sagedusel et meie dimensioonist vaadates oleks see justkui eluta või siis õigemini energiata.
Tulevikus muutub kõik.
Seni kui on veel ratastrantsport tehakse rohkem tunneleid juurde näiteks Eesti Soome ja Vene Ameerika vahele. Linnades viiakse maabussiliinide reisirongide ja lennujaamad ühte kohta. Tulevad nanorobotid kes viivad ravimeid organismi ja teevad operatsioone nii et ei ole vaja tuimestust ega narkoosi. On võimalik inimese bioloogilise vanusega mängida seda seisma pannes või tagasi keerates. Nii võib inimene elada igavesti aga lihtsalt hing väljub siiski kehast sest ta ei ole mõeldud ainult keha jaoks. Ka võib inimene end geneetiliselt muuta juuste naha silmade värvi kasvu jne kuni soomuutmiseni välja. . Muidugi salvestatakse muudetud andmed kohe ka andmebaasidesse et oleks see inimene vajadusel tuvastatav. Magamise ajal võib inimene tegeleda internetis erinevate tegevustega. Tulevad holosüsteemid koos lõhnaga. Mobiil on võimeline nii holot kuvama kui tal on ka tavaekraan. Ka filmide puhul jääb pärisnäitlejate kasutamine minimaalseks kõik tehakse arvutiga. Tulevikus võib igaüks oma mobiiliga filme teha. Muidugi tuleb neid siis tohutu hulk aga nähtavasti pääsevad andmebaasidesse filmid milliseid monitooritakse veebis vaatamise järgi. Andmesides on kolm põhilist varianti. Kõige kiirem on kaabliga siis mobiilmastidega mis ka suudab veidi kehvemat holot üle kanda ja sateliitside mis holot ei suuda aga see eest levib kõikjal. Paberraamatud kaovad ainult riigi keskraamatukogus on ja ka tehakse paberisse nad siis kui kirjanik surnud on ja paksude teoste kaanele kirjutatakse autor ja teosed. Isikutuvastus läheb biomeetriliseks. Näiteks üks variantidest pistad sõrme skannerisse aga peale sõrmejälje võtab süsteem ka imetillukese küünetüki ja teeb sekundiga geenitesti. Robootika areneb mis tasemele inimesed neid arendavad ei tea aga monotoonsed füüsilised tööd teevad robotid. Tööstuses on algul 3D printtehnoloogia robotteisaldamisega hiljem mateeriamuundurseadmed antigravitatsioonilise teisaldamisega. Kosmosesõidukitega on nii et kõigepealt kaovad raketid ja tulevad korduvkasutusega süstikud. On võimalik et kütuse kokkuhoiumõttes on hiigelsuured õhupallid mis tõstavad süstiku oluliselt üles siis käivitab süstik mootorid ja suundub kosmose poole. Päikesesüsteemis sõitmiseks on ioonmootorid mida käitavad tuumareaktorid. Need on siis ainult kosmoses ja süstik põkkub nendega. Hiljem kui leiutatakse külm tuumatermosüntees pole see enam oluline. Päikesesüsteemis alustatakse teavakehade uurimise ja maavarade kaevandamisega. Maa lähedal orbiidile tekkib kosmosetööstuse ja uuringute orbitaaljaam. Energeetikas kasutatakse nii taastuvenergiat kui ka alguses neljanda põlvkonna tuumareaktoreid hiljem tuleb viies põlvkond ehk termotuumafusioon. Lennunduses tuleb alguses skramjet tehnoloogia kuni leiutatakse või avastatkse AG antigravitatsioon. Antigravitatsioon saabub umbes samal ajal kui energeetikas tuleb kasutusele kuuenda põlvkonna külm tuumatermosüntees. Muidugi niipalju kus võimalik kasutatakse taastuvenergiat aga kus jääb sellest puudu või seda kasutada ei saa seal on külm tuumatermosüntees. Põhimõtteliselt saab selles sünteesis kasutada igasuguseid aineid kuid tavasõidukites jääb kasutusele gaas. Tulevad turule siis AG lendavad hõljuvad sõidukid millel on külmtuumareaktor mis kasutab gaasi. Kõigepealt tehakse AG peale kosmosesõidukid. Kuid kosmoses liikumiseks on ikka veel kaheosaline süsteem. Maapealt tulnud laev põkkub orbiidil teda vedava veokiga mis kasutab nüüd ioonmootorite asemel gravimootoreid kuid reaktor on ka külmtuumareaktor kuid kütuseks on ikka veel radioktiivne aine kuna see annab kõigist teistest ainetest oma koguse kohta kõige rohkem energiat. Ka puhastatakse sel ajal lõplikult maaümbrus vanadest kosmoseaparaatide tükkidest. Järgmisena läheb AG sõjandusse. Need AG laevad on võimelised liikuma nii kosmoses õhuruumis kui vee all ja muud allveelaevad tankid jne kaovad. Seejärel võetakse AG kasutusse tavalennunduses mille tagajärjel kaovad ära kaubavedudesektoris rongid ja laevad. Esimesed alates kahekohalistest liikuritest võivad liikuda kuni paarsada kilomeetrit tunnis kuid aja jooksul kiirus muidugi suureneb. Ka kaob ära ühistrantsport tervikuna maa õhuruumis sest iga inimene võib sidevahendiga igas kohas endale liikuri tellida kui tal oma isiklikku ei ole. Ka peavad nad pikematel sõitutel lendama kõrgemal et mitte linde segada või siis hõljuvad maapinnna kohal. Muidugi on nad ka automaatsed aga saab ka käsitsi juhtida aga selleks peab eelnevalt muidugi koolitusel käima. Ja kui kõige lõpuks AG jõuab ka tavasõidukitesse siis kaob lõplikult ära ka reisirongisektor ja ratastrantsport jäävad alles ainult kruiisilaevad mis mahutavad kümmneid tuhandeid inimesi ja liiguvad vähemalt viiekümmnega. Kõige viimasena läheb põllumajandussektor AGle üle ja ühelgi maaharimismasinal ei ole enam rattaid vaja. Näiteks kombain mis on mitmeid kordi praegusest suurem kuna teede laiusepiiranguid pole võtab korraga mitmeid kümmneid hektareid kuivatab vilja momentaalselt ära teeb jahuks ja viib lennates pagaritööstusse. Või metsas teeb ülikõrgtehnoloogiline seade kasvavatest puudest kuivad lauad prussid valmis ja viib lattu. Kuid see tähendab et gaasitoodang peab hüppeliselt suurenema. Ehitatakse palju uusi gaasitrasse maardlatest alates ja vähemalt kõik suuremad asulad on gaasitanklatega kaetud ning ülejäänutesse viiakse gaas AG trantspordiga kohale. Selle tarbimise tagajärjel enam maagaasivarudest ei jätku ja mitmeruutkilomeetrised laevad hakkavad gaasi lisaks kuult juurde tooma. Ka võimaldab tehnoloogia juba kliimat nii muuta et midagi väga kapitaalselt tuksi ei keera. Ka tehakse kõrbed elamiskõlblikuks ja ka mäed tasantatakse kantakse muld peale ja tuleb loodus asemele. Võetakse ka mõned mäed ja kõrbed looduskaitse alla. Seejärel hakatakse mõtlema ka uute planeetide asustamisele. Kõige esimesena võetakse käsile Veenus kuna too on massi ja raskusjõu poolest maale kõige lähemal. Kõigepealt ehitatakse planeedi ümber tehismaterjalist hõre võre mis peab antigravitatsiooni tekitama. Seejärel on energiaallikat vaja. Radioloogiline materjal ei sobi kuna sellest sellise mastaapse asja jaoks ei jätkuks ning kasutusele võetakse päikese energia. Selleks ehitatakse päikese lähedale energiaimemisjaam ning energia juhitakse laserkiirega planeedijuhtimise võresse. Veenus juhitakse siis samale orbiidile nagu Maa antakse talle samad pöörlemis ja päikese ümber tiirlemiskiirus ning sama kaldenurk nagu maal. Kui raskusjõud on väiksem kui maa oma siis tuuakse laevadega pinnast ja meteoriiditükke juurde ja kaetakse planeet ühtlase kihiga kuni ta on samas mõõdus maaga. Need tegevused on kõige vajalikumad esmalt asustamisel sest asutatav planeedil peavad täpselt samad tingimused ja jõud olema mis maal sest kõik maa bioloogia on arenenud nendes tingimustes. Siis saab hakata teda maastama ehk maa bioloogiat sinna üle kandma mis võtab kaua aega kuid ajajooksul seda protsessi uute planeetide maastamisel kiirentatakse. Järgmisena võetakse ette Marss ja niikaua saab päikesesüsteemis uusi planeete asustada kuni leidub tahket ainet sest kõik ülejäänud mittegaasilised taevakehad on maast väiksemad. Vahepeal aga avastatakse et nii ainet kui energiat saab läbi tehislikult tehtud hüperruumi saata kasutades selleks päikeseenergiat ja vahejaamu. Muidugi alguses suudetakse ainult väikseid kergeid ainekoguseid trantsportida päikesesüsteemi piires. Nii et Marsi puhul enam ei kasutata laserkiirt vaid päikeseenergia suunatakse otse läbi hüperruumi planeeditrantspordivõresse. Aja möödudes hakatakse järgnevalt gaasi nii trantsportima nii et suuri veolaevu ja gaasitrasse pole enam tarvis. Gaas suunatakse kohe kaevandusest tanklasse läbi hüperruumi. Ka hakkab infoside käima läbi hüperruumi ei ole enam tarvis ei maste ega kaableid. Järgmisena suudetakse juba laevu läbi hüperruumi suunata. Nii et päikesesüsteemis luuakse hüperuumvõrk mis saab kogu energia päikeselt. Põhimõtteliselt kaubavedu planeetide vahel mida inimesed asustavad ei toimu sest iga planeet toodab toodangu oma varudest ja pealegi kulutaks see asjatult päikeseenergiat kuid transport toimub inimeste puhul. Põhimõtteliselt näiteks Maa ja Veenuse vahel toimib liikumine nii et inimene lendab oma AG masinaga suurde laeva kui laev on täis suundub see läbi hüperi paari minutiga Veenusele ja seal lendavad kõik saabujad välja ning laev täitub uuesti. Ka võetakse sel ajal üks ühine raha kasutusele kuid juhtiv peavõim jääb maale. Igal planeedil on oma kohalik planeediomavalitsus mis allub maale. Nii et mida rohkem planeete asustatakse seda rohkem tekib bioloogilist materjali millega saab järjest rohkem planeete maastada. Edasi luuakse hüpervõrk lähima täheni ja sealt järjest edasi kaasates ruumivõrgu käimas hoidmiseks tähtede energiat. Leitakse Maa sarnaseid planeete ja toimub esimene planeedisiirdamine läbi hüperruumi päikese orbiidile. Järgmisena tekib kava et kas on võimalik ka tervet tähte niimoodi liigutada. Et kuna vahemaad on suured siis teeks sellise variandi et ehitaks päikeste kogumi mis oleks kerakujuliselt üksteisest ühe valgusaasta kaugusel ja planeedid nende ümber tiirlema mis hiljem maastataks. Ja hakatigi sellist süsteemi looma kuigi nüüd juba hakkas ka osa tähti kustuma sest sellise mahuga trantsportimisel läheb energiat palju. Kuid ka tähtede puhul peavad nad olema päikese suurused ja ka valgusomadused päikesele sarnased. Selleks kanti osadelt päikesest suurematelt tähtetelt energiat päikesest väiksematele hüpervõrgu abil ja nii ühtlustati kerakujulist tähesüsteemi mis hooga suurenes. Siis aga avastati et poleks vaja tähtede energiat suuremastaapsetel liigutamistel raisata ja hakatakse energiat võtma mustatest aukudest. Seejärel avastati et tähed raiskavad oma energiat et kui saaks põlemisprotsessi niimoodi aeglustada et täht annaks välja ainult niipalju energiat kui selle ümber olevad planeedid parajasti vajavad. Selleks mõeldi ja leiutati selline väli mis päikesepõlemise aeglustas ning väli lubas ainult nendes sektorites footoneid eemalduda kus asusid planeedid. Noh kui mingi analoog põlemise aeglustamisel tuua siis üks variantidest oleks kui kütad ühte ahjutäit pooltooreste puudega vähese õhu juurdevooluga või kuivade puudega lahtise õhuga lisades sinna veel põlemist soodustavat ainet kumb ahjutäis siis enne ära põleb. Sedasi jätkates hakkas Linnutee galaktika juba otsa saama ning suunduti lähimasse Andromeeda omasse. Ja leiti jällegi kuidas seda protsessi kiirendada. Algul nopiti üksikult päikese ja maa suurused kehad välja ja ülejäänutele tõmmati võimas väli ümber suruti kogu galaktika üheks massiks kokku ja hakati sellest ainest siis inimestele sobiva suurusega tähti ja planeete vorpima ja neid kerasüsteemi suunama. Kera kasvas jõudsalt iga täht teisest täpselt ühe valgusaasta kaugusel ja ümber tiirlemas asustamist ootavad planeedid. Ja nii hakkasidki järjest rohkem galaktikaid seda tehissüsteemi suurendama. Loodusepaigaldamine küll nii ruttu ei läinud ja inimeste asustamise kiirus jäi veelgi alla nii et varu oli piisavalt. Kasvas turism ja kõige rohkem reisiti Maale kuna see oli inimkonna jaoks esimene koht kus kõik alguse sai. Toimus ka esimene laeva läbimine terve universiumi ja kogu universium kaeti tehishüperruumiga. Avastati et kogu universium on kerakujuline ja suundudes ainult otsesihis saabusid viimaks punkti kus teekonda alustasid. Siis aga avastati et kogu universiumit ei saa nii ümber töödelda sest kui universium selle tagajärjel liiga väikeseks jääb võib ta hoopis kokku langeda. Nii et lõpuks nägi universium selline välja et keskel oli ülisuur kontrollitud põlemisega tähtede kera ja selle ümber tiirlesid galaktikate parved. Ka tehti kõikidele galaktikate tähdedele jõuväljad ümber aeglustati nende põlemisprotsessi ja sedasi pikentati ajaliselt tunduvalt tähdede energiatarbimise perioodi. Leiti ka teisi eluvorme aga mõistuslikku elu millegipärast ei leitud. Valmis lõplikult mõtete lugemis ja mõjutamistehnoloogia ja avastati ka ajas tagasivaatamise võimalus ja sealt saabus tohutu info. Kuid ajas edasi vaadata või siis reaalselt aega siseneda sellist võimalust ei olnud olemas. Ufodest ei saadud ikkagi midagi teada aga tänu ajas vaatamisele saadi aru et nad tulevad teistest universiumitest ja neid universiumeid on palju. Esialgu ei olnud inimeste tsivilisatsioon võimeline veel teistesse universiumitesse sisenema aga avastatud ja leiutatud kaugvaatlusmeetotitel põhinevat infot analüüsides saadi aru et universiumite arv kõiksuses suureneb. Sel ajal kadus inimühiskonnast lõplikult raha. Aja möödudes järgmisena suudeti siseneda teistesse universiumitesse alguses ainult sellistesse mis olid väga noored alates sünnihetkest ja sellistesse mis väga vanad põhimõtteliselt kohe kaduvad. Uute avastatud universiumite seaduste kohaselt on nendesse sisenemine kõige kergem hiljem kui tehnoloogia areneb on võimalik kõik universiumid läbi käia. Toimusid ka esimesed taevakehade siirdamised teistest universiumitest aga seda ei jätkatud kuna leiti et see on veelgi energiamahukam ja kuna universiumeid tekib rohkem juurde kui sureb ja iga sündiv uus universium on eelmisest suurem rohkema ainekogusega siis on lihtsam vajadusel biosfäär kaasa võtta ja teise universiumisse minna mis tuleb teostada niikuinii sest surevaid universiumeid uurides avastati et aine peale elusa aine kaob mateeriakujul ära ja muutub uuesti energiaks. Edasi järjest vanemaid universiumeid uurides jõuti ka erinevates arengujärkudes tsivilisatsioonideni kuid need olid madalama arengutasemega ja need võeti uurimise alla sekkumatta nende ellu. Siis siseneti juba sellistesse universiumitesse kus olid inimestega võrdsed ja suurema aregutasemega tsivilisatsioonid ja infosfäär suurenes jõudsalt. Sai võimalikuks uurida ajas ka nende universiumite elulugu kõiksuses mis olid oma elutsükkli lõpetanud ja uuesti energiaks muutunud. Saadi teada et esimene universium oli väiksem kui nanomeeter ja ei kestnud femtosekuntitki kuid kõik need universiumite parameetrid suurenevad jätkuvalt. Möödus pikk aeg ja inimeste universiumis hakkas tähdedel lõpuks energia ja kütus otsa saama mille põlemisperiood oli muidugi kordi kauem tänu põlemisprotsessi aeglustamisele. Seejärel võtsid inimesed biosfääri kaasa ja läksid teise suuremasse nooremasse universiumisse ning seadsid selle parameetrid samamoodi nagu koduuniversiumis. Siis tõestati teaduslikult et vaimumaailm ja hinged on olemas ning katsetati füüsilise aine viimist vaimumaailma kuid see oli võimatu alati muutus füüsiline aine enargiaks. Ja lõplik teooria tänaseks on selline. Kõige kõrgem on ülim kõiksuse energia või jumal kuidas keegi nimetab. Ülim energia eraldab osa oma energiast vaimumaailmas osalemaks ja sealt edasi tulenevalt ka kolmedimensioonimõõtmes füüsiliste universiumite loomeks. Pikemalt kirjutas sellest juba Michael Newton oma raamatutes. Kõigepealt tuleb energia vaimumaailma hingedena nagu ka Newton kirjeldab. Füüsilised universiumid mida on palju ja nende hulk suureneb nagu ka hingede hulk loovad juba hinged ühistöös. Ka osaleb enamik hingi füüsilises maailmas kehastudes kuni nende arengutase on selline et nad küll enam füüsilises maailmas ei kehastu aga uuesti ühinemiseks ülima energiaga läheb veel kaua õppe ja arenguaega. Tähendab energia põhimõte on on see et ülienergia üldse eksisteerida saaks peab see energia läbima vaimumaailma ja just füüsilise maailma et ta saaks kogeda häid ja halbu kogemusi. Kui ta need tsüklid läbib ja uuesti põhienergiaga ühineb on ta palju väärtuslikum ja ta energeetikakogus on suurem kui see algne mis alguses hingevaimumaailma tuleb. Nii et kui ta uuesti ühineb kasvab ka põhienergia ja sellest tulenevalt ka uute hingede arv ja ka füüsiliste universiumite arv. Muidugi füüsilised universiumid vananevad ja kaovad lõpuks triljonite aastate pärast ära sest aine läheb lõpuks füüsilisest olekust energeetilisse olekusse aga sellest hoolimata füüsiliste universiumite arv kasvab ja ka uuemad universiumid ise muutuvad suuremaks nagu ka suurenergia. Ka on olemas erinevad dimensioonid osadel hingedel piisab osalemast kolmandas dimensioonis füüsilistes universiumites ja kui nad enam ei kehastu siis jätkavad arengut vaimumaailmas. Aga osa hingi osaleb enda arengu pärast ka kõrgemates kergemates dimensioonides. Kolmanda dimensiooni füüsiliste universiumite kohta mis sisaldab endas teist loomad taimed ja esimest dimensiooni eluta aine veel niipalju et nende vananedes kõigepealt jätavad selle maha kõrgemaarenguastmega hinged et edasi liikuda siis fauna ja floora ja lõpuks ülejäänud aine mis küll meie mõistes on eluta aga siiski on energia kuid see energiatasemevibratsioon on lihtsalt nii madalal sagedusel et meie dimensioonist vaadates oleks see justkui eluta või siis õigemini energiata.
| Amatöör Kirjanikk 18. veebruar 2013, kl 17.29 |
KING KONG
Kättemaksjad
Ühel hommikul lähenes kingkongi saarele üks laev. See laev oli üsna suur ja seal laevas oli parajalt palju inimesi. Kes siis olid need inimesed. Need inimesed olid kättemaksjad. Need inimesed tahtsid kätte maksta king kongidele selle eest et nad olid nii palju inimesi ära tapnud. Need inimesed olid sugulased sõbrad tuttavad nendele inimestele keda king kongid olid ära tapnud. Siis kui king kong purustas rongi sai palju inimesi surma kui sõjavägi teda ründas sai palju sõdureid eesotsas kindraliga surma või siis kui teda taheti puuris inimestele näidata aga ta purustas puuri ja tallas inimesi jalge alla. Sellel laeval olid peamiselt mehed. Seaduslikud võimud ei teadnud sellest ettevõttest midagi. See oli täieti salajane sest seadus neid haruldasi loomi tappa ei lubanud. Selle retke korraldaja oli oli üks tapetud kindrali sugulane nimega John David. Ta oli sõjaväelt ka relvad muretsenud milleks olid püstolid püssid automaadid kuulipildujad ja granaadid. Ta tahtis väga kingkongidele kätte maksta. Laev jõudis saare juurde peatus ja ankrud lasti vette. Kapteni kajutis pidasid David kapten kapteniabi ja üks misjonär kes oli selle saare pean natuke aega elanud ja pärismaalaste keele ära õppinud sõjanõu. David ütles: "Lagedal maal on meil neid rünnata raske peab saarele mingi kindluse püstitama seda enam et neid on nüüd kolm tükki ja kindlasti on see poeg ka juba täiskasvanud." Siinkohal peame selgitama et see isane king kong kes tankide rünnaku ajal suri viidi sinna laboratooriumisse kus talle tehissüda pandi. Laboris tehti tehissüda uuesti korda võeti kuulid välja ja viidi tagasi saare peale. Ameerika juhtkond otsustas niimoodi sest ei tahetud enam rohkem kahjusid kannatada. Siis aga ütles misjonär: "Milleks kindlust ehitada võime ju pärismaalaste tara võtta." "Õigus ainult et kas kohalikud sellega nõus on et me nende pühade loomade vastu sõdime" küsis kapteni abi. Kapten sõnas: "Aga me võime pärismaalased ära meelitada. Lähme saarele ja teeme nii nagu me ei tuleks üldse ahvijahile . Püüame nende inimestega sõbrustada. Viime neile igasuguseid klaashelmeid ja värvilisi riidehilpe ja viina. Joodame nad täis ja meelitame pealikud nõusse. Ja kui nad lõppude lõpuke nõusse ei jää võime ju relvade jõul nad minema kihutada. Meil on ju paremad relvad kui neil." Selle plaaniga olid kõik nõus ja otsustati hommikul tegutsema hakata. Hommikul pandi valmis üks mootorpaat ning pärismaalasi läksid mõjutama David viis madrust ja misjonär sest tema oskas keelt. Kaasa võeti püstolid ja noad mis peideti riiete alla. Püsse ja automaate esijalgu kaasa ei võetud sest muidu oleks pärismaalastel võinud mulje jääda et nad tulevad halbade kavatsustega. Veel võeti kaasa klaashelmeid värvilisi riidehilpe ja igasuguseid läikivaid esemeid nagu plekitükke ja kive mis olid hõbedavärviga üle tõmmatud. Siis asuti teele. Mehed istusid paati ja sõit algas. Paat randus ja mehed alustasid peale ühe kes jäeti valvesse liikumist sisemaa poole. Varsti nad jõudsidki tara juurde. Tara taga näis vaikne olevat. Siis vilistas misjonär teatud leppesignaali ja tarale ilmus paar valvurit. Misjonär hõikas midagi ja valvurid tegid väravad lahti. Mehed sisenesid. Kogu pärismaalaste küla vahtis neid. Siis alustas misjonär nendega juttu mille ta ka pärast oma meestele ära tõlkis. Pärismaalaste pealik küsis: "Miks see laev seal merel seisab ja miks sa nende meestega siia tulid." Misjonär vastas: "Me tulime kauplema meil on siin natuke kaupa ja me annaks selle teile. Teie võiksite midagi ka vastu anda. Oled sa pealik nõus." "Olen nõus" vastas pealik. "Noh siis suitsetame teie moodi rahupiipu ja joome meie moodi tulivett". "Hea küll" vastas pealik. Valged mehed andsid kauba üle. Pealik ütles: "Meil pole teile midagi vastu anda." Misjonär vastas: "Ei sellest ole kedagi meil aega on." Suitsetati siis rahupiipu joodi tulivett ning aeti juttu. Kohalikud vaatasid kaupa ja jäid rahule. Misjonär küsis et mis need kingkongid teevad. Ta sai teada et kõik kolm on saarel ja poeg on täiskasvanud. Elavad saare lõunapoolses osas ja siin pole neid eriti näha olnud. Misjonär sai ka ühe olulise asja teada et inimohvreid kongidele ei viida. Ka sai ta aru et austus kingude vastu on jahenenud. Ja siis tekkis misjonäri peas üks kaval plaan. Olid siis valged mehed pärismaalaste külalised joodi tulivett ja suitsetati rahupiipu. Pärismaalased korraldasid ka ühe suure peo. Laulsid tagusid trumme ja kargasid ümber lõkke. Kõigil oli lõbus. Aga järgmine päev võttis juba tõsisema iseloomu. Märgati et pealiku vanem tütar oli kadunud. Hakati otsima. Algul tara sees aga siis juba tarast väljaspool. Ning siis leiti ühe kingkongi jälje juures tütre riided ja ka verd. Pärismaalased seisid tardunult. Siis aga ütles misjonär: "See on kingkongi töö te peate talle kätte maksma." Pealik küsis: "Nii et sa arvad et seda tegi king kong." "Nojah seda ju tõendab see vaatepilt". Siis ütles üks pärismaalane: "Pealik su tütar läks kaduma eile aga see jälg on siin vana vähemalt paar päeva". Misjonär ütles: "Olgu selle jäljega kuidas on aga kätte peate maksma". Pealik vastas kõheldes: "Ma pean veel mõtlema". Sel õhtul oli nõupidamine pealiku küla nõia ja veel paari tähtsama mehe vahel. Mis nõu seal peeti seda ei tea valgeid mehi sinna ei lastud. Järgmisel hommikul oli üks küla meestest kadunud. Seda meest hakati otsima ja leiti palju verd jällegi ühe kingkongi jälje juures mis oli märksa värskem. Misjonär kinnitas: "See on kindlasti teie mehe veri te peate kingkongidele kätte maksma." Siinkohal peab rääkima plaanist mis misjonäri peas tekkis. Peo ajal röövisid valged mehed märkamatult pealiku tütre viisid ta tarast välja ühe kongi jälje jurde tapsid ta ära lasksid verd sinna maha panid ta riided sinna maha ja viisid ta siis merre. Muidugi oma jäljed kustutasid nad hoolega ära sest need pärismaalased on kuradima head jäljekütid. Aga misjonär ei arvestanud seda et jälg oli natuke liiga vana ning nad pidid veel ühe mehe röövima ja ära tapma. Aga siis oli neil õnne. Üks valgetest nägi king kongi tara ümbruses luusimas. Ja lasidki verd maha värske jälje juures. See oligi see plaan et pärismaalased kongide peale vihaseks ajada ja nad enda nõusse saada. Pealik ütles: "Jah ma arvan ka et kätte maksta on vaja aga mis mu rahvas arvab seda ma ei tea." "Aga küsime siis rahva käest" tegi misjonär ettepaneku. Kutsuti siis mehed naised ja lapsed kokku ning misjonär pidas neile sellise kõne: "Inimesed mis teie sellest asjast arvate. On vaja kätte maksta. Kaua need kingkongid siin saare peal valitsevad ja inimesi söövad. Mõelge kui te nad ära hävitate saate saare peremeheks. Kes on sõja poolt tõstku käsi." Ei tea kas viinast või mõte saare peremeesteks saada või kättemaks aga kõik tõstsid käed ja odad ning karjused: "Kätte maksta meie oleme sõja poolt." "Noh siis paneme sõjatrummid põrisema" hüüdis pealik. Kõik hüüdsid hurraa sõjatrummid pandi mängima ja ettevalmistused sõjaks algasid. Misjonär oli ülimalt rahul. Pealik aga ütles misjonärile: "Aga üksinda ei saa me neist vist jagu." "Pole viga me aitame teid" lubas misjonär. "Aga teid on nii vähe ja relvi pole teil ka" "Pole viga laevas on piisavalt relvi ja mehi" selgitas misjonär ja teatas raadioteel laeva: "Võite tulla meil on pärismaalastega asi korras." Kui kapten seda meestele teatas hüüdsid need: "Hurraa nüüd maksame kätte." Siis võeti relvad ja mindi paatidega randa kuid paar meest jäeti laeva vahti. Kui nad pärismaalaste juurde jõudsid hüüdsid need: "Hurraa valged mehed aitavad meid me võidame niikuinii." Hakati sõjaks ettevalmistusi tegema. Kõrgendati ja tugevntati tara seati relvi korda ja tehti ka kolm kolmekopalist katapulti. Need paigutati värava juurde et kui kong sisse murrab saab kohe kividega panna. Korjati kive tara peale ja seati valmis tõrvatünnid et kongidele pähe loopida. Pärismaalased tantsisid oma sõjatantse ja karjusid nii et valgetel hakkasid kõrvad sitavett jookama. Joodi ka viina ohtrasti. Misjonär ütles pealikule: "Ma arvan et alustame homme täna on juba hilja. Aga kuidas neid tara juurde meelitada." "Meil on pasunad kutsume nendega kuigi pole ammu teda pasunatega kutsunud ei tea kas tuleb" kahtkes pealik. "Õige jah need pasunad olid mul täitsa ununenud aga proovida võib" meenus misjonärile. Sel ööl keegi eriti sõba silmale ei saanud erutus oli nii suur. Hommikul ärgati varaja kõik läksid müürile ning pasunad pandi üürgama. Puhuti tükk aega ja lõpuks ilmus king kong metsast välja. Ta oli üksi emast ja poega kaasas ei olnud. Pealik arvas: "Tore seda paremini me temaga toime tuleme." King Kong jäi tara ette seisma ja vaatama mispärast teda kutsuti. Pasunad ja trummid jäid vait. Siis hüüdis pealik sõjahüüu ja kõik karjusid talle järele. Odad ja nooled hakkasid kingkongi pihta lendama. Esijalgu seisis isakong imestunult ja hämmeldunult aga siis sai vihaseks. Mis see siis olgu inimesed nii ülbeks läinud. Tarvis neid natuke õpetada. Ta hakkas värava poole liikuma. Esmalt tahtis ta inimesed taralt käega minema pühkida aga ei ulatanud sest tara oli kõrgemaks tehtud. Isegi hüpates ei ulatanud. Siis hakkas ta väravat lõhkuma. Pärismaalased loopisid talle ülevalt kive ja põlevaid tõrvatünne kaela. Valged mehed oma püssidest veel ei tulistanud. Otsuststi oma kõrgema tehnoloogiaga siis mängu tulla kui lojusloom on tarast läbi tunginud. Aga esimese korraga ta maha lõhkuga ei saanud sest ta läks põlema põlevatest tõrvatünnidest. King Kong röögatas ja pistis mere poole plagama. Inimesed naersid. Kong tormas niiet tulejutt taga ühe kalju otsa ja hüppas sealt peakat sumaki merre. Siis tuli ta kaldale ja oli juba täitsa raevus. Misjonär ütles kaptenile ja Davidile: "Nüüd läheb asi tõsiseks paneme relvad valmis." King Kong lõhkus tara. Pärismaalased loopisid talle kaela kive nooli odasid ja tõrvatünne. Aga põlema ta enam ei läinud sest ta oli märg. Siis aga tegi see jumala loom ühe ratsi. Ta kiskus ühe puu juurtega maast välja ja põrutas sellega värava pihta. Värav hakkas langema. Pealik hüüdis: "Katapuldid valmis." Värav vajus raginal maha. King Kong jäi hetkeks lävele seisma. Siis lasksid saareelanikud katapultidest üsna suured kivid lendu. Osa kive lendas kongile kõhtu aga osa munadesse. King Kong möiratas tuikus kukkus ning hakkas veerema tara sisemusse. Ta veeres üle katapultide ja lömastas need oma raske kerega. Ta veeres ka üle onnide mis tara keskel olid kuni põrkas vastu teistpoolt tara. Kohe olid külaelanikud seal ja hakkasid teda nooltega laskma. Siis lasksid ka valged mehed oma püssid käiku. King Kong kargas püsti ja tema viha tõusis kohe mitme pügala võrra. Nojah eks valgetest inimestest olid talle väga halvad mälestused jäänud. Sõjavägi ründas teda mitmel korral ja kive lasti talle kaela ja juba olid nad ka siin tal risti põiki ees. See tegi ta väga vihaseks. Kuna ta tara peale ei ulatanud siis hakkas ta tara alates väravatest maha kiskuma. Aga ta sai ka ise suuri haavu. Valged tulistasid teda tulirelvadest kus olid lõhkekuulid sees. Ja metslased viskasid teda millega saadi. Lärm oli kõva. Metslaste sõjakisa püsside paugutamine ja kongi vihane valukisa. See lärm oli nii kõva et kindlasti kostis see kogu üle saare ära aga miks teised kingkongid ei olnud veel ilmunud seda ei tea. King Kong kiskus tara maha ja inimesed muutkui taganesid järjest. Maha ei julgenud tulla. Tara hakkas varsti otsa saama. Siis panid valged mehed granaadid käiku ja lasid talle gaasi peale. Granaadikillud tegid kongile suuri haavu ja gaas uimastas teda aga päris ära ta veel ei vajunud. Aga siis tuli talle hea mõte. Ta võttis ühe palgi kätte ja virutas selle tara peale sest nüüd ta ulatas. Inimesi sai surma ka valgeid. Valgetel said granaadid ka otsa. Siis hakkas kong seda viimast tarajuppi lõhkuma mis oli veel alles jäänud ja kus võitlejad peal olid. Inimesed hakkasid alla laskuma. King Kong seda ei märganud ta oli tara lõhkumisega liialt ametis. Inimesed jõudsid kõik ilusti alla. Aga järsku kargasid metsast välja veel kaks kongi. Need olid emane ja poeg. Poeg oli sama suureks kasvanud kui isa. Nad tormasid inimesi jalge alla trampima. Inimesed jooksid kõik laiali. Pärismaalased jooksid metsa aga valged mehed jooksid randa paatide juurde. Neid asus jälitama poeg kuna emane jäi isase juurde. Isane lõhkus tara lõplikult ära ja vajus maha. Valged aga jõudsid paatiteni mis seisid rannas. Ka valgeid mehi oli surma saanud aga olid elus veel misjonär kapten kapteni abi David ja veel paarkümmend meest. Nad hüppasid paatidesse ja suundusid laeva poole. Nad jõudsid õnnelikult laevale kus vahid juba ees ootasid. Misjonär ütles: "Jumal tänatud pääsesime." Räägiti ka laevasviibinuile kuidas lahing oli kulgenud. Siis mindi sööma sest selle märuliga olid kered heledaks läinud. Söögilauas sõnas David: "Ma arvan et see isane sureb ära sest ta sai niipalju haavu. Aga meie sõidame suurele maale ostame relvadega laskemoona kogume mehi juurde tuleme tagasi ja teeme ülejäänud kahele ka otsa peale." See ettepanek võeti kiiduga vastu. Aga ei saanud nad veel kuhugi minna kui laeva pealt tümpsumist kostus. Mehed jooksid vaatama ja karjatasid. Laevale ronis kongipoeg. Poeg oli ka vette tulnud ja vee all ujudes laevani jõudnud mille tagajärjel ta nüüd laeval oli. Mehed jooksid hirmunult trümmi. Nad ei saanud teda tulistada sest laskemoon oli otsas. Poeg hakkas laeva lõhkuma ja isa eest kätte maksma. Trepid ja kajutid mis olid tekil kiskus ta tükkhaaval lahti ja viskas merre. Varsti oli tekk pukas. Aga laeva kerest ta jagu ei saanud küll trampis jalgadega ja möirgas. Mehed olid mootirite juures peidus. Siis hüppas kongipoja merre ujus laeva taha ja hakkas laeva saare poole lükkama. Laeva kruvi lõhkus ta igaks juhuks maha. Ta lükkas laeva kaldasse. Siis kutsus ta hüüdega emase kongi ja see saabuski. Koos vedasid nad laeva kaldale ja hakkasid talle kividega pihta panema. Laevakere ei läinud katki. Siis viskasid ta vastu kaljut. Seejärel vedasid nad selle vraki kalju otsa ja viskasid ta sealt hirmsa kolinaga alla. Nad loksutasid ja väntsutasid seda veel tükk aega jätsid selle siis maha ja läksid minema. Mis aga sai valgetest meestest. Selle põrutamise ja loksutamisega tulid mootorid ja jupid seest lahti hakkasid lendama ja tapsid kõik seesolijad ära. Pärismaalasi sai ka surma aga need elasid ja sigisid edasi. Aga kõige eksootilisemad loomad King Kongid ehk hiigelahvid surid välja. Isane suri kohe oma haavadesse. Emane istus nädalapäevad ta kõrval ja suri ka kurvastusest ära. Poeg kandis nad mere äärde ja laskis surnukehad merre. Ta elas seal saarel üksinda veel palju aastaid kuni suri vanadusse. Ja oligi Kingkongidel lõpp.
KING KONG Punasel väljakul Moskvas
Oli öö. Kaks valvurit valvasid maoselumi uste ees et keegi Leniniga leebet ei laseks. Üks valvur oli Kirgiisiast teine Usbekistanist. Nad olid siia oma aega teenima saadetud. Omavahel kõnelesid nad vene keeles. Nende jutt võis olla selline. "Tahaks juba koju saada" unistas üks. "Sul veel pool aastat ees aga mina alles tulin. Tegelikult mis siin seista on. Õppustel suurt käima ei pea joosta pole vaja ainult seisa püss kaenlas ja vahi et keegi koolnut ära ei varasta." vastas teine. "Jah siis on meil tõesti paradiis nende kõrval kes Afganistani või Tsernoobolisse saadetakse." Nende jutuajamine kestis veel kui äkki kuskilt kaugemalt tümpsumist kostus. See tümpsumine tuli ikka lähemale ja lähemale kui nähtavale ilmus üks hiigelkuju. Valvurid karjatasid. See oli suur hiigelahv umbes 20 meetrit kõrge. Ta oli täpselt Ameerika King Kongi moodi ja noh eks kogu maailm teadis mis seal New Yorgis juhtunud oli. Aga kuidas ta siia Moskvasse saanud oli seda valvurid ei teadnud vaid panid hoopis plagama. King Kong astus maosuleumi juurde ja virutas selle jalaga puruks. Siis hakkas ta Kremli poole astuma. Kui ta oli Kremli juurde jõudnud hakkas ta sinna otsa ronima. Kui ta otsas oli hakkas ta Kremlit lõhkuma. Kõigepealt virutas ta selle viisnurga sealt alla. Siis lõhkus ta Kremli torni ära. Nii ta lõhkus ta Kremlit tükkhaaval tulle ülevalt allapoole. Viimaks oli Kreml lõhutud. Sinna ilmus ka üks väike valvemeeskond kalasnikovidega ja hakkasid seda monstrumit tulistama. Kong aga astus neile jalaga peale ja oligi valmis. Siis hakkas King Kong ühe hotelli poole minema mis oli punase väljaku lähedal. Kong jõudis hotellini ja hakkas selle otsa ronima nagu Ameerikas. Samal ajal sõitis vene sõjavägi sinna hotelli juurde. King Kong aga ronis seni kuni oligi hotelli katusel. Siis hakkas inimesi nagu sipelgaid sealt välja jooksma. Veidi aja pärast tuli suur kopteritest lennuvägi ja hakkas koletist kuulipildujatest tulistama ning gaasi ja tulega pritsima. King Kong muutkui aga karjus ja hakkas kopterite vastu võitlema. Ta hüppas üsna kõrgele ja lõi sedasi mitu kopterit alla. Siis aga võtsid kopterid kõrgemale ja ta ei ulatanud enam nendeni. Seejärel hakkas ta hotellist paneelitükke murdma ja koptereid viskama. Võitluse käigus läks Kingkong põlema ka natuke aga kustus siis ära ja viga polnud suurt midagi. Kõige rohkem hämmastas lendureid see et kingkong ei karjunud suurt valu käes. Ja kui ta selle uue meedoti käsile võttis ja koptereid paneelitükkidega loopima hakkas ei jäänud kopteritest suurt midagi järele. Iga kord kui ta viskas sai ta pihta ja põlevad kopterid sadasid hotelli kõrvale sõjaväele kaela. Väike käputäis koptereid pöördus põgenema. Hetke oli kõik vaikne. Seda hetke kasutas Kingkong selleks et kusi ülevalt katuselt sõjaväele kaela. Aga see ei olnud õige kusi vaid kui ta maas oli haises ta kole mürgiselt nii et mõned mehed surid kohe ära. Siis tuli üks reaktiivlennuk Kongi poole. Kui ta Kongi kohal oli siis kingkong hüppas lennuki suunas aga ta ei ulatunud lennukini ja prantsatas hotelli katusele tagasi. Hirmus põmakas käis. Katus ei pidanud King Kongi raskusele vastu ja ta kukkus katusest läbi. Ning ta kukkus igast korrusest läbi kuni keldrini välja. Hirmus kolin käis toad liftid trepid kõik tulid täiega alla. Ka inimesed kes polnud õigel ajal välja saanud said surma. Mitte ühtegi aknaklaasi ei jäänud terveks. Küll sadas igasugu asju alla küll sissepoole ja küll väljapoole hotelli. Kui see laadung kõik korraga alla jõudis käis veel üks hirmus põmakas kingkong karjatas sadas veel natuke igasuguseid tükke kuni saabus vaikus. Sõjavägi ja paljud tsiviilisikud olid tardunud. Juba arvati et ta on surnud aga siis hakkas hotellis midagi liigutama. Nimelt oli kong kukkudes kõhust saati maa sisse vajunud. Siis oli ülevalt veel igasugust sodi kaela sadanud nii et lõpuks oli ta rinnust saati sees. Aga ta vabastas ennast kergesti lõhkus hotelli ühte seina augu ja ilmus siis rahva ette. Siis kui ta täies pikkuses püsti tõusis pistis rahvas kõik jooksu ja karjuma pamagite pamagite. Sõjavägi jäi aga keeletuks sest Kongil polnud ühtegi vereliblet. Mõelda vaid teda olid kopterid tulistanud gaasiga mürgitatud tulega praetud ja viimaks oli ta ka hotellist läbi kukkunud aga tema oli elus ja terve ainult natuke karva oli põlenud. Siis hakati teda tankidest tulistama. King Kong pani neile jalgadega nii et tankid lendasid. Siis hakkasid osa tanke teda mürskudega tulistama. Mürsud lõhkesid ta kehal ning ta röögatas nii kõvasti et tankid hetkeks tulistamise lõpetasid ja paljud sõdurid kurdiks jäid. Siis aga pani kingkong jooksu ühe hoone juurde. See hoone oli duuma istungite hoone. Noh räägime nüüd natuke inimestest. Nad panid kõik Moskvast põgenema. Kõige rohkem hirmutas neid see röögatus. Nad tormasid autodesse bussidesse rongidesse laevadesse lennukitesse autopagasnikutesse ja isegi masinate katustele. Mis ette jäi see pühiti minema. Kõik Moskvast väljaviivad teed olid autosid täis. Kingkong aga lõhkus istungitesaali hoonesse augu läks sisse ja puistas seal kõik segamini. Siis aga saabus suurtükivägi piiras hoone sisse ja andis kogupaugu. Käis hirmus põmakas ja hoone vajus kokku kong jäi sinna alla ja arvati et ta sai lõpuks surma. Siis aga hakkas hunnik liikuma ja ta tõusis püsti. Vahepeal oli aga sinna sõitnud üks Kamass mille kastis oli laser. Nüüd andis see tuld. Laserkiir tungis Kongi südamekohast läbi ja ta röögatas kõvasti. Siis aga käis järsku üks suus kõmakas ja ta lendas õhku ainult jalad jäid järele. Need kukkusid maha. Hakkas koitma. Hilisemal uurimisel selgus et see oli hiigelsuur robot millist senini polnud veel maailmas tehtud. Ta sisaldas endas ka helirelva sest häälejaoks olid tal väga võimsad kõlarid. Ta pidi palju raha maksma ja Moskvale tekitas see juhtum tohutut kahju. Kuid mis maa ta valmis oli teinud ja kuidas ta linna oli saadetud ei saadud iialgi teada.
Kättemaksjad
Ühel hommikul lähenes kingkongi saarele üks laev. See laev oli üsna suur ja seal laevas oli parajalt palju inimesi. Kes siis olid need inimesed. Need inimesed olid kättemaksjad. Need inimesed tahtsid kätte maksta king kongidele selle eest et nad olid nii palju inimesi ära tapnud. Need inimesed olid sugulased sõbrad tuttavad nendele inimestele keda king kongid olid ära tapnud. Siis kui king kong purustas rongi sai palju inimesi surma kui sõjavägi teda ründas sai palju sõdureid eesotsas kindraliga surma või siis kui teda taheti puuris inimestele näidata aga ta purustas puuri ja tallas inimesi jalge alla. Sellel laeval olid peamiselt mehed. Seaduslikud võimud ei teadnud sellest ettevõttest midagi. See oli täieti salajane sest seadus neid haruldasi loomi tappa ei lubanud. Selle retke korraldaja oli oli üks tapetud kindrali sugulane nimega John David. Ta oli sõjaväelt ka relvad muretsenud milleks olid püstolid püssid automaadid kuulipildujad ja granaadid. Ta tahtis väga kingkongidele kätte maksta. Laev jõudis saare juurde peatus ja ankrud lasti vette. Kapteni kajutis pidasid David kapten kapteniabi ja üks misjonär kes oli selle saare pean natuke aega elanud ja pärismaalaste keele ära õppinud sõjanõu. David ütles: "Lagedal maal on meil neid rünnata raske peab saarele mingi kindluse püstitama seda enam et neid on nüüd kolm tükki ja kindlasti on see poeg ka juba täiskasvanud." Siinkohal peame selgitama et see isane king kong kes tankide rünnaku ajal suri viidi sinna laboratooriumisse kus talle tehissüda pandi. Laboris tehti tehissüda uuesti korda võeti kuulid välja ja viidi tagasi saare peale. Ameerika juhtkond otsustas niimoodi sest ei tahetud enam rohkem kahjusid kannatada. Siis aga ütles misjonär: "Milleks kindlust ehitada võime ju pärismaalaste tara võtta." "Õigus ainult et kas kohalikud sellega nõus on et me nende pühade loomade vastu sõdime" küsis kapteni abi. Kapten sõnas: "Aga me võime pärismaalased ära meelitada. Lähme saarele ja teeme nii nagu me ei tuleks üldse ahvijahile . Püüame nende inimestega sõbrustada. Viime neile igasuguseid klaashelmeid ja värvilisi riidehilpe ja viina. Joodame nad täis ja meelitame pealikud nõusse. Ja kui nad lõppude lõpuke nõusse ei jää võime ju relvade jõul nad minema kihutada. Meil on ju paremad relvad kui neil." Selle plaaniga olid kõik nõus ja otsustati hommikul tegutsema hakata. Hommikul pandi valmis üks mootorpaat ning pärismaalasi läksid mõjutama David viis madrust ja misjonär sest tema oskas keelt. Kaasa võeti püstolid ja noad mis peideti riiete alla. Püsse ja automaate esijalgu kaasa ei võetud sest muidu oleks pärismaalastel võinud mulje jääda et nad tulevad halbade kavatsustega. Veel võeti kaasa klaashelmeid värvilisi riidehilpe ja igasuguseid läikivaid esemeid nagu plekitükke ja kive mis olid hõbedavärviga üle tõmmatud. Siis asuti teele. Mehed istusid paati ja sõit algas. Paat randus ja mehed alustasid peale ühe kes jäeti valvesse liikumist sisemaa poole. Varsti nad jõudsidki tara juurde. Tara taga näis vaikne olevat. Siis vilistas misjonär teatud leppesignaali ja tarale ilmus paar valvurit. Misjonär hõikas midagi ja valvurid tegid väravad lahti. Mehed sisenesid. Kogu pärismaalaste küla vahtis neid. Siis alustas misjonär nendega juttu mille ta ka pärast oma meestele ära tõlkis. Pärismaalaste pealik küsis: "Miks see laev seal merel seisab ja miks sa nende meestega siia tulid." Misjonär vastas: "Me tulime kauplema meil on siin natuke kaupa ja me annaks selle teile. Teie võiksite midagi ka vastu anda. Oled sa pealik nõus." "Olen nõus" vastas pealik. "Noh siis suitsetame teie moodi rahupiipu ja joome meie moodi tulivett". "Hea küll" vastas pealik. Valged mehed andsid kauba üle. Pealik ütles: "Meil pole teile midagi vastu anda." Misjonär vastas: "Ei sellest ole kedagi meil aega on." Suitsetati siis rahupiipu joodi tulivett ning aeti juttu. Kohalikud vaatasid kaupa ja jäid rahule. Misjonär küsis et mis need kingkongid teevad. Ta sai teada et kõik kolm on saarel ja poeg on täiskasvanud. Elavad saare lõunapoolses osas ja siin pole neid eriti näha olnud. Misjonär sai ka ühe olulise asja teada et inimohvreid kongidele ei viida. Ka sai ta aru et austus kingude vastu on jahenenud. Ja siis tekkis misjonäri peas üks kaval plaan. Olid siis valged mehed pärismaalaste külalised joodi tulivett ja suitsetati rahupiipu. Pärismaalased korraldasid ka ühe suure peo. Laulsid tagusid trumme ja kargasid ümber lõkke. Kõigil oli lõbus. Aga järgmine päev võttis juba tõsisema iseloomu. Märgati et pealiku vanem tütar oli kadunud. Hakati otsima. Algul tara sees aga siis juba tarast väljaspool. Ning siis leiti ühe kingkongi jälje juures tütre riided ja ka verd. Pärismaalased seisid tardunult. Siis aga ütles misjonär: "See on kingkongi töö te peate talle kätte maksma." Pealik küsis: "Nii et sa arvad et seda tegi king kong." "Nojah seda ju tõendab see vaatepilt". Siis ütles üks pärismaalane: "Pealik su tütar läks kaduma eile aga see jälg on siin vana vähemalt paar päeva". Misjonär ütles: "Olgu selle jäljega kuidas on aga kätte peate maksma". Pealik vastas kõheldes: "Ma pean veel mõtlema". Sel õhtul oli nõupidamine pealiku küla nõia ja veel paari tähtsama mehe vahel. Mis nõu seal peeti seda ei tea valgeid mehi sinna ei lastud. Järgmisel hommikul oli üks küla meestest kadunud. Seda meest hakati otsima ja leiti palju verd jällegi ühe kingkongi jälje juures mis oli märksa värskem. Misjonär kinnitas: "See on kindlasti teie mehe veri te peate kingkongidele kätte maksma." Siinkohal peab rääkima plaanist mis misjonäri peas tekkis. Peo ajal röövisid valged mehed märkamatult pealiku tütre viisid ta tarast välja ühe kongi jälje jurde tapsid ta ära lasksid verd sinna maha panid ta riided sinna maha ja viisid ta siis merre. Muidugi oma jäljed kustutasid nad hoolega ära sest need pärismaalased on kuradima head jäljekütid. Aga misjonär ei arvestanud seda et jälg oli natuke liiga vana ning nad pidid veel ühe mehe röövima ja ära tapma. Aga siis oli neil õnne. Üks valgetest nägi king kongi tara ümbruses luusimas. Ja lasidki verd maha värske jälje juures. See oligi see plaan et pärismaalased kongide peale vihaseks ajada ja nad enda nõusse saada. Pealik ütles: "Jah ma arvan ka et kätte maksta on vaja aga mis mu rahvas arvab seda ma ei tea." "Aga küsime siis rahva käest" tegi misjonär ettepaneku. Kutsuti siis mehed naised ja lapsed kokku ning misjonär pidas neile sellise kõne: "Inimesed mis teie sellest asjast arvate. On vaja kätte maksta. Kaua need kingkongid siin saare peal valitsevad ja inimesi söövad. Mõelge kui te nad ära hävitate saate saare peremeheks. Kes on sõja poolt tõstku käsi." Ei tea kas viinast või mõte saare peremeesteks saada või kättemaks aga kõik tõstsid käed ja odad ning karjused: "Kätte maksta meie oleme sõja poolt." "Noh siis paneme sõjatrummid põrisema" hüüdis pealik. Kõik hüüdsid hurraa sõjatrummid pandi mängima ja ettevalmistused sõjaks algasid. Misjonär oli ülimalt rahul. Pealik aga ütles misjonärile: "Aga üksinda ei saa me neist vist jagu." "Pole viga me aitame teid" lubas misjonär. "Aga teid on nii vähe ja relvi pole teil ka" "Pole viga laevas on piisavalt relvi ja mehi" selgitas misjonär ja teatas raadioteel laeva: "Võite tulla meil on pärismaalastega asi korras." Kui kapten seda meestele teatas hüüdsid need: "Hurraa nüüd maksame kätte." Siis võeti relvad ja mindi paatidega randa kuid paar meest jäeti laeva vahti. Kui nad pärismaalaste juurde jõudsid hüüdsid need: "Hurraa valged mehed aitavad meid me võidame niikuinii." Hakati sõjaks ettevalmistusi tegema. Kõrgendati ja tugevntati tara seati relvi korda ja tehti ka kolm kolmekopalist katapulti. Need paigutati värava juurde et kui kong sisse murrab saab kohe kividega panna. Korjati kive tara peale ja seati valmis tõrvatünnid et kongidele pähe loopida. Pärismaalased tantsisid oma sõjatantse ja karjusid nii et valgetel hakkasid kõrvad sitavett jookama. Joodi ka viina ohtrasti. Misjonär ütles pealikule: "Ma arvan et alustame homme täna on juba hilja. Aga kuidas neid tara juurde meelitada." "Meil on pasunad kutsume nendega kuigi pole ammu teda pasunatega kutsunud ei tea kas tuleb" kahtkes pealik. "Õige jah need pasunad olid mul täitsa ununenud aga proovida võib" meenus misjonärile. Sel ööl keegi eriti sõba silmale ei saanud erutus oli nii suur. Hommikul ärgati varaja kõik läksid müürile ning pasunad pandi üürgama. Puhuti tükk aega ja lõpuks ilmus king kong metsast välja. Ta oli üksi emast ja poega kaasas ei olnud. Pealik arvas: "Tore seda paremini me temaga toime tuleme." King Kong jäi tara ette seisma ja vaatama mispärast teda kutsuti. Pasunad ja trummid jäid vait. Siis hüüdis pealik sõjahüüu ja kõik karjusid talle järele. Odad ja nooled hakkasid kingkongi pihta lendama. Esijalgu seisis isakong imestunult ja hämmeldunult aga siis sai vihaseks. Mis see siis olgu inimesed nii ülbeks läinud. Tarvis neid natuke õpetada. Ta hakkas värava poole liikuma. Esmalt tahtis ta inimesed taralt käega minema pühkida aga ei ulatanud sest tara oli kõrgemaks tehtud. Isegi hüpates ei ulatanud. Siis hakkas ta väravat lõhkuma. Pärismaalased loopisid talle ülevalt kive ja põlevaid tõrvatünne kaela. Valged mehed oma püssidest veel ei tulistanud. Otsuststi oma kõrgema tehnoloogiaga siis mängu tulla kui lojusloom on tarast läbi tunginud. Aga esimese korraga ta maha lõhkuga ei saanud sest ta läks põlema põlevatest tõrvatünnidest. King Kong röögatas ja pistis mere poole plagama. Inimesed naersid. Kong tormas niiet tulejutt taga ühe kalju otsa ja hüppas sealt peakat sumaki merre. Siis tuli ta kaldale ja oli juba täitsa raevus. Misjonär ütles kaptenile ja Davidile: "Nüüd läheb asi tõsiseks paneme relvad valmis." King Kong lõhkus tara. Pärismaalased loopisid talle kaela kive nooli odasid ja tõrvatünne. Aga põlema ta enam ei läinud sest ta oli märg. Siis aga tegi see jumala loom ühe ratsi. Ta kiskus ühe puu juurtega maast välja ja põrutas sellega värava pihta. Värav hakkas langema. Pealik hüüdis: "Katapuldid valmis." Värav vajus raginal maha. King Kong jäi hetkeks lävele seisma. Siis lasksid saareelanikud katapultidest üsna suured kivid lendu. Osa kive lendas kongile kõhtu aga osa munadesse. King Kong möiratas tuikus kukkus ning hakkas veerema tara sisemusse. Ta veeres üle katapultide ja lömastas need oma raske kerega. Ta veeres ka üle onnide mis tara keskel olid kuni põrkas vastu teistpoolt tara. Kohe olid külaelanikud seal ja hakkasid teda nooltega laskma. Siis lasksid ka valged mehed oma püssid käiku. King Kong kargas püsti ja tema viha tõusis kohe mitme pügala võrra. Nojah eks valgetest inimestest olid talle väga halvad mälestused jäänud. Sõjavägi ründas teda mitmel korral ja kive lasti talle kaela ja juba olid nad ka siin tal risti põiki ees. See tegi ta väga vihaseks. Kuna ta tara peale ei ulatanud siis hakkas ta tara alates väravatest maha kiskuma. Aga ta sai ka ise suuri haavu. Valged tulistasid teda tulirelvadest kus olid lõhkekuulid sees. Ja metslased viskasid teda millega saadi. Lärm oli kõva. Metslaste sõjakisa püsside paugutamine ja kongi vihane valukisa. See lärm oli nii kõva et kindlasti kostis see kogu üle saare ära aga miks teised kingkongid ei olnud veel ilmunud seda ei tea. King Kong kiskus tara maha ja inimesed muutkui taganesid järjest. Maha ei julgenud tulla. Tara hakkas varsti otsa saama. Siis panid valged mehed granaadid käiku ja lasid talle gaasi peale. Granaadikillud tegid kongile suuri haavu ja gaas uimastas teda aga päris ära ta veel ei vajunud. Aga siis tuli talle hea mõte. Ta võttis ühe palgi kätte ja virutas selle tara peale sest nüüd ta ulatas. Inimesi sai surma ka valgeid. Valgetel said granaadid ka otsa. Siis hakkas kong seda viimast tarajuppi lõhkuma mis oli veel alles jäänud ja kus võitlejad peal olid. Inimesed hakkasid alla laskuma. King Kong seda ei märganud ta oli tara lõhkumisega liialt ametis. Inimesed jõudsid kõik ilusti alla. Aga järsku kargasid metsast välja veel kaks kongi. Need olid emane ja poeg. Poeg oli sama suureks kasvanud kui isa. Nad tormasid inimesi jalge alla trampima. Inimesed jooksid kõik laiali. Pärismaalased jooksid metsa aga valged mehed jooksid randa paatide juurde. Neid asus jälitama poeg kuna emane jäi isase juurde. Isane lõhkus tara lõplikult ära ja vajus maha. Valged aga jõudsid paatiteni mis seisid rannas. Ka valgeid mehi oli surma saanud aga olid elus veel misjonär kapten kapteni abi David ja veel paarkümmend meest. Nad hüppasid paatidesse ja suundusid laeva poole. Nad jõudsid õnnelikult laevale kus vahid juba ees ootasid. Misjonär ütles: "Jumal tänatud pääsesime." Räägiti ka laevasviibinuile kuidas lahing oli kulgenud. Siis mindi sööma sest selle märuliga olid kered heledaks läinud. Söögilauas sõnas David: "Ma arvan et see isane sureb ära sest ta sai niipalju haavu. Aga meie sõidame suurele maale ostame relvadega laskemoona kogume mehi juurde tuleme tagasi ja teeme ülejäänud kahele ka otsa peale." See ettepanek võeti kiiduga vastu. Aga ei saanud nad veel kuhugi minna kui laeva pealt tümpsumist kostus. Mehed jooksid vaatama ja karjatasid. Laevale ronis kongipoeg. Poeg oli ka vette tulnud ja vee all ujudes laevani jõudnud mille tagajärjel ta nüüd laeval oli. Mehed jooksid hirmunult trümmi. Nad ei saanud teda tulistada sest laskemoon oli otsas. Poeg hakkas laeva lõhkuma ja isa eest kätte maksma. Trepid ja kajutid mis olid tekil kiskus ta tükkhaaval lahti ja viskas merre. Varsti oli tekk pukas. Aga laeva kerest ta jagu ei saanud küll trampis jalgadega ja möirgas. Mehed olid mootirite juures peidus. Siis hüppas kongipoja merre ujus laeva taha ja hakkas laeva saare poole lükkama. Laeva kruvi lõhkus ta igaks juhuks maha. Ta lükkas laeva kaldasse. Siis kutsus ta hüüdega emase kongi ja see saabuski. Koos vedasid nad laeva kaldale ja hakkasid talle kividega pihta panema. Laevakere ei läinud katki. Siis viskasid ta vastu kaljut. Seejärel vedasid nad selle vraki kalju otsa ja viskasid ta sealt hirmsa kolinaga alla. Nad loksutasid ja väntsutasid seda veel tükk aega jätsid selle siis maha ja läksid minema. Mis aga sai valgetest meestest. Selle põrutamise ja loksutamisega tulid mootorid ja jupid seest lahti hakkasid lendama ja tapsid kõik seesolijad ära. Pärismaalasi sai ka surma aga need elasid ja sigisid edasi. Aga kõige eksootilisemad loomad King Kongid ehk hiigelahvid surid välja. Isane suri kohe oma haavadesse. Emane istus nädalapäevad ta kõrval ja suri ka kurvastusest ära. Poeg kandis nad mere äärde ja laskis surnukehad merre. Ta elas seal saarel üksinda veel palju aastaid kuni suri vanadusse. Ja oligi Kingkongidel lõpp.
KING KONG Punasel väljakul Moskvas
Oli öö. Kaks valvurit valvasid maoselumi uste ees et keegi Leniniga leebet ei laseks. Üks valvur oli Kirgiisiast teine Usbekistanist. Nad olid siia oma aega teenima saadetud. Omavahel kõnelesid nad vene keeles. Nende jutt võis olla selline. "Tahaks juba koju saada" unistas üks. "Sul veel pool aastat ees aga mina alles tulin. Tegelikult mis siin seista on. Õppustel suurt käima ei pea joosta pole vaja ainult seisa püss kaenlas ja vahi et keegi koolnut ära ei varasta." vastas teine. "Jah siis on meil tõesti paradiis nende kõrval kes Afganistani või Tsernoobolisse saadetakse." Nende jutuajamine kestis veel kui äkki kuskilt kaugemalt tümpsumist kostus. See tümpsumine tuli ikka lähemale ja lähemale kui nähtavale ilmus üks hiigelkuju. Valvurid karjatasid. See oli suur hiigelahv umbes 20 meetrit kõrge. Ta oli täpselt Ameerika King Kongi moodi ja noh eks kogu maailm teadis mis seal New Yorgis juhtunud oli. Aga kuidas ta siia Moskvasse saanud oli seda valvurid ei teadnud vaid panid hoopis plagama. King Kong astus maosuleumi juurde ja virutas selle jalaga puruks. Siis hakkas ta Kremli poole astuma. Kui ta oli Kremli juurde jõudnud hakkas ta sinna otsa ronima. Kui ta otsas oli hakkas ta Kremlit lõhkuma. Kõigepealt virutas ta selle viisnurga sealt alla. Siis lõhkus ta Kremli torni ära. Nii ta lõhkus ta Kremlit tükkhaaval tulle ülevalt allapoole. Viimaks oli Kreml lõhutud. Sinna ilmus ka üks väike valvemeeskond kalasnikovidega ja hakkasid seda monstrumit tulistama. Kong aga astus neile jalaga peale ja oligi valmis. Siis hakkas King Kong ühe hotelli poole minema mis oli punase väljaku lähedal. Kong jõudis hotellini ja hakkas selle otsa ronima nagu Ameerikas. Samal ajal sõitis vene sõjavägi sinna hotelli juurde. King Kong aga ronis seni kuni oligi hotelli katusel. Siis hakkas inimesi nagu sipelgaid sealt välja jooksma. Veidi aja pärast tuli suur kopteritest lennuvägi ja hakkas koletist kuulipildujatest tulistama ning gaasi ja tulega pritsima. King Kong muutkui aga karjus ja hakkas kopterite vastu võitlema. Ta hüppas üsna kõrgele ja lõi sedasi mitu kopterit alla. Siis aga võtsid kopterid kõrgemale ja ta ei ulatanud enam nendeni. Seejärel hakkas ta hotellist paneelitükke murdma ja koptereid viskama. Võitluse käigus läks Kingkong põlema ka natuke aga kustus siis ära ja viga polnud suurt midagi. Kõige rohkem hämmastas lendureid see et kingkong ei karjunud suurt valu käes. Ja kui ta selle uue meedoti käsile võttis ja koptereid paneelitükkidega loopima hakkas ei jäänud kopteritest suurt midagi järele. Iga kord kui ta viskas sai ta pihta ja põlevad kopterid sadasid hotelli kõrvale sõjaväele kaela. Väike käputäis koptereid pöördus põgenema. Hetke oli kõik vaikne. Seda hetke kasutas Kingkong selleks et kusi ülevalt katuselt sõjaväele kaela. Aga see ei olnud õige kusi vaid kui ta maas oli haises ta kole mürgiselt nii et mõned mehed surid kohe ära. Siis tuli üks reaktiivlennuk Kongi poole. Kui ta Kongi kohal oli siis kingkong hüppas lennuki suunas aga ta ei ulatunud lennukini ja prantsatas hotelli katusele tagasi. Hirmus põmakas käis. Katus ei pidanud King Kongi raskusele vastu ja ta kukkus katusest läbi. Ning ta kukkus igast korrusest läbi kuni keldrini välja. Hirmus kolin käis toad liftid trepid kõik tulid täiega alla. Ka inimesed kes polnud õigel ajal välja saanud said surma. Mitte ühtegi aknaklaasi ei jäänud terveks. Küll sadas igasugu asju alla küll sissepoole ja küll väljapoole hotelli. Kui see laadung kõik korraga alla jõudis käis veel üks hirmus põmakas kingkong karjatas sadas veel natuke igasuguseid tükke kuni saabus vaikus. Sõjavägi ja paljud tsiviilisikud olid tardunud. Juba arvati et ta on surnud aga siis hakkas hotellis midagi liigutama. Nimelt oli kong kukkudes kõhust saati maa sisse vajunud. Siis oli ülevalt veel igasugust sodi kaela sadanud nii et lõpuks oli ta rinnust saati sees. Aga ta vabastas ennast kergesti lõhkus hotelli ühte seina augu ja ilmus siis rahva ette. Siis kui ta täies pikkuses püsti tõusis pistis rahvas kõik jooksu ja karjuma pamagite pamagite. Sõjavägi jäi aga keeletuks sest Kongil polnud ühtegi vereliblet. Mõelda vaid teda olid kopterid tulistanud gaasiga mürgitatud tulega praetud ja viimaks oli ta ka hotellist läbi kukkunud aga tema oli elus ja terve ainult natuke karva oli põlenud. Siis hakati teda tankidest tulistama. King Kong pani neile jalgadega nii et tankid lendasid. Siis hakkasid osa tanke teda mürskudega tulistama. Mürsud lõhkesid ta kehal ning ta röögatas nii kõvasti et tankid hetkeks tulistamise lõpetasid ja paljud sõdurid kurdiks jäid. Siis aga pani kingkong jooksu ühe hoone juurde. See hoone oli duuma istungite hoone. Noh räägime nüüd natuke inimestest. Nad panid kõik Moskvast põgenema. Kõige rohkem hirmutas neid see röögatus. Nad tormasid autodesse bussidesse rongidesse laevadesse lennukitesse autopagasnikutesse ja isegi masinate katustele. Mis ette jäi see pühiti minema. Kõik Moskvast väljaviivad teed olid autosid täis. Kingkong aga lõhkus istungitesaali hoonesse augu läks sisse ja puistas seal kõik segamini. Siis aga saabus suurtükivägi piiras hoone sisse ja andis kogupaugu. Käis hirmus põmakas ja hoone vajus kokku kong jäi sinna alla ja arvati et ta sai lõpuks surma. Siis aga hakkas hunnik liikuma ja ta tõusis püsti. Vahepeal oli aga sinna sõitnud üks Kamass mille kastis oli laser. Nüüd andis see tuld. Laserkiir tungis Kongi südamekohast läbi ja ta röögatas kõvasti. Siis aga käis järsku üks suus kõmakas ja ta lendas õhku ainult jalad jäid järele. Need kukkusid maha. Hakkas koitma. Hilisemal uurimisel selgus et see oli hiigelsuur robot millist senini polnud veel maailmas tehtud. Ta sisaldas endas ka helirelva sest häälejaoks olid tal väga võimsad kõlarid. Ta pidi palju raha maksma ja Moskvale tekitas see juhtum tohutut kahju. Kuid mis maa ta valmis oli teinud ja kuidas ta linna oli saadetud ei saadud iialgi teada.
| Amatöör Kirjanikk 18. veebruar 2013, kl 17.33 |
Välispanoraam
Eskimode elu ja olukord
Eskimod on rahvus kes elab põhjapöörijoone ja 80 paralleeri vahel Ennem nad elasid allpool aga muu rahvas hakkas peale tulema ja nad kolisid põhja poole. Viimaste aastakümmnetega on nende olukord muutunud eriti peale sajandivahetust. Muidugi alluvad nad teistele riikidele põhiliselt USA ja NSVLiidu valitsustele ja neid on ka ühte kohta kokku koondatud. Ameerika võimu all olevad eskimod olid paigutatud Gröönimaale ja Kanada Artika saarestikule aga Nõuka omad olid peamiselt Novaja ja Zevernaja saarte peal. Siis tuli Nõukogude haridusministeerium mõttele õpetada eskimodele kommunistlikku kirjandust ja sotsialistlikku suhtlemist ning projekteerisid koolimaja Novaja Zemlja põhjatippu. Eskimod nägid kuis ehitusel külmaga mitmed töölised ära külmusid. Müürsepad tõmbasid piipu ja said sellest sooja aga kahega läks räbalasti sest nad unustasid piibutõmbamise ära ja tuli jää sisse matta. Kui koolimaja valmis sai tegid eskimod ümber koolimaja lõkked puulaevadeosadest ja saavutasid koolimaja merepõhja vajumise. Viga oli selles et tokkidepanemisel polaaröös sattusid need eksikombel maa asemel jää peale ja ka eskimod seda viga ei parandanud kuigi nemad tundsid kohalikke olusid kõige paremini. Ameerika naeris Nõukaliitu ning venelased otsustasid eskimodele omoniga karistusoperatsiooni korraldada teades et kõige rohkem kahju tekitavad vaenlasele eskimode taltsutatud jääkarud. Kuid kopteritel kohale saabudes ei leidnud omoonlased ühtegi peituläinud eskimot ja tulles uuesti Moskva alla olid nende read tänu klimaatilistele tingimustele palju hõredamaks läinud. Nii jäi sealne eskimode maa ikkagi Liidu alluvusse kuid eskimod elasid vanamoodi edasi. Aga Ameerika rajas Gröönimaale koolimaja asemel talispordi keskuse koos pilvelõhkujahotelliga kus hakati iga aasta võistlusi pidama mille tulemusel rahavool sinnakanti saabus ning kohalikud eskimod hästi elama hakkasid. Kui Vene korra all olevad eskimod sellest kuulsid läksid nad kõik Ameerika USA korra alla üle piiri nii et Zemljadele jäi ainult kui luuleliselt väljendada igav lumi ja tühi väli. Nii et see regionaalprogramm mis Vasjadel ebaõnnestus läks Ameeriklastel korda ja eks näha kuidas eskimode elukord tulevikus muutub.
Ka kodusiga võib päris ohtlik olla
Kui Juhan Sookas kirjutas oma raamatus Sokuperutaja et metssiga võib ohtlik olla siis mina kirjutan et ka kodusiga võib päris ohtlik olla. On teada niisuguseid juhtumeid. Näiteks üks joodik varastas endale sea aga kuna tal seale süüa andam polnud tungis siga laudast välja tuuseldas jota läbi ja läks naabri aeda kartulisse. Pärast joodik viidi Wismarisse ja siga sigalasse. Või näiteks ühel rikkal perekonnal oli kaheksa siga ning palaval suvepäeval sõitma minnes jätsid nad laudaukse lahti sest muidu oleks sigadel õudsalt palav hakanud. Kuid sead murdsid aia maha ning kui perekond koju saabus arvasid nad esialgu et keegi on traktoriga nende õues ja aias kündmas käinud. Kuid sead olid jõudnud ka tuppa minna. Kuna aknad polnud maast eriti kõrgel siis peakult hüppas klaasid eest ära ja teised silmnäolt järele. Nojah mis seal lõhkuda andis lõhuti ära ja mis süüa kõlbas söödi ära. Hiljem see perekond siis vahetas suured sead merisigade vastu välja. Nii on lood siinpool sood aga mis lood on sealpool sood sellest kirjutan kohe. Sealpool sood olid hoopis hirmsamad lood. Sealpool sood oli üks sigala milles asusid 300 siga 100 isast nii kulti kui orikat 100 emist ja 100 põrsast kes kõik asusid eraldi seksioonides. Ühel mahedal suveööl kui sigala uksed lahti olid ventilaatorid töötasid sead magasid ja valvurimutt oma Izsvectiat luges tulid sigala juurde nuuskima kaks metssiga. Kui nad sigalasse sisenesid tõusis hirmus kisa nii et putkababka oma zeitungmagasini käest pillas ja sigalasse vaatama jooksis. Kui ta aga seal kahte mitte kõige parema väljanägemisega metssiga nägi jooksis ta kiljudes putkasse tagasi. Tugevad metssead aga hakkasid seal aedu ja sulgusi purustama. Kodusead nägid et nende metsavennad tahavad neid vabadusse viia aitasid ka kärrsadega kaasa kuni olid kõik põrsastega vabaduses. Siis nad revideerisid sigalat ja läksid sigala ümbrust vaatama kuni jõudsid putkani mille sisse piirasid. Putkamutt oli üritanud seeaeg meeleheitlikult miilitsaga ühendust võtta aga side ei funksinud. Kui sead seda poolmäda putkat lõhkusid palvetas ja värises ta nagu haavaleht ning viimases hädas hüppas ta putkaaknast välja tormas läbi sigade karjudes pamagite pamagita. Kui putka maatasa tehtud oli läksid kõik sead metssigade järel metsa. Hommikul läksid inimesed aga koos miilitsa ja jahimeestega sigu püüdma. Tavalised inimesed tulid vikatite nugade kaigaste kangide kirvestega niikui Mahtrasõjas ja oli ka päris palju koeri kaasa võetud. Miilitsakopter oli ka juba valmis spioneerinud asukoha kus sead asusid ja nad olid ühel metsalagendikul ja päevitasid päikese käes. Inimeste lagendikule saabudes kargasid sead püsti ja kõige ennem astusid võitlusse koerad kes haledalt peksa said. Palju koeri oli surnult maas ja paljudel olid rasked haavad selleasemel aga sead olid ainult kergelt haavatud. See ajas koerteomanikud vihaseks ja nad tormasid oma külmrelvadega lahingusse kuid jõustruktuurid veel vahele ei seganud. Ja siis kees äge võitlusmöll. Kaikad kirved vikatid välkusid ja sead panid peamiselt kärssadega. Üks suur orikas pani ühele teisele onkule kärsaga munadesse nii et see momentaalselt puu otsa orbiidile lendas. Õige ka mis sa tuled oma munadega meie õue peale kelkima ja kaklema. Peamiselt võitlesid mehed naised kes olid kaasa tulnud loopisid sigu kividega ja kriiskasid niisama. Teap kaua see võitlus oleks kestnud kui võit sigade poole kalduma hakkas. Nad ründasid üha vihasemalt ja võttes kasutusse tiibrünnaku lõid nad mehed põgenema. Kaks meest olid kaasa toonud puuri ja sikutasid ühte siga sinna sisse aga lugu lõppes niimoodi et vihane siga lõi nad endid sinna sisse. Pärast seda võitlust olid paljud mehed oimetult haavades ja surnud ning ka sigu oli päris palju siruli. Nähes et inimesed pagevad litsisid sead neile järele kui võitlusse astusid mendid koos jahimeestega mille tagajärjel sai kärssninasid veelgi otsa kuid mis ei peatanud nende hoogu ja nad tormasid vapralt edasi laskmata püssimeestel aega oma tühjaksjäänud relvi kogupaugust laadida. Püssimehed mõtlesid et nüüd on neil lõpp käes kui toimus lahingukäigus muudatus. Äkki tormasid kõik võitlusse mehed naised lapsed koerad ja anti sigadele kes millega sa. Küll käte jalgade pea kaika kirve vikatiga. Seejuures ei tohi tohutut müra ja kära unustada. Sigade metsik ruigamine koerte haukumised püssilasud karjed oigamised kõik üks kakofoonia. Sellest ootamatust vasturünnakust olid sead nii kohkunud et panid põgenema ja teine tegur notsude kaotuses ka see et neid oli juba väheks jäänud. Sõjaõnne pöördudes said nüüd püssimehed mahti ka oma torusid täita ja põmmutasid siis uljalt sigadele järele. Vaatame nüüd siis selle sündmuse bilanssi mis külanõukogus tehti. Kahjud 200 siga sai puhtalt surma 50 siga põgenes ühe metssea järel metsa ja neid pole siiamaani leitud. Rahasumma sigade arvelt umbes 7000 rubla. 10 inimest sai võitluses surma 100 inimest on kergemalt ja 50 raskemalt vigastatud. Palju koeri sai surma ja heinamaalagendik kus märul toimus oli tallatud ja see aasta peab sohvoos sellele lehmapidajale kes sealt tahtis heina teha heinad andma. Putka hinda veel ei tea aga valvurile tuleb anda 3 rubla kleidi eest mille üks siga puruks rebis babuska pagemisel. Kasud Sigalasse õnnestus tirida 50 põrsast ja riigilihanorm sai paugupealt täis. Õhtul korraltati suur pidu kontorisaalis kuhu tulid kõik sõjalised ja väljastati tänukirju eesrindliku põllumajanduse juurutamise eest ja korralageduse likvideerimisel. Aga nendest 50 sigitikust kes plehku panid ei saadudki kätte küllap hundid panid nahka. Seda lahingut hakati kutsuma sigade ülestõusuks millest järeldub et ka kodusiga võib päris ohtlik olla kuigi Ameerika Hääl koos Vaba Euroopaga soovitas NLiidul sigalates inimlikumad pidamistingimused organiseerida siis ehk ka sead ei hakka tulevikus mässama.
Olen vägev jõumees
Ma olen jõumees ja kui kord metsas käisin nägin ühte sipelgat kes kuuseokast pesa poole tiris. Tiris ja sikutas nii et pärakas persest välja aga ei jõudnud ta sellele kuuseokkale midagi teha sest see oli tema jaoks liiga ränk. Läksin siis appi ja ütlesin: "Kuule poja mis sa siin sikutad sa niikuinii ei jõua las ma aitan." Tõstsin siis okka õlale viisin pesajuurde ja ütlesin sipelgale: "Tead ära enam endale nii suurt koormat võta kosu poja." Teinekord metsas jalutades tungisid herilased mulle metsas kallale mille peale ma ühe puu juurtega välja tõmbasin ja herilastele valama hakkasin nii et kes ellu jäi see oli läind. Noh need olid muidugi väiksed sündmused meie suures metsas aga siis tuli selline lahing et peaaegu kõik meie metsa putukad hukkusid. Nagu igas metsas on ka meie metsas igasuguseid kahjurputukaid ja röövikuid ning kõige paremini võitlevad nende vastu sipelgad keda meil oli 20 pesatäit 10 punast ja 10 musta. Ning ühel heal päeval sai kahjuritel sellest aktiivsest vastuvõitlemisest kõrini ja nad otsustasid jõud ühendada ja kõik sipelgad hävitada. Kõigepealt oli neil plaan hävitada punased ja siis mustad sipelgad. Tulid siis kahjurid röövikud nälkjad tõugud põrnikad ja muu putukate allakäinum rahvas kokku ning ka naabermetsast oli kutsutud igasugust prahti kokku umbes 500000 ekisemblari. Valisid oma pealikuks suure ja rasvase tõugu ning hakkasid lähema punaste sipelgate pesa poole marssima. Kui see sipelgapesa sellest teada sai saatsid nad käskjalad teiste pesade juurde et need appi tuleks mida nad ka tegid ning varsti olid kõik punanahad pesa juures. Mustad sipelgad ütlesid et nemad praegu ei tule kui hakkab halvasti minema siis tulevad appi. Ka mina olin seal sipelgate keskel mõõk vööl ja sipelgaid oli üsna palju aga röövikuid oli ikka rohkem. Lähenevad kahjurröövikute väesalgad lähenesid ja piirasid meid sisse. Kui kõik kahjurid olid positsioonidel anti käsk ja nad tungisid meile peale. Ja siis läks lahing lahti röövikkahjureid langes kui loogu ja ka sipelgaid langes kui loogu. Ka mina võitlesin esimestes ridades lõhestasin röövleid mõõgaga kui puuhalge aga see ei aidanud eriti midagi sest neid oli kuradima palju. Minust veidi eemal võitles üks sipelgataat suure sepavasaraga ja muudkui valas röövikutele pikki päid nii et need niikui kookospähklid avanesid. Ülevalt sadas meile ka igasugust paska pähe sest mesilased ja kärbsed olid meie poolt aga herilased ja sääsed olid bandiitide poolt. Aga kuna röövikuid oli rohkem siis hakkas punaste sipelgate vägi vähenema. Ma panin kogu jõu mängu raiusin ennast röövikutest läbi ja panin lähima mustade sipelgate peas juurde jooksma ning kui sinna jõudsin olid kõik kümme musta pesakonda juba seal lahingukorras. Suundusime lahinguväljale ja kohale jõudes nägime et punased olid kõik langenud röövikud juubeldasid misjärel mustad sipelgad omakorda röövklased sisse piirasid ja suure vihaga peale tungisid. Nad olid väga vihased ja kättemaks oli verine. Lahing läks uuesti lahti kuid õhus enam löömat näha polnud seal olid kõik üksteist maha nottinud. Nüüd oli röövikulaste kord ennast kaitsta ja neid hakkas juba vähemaks jääma hoolimatta nende visast vastupanust. Lepatriinud istusid eemal lillede peal ja ergutasid meid takka. Kui võit oli röövikute poolt ergutasid nad neid aga kui võit kaldus meile ergutasid nad meid. Kuradi kavalad. Üks seltskond jaaniusse eemal vaatasid seda nalja pealt ja kiitsid: "Näe neil hakkas igav tapavad end ajaviiteks." Teised aga väitsid vastu et elamispind olevat metsas kitsaks jäänud et tulevat platsi natuke puhtamaks rookida et ka järeltulevpõlv saaks elada ja lahinguid lüüa. Röövikute vägi hakkas küll vähenema aga lahing ei olnud veel läbi sest me lõpetasime päikeseloojangul. Päikese tõusul kell kuus hakkasime ja loojangul kell kümme lõpetasime. Kella 6-4 oli lahingu esimene poolaeg kus punased sipelgad pähe said. Kella 4-5 oli röövikutel suitsutund ja kui ma mustadega pärale jõudsin läks madin kella kümmneni teisel poolajal edasi mille võitsid mustad sipelgad. Niisiis 10.02.10 olevat õige aeg mardikad ütlesid et nad stopperiga võtsid. Kui röövikutest olid veel riismed järel karjusid meie omad hurraa ja ja nottisime viimased ka maha. Pärast pildi pealt vaadates oli surnute virn kui heinakuhi. Ühtetel oli fotokas kaasas need tegid pilti ka. Noh kui lahing läbi hüüti järsku et jookske peitu suur lindude parv läheneb. Kes veel ellu olid jäänud panid plagama kes kuhu said. Ja varsti kostiski tiibade vuhinat ja terve metsatäis linde peale röövlindude saabus kohale. Seal oli vareseid harakaid varblasi tuvisi tihaseid kuldnokkasi ja veel palju teisi kes kõik putukakuhja lendasid ja õgima hakkasid ise kiitsid: "Vaat kui tore et söök kohe valmis tehakse." Linnud hakkasid siis surnud ja haavatud putukaid sööma ja ei märganudki et taeva olid röövlinnud kullid kondorid ja kotkad ilmunud kes esialgu ei rünnanud vaid võtsid positsioonid sisse. Kui linnud putukatega lõpetasid ja lahkuda tahtsid ründasid õhuröövlid korraga mille tulemusel iga lihatoiduline lind sai ühe tavalinnu saagiks. See aga ajas laululinnud vihaseks ja nad ründasid mõrtsukaid kõik koos. Siis algas juba lindude vaheline lahing mis kestis kella poole 11 kuni poole 12. Lahing oli äge sitt ja sulepuru lendas ning surnuid linde muutkui potsatas maha. Kui juba pimenema hakkas lõppes see lindude lahing ära ja ellujäänud lendasid igasse ilmakaarde. Siis tulid putukad ka uuesti välja ja ellu oli jäänud ainult üks pesatäis musti sipelgaid mis oli uueks seemneks piisav. Lahinguväljal lebas sitta sulgi verd surnud linde ja paarkümmend surnus putukat. Eks mõni laululind oli selle orgia ajal mööda lennanud ja ka teistele teatanud et roog valmivat ja laululindude õgimise ajal ehk jälle mõni röövlind mööda lendas ja andis teada et on soodne võimalus. Nojah eks ma tegin oma suure jõuga seal veel igasuguseid vägitükke aga säärases lahingus pole enam osaleda saanud.
Suur pauk
Kui Jaagup Madisele külla tuli hakkasid nad vanu mõtteid heietama ja Madis küsis Jaagupilt: "Kas sa seda kahurilugu mäletad." Jaagup vastas: "Einoh miks ei see ei lähe mul surmalaupäevani meelest." Kõik algas sellest et saabumas oli vana aasta õhtu ja kell 24.00 lastakse rakette õhku ja Jaagup tahtis ka lasta. No ta laskis küll oma jahipüssitörtsust kuid ta tahtis kahurist lasta niikui Moskvas lastakse ning ta mõtles et ehitab kahuri. Ega seda keegi teadma pidanud enne käivat kärakat. Esiteks sikutasid nad Madisega töökojaplatsipealt ühe vana nelja meetrise toru ära mille ühe otsa Jaagup kinni keevitas ja puuriga süüteaugu sisse puuris. Siis sidusid nad paugutoru nahkrihmadega saja aastase tamme külge ja puhastasid teist liivapaberiga seest ja väljast mille järel ta toro väljaspoolt sinimustvalgeks võõpas. Naine küll sõnelema et kui värvi ei oska siis ära värvigi pole temal seda kirjut lehma õue peale vaja tal neid laudaski küll. Jaagup lõi käega ja hakkas kuuli tegema mis seisnes selles et korjas rauatükke ja keevitas need omavahel kokku kuid jättes väikse ava et saaks kuulmürsu pärast seest täis toppida. Siis panid nad ta poest ostetud väikseid rakette täis ja peale veel natuke püssirohtu ka et kui mürskkuul teatud kõrgusele jõuab siis ta plahvab ja puistab väiksed raketid laiali. No see oli nende esialgne insenerimõte et kujutelevalt nii peaks see protsess toimima aga see selleks. Pool kaksteist hakati siis kahurit laadima mis seisnes selles et kõigepealt puistati püssirohi sisse tambiti pika varrega pudrunuiaga tihkemaks siis puupakust tropp siis mürsik ja uuesti puupakust tropp. Peale valati igasugust träni nagu rauatükke ja hobusehambaid ning ka süütenöör pandi hakkama. Kui teised juba täies hoos rakette lasid ja Metsa Kaarel oma viimase raketi välja oli lasknud käis kõrvulukustav paugupõmakas. Hetke pärast oli kahuri asemel mingi tulekera õhusurve viis loomalauda katuse pealt mis leiti hiljem Karu Mihkli maja katuselt. Õhusurve tegi ka metsast läbi ühe uue sihi. Mürsuke jõudis umbes viiekordse maja kõrgusele ja tuli alla tagasi nagu pihtasaanud lennuk. Tamm süttis põlema. Jaagup ja Madis olid kolm päeva kurdid ja kõigil külalehmadel oli kaks päeva piim kinni. Kõik külaelanikud arvasid et aatompomm on lõhestunud ja maailmalõpp on käes. Vanaeided haarasid piiblid kaenlu ja tormasid kirikusse varjule. Varsti saabus tuletõrje kes asus tamme kustutama. Saabusid miilits ja kiirabi ning nende järel Karu Mihkel kes paanikas hüüdis: "Mo maja katusele maandus UFOO... Viie päeva pärast oli kõik välja selgitatud ja pauguvennad pidid maksma trahvi ning Jaagupilt võeti eluks ajaks jahiluba ära.
Eskimode elu ja olukord
Eskimod on rahvus kes elab põhjapöörijoone ja 80 paralleeri vahel Ennem nad elasid allpool aga muu rahvas hakkas peale tulema ja nad kolisid põhja poole. Viimaste aastakümmnetega on nende olukord muutunud eriti peale sajandivahetust. Muidugi alluvad nad teistele riikidele põhiliselt USA ja NSVLiidu valitsustele ja neid on ka ühte kohta kokku koondatud. Ameerika võimu all olevad eskimod olid paigutatud Gröönimaale ja Kanada Artika saarestikule aga Nõuka omad olid peamiselt Novaja ja Zevernaja saarte peal. Siis tuli Nõukogude haridusministeerium mõttele õpetada eskimodele kommunistlikku kirjandust ja sotsialistlikku suhtlemist ning projekteerisid koolimaja Novaja Zemlja põhjatippu. Eskimod nägid kuis ehitusel külmaga mitmed töölised ära külmusid. Müürsepad tõmbasid piipu ja said sellest sooja aga kahega läks räbalasti sest nad unustasid piibutõmbamise ära ja tuli jää sisse matta. Kui koolimaja valmis sai tegid eskimod ümber koolimaja lõkked puulaevadeosadest ja saavutasid koolimaja merepõhja vajumise. Viga oli selles et tokkidepanemisel polaaröös sattusid need eksikombel maa asemel jää peale ja ka eskimod seda viga ei parandanud kuigi nemad tundsid kohalikke olusid kõige paremini. Ameerika naeris Nõukaliitu ning venelased otsustasid eskimodele omoniga karistusoperatsiooni korraldada teades et kõige rohkem kahju tekitavad vaenlasele eskimode taltsutatud jääkarud. Kuid kopteritel kohale saabudes ei leidnud omoonlased ühtegi peituläinud eskimot ja tulles uuesti Moskva alla olid nende read tänu klimaatilistele tingimustele palju hõredamaks läinud. Nii jäi sealne eskimode maa ikkagi Liidu alluvusse kuid eskimod elasid vanamoodi edasi. Aga Ameerika rajas Gröönimaale koolimaja asemel talispordi keskuse koos pilvelõhkujahotelliga kus hakati iga aasta võistlusi pidama mille tulemusel rahavool sinnakanti saabus ning kohalikud eskimod hästi elama hakkasid. Kui Vene korra all olevad eskimod sellest kuulsid läksid nad kõik Ameerika USA korra alla üle piiri nii et Zemljadele jäi ainult kui luuleliselt väljendada igav lumi ja tühi väli. Nii et see regionaalprogramm mis Vasjadel ebaõnnestus läks Ameeriklastel korda ja eks näha kuidas eskimode elukord tulevikus muutub.
Ka kodusiga võib päris ohtlik olla
Kui Juhan Sookas kirjutas oma raamatus Sokuperutaja et metssiga võib ohtlik olla siis mina kirjutan et ka kodusiga võib päris ohtlik olla. On teada niisuguseid juhtumeid. Näiteks üks joodik varastas endale sea aga kuna tal seale süüa andam polnud tungis siga laudast välja tuuseldas jota läbi ja läks naabri aeda kartulisse. Pärast joodik viidi Wismarisse ja siga sigalasse. Või näiteks ühel rikkal perekonnal oli kaheksa siga ning palaval suvepäeval sõitma minnes jätsid nad laudaukse lahti sest muidu oleks sigadel õudsalt palav hakanud. Kuid sead murdsid aia maha ning kui perekond koju saabus arvasid nad esialgu et keegi on traktoriga nende õues ja aias kündmas käinud. Kuid sead olid jõudnud ka tuppa minna. Kuna aknad polnud maast eriti kõrgel siis peakult hüppas klaasid eest ära ja teised silmnäolt järele. Nojah mis seal lõhkuda andis lõhuti ära ja mis süüa kõlbas söödi ära. Hiljem see perekond siis vahetas suured sead merisigade vastu välja. Nii on lood siinpool sood aga mis lood on sealpool sood sellest kirjutan kohe. Sealpool sood olid hoopis hirmsamad lood. Sealpool sood oli üks sigala milles asusid 300 siga 100 isast nii kulti kui orikat 100 emist ja 100 põrsast kes kõik asusid eraldi seksioonides. Ühel mahedal suveööl kui sigala uksed lahti olid ventilaatorid töötasid sead magasid ja valvurimutt oma Izsvectiat luges tulid sigala juurde nuuskima kaks metssiga. Kui nad sigalasse sisenesid tõusis hirmus kisa nii et putkababka oma zeitungmagasini käest pillas ja sigalasse vaatama jooksis. Kui ta aga seal kahte mitte kõige parema väljanägemisega metssiga nägi jooksis ta kiljudes putkasse tagasi. Tugevad metssead aga hakkasid seal aedu ja sulgusi purustama. Kodusead nägid et nende metsavennad tahavad neid vabadusse viia aitasid ka kärrsadega kaasa kuni olid kõik põrsastega vabaduses. Siis nad revideerisid sigalat ja läksid sigala ümbrust vaatama kuni jõudsid putkani mille sisse piirasid. Putkamutt oli üritanud seeaeg meeleheitlikult miilitsaga ühendust võtta aga side ei funksinud. Kui sead seda poolmäda putkat lõhkusid palvetas ja värises ta nagu haavaleht ning viimases hädas hüppas ta putkaaknast välja tormas läbi sigade karjudes pamagite pamagita. Kui putka maatasa tehtud oli läksid kõik sead metssigade järel metsa. Hommikul läksid inimesed aga koos miilitsa ja jahimeestega sigu püüdma. Tavalised inimesed tulid vikatite nugade kaigaste kangide kirvestega niikui Mahtrasõjas ja oli ka päris palju koeri kaasa võetud. Miilitsakopter oli ka juba valmis spioneerinud asukoha kus sead asusid ja nad olid ühel metsalagendikul ja päevitasid päikese käes. Inimeste lagendikule saabudes kargasid sead püsti ja kõige ennem astusid võitlusse koerad kes haledalt peksa said. Palju koeri oli surnult maas ja paljudel olid rasked haavad selleasemel aga sead olid ainult kergelt haavatud. See ajas koerteomanikud vihaseks ja nad tormasid oma külmrelvadega lahingusse kuid jõustruktuurid veel vahele ei seganud. Ja siis kees äge võitlusmöll. Kaikad kirved vikatid välkusid ja sead panid peamiselt kärssadega. Üks suur orikas pani ühele teisele onkule kärsaga munadesse nii et see momentaalselt puu otsa orbiidile lendas. Õige ka mis sa tuled oma munadega meie õue peale kelkima ja kaklema. Peamiselt võitlesid mehed naised kes olid kaasa tulnud loopisid sigu kividega ja kriiskasid niisama. Teap kaua see võitlus oleks kestnud kui võit sigade poole kalduma hakkas. Nad ründasid üha vihasemalt ja võttes kasutusse tiibrünnaku lõid nad mehed põgenema. Kaks meest olid kaasa toonud puuri ja sikutasid ühte siga sinna sisse aga lugu lõppes niimoodi et vihane siga lõi nad endid sinna sisse. Pärast seda võitlust olid paljud mehed oimetult haavades ja surnud ning ka sigu oli päris palju siruli. Nähes et inimesed pagevad litsisid sead neile järele kui võitlusse astusid mendid koos jahimeestega mille tagajärjel sai kärssninasid veelgi otsa kuid mis ei peatanud nende hoogu ja nad tormasid vapralt edasi laskmata püssimeestel aega oma tühjaksjäänud relvi kogupaugust laadida. Püssimehed mõtlesid et nüüd on neil lõpp käes kui toimus lahingukäigus muudatus. Äkki tormasid kõik võitlusse mehed naised lapsed koerad ja anti sigadele kes millega sa. Küll käte jalgade pea kaika kirve vikatiga. Seejuures ei tohi tohutut müra ja kära unustada. Sigade metsik ruigamine koerte haukumised püssilasud karjed oigamised kõik üks kakofoonia. Sellest ootamatust vasturünnakust olid sead nii kohkunud et panid põgenema ja teine tegur notsude kaotuses ka see et neid oli juba väheks jäänud. Sõjaõnne pöördudes said nüüd püssimehed mahti ka oma torusid täita ja põmmutasid siis uljalt sigadele järele. Vaatame nüüd siis selle sündmuse bilanssi mis külanõukogus tehti. Kahjud 200 siga sai puhtalt surma 50 siga põgenes ühe metssea järel metsa ja neid pole siiamaani leitud. Rahasumma sigade arvelt umbes 7000 rubla. 10 inimest sai võitluses surma 100 inimest on kergemalt ja 50 raskemalt vigastatud. Palju koeri sai surma ja heinamaalagendik kus märul toimus oli tallatud ja see aasta peab sohvoos sellele lehmapidajale kes sealt tahtis heina teha heinad andma. Putka hinda veel ei tea aga valvurile tuleb anda 3 rubla kleidi eest mille üks siga puruks rebis babuska pagemisel. Kasud Sigalasse õnnestus tirida 50 põrsast ja riigilihanorm sai paugupealt täis. Õhtul korraltati suur pidu kontorisaalis kuhu tulid kõik sõjalised ja väljastati tänukirju eesrindliku põllumajanduse juurutamise eest ja korralageduse likvideerimisel. Aga nendest 50 sigitikust kes plehku panid ei saadudki kätte küllap hundid panid nahka. Seda lahingut hakati kutsuma sigade ülestõusuks millest järeldub et ka kodusiga võib päris ohtlik olla kuigi Ameerika Hääl koos Vaba Euroopaga soovitas NLiidul sigalates inimlikumad pidamistingimused organiseerida siis ehk ka sead ei hakka tulevikus mässama.
Olen vägev jõumees
Ma olen jõumees ja kui kord metsas käisin nägin ühte sipelgat kes kuuseokast pesa poole tiris. Tiris ja sikutas nii et pärakas persest välja aga ei jõudnud ta sellele kuuseokkale midagi teha sest see oli tema jaoks liiga ränk. Läksin siis appi ja ütlesin: "Kuule poja mis sa siin sikutad sa niikuinii ei jõua las ma aitan." Tõstsin siis okka õlale viisin pesajuurde ja ütlesin sipelgale: "Tead ära enam endale nii suurt koormat võta kosu poja." Teinekord metsas jalutades tungisid herilased mulle metsas kallale mille peale ma ühe puu juurtega välja tõmbasin ja herilastele valama hakkasin nii et kes ellu jäi see oli läind. Noh need olid muidugi väiksed sündmused meie suures metsas aga siis tuli selline lahing et peaaegu kõik meie metsa putukad hukkusid. Nagu igas metsas on ka meie metsas igasuguseid kahjurputukaid ja röövikuid ning kõige paremini võitlevad nende vastu sipelgad keda meil oli 20 pesatäit 10 punast ja 10 musta. Ning ühel heal päeval sai kahjuritel sellest aktiivsest vastuvõitlemisest kõrini ja nad otsustasid jõud ühendada ja kõik sipelgad hävitada. Kõigepealt oli neil plaan hävitada punased ja siis mustad sipelgad. Tulid siis kahjurid röövikud nälkjad tõugud põrnikad ja muu putukate allakäinum rahvas kokku ning ka naabermetsast oli kutsutud igasugust prahti kokku umbes 500000 ekisemblari. Valisid oma pealikuks suure ja rasvase tõugu ning hakkasid lähema punaste sipelgate pesa poole marssima. Kui see sipelgapesa sellest teada sai saatsid nad käskjalad teiste pesade juurde et need appi tuleks mida nad ka tegid ning varsti olid kõik punanahad pesa juures. Mustad sipelgad ütlesid et nemad praegu ei tule kui hakkab halvasti minema siis tulevad appi. Ka mina olin seal sipelgate keskel mõõk vööl ja sipelgaid oli üsna palju aga röövikuid oli ikka rohkem. Lähenevad kahjurröövikute väesalgad lähenesid ja piirasid meid sisse. Kui kõik kahjurid olid positsioonidel anti käsk ja nad tungisid meile peale. Ja siis läks lahing lahti röövikkahjureid langes kui loogu ja ka sipelgaid langes kui loogu. Ka mina võitlesin esimestes ridades lõhestasin röövleid mõõgaga kui puuhalge aga see ei aidanud eriti midagi sest neid oli kuradima palju. Minust veidi eemal võitles üks sipelgataat suure sepavasaraga ja muudkui valas röövikutele pikki päid nii et need niikui kookospähklid avanesid. Ülevalt sadas meile ka igasugust paska pähe sest mesilased ja kärbsed olid meie poolt aga herilased ja sääsed olid bandiitide poolt. Aga kuna röövikuid oli rohkem siis hakkas punaste sipelgate vägi vähenema. Ma panin kogu jõu mängu raiusin ennast röövikutest läbi ja panin lähima mustade sipelgate peas juurde jooksma ning kui sinna jõudsin olid kõik kümme musta pesakonda juba seal lahingukorras. Suundusime lahinguväljale ja kohale jõudes nägime et punased olid kõik langenud röövikud juubeldasid misjärel mustad sipelgad omakorda röövklased sisse piirasid ja suure vihaga peale tungisid. Nad olid väga vihased ja kättemaks oli verine. Lahing läks uuesti lahti kuid õhus enam löömat näha polnud seal olid kõik üksteist maha nottinud. Nüüd oli röövikulaste kord ennast kaitsta ja neid hakkas juba vähemaks jääma hoolimatta nende visast vastupanust. Lepatriinud istusid eemal lillede peal ja ergutasid meid takka. Kui võit oli röövikute poolt ergutasid nad neid aga kui võit kaldus meile ergutasid nad meid. Kuradi kavalad. Üks seltskond jaaniusse eemal vaatasid seda nalja pealt ja kiitsid: "Näe neil hakkas igav tapavad end ajaviiteks." Teised aga väitsid vastu et elamispind olevat metsas kitsaks jäänud et tulevat platsi natuke puhtamaks rookida et ka järeltulevpõlv saaks elada ja lahinguid lüüa. Röövikute vägi hakkas küll vähenema aga lahing ei olnud veel läbi sest me lõpetasime päikeseloojangul. Päikese tõusul kell kuus hakkasime ja loojangul kell kümme lõpetasime. Kella 6-4 oli lahingu esimene poolaeg kus punased sipelgad pähe said. Kella 4-5 oli röövikutel suitsutund ja kui ma mustadega pärale jõudsin läks madin kella kümmneni teisel poolajal edasi mille võitsid mustad sipelgad. Niisiis 10.02.10 olevat õige aeg mardikad ütlesid et nad stopperiga võtsid. Kui röövikutest olid veel riismed järel karjusid meie omad hurraa ja ja nottisime viimased ka maha. Pärast pildi pealt vaadates oli surnute virn kui heinakuhi. Ühtetel oli fotokas kaasas need tegid pilti ka. Noh kui lahing läbi hüüti järsku et jookske peitu suur lindude parv läheneb. Kes veel ellu olid jäänud panid plagama kes kuhu said. Ja varsti kostiski tiibade vuhinat ja terve metsatäis linde peale röövlindude saabus kohale. Seal oli vareseid harakaid varblasi tuvisi tihaseid kuldnokkasi ja veel palju teisi kes kõik putukakuhja lendasid ja õgima hakkasid ise kiitsid: "Vaat kui tore et söök kohe valmis tehakse." Linnud hakkasid siis surnud ja haavatud putukaid sööma ja ei märganudki et taeva olid röövlinnud kullid kondorid ja kotkad ilmunud kes esialgu ei rünnanud vaid võtsid positsioonid sisse. Kui linnud putukatega lõpetasid ja lahkuda tahtsid ründasid õhuröövlid korraga mille tulemusel iga lihatoiduline lind sai ühe tavalinnu saagiks. See aga ajas laululinnud vihaseks ja nad ründasid mõrtsukaid kõik koos. Siis algas juba lindude vaheline lahing mis kestis kella poole 11 kuni poole 12. Lahing oli äge sitt ja sulepuru lendas ning surnuid linde muutkui potsatas maha. Kui juba pimenema hakkas lõppes see lindude lahing ära ja ellujäänud lendasid igasse ilmakaarde. Siis tulid putukad ka uuesti välja ja ellu oli jäänud ainult üks pesatäis musti sipelgaid mis oli uueks seemneks piisav. Lahinguväljal lebas sitta sulgi verd surnud linde ja paarkümmend surnus putukat. Eks mõni laululind oli selle orgia ajal mööda lennanud ja ka teistele teatanud et roog valmivat ja laululindude õgimise ajal ehk jälle mõni röövlind mööda lendas ja andis teada et on soodne võimalus. Nojah eks ma tegin oma suure jõuga seal veel igasuguseid vägitükke aga säärases lahingus pole enam osaleda saanud.
Suur pauk
Kui Jaagup Madisele külla tuli hakkasid nad vanu mõtteid heietama ja Madis küsis Jaagupilt: "Kas sa seda kahurilugu mäletad." Jaagup vastas: "Einoh miks ei see ei lähe mul surmalaupäevani meelest." Kõik algas sellest et saabumas oli vana aasta õhtu ja kell 24.00 lastakse rakette õhku ja Jaagup tahtis ka lasta. No ta laskis küll oma jahipüssitörtsust kuid ta tahtis kahurist lasta niikui Moskvas lastakse ning ta mõtles et ehitab kahuri. Ega seda keegi teadma pidanud enne käivat kärakat. Esiteks sikutasid nad Madisega töökojaplatsipealt ühe vana nelja meetrise toru ära mille ühe otsa Jaagup kinni keevitas ja puuriga süüteaugu sisse puuris. Siis sidusid nad paugutoru nahkrihmadega saja aastase tamme külge ja puhastasid teist liivapaberiga seest ja väljast mille järel ta toro väljaspoolt sinimustvalgeks võõpas. Naine küll sõnelema et kui värvi ei oska siis ära värvigi pole temal seda kirjut lehma õue peale vaja tal neid laudaski küll. Jaagup lõi käega ja hakkas kuuli tegema mis seisnes selles et korjas rauatükke ja keevitas need omavahel kokku kuid jättes väikse ava et saaks kuulmürsu pärast seest täis toppida. Siis panid nad ta poest ostetud väikseid rakette täis ja peale veel natuke püssirohtu ka et kui mürskkuul teatud kõrgusele jõuab siis ta plahvab ja puistab väiksed raketid laiali. No see oli nende esialgne insenerimõte et kujutelevalt nii peaks see protsess toimima aga see selleks. Pool kaksteist hakati siis kahurit laadima mis seisnes selles et kõigepealt puistati püssirohi sisse tambiti pika varrega pudrunuiaga tihkemaks siis puupakust tropp siis mürsik ja uuesti puupakust tropp. Peale valati igasugust träni nagu rauatükke ja hobusehambaid ning ka süütenöör pandi hakkama. Kui teised juba täies hoos rakette lasid ja Metsa Kaarel oma viimase raketi välja oli lasknud käis kõrvulukustav paugupõmakas. Hetke pärast oli kahuri asemel mingi tulekera õhusurve viis loomalauda katuse pealt mis leiti hiljem Karu Mihkli maja katuselt. Õhusurve tegi ka metsast läbi ühe uue sihi. Mürsuke jõudis umbes viiekordse maja kõrgusele ja tuli alla tagasi nagu pihtasaanud lennuk. Tamm süttis põlema. Jaagup ja Madis olid kolm päeva kurdid ja kõigil külalehmadel oli kaks päeva piim kinni. Kõik külaelanikud arvasid et aatompomm on lõhestunud ja maailmalõpp on käes. Vanaeided haarasid piiblid kaenlu ja tormasid kirikusse varjule. Varsti saabus tuletõrje kes asus tamme kustutama. Saabusid miilits ja kiirabi ning nende järel Karu Mihkel kes paanikas hüüdis: "Mo maja katusele maandus UFOO... Viie päeva pärast oli kõik välja selgitatud ja pauguvennad pidid maksma trahvi ning Jaagupilt võeti eluks ajaks jahiluba ära.
| Amatöör Kirjanikk 18. veebruar 2013, kl 17.37 |
Kuidas mees röövlitest jagu sai
See mees oli sellepärqast nii rikas et tal oli kratt kes aga muudkui raha ette kühveldas. Kui mehel raha juba piisavalt oli mõtles ta Tallinna linna ära osta ja seal linnapeaks saada. Ta pani raha suurde kartulikotti ja hakkas linnapoole minema. Metsavaheteel tungisid talle kallale röövlid ja võtsid koti rahaga ära. Mees läks koju võttis uue koti pani sinna sisse mürsu ja hakkas uuesti linna poole minema. Röövlid võtsid temalt uuesti koti ära ja läksid koopa oma juurde. Mees hiilis neile järele ja nägi et kui nad hakkasid kotti lahti tegema käis üks kõva põmakas ja röövlid olid kõik surnult maas. Seejärel läks mees koopasse võttis oma koti rahaga ära ja sammus Tallinna. Ostis linna ära ja hakkas linnapeaks.
Miks konna keha lapik on
Olete tähele pannud et konna keha on lapik. Ennemuiste oli konn hoopis jänese kehakujuga. Aga kord mõtles ta et ronin mäe tippu ristin ta konnade mäeks ja saan kuulsaks. Hakkaski konn ühe kõrge mäe otsa ronima. Aga äkki hakkas maa värisema ja kivid mäe küljest pudenema. Üks kivi veeres konna kehast üle ja vajutas konnakeha lapikuks. Aga juhtus ka veel teine lugu. Kord ema Karpaatides hakkas vulkaan purskama ning üks kärnkonn tahtis üles kaatriservale ronida ja vulkaani sisse vaadata kuid ronimise ajal käis suus pauk ja vulkaan purskas kive välja mis konna ületades ta lapikuks litsusid. Sellest ajast peale hakkasidki konnad lapikuks arenema. Aga viimane jänesekehaga konn kadus Eestis Lasnamäel. Seal ehitati parajasti üht üheksakordset maja kui konn seda uudistama läks. Kraana tõstis parajasti paneeli kui äkki trossid katkesid ja paneel kukkus otse konnale peale. Nii sai ka viimane konn maailmas lapikuks ehk pannkoogiks.
Kuidas siil okkad sai.
Kuidas siil okaskasuka Kalevipojalt sai seda teame kõik. Aga umbes sel ajal elas ka ühes teises paigas sipelgasiil kes sai okkad nii. Nimelt see siil jalutas kord metsas ja nägi et üks kaamel valmistub ühte roosi degusteerima hoolimatta sellest et roos teda palub seekord ikkagi veel mugimatta jätta. Siil astus lähemale ja sõnas kaamelile: "Kuule küürukaamel ära seda roosi söö ma juhatan sind hoopis kaktuste juurde." Kaamel oli nõus siil juhatas ta kõrbesse roos kinkis siilile tänutäheks okkad et siilike ennast kaitsta saaks.
Kuidas kilpkonn endale kilbi sai
Ennemuiste polnud kilpkonnadel kilpe. Kord nägi üks kilpkonn põõsast kui neegrivägilane Mbau võitles wodoo zombidega. Ta niitis neid oma mõõgaga nii et veri pritsis. Aga zombisi oli palju ja nad ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Vägilane taganes põõsa juurde mille all kilpkonn peidus oli. Mbau oli juba väsinud ja tal olid ka mitmed haavad. Konn sosistas talle põõsast: "Neist saab jagu ainult võlusõnadega. Need võlusõnad on kaduge mu silmist surra murra viu vops." Vaevalt oli Mbau need sõnad lausunud kui oligi õhk puhas. Konnale aga kinkis ta tänutäheks oma kilbi küljest ühe tüki.
Kilbid ehk kuidas kilpkonn pühaks loomaks sai
Kord oli Aafriklaste ja Araablaste vahel sõda ja pidi tulema suus lahing. Mõlemad sõjaväed olid vägevad kuid Aafriklastel oli sihuke mure et neil polnud kilpe. Võisid nad ka ilma kilpidetta võidelda aga kilpidega oli kindlam. Hakkasid siis Aafriklased mõtlema kuidas kilpe saada. Nad võisid ka ise kilpe teha aga selleks ei olnud enam aega. Siis ütles väejuht Mbau: " Laename kilpkonnade käest kilbid." Mõeldud tehtud konnad laenasid kilbid ja lahingu võitsid Aafriklased. Kilbid viidi tagasi ja neegrid kuulutasid kilpkonnad pühadeks loomadeks.
Miks lest lapik on.
Vanasti kui lestad veel tüsedalt jämedad olid juhtus selliseid lugusid mille tagajärjel nad kehakuju muutma hakkasid. Kõige esimene isane lest jäi laevadekokkupõrkes kahe laeva vahele ja kõige esimesele emaslestale kukkus meteoriit peale surudes ta veekogupõhja. See juhtus enamvähem ühes ja samas kohal ja ajal. Kuna need lestad olid nüüd teistest erinavad siis ei tahtnud ükski normaalne lest nendega paarituda mille tagajärjel na kokku said ja sugu tegema hakkasid. Kuid kõige viimane lest sai niimoodi lapikuks et India ookeanis ujudes ujus tema juurde üks isane vaal ning kui nad tuttavaks said... Kui teilt küsitakse kuidas lest lapikuks sai siis ütelge et magades vaalaga.
Kuidas jänese sabast tutt sai
Vanasti oli jänesel pikk ja kohev saba aga kuidas see nii lühikeseks muutus kuulete kohe. Kord jooksis üks jänku metsas kui ta saba hundilõksu vahele jäi. Sikutas ja sikutas aga saba kätteei saanud. Siis kuulis et jahimees tuli. Tõmbas siis täiest jõust ja saigi lahti. Lahti sai küll aga sabast oli ainult väike tutt järel ülejäänud kõik lõksuvahel. Nii saigi esimene nännu omale sabatuti. Teisel korral põgenedes rebase eest kui rebane suutis siiski sabast haarata mille peale jänes surmahirmus nii tugevasti tõmbas et sabast tutt jäi. Tegelikult ongi jänestel parem kui tal ainult tutt on kergem joosta ja tuuletakistus ka väiksem. Nii hakkasidki jänesed tuttsabadeks aranema. Aga kõige viimase pikksaba jänesega oli see lugu et kui kotkas teda ründas ja sabapidi õhku tõstis mõtles jänes et nüüd on lips läbi. Aga kuna see kotkas oli geneetiliselt kõõrdsilmne siis nokaga virutades tabas ta ohvri kukla asemel tolle sabajuurikat mille peale saba pooleks murdus ja jänes konnatiiki plartsatas ning pääses maharaiutud saba ja märja nahaga.
Kuidas jänes pikad kõrvad sai
Vanasti olid jänestel ka lühiksed kõrvad kui jänes joostes paeladesse sattus ja üles rippu tõmmati. Alaspidi rippudes sattus hunt sinna kes tahtis teda kätte saada. Hüppas aga ei ulatanud kuni sai jänese lühikesed kõrvad omale lõugade vahele. Ja neid ta sikutama hakkaski nii et kõrvad pikemaks venima hakkasid. Hunt oleks jänese peaaegu juba kätte saanud kui tuli jahimees ja võttis ta silmusest välja. Võttes jänesel kõrvust tahtes teda kotti pista kui jänes ta sõrmede vahelt välja libises ja metsa jooksis. Või teine juhtum. Kord ajasid pika sabaga jänest taga rebane ja hunt ja said ta kätte. Rebane sikutas kõrvust ja hunt sabast kui saba murdus ja väljaveninud kõrvad libisesid rebase suust ära. Kuid viimane jänes sai omale pikad kõrvad nii et kui kull oli ta kõrvust õhku tõstnud mille peale jänes hirmsasti rabelema hakkas ja kõrvad venima hakkasid. Viimaks rabelemise tagajärjel libises ta kulliküünte vahelt välja kukkus põhukuhja ja jäädes ellu. Nii ongi kõigil jänestel nüüd pikad kõrvad.
Kuidas kurenokk punaseks sai.
Kurg ajas söögipõhimõttel konna taga ja konn mõtles kuhu end peita kui nägi värvipotti mis oli punasevärviga täidetud. Kurg jõudnud poti juurde koukis säält konna välja ja kõhumure murtud aga selleat ajast saadik on kurenokk punane.
Kuidas punane meri punaseks sai.
Kaua aega tagasi enne meie aega oli punane meri sellist värvi nagu kõik teised mered. Ega ta praegugi enam nii punane pole sest punane värv on kõik merepõhja vajunud. Aga juhtus see nii et üks laev sõitis punase värvilaadungiga Araabiast Egiptusesse kui sattus tormi kätte sai viga ja hakkas lekkima. Tormi poolest oleks laev veel sadamasse jõudnud aga õnnetuseks ründas teda ka paar mõõkvaala. Sellist matsu ei pidand see lootsik enam vastu ja vajus põhja mille tagajärjel värv segunes veega ja meri muutuski punaseks.
Kuidas kure jalad punaseks said
Päev pärast mere punaseks muutumist lendas sinna mereäärde kureparv põhjamaalt. Nad läksid jalgupidi vette ja hakkasid toidupoolist otsima. Nii saidki esimesed kured punased jalad. Aga kuidas viimane kurg endale punased kargud sai kuulete kohe. Lõunasse lendamise asemel võttis üks loll valgete jalgadega kurg suuna põhja ning poolusele jõudes võttis külm selle jalad punaseks.
Kuidas must meri mustaks sai
See juhtus kaua aega tagasi. Praegu meri enam nii must ei ole sest värv ja tõrv on põhja vajunud aga nimi on jäänud. Sõitis siis laev musta värvi ja tõrvalaadungiga Venemaalt Türki. Seda laeva ründasid tee peal vaalad. Laev pääses aga hakkas lekkima. Siis ründasid teda piraadid. Laev pääses aga hakkas rohkem lekkima. Siis sattus ta tormi ja orkaani kätte. Laev hakkas veelgi rohkem lekkima. Kuid tõrv ja värv segunesid veega lõplikult kui laev Türgi ranna lähistel karidel põhja vajus.
Kuidas valge meri valgeks sai.
Praegusel ajal meri enam nii valge ei ole sest lubi sool suhkur ja valge värv on põhja vajunud aga nimi on jäänud. Vanal tsaari ajal sõitis üks vene kaubalaev lubja soola suhkru ja valge värvi lastiga Arhangelskist Koola poolsaarele Soome põtrade maale kui ta tormi kätte sattus ja räsida sai. Liikus siiski kuidagi öösel edasi kui põrutas viimaks nähtamatus udupimeduses jäämäe otsa ja vajus põhja nagu vene kirves.
Kuidas kollane meri kollaseks sai ja ühtlasi ka kuu tekkis.
Praegusel ajal see meri enam nii kollane pole sest kollasus on kõik põhja vajunud aga ennemalt kolletas meri nii et kole. Juhtus see nii et kaubalaev olles teel Hiinast Koreasse kollase värvi ja munalaadungiga kui tugev torm ta karide otsa viskas ja uputas. Sellest läks meri juba tooni võrra kollasemaks kuid päris kollaseks sai ta nii. Sel ajal paistetasid meie taevalaotuses kaks päikest üks suurem teine väiksem. Paistsid siis niikaua kui kollase mere kohal kord kokku põrkasid. Kuna kaalukategooria oli ebavõrdne siis väiksem päike kaotas kokkupõrke tagajärjel suurema osa oma kollasest soojast massist mis merre langes. Ja sellest ajast saadik ongi ta väike külm kamakas mille kollast pinda rikuvad kaunistavalt mustad larakad. Kuigi neid kuu muundumise jutte on veel. Ühe variandi järgi olevat see väikepäike peale kokkupõrget mustaks kuuks muutunud mis inimestele põrmugi polnud meeldinud ja nad hakkasid seda taevakeha katapultudest kollase värvipottidega pommitama. Sellepärast ongi kuu nii kühmus ja mustade laikudega kuna sellise kaugvärvimise tagajärjrel värv ebaühtlaselt jaotus. Ka võivad mustad laigud olla kuu mahatulnud värvi kohad.
Kuidas päike kollaseks sai
Ajal mil päike veel valge oli komistas ta ja kukkus vastu kappi mille olevad toored munad talle pähe kukkusid. Sellest ajast saadik ongi päike kollane.
Kuidas käod kukkuma hakkasid
Elas kord kaks kägu isane ja emane. Sel ajal käod veel kukkuda ei osanud vaid vidistasid nigu vindid. Aga algus sai nendest kahest käost kes ühe kõrge puu otsa endale pesa tegid ja emane sinna viis muna munes. Kui pojad juba munadest väljas olid tuli üks öö valju põhjatuulega tugev torm mis puhus pesa puuotsast alla. Poegadest keegi hukka ei saanud aga kuna oli pime ja käod pimedas ei näinud sittagi pidid nad hommikut ootama et edasi tegutseda. Hommikul otsisid vanad käod ühe tühja puuõõne ja toimetasid pojad sinna varju. Esmalt ei paistnud poegadel midagi viga olevat kuid siis selgus et noored käod ei oska niimoodi sidistada kui teised käod. Küllap nad olid pesast välja kukkudes ehmatanus ja nüüd kokutasid ikka ko ko ko ja ku ku ku. Aja jooksul hakkasidki nad järjest rohkem ku ku ku tegema ja kui nad suureks olid sirgunud siis erinevalt teistest kägudest nad kukkusid. Nende pojad kukkusid samuti ja nii nad hakkasidki kukkuma. Kuid viimase mittekukkuva käoga kelle nimi oli Kägsa oli lugu selline elades vabariigi ajal Kõrvemaa metsades ei osand ta väiksest peast kukkuda ainult kõõksus ja kägises kui vähikott sellest ka ta nimi. Või oli siis tumm nagu kala. Aga ühel päeval lendas ta ühe maja rõdule mille aken oli lahti ja seina peal lõi käokell 12 kukkumist järjest. Käole see aparaadimehhanism meeldis ja ta hakkaski seda kaadervärki vaatamas käima. Niikaua käis vaatas ja kuulas kui hakkas ise ka järgi kukkuma.
Kuidas käod laisaks muutusid.
Asutasid kaks kägu oma pesa kord kahe teise pesa vahele. Kägude vasakul pool oli kuldnoka aga paremal pool haraka pesa. Ka nendel pesadel parajasti hauduti. Ühel hurmaval haudepäval märkas emakägu et kuldnokk tõusis pesalt lendu ja läks süüa otsima. Käol tuli mõte. Ta võttis oma muna nokka lendas kuldnoka pessa viskas sealt ühe muna välja ja pani enda oma asemele. Kuldnokk tuli tagasi ei märganud midagi ja haudus edasi. Teisel päeval korraldas kägu samase operatsiooniprogrammi ka haraka puhul ning tulemused ühtisid kuldnoka omaga. See kägu kes selle nipi välja mõtles rääkis sellest ka teistele kägudele ja nii ei haudugi käod enam ise oma poegi.
Kuidas ma hunti kartsin
Meil kodu ligidal on suur mets kus on palju marju ja seeni ning ühel päeval läksin ma metsa marjule. Õhtuks korvi täis saades ja koju poole minnes vaatan juhuslikul taha kui märkan mingit looma kes oli nii hundi moodi mulle järgnevat. Hakkasin kartma ja panin jooksma aga loom lähenes sest temal neli jalga minu kahe vastu. Mõtlesin et kuhu selle marutõbise hundi eest peituda kui kuulsin tuttavat haukumist. Pööran ringi ja näen et see on minu enda koer kes on mind metsa otsima tulnud.
Enesetapja jutustus.
Tahtsin ennast ära tappa ja läksin järve äärde et ennast ära uputada. Järv oli aga jääs ei viitsinud jäässe auku ka raiuda ning läksin nööri tooma. Sidusin nööri oksa ja ennast kaelapidi nööri külge kuid oks läks katki. Valisin teise oksa aga nöör läks katki. Võtsin teise nööri aga puu oli mäda ja tuli terve täiega kaela. Teadvusele tulin haiglas pooled luud kipsis. Kui juba liikuda sain näppasin arsti tagant mürgipudeli ja tahtsin endale sellega lõppu peale teha. Mürgiga muidugi mitte pudeliga. Aga arstid said jaole tegid maoloputuse ja kupatasid mu haiglast völja. Siis läksin ühe pilvelõhkuja katusel hüppasin alla ja maandusin veoautokastis mis vedas villa. Kuumal suvel läksin taas järve äärde uppumisplaaniga aga kuuma ilma tõttu oli vesi kõik ära auranud. Siis katsetasin elektriga aga korgid olid nõrgad ja lõid välja. Nii ma ei saanudki ennast ära tappa ja elan tänapäevani.
Soe muinasjutt
Elas kord tubli katlakütja kes oli viimasel ajal kurb sest ta ei saanud viimasel ajal enam kütta. Kütta ei saanud sellepärast et ei olnud masuuti ja masuuti ei olnud sellepärast et riigil polnud raha seda osta. Raha polnud aga sellepärast et vabariik oli tulnud. Aga kui midagi on juurde tulnud peab midagi ära minema ehk kui midagi tahad osta siis midagi pead ära andma. Aga midagi anda ei olnud ja midagi ehk masuuti ei saanud ka ja inimesed majades külmetasid mis läks katlakütjale südamesse sest ta ei olnud nii harjunud. "Oijah kus saaks kütet" ohkas katlakütja. Sest elektri kivisöe ja hakkpuidukatelt ei olnud jõutud veel sisse teha. Järsku ilmus kütja juurde väike mehike ja ütles: "Tahad ma annan sulle masuuti mine massuuditünni juurde lausu tünnike tünnike täida end aga selleks sa pead koos soojatahtjatega riigikoguvalimistel minu poolt hääletama. Teie saate sooja ja mina saan sooja koha peale." Ja nii läkski kõik vabariigi inimesd said sooja ja mehike riigikokku.
Kaugel Kollide maal
Ühel planeedil asus kollide maa kes kõik üksteist kollitasid kuni nad üksteise kollitamisest ära tüdinesid ja kosmoselaevaga uusi planeete otsima hakkasid Paljudel planeetidel ei olnud elu mis neid kurvastas kuni nad leidsid Maa kus nad hakkasid kohe inimesi kollitama millest need kolli ja tondijutud tulidki. Kuid aja möödudes lakkasid inimesed neid uskumast mille peale kollid kolinal kolisid teisi planeete otsima mille elanikke kollitada.
See mees oli sellepärqast nii rikas et tal oli kratt kes aga muudkui raha ette kühveldas. Kui mehel raha juba piisavalt oli mõtles ta Tallinna linna ära osta ja seal linnapeaks saada. Ta pani raha suurde kartulikotti ja hakkas linnapoole minema. Metsavaheteel tungisid talle kallale röövlid ja võtsid koti rahaga ära. Mees läks koju võttis uue koti pani sinna sisse mürsu ja hakkas uuesti linna poole minema. Röövlid võtsid temalt uuesti koti ära ja läksid koopa oma juurde. Mees hiilis neile järele ja nägi et kui nad hakkasid kotti lahti tegema käis üks kõva põmakas ja röövlid olid kõik surnult maas. Seejärel läks mees koopasse võttis oma koti rahaga ära ja sammus Tallinna. Ostis linna ära ja hakkas linnapeaks.
Miks konna keha lapik on
Olete tähele pannud et konna keha on lapik. Ennemuiste oli konn hoopis jänese kehakujuga. Aga kord mõtles ta et ronin mäe tippu ristin ta konnade mäeks ja saan kuulsaks. Hakkaski konn ühe kõrge mäe otsa ronima. Aga äkki hakkas maa värisema ja kivid mäe küljest pudenema. Üks kivi veeres konna kehast üle ja vajutas konnakeha lapikuks. Aga juhtus ka veel teine lugu. Kord ema Karpaatides hakkas vulkaan purskama ning üks kärnkonn tahtis üles kaatriservale ronida ja vulkaani sisse vaadata kuid ronimise ajal käis suus pauk ja vulkaan purskas kive välja mis konna ületades ta lapikuks litsusid. Sellest ajast peale hakkasidki konnad lapikuks arenema. Aga viimane jänesekehaga konn kadus Eestis Lasnamäel. Seal ehitati parajasti üht üheksakordset maja kui konn seda uudistama läks. Kraana tõstis parajasti paneeli kui äkki trossid katkesid ja paneel kukkus otse konnale peale. Nii sai ka viimane konn maailmas lapikuks ehk pannkoogiks.
Kuidas siil okkad sai.
Kuidas siil okaskasuka Kalevipojalt sai seda teame kõik. Aga umbes sel ajal elas ka ühes teises paigas sipelgasiil kes sai okkad nii. Nimelt see siil jalutas kord metsas ja nägi et üks kaamel valmistub ühte roosi degusteerima hoolimatta sellest et roos teda palub seekord ikkagi veel mugimatta jätta. Siil astus lähemale ja sõnas kaamelile: "Kuule küürukaamel ära seda roosi söö ma juhatan sind hoopis kaktuste juurde." Kaamel oli nõus siil juhatas ta kõrbesse roos kinkis siilile tänutäheks okkad et siilike ennast kaitsta saaks.
Kuidas kilpkonn endale kilbi sai
Ennemuiste polnud kilpkonnadel kilpe. Kord nägi üks kilpkonn põõsast kui neegrivägilane Mbau võitles wodoo zombidega. Ta niitis neid oma mõõgaga nii et veri pritsis. Aga zombisi oli palju ja nad ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Vägilane taganes põõsa juurde mille all kilpkonn peidus oli. Mbau oli juba väsinud ja tal olid ka mitmed haavad. Konn sosistas talle põõsast: "Neist saab jagu ainult võlusõnadega. Need võlusõnad on kaduge mu silmist surra murra viu vops." Vaevalt oli Mbau need sõnad lausunud kui oligi õhk puhas. Konnale aga kinkis ta tänutäheks oma kilbi küljest ühe tüki.
Kilbid ehk kuidas kilpkonn pühaks loomaks sai
Kord oli Aafriklaste ja Araablaste vahel sõda ja pidi tulema suus lahing. Mõlemad sõjaväed olid vägevad kuid Aafriklastel oli sihuke mure et neil polnud kilpe. Võisid nad ka ilma kilpidetta võidelda aga kilpidega oli kindlam. Hakkasid siis Aafriklased mõtlema kuidas kilpe saada. Nad võisid ka ise kilpe teha aga selleks ei olnud enam aega. Siis ütles väejuht Mbau: " Laename kilpkonnade käest kilbid." Mõeldud tehtud konnad laenasid kilbid ja lahingu võitsid Aafriklased. Kilbid viidi tagasi ja neegrid kuulutasid kilpkonnad pühadeks loomadeks.
Miks lest lapik on.
Vanasti kui lestad veel tüsedalt jämedad olid juhtus selliseid lugusid mille tagajärjel nad kehakuju muutma hakkasid. Kõige esimene isane lest jäi laevadekokkupõrkes kahe laeva vahele ja kõige esimesele emaslestale kukkus meteoriit peale surudes ta veekogupõhja. See juhtus enamvähem ühes ja samas kohal ja ajal. Kuna need lestad olid nüüd teistest erinavad siis ei tahtnud ükski normaalne lest nendega paarituda mille tagajärjel na kokku said ja sugu tegema hakkasid. Kuid kõige viimane lest sai niimoodi lapikuks et India ookeanis ujudes ujus tema juurde üks isane vaal ning kui nad tuttavaks said... Kui teilt küsitakse kuidas lest lapikuks sai siis ütelge et magades vaalaga.
Kuidas jänese sabast tutt sai
Vanasti oli jänesel pikk ja kohev saba aga kuidas see nii lühikeseks muutus kuulete kohe. Kord jooksis üks jänku metsas kui ta saba hundilõksu vahele jäi. Sikutas ja sikutas aga saba kätteei saanud. Siis kuulis et jahimees tuli. Tõmbas siis täiest jõust ja saigi lahti. Lahti sai küll aga sabast oli ainult väike tutt järel ülejäänud kõik lõksuvahel. Nii saigi esimene nännu omale sabatuti. Teisel korral põgenedes rebase eest kui rebane suutis siiski sabast haarata mille peale jänes surmahirmus nii tugevasti tõmbas et sabast tutt jäi. Tegelikult ongi jänestel parem kui tal ainult tutt on kergem joosta ja tuuletakistus ka väiksem. Nii hakkasidki jänesed tuttsabadeks aranema. Aga kõige viimase pikksaba jänesega oli see lugu et kui kotkas teda ründas ja sabapidi õhku tõstis mõtles jänes et nüüd on lips läbi. Aga kuna see kotkas oli geneetiliselt kõõrdsilmne siis nokaga virutades tabas ta ohvri kukla asemel tolle sabajuurikat mille peale saba pooleks murdus ja jänes konnatiiki plartsatas ning pääses maharaiutud saba ja märja nahaga.
Kuidas jänes pikad kõrvad sai
Vanasti olid jänestel ka lühiksed kõrvad kui jänes joostes paeladesse sattus ja üles rippu tõmmati. Alaspidi rippudes sattus hunt sinna kes tahtis teda kätte saada. Hüppas aga ei ulatanud kuni sai jänese lühikesed kõrvad omale lõugade vahele. Ja neid ta sikutama hakkaski nii et kõrvad pikemaks venima hakkasid. Hunt oleks jänese peaaegu juba kätte saanud kui tuli jahimees ja võttis ta silmusest välja. Võttes jänesel kõrvust tahtes teda kotti pista kui jänes ta sõrmede vahelt välja libises ja metsa jooksis. Või teine juhtum. Kord ajasid pika sabaga jänest taga rebane ja hunt ja said ta kätte. Rebane sikutas kõrvust ja hunt sabast kui saba murdus ja väljaveninud kõrvad libisesid rebase suust ära. Kuid viimane jänes sai omale pikad kõrvad nii et kui kull oli ta kõrvust õhku tõstnud mille peale jänes hirmsasti rabelema hakkas ja kõrvad venima hakkasid. Viimaks rabelemise tagajärjel libises ta kulliküünte vahelt välja kukkus põhukuhja ja jäädes ellu. Nii ongi kõigil jänestel nüüd pikad kõrvad.
Kuidas kurenokk punaseks sai.
Kurg ajas söögipõhimõttel konna taga ja konn mõtles kuhu end peita kui nägi värvipotti mis oli punasevärviga täidetud. Kurg jõudnud poti juurde koukis säält konna välja ja kõhumure murtud aga selleat ajast saadik on kurenokk punane.
Kuidas punane meri punaseks sai.
Kaua aega tagasi enne meie aega oli punane meri sellist värvi nagu kõik teised mered. Ega ta praegugi enam nii punane pole sest punane värv on kõik merepõhja vajunud. Aga juhtus see nii et üks laev sõitis punase värvilaadungiga Araabiast Egiptusesse kui sattus tormi kätte sai viga ja hakkas lekkima. Tormi poolest oleks laev veel sadamasse jõudnud aga õnnetuseks ründas teda ka paar mõõkvaala. Sellist matsu ei pidand see lootsik enam vastu ja vajus põhja mille tagajärjel värv segunes veega ja meri muutuski punaseks.
Kuidas kure jalad punaseks said
Päev pärast mere punaseks muutumist lendas sinna mereäärde kureparv põhjamaalt. Nad läksid jalgupidi vette ja hakkasid toidupoolist otsima. Nii saidki esimesed kured punased jalad. Aga kuidas viimane kurg endale punased kargud sai kuulete kohe. Lõunasse lendamise asemel võttis üks loll valgete jalgadega kurg suuna põhja ning poolusele jõudes võttis külm selle jalad punaseks.
Kuidas must meri mustaks sai
See juhtus kaua aega tagasi. Praegu meri enam nii must ei ole sest värv ja tõrv on põhja vajunud aga nimi on jäänud. Sõitis siis laev musta värvi ja tõrvalaadungiga Venemaalt Türki. Seda laeva ründasid tee peal vaalad. Laev pääses aga hakkas lekkima. Siis ründasid teda piraadid. Laev pääses aga hakkas rohkem lekkima. Siis sattus ta tormi ja orkaani kätte. Laev hakkas veelgi rohkem lekkima. Kuid tõrv ja värv segunesid veega lõplikult kui laev Türgi ranna lähistel karidel põhja vajus.
Kuidas valge meri valgeks sai.
Praegusel ajal meri enam nii valge ei ole sest lubi sool suhkur ja valge värv on põhja vajunud aga nimi on jäänud. Vanal tsaari ajal sõitis üks vene kaubalaev lubja soola suhkru ja valge värvi lastiga Arhangelskist Koola poolsaarele Soome põtrade maale kui ta tormi kätte sattus ja räsida sai. Liikus siiski kuidagi öösel edasi kui põrutas viimaks nähtamatus udupimeduses jäämäe otsa ja vajus põhja nagu vene kirves.
Kuidas kollane meri kollaseks sai ja ühtlasi ka kuu tekkis.
Praegusel ajal see meri enam nii kollane pole sest kollasus on kõik põhja vajunud aga ennemalt kolletas meri nii et kole. Juhtus see nii et kaubalaev olles teel Hiinast Koreasse kollase värvi ja munalaadungiga kui tugev torm ta karide otsa viskas ja uputas. Sellest läks meri juba tooni võrra kollasemaks kuid päris kollaseks sai ta nii. Sel ajal paistetasid meie taevalaotuses kaks päikest üks suurem teine väiksem. Paistsid siis niikaua kui kollase mere kohal kord kokku põrkasid. Kuna kaalukategooria oli ebavõrdne siis väiksem päike kaotas kokkupõrke tagajärjel suurema osa oma kollasest soojast massist mis merre langes. Ja sellest ajast saadik ongi ta väike külm kamakas mille kollast pinda rikuvad kaunistavalt mustad larakad. Kuigi neid kuu muundumise jutte on veel. Ühe variandi järgi olevat see väikepäike peale kokkupõrget mustaks kuuks muutunud mis inimestele põrmugi polnud meeldinud ja nad hakkasid seda taevakeha katapultudest kollase värvipottidega pommitama. Sellepärast ongi kuu nii kühmus ja mustade laikudega kuna sellise kaugvärvimise tagajärjrel värv ebaühtlaselt jaotus. Ka võivad mustad laigud olla kuu mahatulnud värvi kohad.
Kuidas päike kollaseks sai
Ajal mil päike veel valge oli komistas ta ja kukkus vastu kappi mille olevad toored munad talle pähe kukkusid. Sellest ajast saadik ongi päike kollane.
Kuidas käod kukkuma hakkasid
Elas kord kaks kägu isane ja emane. Sel ajal käod veel kukkuda ei osanud vaid vidistasid nigu vindid. Aga algus sai nendest kahest käost kes ühe kõrge puu otsa endale pesa tegid ja emane sinna viis muna munes. Kui pojad juba munadest väljas olid tuli üks öö valju põhjatuulega tugev torm mis puhus pesa puuotsast alla. Poegadest keegi hukka ei saanud aga kuna oli pime ja käod pimedas ei näinud sittagi pidid nad hommikut ootama et edasi tegutseda. Hommikul otsisid vanad käod ühe tühja puuõõne ja toimetasid pojad sinna varju. Esmalt ei paistnud poegadel midagi viga olevat kuid siis selgus et noored käod ei oska niimoodi sidistada kui teised käod. Küllap nad olid pesast välja kukkudes ehmatanus ja nüüd kokutasid ikka ko ko ko ja ku ku ku. Aja jooksul hakkasidki nad järjest rohkem ku ku ku tegema ja kui nad suureks olid sirgunud siis erinevalt teistest kägudest nad kukkusid. Nende pojad kukkusid samuti ja nii nad hakkasidki kukkuma. Kuid viimase mittekukkuva käoga kelle nimi oli Kägsa oli lugu selline elades vabariigi ajal Kõrvemaa metsades ei osand ta väiksest peast kukkuda ainult kõõksus ja kägises kui vähikott sellest ka ta nimi. Või oli siis tumm nagu kala. Aga ühel päeval lendas ta ühe maja rõdule mille aken oli lahti ja seina peal lõi käokell 12 kukkumist järjest. Käole see aparaadimehhanism meeldis ja ta hakkaski seda kaadervärki vaatamas käima. Niikaua käis vaatas ja kuulas kui hakkas ise ka järgi kukkuma.
Kuidas käod laisaks muutusid.
Asutasid kaks kägu oma pesa kord kahe teise pesa vahele. Kägude vasakul pool oli kuldnoka aga paremal pool haraka pesa. Ka nendel pesadel parajasti hauduti. Ühel hurmaval haudepäval märkas emakägu et kuldnokk tõusis pesalt lendu ja läks süüa otsima. Käol tuli mõte. Ta võttis oma muna nokka lendas kuldnoka pessa viskas sealt ühe muna välja ja pani enda oma asemele. Kuldnokk tuli tagasi ei märganud midagi ja haudus edasi. Teisel päeval korraldas kägu samase operatsiooniprogrammi ka haraka puhul ning tulemused ühtisid kuldnoka omaga. See kägu kes selle nipi välja mõtles rääkis sellest ka teistele kägudele ja nii ei haudugi käod enam ise oma poegi.
Kuidas ma hunti kartsin
Meil kodu ligidal on suur mets kus on palju marju ja seeni ning ühel päeval läksin ma metsa marjule. Õhtuks korvi täis saades ja koju poole minnes vaatan juhuslikul taha kui märkan mingit looma kes oli nii hundi moodi mulle järgnevat. Hakkasin kartma ja panin jooksma aga loom lähenes sest temal neli jalga minu kahe vastu. Mõtlesin et kuhu selle marutõbise hundi eest peituda kui kuulsin tuttavat haukumist. Pööran ringi ja näen et see on minu enda koer kes on mind metsa otsima tulnud.
Enesetapja jutustus.
Tahtsin ennast ära tappa ja läksin järve äärde et ennast ära uputada. Järv oli aga jääs ei viitsinud jäässe auku ka raiuda ning läksin nööri tooma. Sidusin nööri oksa ja ennast kaelapidi nööri külge kuid oks läks katki. Valisin teise oksa aga nöör läks katki. Võtsin teise nööri aga puu oli mäda ja tuli terve täiega kaela. Teadvusele tulin haiglas pooled luud kipsis. Kui juba liikuda sain näppasin arsti tagant mürgipudeli ja tahtsin endale sellega lõppu peale teha. Mürgiga muidugi mitte pudeliga. Aga arstid said jaole tegid maoloputuse ja kupatasid mu haiglast völja. Siis läksin ühe pilvelõhkuja katusel hüppasin alla ja maandusin veoautokastis mis vedas villa. Kuumal suvel läksin taas järve äärde uppumisplaaniga aga kuuma ilma tõttu oli vesi kõik ära auranud. Siis katsetasin elektriga aga korgid olid nõrgad ja lõid välja. Nii ma ei saanudki ennast ära tappa ja elan tänapäevani.
Soe muinasjutt
Elas kord tubli katlakütja kes oli viimasel ajal kurb sest ta ei saanud viimasel ajal enam kütta. Kütta ei saanud sellepärast et ei olnud masuuti ja masuuti ei olnud sellepärast et riigil polnud raha seda osta. Raha polnud aga sellepärast et vabariik oli tulnud. Aga kui midagi on juurde tulnud peab midagi ära minema ehk kui midagi tahad osta siis midagi pead ära andma. Aga midagi anda ei olnud ja midagi ehk masuuti ei saanud ka ja inimesed majades külmetasid mis läks katlakütjale südamesse sest ta ei olnud nii harjunud. "Oijah kus saaks kütet" ohkas katlakütja. Sest elektri kivisöe ja hakkpuidukatelt ei olnud jõutud veel sisse teha. Järsku ilmus kütja juurde väike mehike ja ütles: "Tahad ma annan sulle masuuti mine massuuditünni juurde lausu tünnike tünnike täida end aga selleks sa pead koos soojatahtjatega riigikoguvalimistel minu poolt hääletama. Teie saate sooja ja mina saan sooja koha peale." Ja nii läkski kõik vabariigi inimesd said sooja ja mehike riigikokku.
Kaugel Kollide maal
Ühel planeedil asus kollide maa kes kõik üksteist kollitasid kuni nad üksteise kollitamisest ära tüdinesid ja kosmoselaevaga uusi planeete otsima hakkasid Paljudel planeetidel ei olnud elu mis neid kurvastas kuni nad leidsid Maa kus nad hakkasid kohe inimesi kollitama millest need kolli ja tondijutud tulidki. Kuid aja möödudes lakkasid inimesed neid uskumast mille peale kollid kolinal kolisid teisi planeete otsima mille elanikke kollitada.
| Amatöör Kirjanikk 19. veebruar 2013, kl 13.40 |
Ma panen jah otse ja omadega seda viga et komadel komistades koperdades aega viita ma ei tee. Lihtsalt kui tahad ettelugeda on sul vaja natuke suuremat kopsumahtu ja kui lased tehishäälel lugeda pole komad üldse olulised samamoodi kui käekirja loetavus kui printeriga trükikirja teed. Aga minu arust osa kõlbavad küll lausa
filmistenaaruimiks.
filmistenaaruimiks.
| hea isuga tähenärija 23. veebruar 2013, kl 15.32 |
| jumal hoidku! 24. veebruar 2013, kl 02.10 |
| Amatöör Kirjanikk 19. märts 2013, kl 10.53 |
KILPKONN AMYRA SEIKLUSED
Te vist kõik teate kuidas kilpkonnad sünnivad. Esiteks muneb emakilpkonn munad kraabib liiva peale ja jätab haudumistöö päikese hooleks. Ja nii juhtus ka ükskord Sahaara kõrbe ääres Aafrikas kuhu oli kogunenud palju kilpkonni küll suuremaid väiksemaid ja keskmisi ning kes aina punnitasid muneda. Seal oli ka päris hiidkilpkonni. Kui need kilpkonnad olid kõik ära munenud ja munad ilusasti liivasisse matnud läksid nad minema kuid kuna kilpkonnadel on päris palju vaenlasi siis tulid öösel kui jahedamaks muutus kivide alt välja maod ning hakkasidki õgima igal öösel kilpkonnade mune ning pealeselle tulid ühel päeval sealt läbi üks bantu hõim ning nähes purunenud koori kaevasid nemadki mune et lasta hea maitsta kuid sellegipolest jäi neid mune veel üsna palju järgi ja ühel palaval päeval koorusidki pojad. Nad tulid liiva seest välja ja hakkasid omasuguseid uudistama. Tuli ilmale ka üks kilpkonnapoeg kes ei olnud liiga suur ega liiga väike vaid harju keskmine ja kes on meie jutustuse peategelane. Kuna vett ei olnud siis hakkasid nad instinkti ajel hädaohtlikule teekonnale kus neid hävitasid igasugused loomad ja linnud Vahemere poole minema kuid meie kilpkonn jäi õnneks ellu kuni neile sattusid peale loomapüüdjad kes hakkasid neid kokku korjama mille tagajärjel sattus ka meie kilpkonn sinna korjesekka. Konnad välja valinud kutsuti laevalt mis sadamas seisis kopter mis nad laevale toimetas kus nad trümmi paigutati söök ette anti mille järel laev läbi Gibraltari väina Atlandi ookeanile suundus Luanda sadamas siis peatus kus rühm loomapüüdjaid pardale tuli ning enda püütud loomad üle andsid. Loomad trümmi paigutatud võttis laev kursi Eestisse kui Kanaarisaarte juures loomadetalitaja kilpkonnade puuriukse lahti unustas mille peale puuriasukad kohe pardaääre poole liikuma hakkasid nende seas üks hiidkilpkonn koos meie kilpkonnaga. Tekil olles tuli nurga tagant üks paks pootsmann veeämber käes kui selle hiidkilpkonna otsa komistas ja ämber peas appi karjus mille peale ka ühe madruse papagoi sinna lendas ja kisendama hakkas et kilplased põgenevad kuna ta veel tervet sõna kilpkonn öelda ei osanud. Kilpkonnad tegid aga kippelt panid üle parda sulps ja sulps ning seda nähes käskis kapten väärtusliku hiidkilpkonna kinni püüda mille peale üks madrus talle järgi hüppas ja kinni rabas kuid sellegipoolest laevale sikutada ei jõudnud kui teised madrused talle appi tõttasid hiiu köitega kinni sidusid ja pardale vinnasid. Meie kilpkonn küll pääses aga nii et vihma käest räästa alla kuna kohtudes natukese aja pärast haiga kes ta alla neelas kuna tolle hambad kilpi purustada ei suutnud. Aga juhtus nii et hai püüti natukse aja pärast sama laeva poolt harpuunkahuriga kinni ning kui haid lahti lõigates tolle kerest täitsa toimiv kilpkonn leiti sõnas kapten et imede ime nii saame veel teised plehkupandud ka veel kätte. Jõudes Läänemere Soomelahe Tallinna sadamasse laaditi loomapuurid veoautodele mis siis kursi loomaaiapoole võtsid. Zooparki jõudes puuri paigutades söögipoolise ette saanud ja talitaja poolt Amyraks ristitud jäi ta esialgu loomaaeda kuni üks hajameelne talitaja jällegi puuriukse riivistamata jättis mille peale Amyra kohe vehkat tegi. Üks mees nähes teda tänaval korjas ta üles ja viis laevale kuna selle madruse laev pidi hülgepüügireisile minema Gröönimaa lähistele. Selgus et see oli sama laev millega ta ka tulnud oli aga kuna ta nüüd madruse kajutis eraomanduses viibis polnud tal häda kedagi kuni Gröönimaa ranna lähistel tormi kätte satuti. Siis aga hakkas selline äksen et esiteks lendas Amyra vastu kajuti ust mis selle paugupeale avanes ning seejärel Amyra lennutrajektoor piki koridori välisuksepoole suundus mis avanes parajasti selle sama madruse sisenedes. Amyra põrutas lennuga vastu tolle kolpa madruse jalust maha lüües tekil lainesse sattudes ning üle parda paiskudes kaotas teadvuse. Shut Downist välja tulles ja sooja tundes nägi ta et mingid inimesed teda vaatavad. Nimelt need Gröönimaa eskimod rannast teda leides ja algselt mingiks imelikuks kiviks pidades ta kaasa võtsid siis nüüd natuke kohkusid kuna Amyra oma jäsemed kilbist välja sirutas. Arvatavasti oli Amyra esimene oma liigist kes eskimode koduloomaks sattus ja kui pärismaalased talle kala söögiks pakkusid siis Amyra kohe isukalt sööma hakkas kuna selle seikluse peale oli ta kõht võrdlemisi tühjaks läinud. Noh siis natukese aja pärast hakkasid põdrakasvatajad edasi liikuma ning mähkides lõunamaise lojuslooma karunaha sisse et too päris ära ei külmuks kui ilm jälle järjekordse burgaa kaela tõi enne mida rändurid ennast koos koertega lume alla peitu ja varju kaevasid. Kuid Amyraga oli jälle sellie õnnetus aga juhtunud et sagimise käigus oli ta saanist välja kukkunud ja kui nüüd see lumetorm kolmesajaga puhuma hakkas siis võis küll riimis öelda et lenda konn mis mul sest on. Torm aga suundus üle Atlandi Antartika lõunapoolusele ja kui ta seal vaibus kukkus jällegi selleks hetkeks tarkvara väljalükanud Amyra vastu Vostoki uurimisjaama katust kus venelased ta jaama sooja viisid ise ka kõvasti imestasid. Noh siis soojas toibudes ja riistvara tarkvarale järgi lükates polnudki Amyra enesetunne kõige kehvem ja asus kala kallale sest eks need tormid ja marud teevad kere heledaks. Ja lõppeski lugu sellega et kui uurijad uue vahetuse tulles koju sõitsid siis lasksid nad paljureisinud Amyra Lõuna Aafrika lähistel merre.
Te vist kõik teate kuidas kilpkonnad sünnivad. Esiteks muneb emakilpkonn munad kraabib liiva peale ja jätab haudumistöö päikese hooleks. Ja nii juhtus ka ükskord Sahaara kõrbe ääres Aafrikas kuhu oli kogunenud palju kilpkonni küll suuremaid väiksemaid ja keskmisi ning kes aina punnitasid muneda. Seal oli ka päris hiidkilpkonni. Kui need kilpkonnad olid kõik ära munenud ja munad ilusasti liivasisse matnud läksid nad minema kuid kuna kilpkonnadel on päris palju vaenlasi siis tulid öösel kui jahedamaks muutus kivide alt välja maod ning hakkasidki õgima igal öösel kilpkonnade mune ning pealeselle tulid ühel päeval sealt läbi üks bantu hõim ning nähes purunenud koori kaevasid nemadki mune et lasta hea maitsta kuid sellegipolest jäi neid mune veel üsna palju järgi ja ühel palaval päeval koorusidki pojad. Nad tulid liiva seest välja ja hakkasid omasuguseid uudistama. Tuli ilmale ka üks kilpkonnapoeg kes ei olnud liiga suur ega liiga väike vaid harju keskmine ja kes on meie jutustuse peategelane. Kuna vett ei olnud siis hakkasid nad instinkti ajel hädaohtlikule teekonnale kus neid hävitasid igasugused loomad ja linnud Vahemere poole minema kuid meie kilpkonn jäi õnneks ellu kuni neile sattusid peale loomapüüdjad kes hakkasid neid kokku korjama mille tagajärjel sattus ka meie kilpkonn sinna korjesekka. Konnad välja valinud kutsuti laevalt mis sadamas seisis kopter mis nad laevale toimetas kus nad trümmi paigutati söök ette anti mille järel laev läbi Gibraltari väina Atlandi ookeanile suundus Luanda sadamas siis peatus kus rühm loomapüüdjaid pardale tuli ning enda püütud loomad üle andsid. Loomad trümmi paigutatud võttis laev kursi Eestisse kui Kanaarisaarte juures loomadetalitaja kilpkonnade puuriukse lahti unustas mille peale puuriasukad kohe pardaääre poole liikuma hakkasid nende seas üks hiidkilpkonn koos meie kilpkonnaga. Tekil olles tuli nurga tagant üks paks pootsmann veeämber käes kui selle hiidkilpkonna otsa komistas ja ämber peas appi karjus mille peale ka ühe madruse papagoi sinna lendas ja kisendama hakkas et kilplased põgenevad kuna ta veel tervet sõna kilpkonn öelda ei osanud. Kilpkonnad tegid aga kippelt panid üle parda sulps ja sulps ning seda nähes käskis kapten väärtusliku hiidkilpkonna kinni püüda mille peale üks madrus talle järgi hüppas ja kinni rabas kuid sellegipoolest laevale sikutada ei jõudnud kui teised madrused talle appi tõttasid hiiu köitega kinni sidusid ja pardale vinnasid. Meie kilpkonn küll pääses aga nii et vihma käest räästa alla kuna kohtudes natukese aja pärast haiga kes ta alla neelas kuna tolle hambad kilpi purustada ei suutnud. Aga juhtus nii et hai püüti natukse aja pärast sama laeva poolt harpuunkahuriga kinni ning kui haid lahti lõigates tolle kerest täitsa toimiv kilpkonn leiti sõnas kapten et imede ime nii saame veel teised plehkupandud ka veel kätte. Jõudes Läänemere Soomelahe Tallinna sadamasse laaditi loomapuurid veoautodele mis siis kursi loomaaiapoole võtsid. Zooparki jõudes puuri paigutades söögipoolise ette saanud ja talitaja poolt Amyraks ristitud jäi ta esialgu loomaaeda kuni üks hajameelne talitaja jällegi puuriukse riivistamata jättis mille peale Amyra kohe vehkat tegi. Üks mees nähes teda tänaval korjas ta üles ja viis laevale kuna selle madruse laev pidi hülgepüügireisile minema Gröönimaa lähistele. Selgus et see oli sama laev millega ta ka tulnud oli aga kuna ta nüüd madruse kajutis eraomanduses viibis polnud tal häda kedagi kuni Gröönimaa ranna lähistel tormi kätte satuti. Siis aga hakkas selline äksen et esiteks lendas Amyra vastu kajuti ust mis selle paugupeale avanes ning seejärel Amyra lennutrajektoor piki koridori välisuksepoole suundus mis avanes parajasti selle sama madruse sisenedes. Amyra põrutas lennuga vastu tolle kolpa madruse jalust maha lüües tekil lainesse sattudes ning üle parda paiskudes kaotas teadvuse. Shut Downist välja tulles ja sooja tundes nägi ta et mingid inimesed teda vaatavad. Nimelt need Gröönimaa eskimod rannast teda leides ja algselt mingiks imelikuks kiviks pidades ta kaasa võtsid siis nüüd natuke kohkusid kuna Amyra oma jäsemed kilbist välja sirutas. Arvatavasti oli Amyra esimene oma liigist kes eskimode koduloomaks sattus ja kui pärismaalased talle kala söögiks pakkusid siis Amyra kohe isukalt sööma hakkas kuna selle seikluse peale oli ta kõht võrdlemisi tühjaks läinud. Noh siis natukese aja pärast hakkasid põdrakasvatajad edasi liikuma ning mähkides lõunamaise lojuslooma karunaha sisse et too päris ära ei külmuks kui ilm jälle järjekordse burgaa kaela tõi enne mida rändurid ennast koos koertega lume alla peitu ja varju kaevasid. Kuid Amyraga oli jälle sellie õnnetus aga juhtunud et sagimise käigus oli ta saanist välja kukkunud ja kui nüüd see lumetorm kolmesajaga puhuma hakkas siis võis küll riimis öelda et lenda konn mis mul sest on. Torm aga suundus üle Atlandi Antartika lõunapoolusele ja kui ta seal vaibus kukkus jällegi selleks hetkeks tarkvara väljalükanud Amyra vastu Vostoki uurimisjaama katust kus venelased ta jaama sooja viisid ise ka kõvasti imestasid. Noh siis soojas toibudes ja riistvara tarkvarale järgi lükates polnudki Amyra enesetunne kõige kehvem ja asus kala kallale sest eks need tormid ja marud teevad kere heledaks. Ja lõppeski lugu sellega et kui uurijad uue vahetuse tulles koju sõitsid siis lasksid nad paljureisinud Amyra Lõuna Aafrika lähistel merre.
| Ülla-ülla 21. märts 2013, kl 11.38 |
| pifagor 22. märts 2013, kl 02.05 |
| Amatöör Kirjanikk 06. aprill 2013, kl 16.04 |
ENERGEETIKA
Tuumaenergia
3 GENERATSIOON
PBM tüüpi reaktorite töö põhimõte on, et kui temperatuur reaktoris peaks reaktsioonide liigse intensiivistumise tõttu kasvama ülemäära suureks siis enamiku vabanevaid neutroneid neelavad U-238 tuumad, mis tingib et väheneb nende neelamine U-235 lõhustuvate tuumade poolt ja sellega seatakse reaktori temperatuurile automaatselt turvaline ülempiir.
4 GENERATSIOON
1 GFR Kiiretel neutronitel töötav gaasjahutusega reaktor mis kasutab soojuskandjana heeliumi mis käivitab ka gaasturbiiniga elektrigeneraatori. See on briideri (paljundusreaktor) omadustega reaktor, mille üheks eeliseks on see, et ta viib täiendavate tuumareaktsioonide abil miinimumini ebasoovitavate tuumakütuse jääkide tekke. Lähtemudeli võimsuseks kavandatakse 288 MWe ja ta peaks valmima 2025
2 LFR Pliijahutusega kiire reaktor Senised briider-tüüpi reaktorid on tavaliselt kasutanud soojuskandjana vedelat naatriumi, mida on siiski tülikas käsitseda. Seepärast kasutab LFR vedelat pliid või plii ja vismuti sulamit. Selle reaktori vooruseks on eriti pikk tuumakütuste vahetamise tsükkel, 15–20 aastat. Seda tüüpi reaktoreid on juba katsetatud ka Venemaal. Reaktori tüüpvõimsusteks planeeritakse 50–150 MWe, mis teeb nad sobivaks väiksemates linnades. On peetud silmas ka tööstussoojuse tootmise võimalust. Esimesed mudelid peaksid valmima 2025
3 MSR Vedelate sooladega reaktor kasutab tuumakütusena vedela naatriumi, tsirkooniumi ja uraanifloriidide segusid. Selline reaktor peaks tuumakütuse eriti põhjalikult “ära põletama”, mistõttu siin ei saa vargad unistada kütusejääkide kasutamisest tuumapommi valmistamiseks. Lähtemudel on kavandatud võimsusega 1000 MWe ja peaks valmima 2025. a.
4 SFR Naatriumjahutusega kiire reaktor on olnud üks populaarsemaid briiderite seas, kuid tal on olnud raskusi tuumareaktsioonide püsival tasemel hoidmisega. Venelastel on õnnestunud luua hästi töökindel lähtemudel BN-600. Töötemperatuur on 550 °C ja võimsuste vahemik lai, ulatudes 150 MWe-st kuni 1700 MWe-ni. SFR võimaldab hästi töödelda ohutumateks mitmesuguseid tuumakütuste jääke ja muid materjale, eriti plutooniumi ja teisi aktiniide.
5 SCWR Superkriitilise vesijahutusega reaktori iseloomulikuks tunnuseks on see, et ta kasutab soojuskandjana kõrge temperatuuriga (550 °C) ja suure rõhu (25 MPa) all olevat vett, mis on seega üle vee termodünaamilise kriitilise punkti (374 °C ja 22,1 MPa). Tänu sellele on tema termiline efektiivsus ligi kolmandiku võrra suurem kui praegustel kergeveereaktoritel. Võimaldab töötada nii aeglastel kui ka kiiretel neutronitel. Peale elektritootmise võib seda kasutada ka tuumajäätmete ümbertöötlemiseks.
6 VHTR Väga kõrge temperatuuriga reaktor kasutab aeglustina grafiiti ja soojuskandjana heeliumi, mille temperatuur ulatub reaktorist väljumisel 1000 °C. Seetõttu sobib ta hästi elektritootmise kõrval ka mitmesuguste termokeemiliste tööstusprotsesside läbiviimiseks, eeskätt vesiniku tootmiseks jood-väävel tsükli abil, samuti merevee magestamiseks. Reaktori aktiivtsoon võib koosneda nii prismaatilistest kütuseplokkidest (nagu Jaapani HTTR-s) kui ka kapseldatud graanulitega kütusekuulidest (nagu Hiina HTR-10-s). Reaktor võib kasutada ka uraan/plutoonium kütusetsüklit ja minimeerida radioaktiivsete jäätmete teket.
Ka saab neljanda põlvkonna puhul kasutada uraani asemel tooriumi mis on ohutum ja kestlikum ning neli korda paremini kättesaadav. 1 g uraani võrdub 23 MWh ja 1 g tooriumi võrdub 7 MWh Aatomipatareid Mõni aeg tagasi võis lugeda, kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigis ehitatakse kolmanda põlve passiivse ohutusega reaktorit. Selline PBMR-reaktor kasutab kütusena kapseldatud graanulitega kütusekuulikesi (peblesid). Selline moodus tagab lisaks ohutusele ka võimaluse ehitada väiksema võimsusega reaktoreid pardijahile pole ju vaja kahuriga minna Aafriklased panid oma projekti küll seisma, kuid selle reaktoritüübi väljatöötajad, USA firmad Westinghouse, NuScale Power ja Wilcox tegelevad arendustööga usinalt edasi ja lähitulevik lubab neilt loota reaktoreid võimsusega 30–300 megavatti. Hea on seejuures, et Westinghouse’i arvates saab neid ka ehitada odavamalt kui suuri. Lisaks elektrienergia ja soojuse tootmisele saab selliseid reaktoreid kasutada veel muukski, kas või magevee või vesiniku tootmiseks. Maailmalõpu kuulutajad pakuvad ju ühe võimalusena välja üleilmset võitlust mageda vee pärast, aga vesinik oleks väga ahvatlev juba ainuüksi autokütusena.
Termotuumasünteesielektrijaam
Termotuumaelektrijaamad saab ehitada turvaliseks õnnetused kontrollimatute tuumareaktsioonide või tuumareaktori südamiku sulamise tõttu on võimatud ning termotuumaelektrijaama igapäevane käigushoidmine ei nõua radioaktiivsete materjalide transporti. Sobiva materjalivaliku puhul ei ole jäätmed pikaajaliseks koormaks järeltulevatele põlvkondadele ja
kasvuhoonegaaside emissiooni ei teki ning kütuseid masstootmiseks leidub kõikjal rohkelt. Kütuseks vajalikku rasket vesinikku (deuteeriumi) saab odavalt toota ookeaniveest ja triitiumi on otstarbekas toota liitiumist viimase tuumade pommitamisel neutronitega. Deuteerium ja triitiumi tuleb kuumutada plasmaks 100 miljoni kraadiga kuid võib lisada segusse ka lämmastikku siis annab veel rohkem energiat välja. Õnnetuseoht on samas olematu; juba vähimagi häirituse korral lakkab tuumasüntees iseenesest. Radioaktiivseid jäätmeid jälle, mis tekivad reaktori siseseinte pommitamisest suure energiaga neutronitega, on suhteliselt lihtne käidelda. Nende kiirgus on juba saja aasta järel suuresti hääbunud. Ka teise kütuse, triitiumi kasutamine on samavõrd väikese riskiga. See radioaktiivne vesinikuisotoop kiirgab nõrgalt, tema poolestusaeg on ainult 12,3 aastat. Energiaväljatulekuprotsenti võib võrrelda näiteks kolm pudelit vett ja ühe pere aasta elekter või 1 kg vesinikku võrdub 11000 tonni kivisütt või ühe inimese eluaegse energiatarbe rahuldamiseks piisab termotuumasünteesi korral 10 grammist deuteeriumist ja 15 grammist triitiumist. Üks gramm deuteeriumi ja triitiumi võrdub 94 MWh/g Kuid praegu on põhiprobleem selles et on vaja saada plasma ja reaktori seina vahele stabiilne magnetväli mis hoiaks seda plasmat paigal sest ükski tavaline materjal ei peaks sellisele plasmakuumusele vastu.
Geotermaalenergia
Maakera soojusenergia hulk on 1,3 x 1031 J ning ainuüksi maakoores 5,4 x 1027 J. Isegi kui sellest ära kasutada vaid 1%, jätkuks seda miljoniks aastaks ja tänapäevane puurimistehnika võimaldab rajada kuni 15 km sügavusi puurauke Otsene kasutamine on tänapäeval tunduvalt mitmekesisem kui aastakümneid tagasi. Moodsate spaade kõrval tarbitakse seda soojust kasvuhoonetes, kalatiikides ja majade kütmiseks ning tööstuses Soojusenergia suurimaks puuduseks on aga see, et seda on väga raske kaugemale transportida. Praktiline piir on 30 km mida elektrienergia puhul ei ole. Umbes 300 geotermaalelektrijaamas üle maailma toodetakse kokku ligi 10 000 MW elektrienergiat ja maailma esimene geotermaalelektrijaam ehitati Itaalias Larderellosse juba 1904a Elektri tootmine auru/gaasiturbiinide abil kus auruturbiin vajab tööks auru temperatuuriga üle 150 ºC
Välkauru elektrijaamad on tänapäeval kõige levinumad mis kasutavad geotermilist vett, mille temperatuur on üle 182 ºC Kuum vesi tõuseb puuraugust üles enda survel ja läbib 1-2 separaatorit mille käigus vabaneb maa-aluse reservuaari väga kõrgest rõhust ja millest siis suur osa aurustub plahvatusliku kiirusega ning turbiini läbinud ja kondenseerunud aur suunatakse teise puuraugu kaudu tagasi maaaluse reservuaari kaugemasse ossa et see seal uuesti kuumeneks ja alustaks uut töötsüklit Binaarsetes elektrijaamades on võimalik ära kasutada ka madalama temperatuuriga (85–182 ºC) sooja vett. Selline vesi juhitakse läbi soojusvaheti, kus ta annab oma soojuse ära teisele (binaarsele), madalama keemistemperatuuriga töövedelikule (tavaliselt on selleks isobutaan või isopentaan), mis selles temperatuurivahemikus samuti kiiresti aurustub ja käivitab turbiini, kondenseerub ja alustab soojusvahetis uut tsüklit. Termaalvesi aga saadetakse tagasi oma algallikasse taaskuumenemiseks. Maasoojuspumbad on lihtsaimad ja universaalseimad seadmed maa sees oleva soojusenergia efektiivseks ärakasutamiseks nii ruumide kütmiseks külmal aastaajal kui ka jahutamiseks kuumal perioodil. Pinnase temperatuur on ligi 3 m sügavusel aastaringselt konstantne vahemikus umbes 7–16 ºC, mis võimaldab sealt suhteliselt väikese energiakuluga “pumbata” soojust meie majade küttesüsteemi.
Tänapäevastel soojuspumpadel on kõrge kasutegur. Kulutades vooluvõrgust näiteks 1 kW elektrit soojuspumba töös hoidmiseks, võib selle abil toota ruumide kütmiseks ja vee soojendamiseks 3 kW energiat ning kokkuhoid kolmekordne
Kuivakivitehnoloogia seisneb aga selles et kuivadesse süvakivimikihtidesse kogumahuga 2–3 km3 – on 4–5 km sügavustesse puuraukudesse suure surve all pumbatud vee abil tekitatakse ulatuslikke pragulisi tsoone. Niinimetatud injektsioonkaevude kaudu pumbatakse neisse pragudesse vesi ja kuumades kivimikihtides soojenenud vesi pumbatakse kaugemal niinimetatud
produktsioonkaevude kaudu maapinnale kasutamiseks. Ka on võimalik maagaasi elektritootmises kasutada mis eraldab poole vähem süsihappegaasi kui teise tahked kütused põlevkivi ja kivisüsi.
Biogaasienergia
Biogaas on suure metaanisisaldusega gaas mis tekib kui mikroorganismid taimse ja loomse päritoluga heitmed lagunevad.
Biogaasi toodetakse biolagunevatest materjalidest: loomasõnnikust reoveesettest erinevatest taimse biomassi allikatest,
toiduainetööstuse jäätmetest ja teistest biojäätmetest näiteks prügilates. Vastavalt vajadusele saab biogaasist toota soojuse ja elektri koostootmisseade (SEK) abil elektri- ja soojaenergiat või biogaasi puhastamisel mootorikütust ehk biometaani või suunata seda maagaasivõrku. Eraldi alaliik on veel ihuvedelikuenergia kus uriin pannakse anumasse misjärel elektrivoolu abil lahutatakse karbamiid ehk kusiaine lämmastikuks veeks ja vesinikuks. Vesinik puhastatakse veefiltris ja juhatatakse gaasiga täidetud silindrisse, milles olev gaas pressib vesiniku omakorda edasi vedela booraksiga täidetud silindrisse, mis aitab gaasilisest vesinikust niiskust eemaldada. Gaasiline vesinik ise jõuab seejärel edasi generaatorisse. Abi biomassi tootvailt baktereilt Biomassist kõnelemine toob kõigepealt meelde energiavõsa ja teadjaimaile ka ehk vetikad, kuid laboratooriumites tehakse tööd kaugemale ulatuvate arenduste kallal. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professor Antony Sinskey juhitav töörühm tahab valjastada Rhodococcus-bakterid, pannes nad valmistama biodiisli tootmiseks sobivaid rasvu. Uurijad usuvad, et bakterid on energia tootmiseks sobivate ainete loomisel palju efektiivsemad kui vetikad. Californias on Los Angelese ülikooli uurimisrühm keemikust inseneri James Liao juhtimisel siiranud tsüaanobakterile ehk argikeeles sinivetikale geene, mis panevad bakteri tootma isobutanooli. Isobutanooli energiatihedus on suurem kui etanoolil ja see ei kutsu kasutamisel seadmetes esile korrosiooni. Tsüaanobaktereid uuritakse ka Euroopa DirectFuel-projektis, milles osalevad üheksa kõrgkooli ja uurimislaborit. Selle projekti käigus üritatakse saada baktereid tootma propaani ehk meile tuttavat majapidamisgaasi. Propaani saab edukalt kasutada nüüdismootoreis.
Hüdroenergia
Kasutusel on hüdroelektrijaamad jõgedel ja tulemas on ka jaamad mis kasutavad mere ja ookeanide võimalusi millest ainuüksi 0,5% ärakasutamine rahuldaks kogu energiavajaduse. Esiteks on loodete energia kus saab kasutada turbiine. Teiseks on merehoovuste energia kus turbiinid paigutatakse hoovusesse mida too siis ringi ajab. Kolmandaks on lainete energia mille kättesaamiseks tuleks nende teele asetada mingi takistus, mis vee survel hakkaks liikuma ja liikumine antaks edasi elektrigeneraatorile. Neljandaks on termiline energia mida on hinnanguliselt kuni 200 000 GW ja mis koguneb vee ülemistesse kihtidesse päikesekiirguse toimel. Kasutades erineva temperatuuriga vett (põhjas vaid paar kraadi, pinnal aga 20–30 °C) on võimalik sobiva töövedeliku/gaasi (näiteks ammoniaagi) abil käivitada gaasiturbiiniga elektrigeneraatorit. Viiendaks on osmoosienergia mis seisneb mage ja soolase vee soolsuse erinevuse ärakasutamises ning kui püstitada jaamad jõgede suudmetesse oleks maa teoreetiline energeetiline potentsiaal vähemalt üks teravatt siis umbes tuhat tuumareaktorit. Osmoosile on iseloomulik et mingi materjal näiteks kile laseb endast läbi vee kuid peatab soola molekulid. Kui ühel pool poolläbilaskvat kilet on soolane ja teisel pool mage vesi, siis mageveemolekulid siirduvad teisele, soolasele poolele, mistõttu kasvab rõhk.nJõujaamas juhitakse mage jõevesi tanki, kus poolläbilaskva membraanina toimib polümeermembraan. Teisel pool membraani on soolane vesi ja rõhkude erinevus nende poolte vahel kasvab suuruseni, mis on võrdne 120 m kõrguse veesamba rõhuga ehk võrreldav sama kõrge kose omaga. Osmoosi kasutamiseks sobivaid kohti on kõikjal, kus jõed suubuvad meredesse.
Pumpejõujaam ehk hüdroakumulatsioonijaama tööpõhimõte seisneb kõrguste vahes. Kõrgemal asuv veehoidla kui see on täis pumbatud lastakse vesi alla läbi turbiinide. Kasutegur 75% kuid kui pumpamise asemel oodata kui bassein täitub vihmavee või lumega oleks tegur üle saja
Päikeseenergia
Päikesepatareide hinna kõige suurem osa on kristallräni kuid räni kõrvale on ilmunud ka teised perspektiivsed pooljuhtmaterjalid nagu CuInSe2 ja CdTe ning päikesepaneelide toodang kasvab 40% aastas ja arvatakse konkurentsivõimeliseks teiste elektritootmisviiside kõrval aastaks 2030 Päikesepatareide efektiivsus algas 6% ja laborikatsetes on jõutud juba 25%. Tulevikus hakatakse ka painduvaid, läbipaistvaid paneele ja ka sellist värvi tootma mis suudab päikeseenergiat salvestada. Päikeseenergia kasutamisel võiks uueks teeks olla selle hankimine väljastpoolt atmosfääri, siis ei segaks pilvine ilm. Energia saadetaks maapinnale laserite või mikrolainete abil. Jaapani kosmoseagentuur, NASAga võrreldav JAXA, arendab sellist suunda. Ka Euroopa suurim taoline firma EADS Astrium planeerib satelliitpäikesejaamu. Ameerika Ühendriikides on Houstoni ülikooli professor David Criswell pikalt tegelnud projektiga, kus sellised päikeseenergiat korjavad jaamad paikneks Kuul. Astrium on neist kõige konkreetsem, pakkudes välja, et üks selline satelliitjaam suudaks laseri abil Maale saata umbes 10 kW energiat. Laseri lainepikkus oleks umbkaudu 1,5 μ ja voo tihedus päikesepaistega võrreldav 1000 W/m2, et mitte ohtu seada laserkiire vastuvõtuplatsi lähedusse sattuvaid inimesi. Vastuvõtuks vajalik päikeseelementidega väljak oleks tagasihoidliku suurusega, maksimaalselt 30 x 30 m. Kuid laseri puhul võivad pilved segada, nõrgendades ja hajutades energiavoogu. Kõrgsageduslike (2–10 GHz) mikrolainete kasutamisel atmosfäär ei segaks, kuid siis oleks energia vastuvõtuks vaja palju suuremaid päikeseelementidega kaetud väljakuid. See suurendaks ehitusmaksumust, kuid tagaks püsiva energiavoo. Mõlema variandi juures on hea, et ühele väljakule saaks suunata mitme satelliidi poolt kokku korjatud energia.
Tuuleõhuenergia
Tuulevariant põhineb mehaanilise energia muundamisel elektriks ja suurim turbiin on 7.5MV On ka välja töödatud erinevaid mitte turbiine mis on võimelised õhuenergiat salvestama. Üks uus meetod on veel voolavast õhust elektri saamine lennukitele ja autodele mille tehniloogia on liikumisel ärakasutavad õhuvoolud kui kahe ja poole sentimeetri pikkused piesoelektrilised materjalid kinnitada masina kerekülge mis siis õhuliikumisel vibreerides elektrit andma hakkavad. Teine variant on tõusval õhuvoolul põhinev tootmisviis kus õhk soojeneb päikesekiirguse toimel kollektori keskel mis tekitab tugeva loomuliku tõmbe
mille tagajärjel korstna jalamil paiknevad rõhtsa teljega õhuturbiinid elektrigeneraatorid käima paneb. Tuuleenergiat kõrgustest
Tuulegeneraatorite suuruse kasvatamisel enama energia saamiseks jõutakse lõpuks piirini, kus edasi pole tark minna generaatori ja selle tugijala kaal muutub liiga suureks ning raha kulub enam kui loodetav tulu generaatori tööst. Et generaatorite püstitamiseks sobivaid paiku pole ka lõputult, siis on pilk pööratud kõrgemale. On firmasid, kes töötavad selliste generaatorite loomise kallal, mis hakkaks tööle kusagil 300–800 m kõrgusel maapinnast ilma tugisambale toetumata. Kanada firma Magenn Power on juba sel aastal valmis tootma 100 MW võimsusega generaatoreid,mis oleksid suurte stabiliseerivate ribidega kaetud piklike heeliumõhupallide sees, generaatorite tiivikud paikneksid palli läbival horisontaalsel võllil. Firma kodulehe andmetel töötaks generaator tuule kiiruste vahemikus 3 m/s kuni 28 m/s või isegi enam. Rõhutatakse, et tänu püsimisele kõrguses 150–300 m on teda võimalik üles lasta kedagi häirimata tarbijale kõige vajalikumas kohas ja et 1 kWh energia maksumus oleks 20–25 senti. Itaallaste Kite Gen pakub lohesurfaritelt laenatud lahendust generaator tõuseks lendu koos lohepurjega ja veaks kaasa vaierid, mille abil teda saaks juhtida nagu lohepurje, et anda nii generaatorile sobiv suund.
Vesinikuenergia on vesinikul kui primaarenergia allikal põhinev energiamuundamine ja kasutus. Energeetiliseks otstarbeks molekulaarset vesinikku (H2) saadakse vee elektrolüütilisel lagundamisel või mikroorganismide abil. Vesinikku võib kasutada tavalises põlemisprotsessis kas kolb- või turbiinmootorites, kus saadav soojusenergia muudetakse mehaaniliseks ja soovi korral edasi näiteks elektrienergiaks. Teine vesinikuenergeetika haru põhineb kütuseelementidel, milles katalüsaatori pinnal toimub vesiniku (või vesinikurohke kütuse) oksüdeerimine ja tekivad elektrilised laengud. Selliselt muutub kütuseelement elektrivoolu allikaks, mille abil saab käitada nt elektriajameid.
Niiskuseenergia
Mõned ideed kipuvad esmapilgul olema justkui scifi-valdkonnast. Möödunud aastal esines Ameerika keemikuid ühendava suurkogu ees Brasiilia Campinase ülikooli doktor Fernando Galembeck, tutvustades seal tuleviku elektrienergia allikana niiskust. Tema uurimisrühm pani laboris katseid tehes tähele, et suure niiskusprotsendi korral koguvad õhus hõljuvad räniosakesed negatiivse laengu, samas alumiiniumfosfaadi osakesed aga positiivse. Uurijate arvates saaks seda nähtust ära kasutades tulevikus niiviisi elektrit toota suure õhuniiskusega või udustes piirkondades.
Akude tehnoloogia liitumsalvestuses
Vatttund kilogrammi kohta
Nikkelkaadmiumaku 40–60 Wh
Leelismuldmetallaku 85
Hõbetsinkaku 130 Wh
Liitiumioonaku 150–250 Wh
Liitiumväävelaku 400 Wh
Liitiumi turg on viimastel aastakümnetel olnud üsna stabiilne kasvades globaalselt umbes kuus protsenti aastas ja suurimad liitiumitootjad on tänapäeval Tšiili, Austraalia ja Argentina ning praeguste tootmismahtude juures jaguks liitiumi enam kui tuhandeks aastaks sest liitiumi praegune aastatoodang on 25 000 tonni piires. Ka saab liitumi toota mereveest. Kui võtta keskmiseks 25 kWh liitiumioonakuga varustatud elektriauto (selline suudaks ühe laadimisega sõita 120–160 kilomeetrit) siis liitiumi kuluks sellele veidi üle kolme kilo. Aku kuluvus on viie aast pärast 80% algsest kuid töödatakse selliste akude suunas mida saaks kasutada lõpuni 100%
Veel akudetehnoloogiaid
Ülijuhid millel puudub elektriline takistus ja sinna pumbatud energia on lihtne kätte saada kaduteta kuid miinus on see et ülijuhi tugevaks jahutamiseks on vaja energiat.
Soola saab energiat salvestama panna. Kui päeval peeglid suunata päikesekiirgusega mahutile milles on sulasool mille temperatuur võib tõusta üsna kõrgele ning seejärel öösel paneb soojus tööle turbiinid. Kasutegur 93 %
Nüüdisajal võib elektrokeemilised vooluallikad jagada kolmeks: primaarpatareid mida pole võimalik uuesti laadida,
sekundaarpatareid ehk akumulaatorid, mida saab perioodiliselt laadida, ning pidevalt töötavad kütuseelemendid, kus oksüdeerija ja redutseerija juurdevool ning reaktsiooniproduktide elektrivoolu, soojuse, vee ja süsihappegaasi pidev eemaldamine süsteemist tagab seadme pideva töö. Tänapäeva automootorite, peamiselt sisepõlemismootorite kasutegur on alla 30 protsendi, samas kui vesiniku baasil töötava kütuseelemendiga varustatud elektriautode kasutegur on 40–45 protsenti. Ka superkondensaatorid on väga efektiivsed impulssvooluallikad/salvestid, mille elektriline kasutegur on 93–95 protsenti. Kombineerides koormusjaotust kütuseelemendi ja superkondensaatori vahel, on tõenäoliselt võimalik pikendada
kütuseelementide eluiga transpordivahenditel
Tuumaenergia
3 GENERATSIOON
PBM tüüpi reaktorite töö põhimõte on, et kui temperatuur reaktoris peaks reaktsioonide liigse intensiivistumise tõttu kasvama ülemäära suureks siis enamiku vabanevaid neutroneid neelavad U-238 tuumad, mis tingib et väheneb nende neelamine U-235 lõhustuvate tuumade poolt ja sellega seatakse reaktori temperatuurile automaatselt turvaline ülempiir.
4 GENERATSIOON
1 GFR Kiiretel neutronitel töötav gaasjahutusega reaktor mis kasutab soojuskandjana heeliumi mis käivitab ka gaasturbiiniga elektrigeneraatori. See on briideri (paljundusreaktor) omadustega reaktor, mille üheks eeliseks on see, et ta viib täiendavate tuumareaktsioonide abil miinimumini ebasoovitavate tuumakütuse jääkide tekke. Lähtemudeli võimsuseks kavandatakse 288 MWe ja ta peaks valmima 2025
2 LFR Pliijahutusega kiire reaktor Senised briider-tüüpi reaktorid on tavaliselt kasutanud soojuskandjana vedelat naatriumi, mida on siiski tülikas käsitseda. Seepärast kasutab LFR vedelat pliid või plii ja vismuti sulamit. Selle reaktori vooruseks on eriti pikk tuumakütuste vahetamise tsükkel, 15–20 aastat. Seda tüüpi reaktoreid on juba katsetatud ka Venemaal. Reaktori tüüpvõimsusteks planeeritakse 50–150 MWe, mis teeb nad sobivaks väiksemates linnades. On peetud silmas ka tööstussoojuse tootmise võimalust. Esimesed mudelid peaksid valmima 2025
3 MSR Vedelate sooladega reaktor kasutab tuumakütusena vedela naatriumi, tsirkooniumi ja uraanifloriidide segusid. Selline reaktor peaks tuumakütuse eriti põhjalikult “ära põletama”, mistõttu siin ei saa vargad unistada kütusejääkide kasutamisest tuumapommi valmistamiseks. Lähtemudel on kavandatud võimsusega 1000 MWe ja peaks valmima 2025. a.
4 SFR Naatriumjahutusega kiire reaktor on olnud üks populaarsemaid briiderite seas, kuid tal on olnud raskusi tuumareaktsioonide püsival tasemel hoidmisega. Venelastel on õnnestunud luua hästi töökindel lähtemudel BN-600. Töötemperatuur on 550 °C ja võimsuste vahemik lai, ulatudes 150 MWe-st kuni 1700 MWe-ni. SFR võimaldab hästi töödelda ohutumateks mitmesuguseid tuumakütuste jääke ja muid materjale, eriti plutooniumi ja teisi aktiniide.
5 SCWR Superkriitilise vesijahutusega reaktori iseloomulikuks tunnuseks on see, et ta kasutab soojuskandjana kõrge temperatuuriga (550 °C) ja suure rõhu (25 MPa) all olevat vett, mis on seega üle vee termodünaamilise kriitilise punkti (374 °C ja 22,1 MPa). Tänu sellele on tema termiline efektiivsus ligi kolmandiku võrra suurem kui praegustel kergeveereaktoritel. Võimaldab töötada nii aeglastel kui ka kiiretel neutronitel. Peale elektritootmise võib seda kasutada ka tuumajäätmete ümbertöötlemiseks.
6 VHTR Väga kõrge temperatuuriga reaktor kasutab aeglustina grafiiti ja soojuskandjana heeliumi, mille temperatuur ulatub reaktorist väljumisel 1000 °C. Seetõttu sobib ta hästi elektritootmise kõrval ka mitmesuguste termokeemiliste tööstusprotsesside läbiviimiseks, eeskätt vesiniku tootmiseks jood-väävel tsükli abil, samuti merevee magestamiseks. Reaktori aktiivtsoon võib koosneda nii prismaatilistest kütuseplokkidest (nagu Jaapani HTTR-s) kui ka kapseldatud graanulitega kütusekuulidest (nagu Hiina HTR-10-s). Reaktor võib kasutada ka uraan/plutoonium kütusetsüklit ja minimeerida radioaktiivsete jäätmete teket.
Ka saab neljanda põlvkonna puhul kasutada uraani asemel tooriumi mis on ohutum ja kestlikum ning neli korda paremini kättesaadav. 1 g uraani võrdub 23 MWh ja 1 g tooriumi võrdub 7 MWh Aatomipatareid Mõni aeg tagasi võis lugeda, kuidas Lõuna-Aafrika Vabariigis ehitatakse kolmanda põlve passiivse ohutusega reaktorit. Selline PBMR-reaktor kasutab kütusena kapseldatud graanulitega kütusekuulikesi (peblesid). Selline moodus tagab lisaks ohutusele ka võimaluse ehitada väiksema võimsusega reaktoreid pardijahile pole ju vaja kahuriga minna Aafriklased panid oma projekti küll seisma, kuid selle reaktoritüübi väljatöötajad, USA firmad Westinghouse, NuScale Power ja Wilcox tegelevad arendustööga usinalt edasi ja lähitulevik lubab neilt loota reaktoreid võimsusega 30–300 megavatti. Hea on seejuures, et Westinghouse’i arvates saab neid ka ehitada odavamalt kui suuri. Lisaks elektrienergia ja soojuse tootmisele saab selliseid reaktoreid kasutada veel muukski, kas või magevee või vesiniku tootmiseks. Maailmalõpu kuulutajad pakuvad ju ühe võimalusena välja üleilmset võitlust mageda vee pärast, aga vesinik oleks väga ahvatlev juba ainuüksi autokütusena.
Termotuumasünteesielektrijaam
Termotuumaelektrijaamad saab ehitada turvaliseks õnnetused kontrollimatute tuumareaktsioonide või tuumareaktori südamiku sulamise tõttu on võimatud ning termotuumaelektrijaama igapäevane käigushoidmine ei nõua radioaktiivsete materjalide transporti. Sobiva materjalivaliku puhul ei ole jäätmed pikaajaliseks koormaks järeltulevatele põlvkondadele ja
kasvuhoonegaaside emissiooni ei teki ning kütuseid masstootmiseks leidub kõikjal rohkelt. Kütuseks vajalikku rasket vesinikku (deuteeriumi) saab odavalt toota ookeaniveest ja triitiumi on otstarbekas toota liitiumist viimase tuumade pommitamisel neutronitega. Deuteerium ja triitiumi tuleb kuumutada plasmaks 100 miljoni kraadiga kuid võib lisada segusse ka lämmastikku siis annab veel rohkem energiat välja. Õnnetuseoht on samas olematu; juba vähimagi häirituse korral lakkab tuumasüntees iseenesest. Radioaktiivseid jäätmeid jälle, mis tekivad reaktori siseseinte pommitamisest suure energiaga neutronitega, on suhteliselt lihtne käidelda. Nende kiirgus on juba saja aasta järel suuresti hääbunud. Ka teise kütuse, triitiumi kasutamine on samavõrd väikese riskiga. See radioaktiivne vesinikuisotoop kiirgab nõrgalt, tema poolestusaeg on ainult 12,3 aastat. Energiaväljatulekuprotsenti võib võrrelda näiteks kolm pudelit vett ja ühe pere aasta elekter või 1 kg vesinikku võrdub 11000 tonni kivisütt või ühe inimese eluaegse energiatarbe rahuldamiseks piisab termotuumasünteesi korral 10 grammist deuteeriumist ja 15 grammist triitiumist. Üks gramm deuteeriumi ja triitiumi võrdub 94 MWh/g Kuid praegu on põhiprobleem selles et on vaja saada plasma ja reaktori seina vahele stabiilne magnetväli mis hoiaks seda plasmat paigal sest ükski tavaline materjal ei peaks sellisele plasmakuumusele vastu.
Geotermaalenergia
Maakera soojusenergia hulk on 1,3 x 1031 J ning ainuüksi maakoores 5,4 x 1027 J. Isegi kui sellest ära kasutada vaid 1%, jätkuks seda miljoniks aastaks ja tänapäevane puurimistehnika võimaldab rajada kuni 15 km sügavusi puurauke Otsene kasutamine on tänapäeval tunduvalt mitmekesisem kui aastakümneid tagasi. Moodsate spaade kõrval tarbitakse seda soojust kasvuhoonetes, kalatiikides ja majade kütmiseks ning tööstuses Soojusenergia suurimaks puuduseks on aga see, et seda on väga raske kaugemale transportida. Praktiline piir on 30 km mida elektrienergia puhul ei ole. Umbes 300 geotermaalelektrijaamas üle maailma toodetakse kokku ligi 10 000 MW elektrienergiat ja maailma esimene geotermaalelektrijaam ehitati Itaalias Larderellosse juba 1904a Elektri tootmine auru/gaasiturbiinide abil kus auruturbiin vajab tööks auru temperatuuriga üle 150 ºC
Välkauru elektrijaamad on tänapäeval kõige levinumad mis kasutavad geotermilist vett, mille temperatuur on üle 182 ºC Kuum vesi tõuseb puuraugust üles enda survel ja läbib 1-2 separaatorit mille käigus vabaneb maa-aluse reservuaari väga kõrgest rõhust ja millest siis suur osa aurustub plahvatusliku kiirusega ning turbiini läbinud ja kondenseerunud aur suunatakse teise puuraugu kaudu tagasi maaaluse reservuaari kaugemasse ossa et see seal uuesti kuumeneks ja alustaks uut töötsüklit Binaarsetes elektrijaamades on võimalik ära kasutada ka madalama temperatuuriga (85–182 ºC) sooja vett. Selline vesi juhitakse läbi soojusvaheti, kus ta annab oma soojuse ära teisele (binaarsele), madalama keemistemperatuuriga töövedelikule (tavaliselt on selleks isobutaan või isopentaan), mis selles temperatuurivahemikus samuti kiiresti aurustub ja käivitab turbiini, kondenseerub ja alustab soojusvahetis uut tsüklit. Termaalvesi aga saadetakse tagasi oma algallikasse taaskuumenemiseks. Maasoojuspumbad on lihtsaimad ja universaalseimad seadmed maa sees oleva soojusenergia efektiivseks ärakasutamiseks nii ruumide kütmiseks külmal aastaajal kui ka jahutamiseks kuumal perioodil. Pinnase temperatuur on ligi 3 m sügavusel aastaringselt konstantne vahemikus umbes 7–16 ºC, mis võimaldab sealt suhteliselt väikese energiakuluga “pumbata” soojust meie majade küttesüsteemi.
Tänapäevastel soojuspumpadel on kõrge kasutegur. Kulutades vooluvõrgust näiteks 1 kW elektrit soojuspumba töös hoidmiseks, võib selle abil toota ruumide kütmiseks ja vee soojendamiseks 3 kW energiat ning kokkuhoid kolmekordne
Kuivakivitehnoloogia seisneb aga selles et kuivadesse süvakivimikihtidesse kogumahuga 2–3 km3 – on 4–5 km sügavustesse puuraukudesse suure surve all pumbatud vee abil tekitatakse ulatuslikke pragulisi tsoone. Niinimetatud injektsioonkaevude kaudu pumbatakse neisse pragudesse vesi ja kuumades kivimikihtides soojenenud vesi pumbatakse kaugemal niinimetatud
produktsioonkaevude kaudu maapinnale kasutamiseks. Ka on võimalik maagaasi elektritootmises kasutada mis eraldab poole vähem süsihappegaasi kui teise tahked kütused põlevkivi ja kivisüsi.
Biogaasienergia
Biogaas on suure metaanisisaldusega gaas mis tekib kui mikroorganismid taimse ja loomse päritoluga heitmed lagunevad.
Biogaasi toodetakse biolagunevatest materjalidest: loomasõnnikust reoveesettest erinevatest taimse biomassi allikatest,
toiduainetööstuse jäätmetest ja teistest biojäätmetest näiteks prügilates. Vastavalt vajadusele saab biogaasist toota soojuse ja elektri koostootmisseade (SEK) abil elektri- ja soojaenergiat või biogaasi puhastamisel mootorikütust ehk biometaani või suunata seda maagaasivõrku. Eraldi alaliik on veel ihuvedelikuenergia kus uriin pannakse anumasse misjärel elektrivoolu abil lahutatakse karbamiid ehk kusiaine lämmastikuks veeks ja vesinikuks. Vesinik puhastatakse veefiltris ja juhatatakse gaasiga täidetud silindrisse, milles olev gaas pressib vesiniku omakorda edasi vedela booraksiga täidetud silindrisse, mis aitab gaasilisest vesinikust niiskust eemaldada. Gaasiline vesinik ise jõuab seejärel edasi generaatorisse. Abi biomassi tootvailt baktereilt Biomassist kõnelemine toob kõigepealt meelde energiavõsa ja teadjaimaile ka ehk vetikad, kuid laboratooriumites tehakse tööd kaugemale ulatuvate arenduste kallal. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professor Antony Sinskey juhitav töörühm tahab valjastada Rhodococcus-bakterid, pannes nad valmistama biodiisli tootmiseks sobivaid rasvu. Uurijad usuvad, et bakterid on energia tootmiseks sobivate ainete loomisel palju efektiivsemad kui vetikad. Californias on Los Angelese ülikooli uurimisrühm keemikust inseneri James Liao juhtimisel siiranud tsüaanobakterile ehk argikeeles sinivetikale geene, mis panevad bakteri tootma isobutanooli. Isobutanooli energiatihedus on suurem kui etanoolil ja see ei kutsu kasutamisel seadmetes esile korrosiooni. Tsüaanobaktereid uuritakse ka Euroopa DirectFuel-projektis, milles osalevad üheksa kõrgkooli ja uurimislaborit. Selle projekti käigus üritatakse saada baktereid tootma propaani ehk meile tuttavat majapidamisgaasi. Propaani saab edukalt kasutada nüüdismootoreis.
Hüdroenergia
Kasutusel on hüdroelektrijaamad jõgedel ja tulemas on ka jaamad mis kasutavad mere ja ookeanide võimalusi millest ainuüksi 0,5% ärakasutamine rahuldaks kogu energiavajaduse. Esiteks on loodete energia kus saab kasutada turbiine. Teiseks on merehoovuste energia kus turbiinid paigutatakse hoovusesse mida too siis ringi ajab. Kolmandaks on lainete energia mille kättesaamiseks tuleks nende teele asetada mingi takistus, mis vee survel hakkaks liikuma ja liikumine antaks edasi elektrigeneraatorile. Neljandaks on termiline energia mida on hinnanguliselt kuni 200 000 GW ja mis koguneb vee ülemistesse kihtidesse päikesekiirguse toimel. Kasutades erineva temperatuuriga vett (põhjas vaid paar kraadi, pinnal aga 20–30 °C) on võimalik sobiva töövedeliku/gaasi (näiteks ammoniaagi) abil käivitada gaasiturbiiniga elektrigeneraatorit. Viiendaks on osmoosienergia mis seisneb mage ja soolase vee soolsuse erinevuse ärakasutamises ning kui püstitada jaamad jõgede suudmetesse oleks maa teoreetiline energeetiline potentsiaal vähemalt üks teravatt siis umbes tuhat tuumareaktorit. Osmoosile on iseloomulik et mingi materjal näiteks kile laseb endast läbi vee kuid peatab soola molekulid. Kui ühel pool poolläbilaskvat kilet on soolane ja teisel pool mage vesi, siis mageveemolekulid siirduvad teisele, soolasele poolele, mistõttu kasvab rõhk.nJõujaamas juhitakse mage jõevesi tanki, kus poolläbilaskva membraanina toimib polümeermembraan. Teisel pool membraani on soolane vesi ja rõhkude erinevus nende poolte vahel kasvab suuruseni, mis on võrdne 120 m kõrguse veesamba rõhuga ehk võrreldav sama kõrge kose omaga. Osmoosi kasutamiseks sobivaid kohti on kõikjal, kus jõed suubuvad meredesse.
Pumpejõujaam ehk hüdroakumulatsioonijaama tööpõhimõte seisneb kõrguste vahes. Kõrgemal asuv veehoidla kui see on täis pumbatud lastakse vesi alla läbi turbiinide. Kasutegur 75% kuid kui pumpamise asemel oodata kui bassein täitub vihmavee või lumega oleks tegur üle saja
Päikeseenergia
Päikesepatareide hinna kõige suurem osa on kristallräni kuid räni kõrvale on ilmunud ka teised perspektiivsed pooljuhtmaterjalid nagu CuInSe2 ja CdTe ning päikesepaneelide toodang kasvab 40% aastas ja arvatakse konkurentsivõimeliseks teiste elektritootmisviiside kõrval aastaks 2030 Päikesepatareide efektiivsus algas 6% ja laborikatsetes on jõutud juba 25%. Tulevikus hakatakse ka painduvaid, läbipaistvaid paneele ja ka sellist värvi tootma mis suudab päikeseenergiat salvestada. Päikeseenergia kasutamisel võiks uueks teeks olla selle hankimine väljastpoolt atmosfääri, siis ei segaks pilvine ilm. Energia saadetaks maapinnale laserite või mikrolainete abil. Jaapani kosmoseagentuur, NASAga võrreldav JAXA, arendab sellist suunda. Ka Euroopa suurim taoline firma EADS Astrium planeerib satelliitpäikesejaamu. Ameerika Ühendriikides on Houstoni ülikooli professor David Criswell pikalt tegelnud projektiga, kus sellised päikeseenergiat korjavad jaamad paikneks Kuul. Astrium on neist kõige konkreetsem, pakkudes välja, et üks selline satelliitjaam suudaks laseri abil Maale saata umbes 10 kW energiat. Laseri lainepikkus oleks umbkaudu 1,5 μ ja voo tihedus päikesepaistega võrreldav 1000 W/m2, et mitte ohtu seada laserkiire vastuvõtuplatsi lähedusse sattuvaid inimesi. Vastuvõtuks vajalik päikeseelementidega väljak oleks tagasihoidliku suurusega, maksimaalselt 30 x 30 m. Kuid laseri puhul võivad pilved segada, nõrgendades ja hajutades energiavoogu. Kõrgsageduslike (2–10 GHz) mikrolainete kasutamisel atmosfäär ei segaks, kuid siis oleks energia vastuvõtuks vaja palju suuremaid päikeseelementidega kaetud väljakuid. See suurendaks ehitusmaksumust, kuid tagaks püsiva energiavoo. Mõlema variandi juures on hea, et ühele väljakule saaks suunata mitme satelliidi poolt kokku korjatud energia.
Tuuleõhuenergia
Tuulevariant põhineb mehaanilise energia muundamisel elektriks ja suurim turbiin on 7.5MV On ka välja töödatud erinevaid mitte turbiine mis on võimelised õhuenergiat salvestama. Üks uus meetod on veel voolavast õhust elektri saamine lennukitele ja autodele mille tehniloogia on liikumisel ärakasutavad õhuvoolud kui kahe ja poole sentimeetri pikkused piesoelektrilised materjalid kinnitada masina kerekülge mis siis õhuliikumisel vibreerides elektrit andma hakkavad. Teine variant on tõusval õhuvoolul põhinev tootmisviis kus õhk soojeneb päikesekiirguse toimel kollektori keskel mis tekitab tugeva loomuliku tõmbe
mille tagajärjel korstna jalamil paiknevad rõhtsa teljega õhuturbiinid elektrigeneraatorid käima paneb. Tuuleenergiat kõrgustest
Tuulegeneraatorite suuruse kasvatamisel enama energia saamiseks jõutakse lõpuks piirini, kus edasi pole tark minna generaatori ja selle tugijala kaal muutub liiga suureks ning raha kulub enam kui loodetav tulu generaatori tööst. Et generaatorite püstitamiseks sobivaid paiku pole ka lõputult, siis on pilk pööratud kõrgemale. On firmasid, kes töötavad selliste generaatorite loomise kallal, mis hakkaks tööle kusagil 300–800 m kõrgusel maapinnast ilma tugisambale toetumata. Kanada firma Magenn Power on juba sel aastal valmis tootma 100 MW võimsusega generaatoreid,mis oleksid suurte stabiliseerivate ribidega kaetud piklike heeliumõhupallide sees, generaatorite tiivikud paikneksid palli läbival horisontaalsel võllil. Firma kodulehe andmetel töötaks generaator tuule kiiruste vahemikus 3 m/s kuni 28 m/s või isegi enam. Rõhutatakse, et tänu püsimisele kõrguses 150–300 m on teda võimalik üles lasta kedagi häirimata tarbijale kõige vajalikumas kohas ja et 1 kWh energia maksumus oleks 20–25 senti. Itaallaste Kite Gen pakub lohesurfaritelt laenatud lahendust generaator tõuseks lendu koos lohepurjega ja veaks kaasa vaierid, mille abil teda saaks juhtida nagu lohepurje, et anda nii generaatorile sobiv suund.
Vesinikuenergia on vesinikul kui primaarenergia allikal põhinev energiamuundamine ja kasutus. Energeetiliseks otstarbeks molekulaarset vesinikku (H2) saadakse vee elektrolüütilisel lagundamisel või mikroorganismide abil. Vesinikku võib kasutada tavalises põlemisprotsessis kas kolb- või turbiinmootorites, kus saadav soojusenergia muudetakse mehaaniliseks ja soovi korral edasi näiteks elektrienergiaks. Teine vesinikuenergeetika haru põhineb kütuseelementidel, milles katalüsaatori pinnal toimub vesiniku (või vesinikurohke kütuse) oksüdeerimine ja tekivad elektrilised laengud. Selliselt muutub kütuseelement elektrivoolu allikaks, mille abil saab käitada nt elektriajameid.
Niiskuseenergia
Mõned ideed kipuvad esmapilgul olema justkui scifi-valdkonnast. Möödunud aastal esines Ameerika keemikuid ühendava suurkogu ees Brasiilia Campinase ülikooli doktor Fernando Galembeck, tutvustades seal tuleviku elektrienergia allikana niiskust. Tema uurimisrühm pani laboris katseid tehes tähele, et suure niiskusprotsendi korral koguvad õhus hõljuvad räniosakesed negatiivse laengu, samas alumiiniumfosfaadi osakesed aga positiivse. Uurijate arvates saaks seda nähtust ära kasutades tulevikus niiviisi elektrit toota suure õhuniiskusega või udustes piirkondades.
Akude tehnoloogia liitumsalvestuses
Vatttund kilogrammi kohta
Nikkelkaadmiumaku 40–60 Wh
Leelismuldmetallaku 85
Hõbetsinkaku 130 Wh
Liitiumioonaku 150–250 Wh
Liitiumväävelaku 400 Wh
Liitiumi turg on viimastel aastakümnetel olnud üsna stabiilne kasvades globaalselt umbes kuus protsenti aastas ja suurimad liitiumitootjad on tänapäeval Tšiili, Austraalia ja Argentina ning praeguste tootmismahtude juures jaguks liitiumi enam kui tuhandeks aastaks sest liitiumi praegune aastatoodang on 25 000 tonni piires. Ka saab liitumi toota mereveest. Kui võtta keskmiseks 25 kWh liitiumioonakuga varustatud elektriauto (selline suudaks ühe laadimisega sõita 120–160 kilomeetrit) siis liitiumi kuluks sellele veidi üle kolme kilo. Aku kuluvus on viie aast pärast 80% algsest kuid töödatakse selliste akude suunas mida saaks kasutada lõpuni 100%
Veel akudetehnoloogiaid
Ülijuhid millel puudub elektriline takistus ja sinna pumbatud energia on lihtne kätte saada kaduteta kuid miinus on see et ülijuhi tugevaks jahutamiseks on vaja energiat.
Soola saab energiat salvestama panna. Kui päeval peeglid suunata päikesekiirgusega mahutile milles on sulasool mille temperatuur võib tõusta üsna kõrgele ning seejärel öösel paneb soojus tööle turbiinid. Kasutegur 93 %
Nüüdisajal võib elektrokeemilised vooluallikad jagada kolmeks: primaarpatareid mida pole võimalik uuesti laadida,
sekundaarpatareid ehk akumulaatorid, mida saab perioodiliselt laadida, ning pidevalt töötavad kütuseelemendid, kus oksüdeerija ja redutseerija juurdevool ning reaktsiooniproduktide elektrivoolu, soojuse, vee ja süsihappegaasi pidev eemaldamine süsteemist tagab seadme pideva töö. Tänapäeva automootorite, peamiselt sisepõlemismootorite kasutegur on alla 30 protsendi, samas kui vesiniku baasil töötava kütuseelemendiga varustatud elektriautode kasutegur on 40–45 protsenti. Ka superkondensaatorid on väga efektiivsed impulssvooluallikad/salvestid, mille elektriline kasutegur on 93–95 protsenti. Kombineerides koormusjaotust kütuseelemendi ja superkondensaatori vahel, on tõenäoliselt võimalik pikendada
kütuseelementide eluiga transpordivahenditel
| Amatöör Kirjanikk 06. aprill 2013, kl 16.07 |
KOSMILINE UNIVERSIUM
Planeetide asustamine
Praeguseks teame, et lähemate aastamiljardite jooksul neelab Päike oma suurenemise tõttu alla nn siseplaneedid seega arvatavasti ka Maa. Grupp Ameerika astrofüüsikuid eesotsas Don Korycanskiga mõtleb, kas sellisel juhul oleks võimalik Maad suunata katastroofist eemale. Arvutuste kohaselt oleks see põhimõtteliselt võimalik, kui õnnestuks abivahendiks saada umbes
sajakilomeetrise läbimõõduga asteroidi. See omakorda suunataks sellisele lennurajale,et ta umbes iga 6000 aasta tagant mööduks Maast sobivast suunast. Gravitatsioonijõu mõjul saaks Maa siis igakord väikese lisatõuke ja nihkuks kord-korralt Päikesest kaugemale. Saaremaa suurusega võrreldava asteroidi leidmine ja sobivale marsruudile viimine ei ole kerge ülesanne,kuid see on tehniline, mitte põhimõtteline küsimus. Ja insenerid teavad, et igasugune tehniline probleem on alati lahendatav. Pigem on selliste suurprojektide puhul probleemiks, kuidas poliitikuid koondada ühes suunas tegutsema, samuti seni tulevikku suunatud nägemuste lühiajalisus. Hiidprojektid eeldavad kümnete või sadade inimpõlvede tegutsemist ühes suunas. Selline poliitilise kultuuri muutus ei sünnigi vist enn kui selge häda sunnil. Ühistegutsemise sundijana võiks esikohale kerkida näiteks Maad ohustav asteroid, sest avastamishetkest alates peaks inimkond koondama kõik Maa ressursid,et ohuga kuidagi toime tulla. Nn tapja-asteroidide avastamiseks on olemas näiteks sellised üksused kui Spaceguard, Spacewatch ja teisedki instantsid,kus üsna agaralt tegeldakse erinevate võimaluste otsimisega ohu tõrjumiseks. Muude võimaluste kõrval on seni enim räägitud sellise asteroidi hävitamisest tuumarelvadega, kuid samas loetakse seda suure riskiga seotuks ning lõpptulemuski ei pruugi olla see mida oodatakse.Kui hädaoht avastada aegsasti aga praeguste võimaluste juures selles kaheldakse siis saaks tedagi tõenäoliselt sundida sammsammult kurssi muutma, nagu Korycanski pakub välja Maa teekonna muutmise puhul. Väiksemgi asteroidi nügimine (muidugi mitte jalahoobid) kui seda teha piisavalt pika aja jooksul sunniks taevakeha oma liikumisrada muutma. Praegu valitseb arvamus, et sellised asteroidid, mis asustatud aladele langedes kutsuks esile suuri purustusi,satuvad Maale kord paari tuhande aasta jooksul. Meie ajaloolises mälus teated sellistest puuduvad. Suuremad, mis kutsuksid katastroofi esile ükskõik kuhu langedes, satuvad Maale veelgi harvem (vt. TM 1/2005). Kuid üsna meie lähedalt tuhisevad nad justkui ohtu meelde tuletades mööda üpris sagedasti.Viimati lendas meist umbes 43 000 kilomeetri kauguselt mööda kivimürakas, mille läbimõõt oli umbes 30 meetrit,möödunud aasta 18.märtsil. Paraku see avastati alles päev enne möödalendu Mitte väga ammu käis rumeenlane Viorel Badescu välja idee et kogu meie Päikesesüsteemist võiks teha justkui seninägematu kosmoselaeva. Iseenesest kordas ta vene teadlase Leonid Škadovi paarikümne aasta vanust ideed. Ulja tulevikunägemuse kohaselt tuleks selleks praegu vabalt ilmaruumi purskuv päikeseenergia suunata ühes suunas. Suunatud kiirgus toimiks siis kui hiigelsuur rakettmootor, mis paneks Päikese liikuma, ühes sellega läheksid sõnakuulelikult liikvele ka kõik
tema planeedid oma kaaslastega nagu koerakesed paela otsas. Milleks seda vaja oleks ja kuidas seda nähakse teostuvat on omaette teema. Aga idee ise on oma olemuselt nii meeletu, et keskmise kodaniku hallid ajurakud ei taha seda omaks võtta.Taas kord tõestab see väidet, et teadlaste ja inseneride mõttelennul pole piire. Kiviaja inimene poleks iial uskunud reaktiivlennukit inimkätega looduks, aga meie lendame sellega kui iseenesestmõistetavaga. Vene füüsik Nikolai Kardažev on püstitanud teesi, et kogu tsivilisatsioonil on kolm suurt arenguetappi ehk staadiumi.Esimene (K1) oleks,kui inimkond suudaks valitseda ja targalt kasutada kõiki planeedi energiaressursse. Maa kliima muutmine ja Korycanski idee Maa kõrvalejuhtimisest kuuluksid sellesse staadiumi ning tasapisi me hakkame sellele tasandile jõudma. Škadovi-Badescu päikesemootor teeks meist teise ehk K2-taseme saavutanud isikud. Kolmas ehk K3-tase saabuks siis,kui me kontrolliks energiat kogu meie galaktika ulatuses.Kuidas ja millal see sünniks,sellest pole meil kahjuks praegu kõige väiksematki ettekujutust. Praeguse Marsi-buumi ajal on järjest enam räägitud ka kavast asustada mõned planeedid või nende kaaslased inimestega. Need kavad kannavad mõttearendusis mõisteid “terraforming”või “planetary engineering”. Kõigepealt ilmusid need terminid ulmekirjanduses (kas peaks ütlema,et nagu
sageli ennegi?), nüüd aga on nad täiesti tõsiseltvõetavalt kasutusel näiteks Ühendriikide kosmoseprogrammidele pühendatud NASA sümpoosionidel või arenduskavades.Kuid millised planeedid siis tulevad kõne alla? Merkuur on ilmselgelt liiga kuum
planeet mis tahes inimtegevuseks. Meie Kuu ja teistegi planeetide kaaslased on üldjuhul liiga väikesed,et hoida enda küljes atmosfääri,kui see mingil viisil õnnestuks sinna ka tekitada. Hiidplaneete Jupiteri,Saturni,Uraani ja Neptuuni ümbritsevad ja katvad gaasid ja vedelikud on maalastele mürgised ning seal tuleks taluda rõhku, mida Maal kogeb vaid sügaval ookeani põhjas.Pluuto on nagu Kuugi liiga väike ja asetseb meist nii kaugel pimedas ja külmas,et sinna keegi ei kipugi. Järele jäävad niisiis meie lähimad naabrid Marss ja Veenus.Need suudavad tänu oma suurusele hoida enda küljes atmosfääri ja asetsevad Päikesest sellisel kaugusel, et neile saab põhimõtteliselt luua maalastele vastuvõetava atmosfääri. Kõigist planeetidest meenutab just Veenus Maad kõige enam. See on Maast vaid natuke väiksem (läbimõõt 12 104 km, Maal 12 756) ning juba kaua aega teatakse, et tal on oma atmosfäär. Kuid see on nii tihe et planeet on kogu aeg paksu pilvkatte varjus. Veenuse ja Päikese vahemaa tõttu arvati kaua aega, et seal peaks olema 60–70 kraadi soojem kui Maal, seega justkui ei midagi võimatut end seal sisse seada. Pilvkatte ja sellise oletatava soojuse tõttu sündis kujutlus, et seal võib olla midagi troopiliste džunglite taolist, kus dinosaurusi meenutavad elukad ajavad omi asju. Teadlasi tabas aga suur pettumus kui 1950.–60. aastatel kõigepealt raadioastronoomid selgitasid välja, et tegelikkuses on Veenus põrgulikult kuum paik. Keskmine pinnatemperatuur on umbes 470 kraadi. Veenusel saaks siis jalgrajal kanamuna ära praadida ühe hetkega enne kui see kõrbeks-aurustuks. Peamiselt süsinikdioksiidist ehk süsihappegaasist koosnev atmosfäär on nii paks,et planeedi pinnal valitseb samasugune rõhk kui Maal kilomeetri sügavusel meres, kuhu ei sukeldu tavaline allveelaevgi.Atmosfääri on kuhjunud kasvuhoonegaasid ja sama saatus ootab Maadki,kui gaaside lisandumisele piiri ei seata. Pinnale langev päikesekiirgus kuumendab pinda, kuid kuumus ei pääse hajuma kosmosesse sest pilvkate on liiga paks. Maalase pilguga vaadates on Veenuse puhul põhiküsimuseks, kas õnnestuks tema pilvkatet hõrendada nii palju, et planeet hakkaks jahtuma ja muutuks meile eluks sobivaks.Veenuse atmosfääris on 96% süsihappegaasi,3% lämmastikku ja tsipake hapnikku ning selle võrra vettki,et kuumuse alanemisel alla vee keemistemperatuuri hakkaksid vähemalt algelised vetikadsamblikud end kohe koduselt tundma ja elama. Nemad oma elutegevusega seoks omakorda süsihappegaasi ja vabastaks atmosfääri hapnikku. Vähehaaval, mingi aja möödudes toodaks Maalt lisaks uusi vähenõudlikke,kõrbealadelt ja teistest ekstreemsetest elukeskkondadest pärinevaid taimi ja niiviisi samm-sammult saaks sinna luua elukeskkonna, mis oleks inimestelegi talutav. Esimese tõsiseltvõetava ettepaneku Veenuse atmosfääri muutmiseks tegi 1960ndatel Carl Sagan. Tema pakkus välja idee külvata Veenuse atmosfääri ülakihtidesse vetikakultuure. Nüüdseks on selge,et ideeks see jääbki. Isegi kui vetikad külmemas ülakihis areneksid-kasvaksid,ei jõuaks nad kunagi tervena planeedi pinnale ja nende poolt seotud süsihappegaas vabaneks taas. Suurejoonelisema ideena on välja pakutud liiga paksu pilvkatet õhendada tuumapommide või asteroidide abil. Kuid juba mainitud Sagan näitas oma arvutustega,et selliseid plahvatusi tuleks korraldada nii palju, et need muudaksid idee juba rahalises mõttes teostamatuks. Kuid ehk on siiski vara veel pille kotti toppida? Võib-olla oleks kõige otstarbekam kasutada mingit keemilist reaktsiooni,mille tulemusena süsihappegaasist saaks tahke aine? Kasutades näiteks magneesiumi või kaltsiumi mis seoksid süsihappegaasi vastavaks karbonaadiks. Muidugi tuleks vastavaid aineid kusagilt ülisuures mahus hankid samas peaks kogu protsess olema hästi läbi mõeldud ja juhitud et ei tehtaks planeedile karuteenet (kuid mis see atmosfääri muutmine teistsugune on?). Idee tundub olevat tehniliselt teostatav, sest juba N. Liidu ajal ja hiljemgi saadeti suurlinnade ümbrusse lennukid pilvedesse jodiide külvama, kui näiteks vihmahoog ähvardas Moskva olümpiamängude avamise või Peterburi 300.aastapäeva pidustued rikkuda paraku jäädi viimase puhul hiljaks ja vihm tuli ikkagi kaela. Planeeti saaks ülemäärase soojuse eest kaitsta ka hiiglasliku päikesevarju(de)ga. See või need tuleks sel juhul paigaldada nn Lagrange'i punkti ehk kohta, kus Päikese ja Veenuse külgetõmbejõud oleks tasakaalus siis püsiks nad seal paigal ilma eriliste jõupingutusteta. Seoses tulevikku kavandatavate kosmoselendudega on Maal ühe võimaliku variandina tegeldud ka nn päikesepurjedega ehk ülikergete kuid suure pindalaga vastupidavate purjematerjalide leiutamisega ning esimesed tulemusedki juba olemas. Järgmise probleemina tuleks Veenusel lahendada ka ülemäärane kuivus. Planeedil on vett nii vähe, et seda ei jätku õieti millekski. Samas oleks seda võimalik saada lisaks sellestsamast rikkalikust süsihappegaasivaramust. Vesiniku abil saaks nii süsinikku kui vett, kuid arusaadavalt oleks maalasi rahuldava tulemuseni jõudmiseks vesinikku vaja tõesti kosmiliste mõõtmetega mahutite jagu. Kerge on rääkida miljarditest tonnidest magneesiumist või kaltsiumist ning väikeplaneedi mahuga vesinikuballoonist, kui teame, et tänapäeval ei suudeta kriisipiirkondades inimestele tagada paari liitrit puhast vettki ööpäevas. Kuid see ei ole ainult tehniline probleem, vaid ootab majanduslikku ja poliitilist lahendust. Samamoodi jääb Veenuse inimestele vastuvõetavaks muutmine ootama eeskätt vastavat otsust,kui see osutub eluliselt vajalikuks ning ressurssidega kaetuks. Sarnaselt Veenusega on ka Marss väga kuiv. Kuid vastupidiselt Veenusele on ta väga külm ja ilmakeha on tal üpris õhuke nii et seda tuleks mõjutada just vastupidises suunas kui Veenusel.Seega, kui õnnestuks Marsi atmosfääri tihendada,algaks seal kasvuhooneefekti mõjul peagi ka soojenemine. Ainult kust võtta neid gaase ja sellisel hulgal? Ehkki Marsi pinnal on atmosfäärirõhk vaid üks protsent Maa rõhuga võrreldes, leidub seal vastsetele uuringutele tuginedes pinnases nii palju jäätunud vett ja süsihappegaasi et nende vabastamisel tõuseks õhurõhk kohe kolmandikuni Maa rõhust. See omakorda aitaks algelistel vetikatel,samblikel ja bakteritel elutegevusega toime tulla ja omakorda valmistaks ette pinda nõudlikumatele olevustele. Mil viisil saaks siis need tahkes olekus olevad ained viia gaasilisse? Traditsioonilist mõtteviisi järgides oleks kõige lihtsam tee suunata Marsile suuri jäämeteoriite. Marsile langedes aurustuks nad ise silmapilk ja paneks keema pinna all peituvad veevarud. Eriti hea oleks, kui leiaks asteroidi, mille koostises on ammoniaaki, sest see gaas aitaks kasvuhooneefekti tekkimisele eriti tõhusalt kaasa. Mars Society alusepanija Robert Zubrin ja Christopher McKay NASA Amesi uurimiskeskusest on arvutanud välja et Marsile peaks suunama neli umbes kümme miljardit tonni kaaluvat asteroidi, et tulemusena tekiks Marsile piisavalt paks ilmaruum. Samade arvutuste põhjal oleks nende suunamiseks asteroidivööst planeedile vaja vastavalt nelja 5000 MW võimsusega termotuumaraketti,mis peaksid töötama kümme aastat. Pikaks retkeks vajavad nad muidugi üüratu hulga kütust,aga see on jällegi omaette probleem. Temperatuuri planeedi pinnal saaks tõsta ka suurte peeglite abil.Nagu eespool vihjamisi sai öeldud,ei ole selliste peeglite valmistamine lähitulevikus nii ilmvõimatu,kui see täna meile paistab. Hetkel sobiks selleks paremini alumiiniumiga kaetud polümeerkile, umbes 100kilomeetrise läbimõõduga peegel kaaluks siis umbes 200 000 tonni,kuid ehk annab lähitulevik kergemaid ja paremaid materjale. Tuleks veel mainida, et kuni Marsi atmosfäär on õhuke, kipub ka vähene sinna lisaks loodu sealt kohe ka haihtuma.Seega on kaks varianti:kas kohe luua piisava tiheduse ja paksusega ilmaruum või täiendada seda pidevalt Marsi asustamisega seotud projektide puhul on tehtud igasuguseid üpris täpseid arvutusi. Optimistlikumad järeldused väidavad, et ettevõtmise kallale võiks asuda juba praeguse tehnilise taseme juures, kuigi odavusest on asi kaugel. Kui abiks saaks võtta tulevikutehnoloogiad, oleks kogu protsess odavam ja kiirem. Maa organisme tuleks geneetiliselt muuta selliselt, et nad peaksid äärmuslikes oludes vastu ning kiirendaksid sobiva keskkonna tekkimist. Pinnases peituvat ära kasutades eralduks elutegevuse tulemusena kasvuhoonegaase ja kõledale kivipinnasele hakkaks tekkima esialgne huumus mis lubaks järgmise etapina saata sinna uued elusolendid. Nõnda võivad uutel “kodustatavatel” planeetidel üsna pikka aega eksisteerida meile üsna ebaharilikud eluvormid, enne kui elukeskkond kõrgemalt arenenud floora või fauna vormidele vastuvõetavaks muutub. Algolenditele võib toimetuleku kergendamiseks omakorda luua polümeerkilede abil midagi kasvuhoonetaolist, et hoida neile sobivat mikrokliimat. Bioloogiliste vahendite kasutamine tähendaks lõppkokkuvõttes rahalist võitu,sest nad paljuneksid ise.Vaenlaste või haiguste puudumisel võiks ka lisandumine olla plahvatuslik. Võib väita, et Marsi asustamine ei ole ainuüksi põhimõtteliselt võimalik vaid on ka varem või hiljem teostatav. Seal on eluruumi ja ainevarusid, mida meil hakkab väheseks jääma. Viimaste uurimuste valgusel on Maad tabanud hiidasteroididest olnud nii palju häda, et mõistuse häält kuulda võttes ei tohiks kõike ühele kaalukausile asetada.Paljude teadlaste meelest ongi see kõige tõsisem põhjus kolida osa meist elama Marsile ja ainult rahalugemisele ei tohiks otsustamisel keskenduda Esimesed sammud kosmoseelus teevad inimesed ilmselt väiksemate rühmadena Maalähedasel orbiidil tiirutavates kosmoselaevades. Möödunud aastal lendas juba kosmose piirimaile ka esimene erakosmosesõiduk SpaceShipOne, tuues konnatiigina suletud ringkondadesse uut elu. Kui orbitaallennud saaks 20–30 aastaga viia hinnalt suurusjärgu võrra allapoole tekiks peagi ka kosmosehotellid, kus rikkamad kaasmaalased saaksid käia “lõdvestumas”. Küllap sauna aknast Maad vaadates arendaksid nad siis mõttetegevust, kuidas kosmoseprojektidest profiiti lõigata. Edasi võib veerema pääsenud kivikene vallandada laviini Kuule krundid ostnud isikud tahaksid ehk ka oma valdusi külastada või kasumit teenima panna. Julgemad oletused väidavad, et ainuüksi Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidivöös on mineraale kokku nii palju, et iga Maa asuka kohta oleks neid 100 miljardi dollari eest. Lastelastel või lastelastelastel on seda kindlasti meeldiv kuulda, aga võib-olla on mingitel rohelistel mehikestel seal juba kopp maas? Raketikütusest ei tohiks edasi-tagasi lendudel ka puudust tulla, kui näiteks komeetide koostises olevast veest (jääst) toota veeldatud vesinikku ning hapnikku. Praegu tundub seegi utoopiana,aga seda ehk vaid praegu. Möödunud aastal sai 200 aastat ajast, kui inglane Richard Trevithick lõi auruveduri. Seda ei ole ju rohkem kui loetud inimpõlved. Kui sama palju aega vaadata tulevikku,ollakse kosmoses asutud juba pikka aega. Ehk juba sel aastasajal on asteroididelt ainevarude hankimine maapealt lõppenute asemele tavaline tegevus? Hiinlased ju pürivad kosmosesse suuresti sel eesmärgil, esialgu huvitab neid küll rohkem Kuu. Kindlasti seisab ees ka pikk ja tülikas vaidlus eetikast, sest varem või hiljem väidab Greenpeace, et me häirime või rikume teiste planeetide loodust
Kosmoseprügi
Inimkonna kosmoseajastu on kestnud pool sajandit. Esimesest sputnikust saadik on inimesed viiskümmend aastat maailmaruumi risustanud, olgu siis meelega või kogemata. Kosmiline praht võib tekitada suurt kahju satelliitidele ja kosmosesõidukitele. Seni on kokkupõrkeid olnud väga vähe, aga oht kasvab iga päevaga. Päris mitmes riigis jälgitakse lähikosmost ja seal liikuvaid objekte, kuid kõige parem ülevaade Maa läheduses ringi lendavatest esemetest on Ühendriikide kaitseministeeriumi kosmoseseireagentuuril mille radarid märkavad juba 10 cm läbimõõduga esemeid ja seireandmed näitavad et tükke on kokku üle 600000 Maa peal tuntakse kahte kosmoseprahi põhjustatud õnnetust. 1997. aasta jaanuaris tabas Ühendriikides Tulsa linnas tänaval kõndinud naise õlga väike metallitükk, mis pärines aasta varem üles lastud kanderaketist Delta II. Oktoobris 2006 süütas väike kuum kõrgustest kukkunud metallitükk Saksamaal suvila. Suvilas viibinud 77aastane mees sai tulekahjus põletushaavu Suurem osa kosmoseprahist kukub Maa suunas ja põleb atmosfääris hõõrdumise tõttu kuumenedes ära. Atmosfäär ulatub – küll järjest hõredamana – kaugele ja gaasi on sadade kilomeetrite kauguselgi. Õhutakistus pidurdab orbiidil olevaid tükikesi – mida aeglasemaks nende lend jääb, seda madalamale need langevad, ja mida madalamal need on, seda kiiremini need ära põlevad. Maa pealt vaadates paistab vaid kaunis meteoriidisadu. Piiriks, millest kaugemal atmosfäär enam pidurdavalt ei toimi, on umbes tuhat kilomeetrit, sealt kõrgemal asuvad tükid jäävad ümber Maa tiirlema sadadeks aastateks. Vaid pisut madalamal orbiidil püsib kosmiline praht aastakümneid, enne kui Maale hakkab langema. Vähem kui 600 km kõrgusel asuvad tükid hävivad mõne aastaga. Maale veel lähemal raketi küljest lahti tulnud tükid kukuvad kiiremini, keskmiselt paari nädalaga. Kanderakettide kasutamine ei tekita tänapäeval enam nii palju kosmilist prahti. Esimesed astmed suunatakse atmosfääri, kus need kiiresti ära põlevad. Kosmosesse jäävate komponentide kütusepaagid tühjendatakse plahvatuste ärahoidmiseks. Ning juba kanderakette projekteerides püütakse teha kõik, et neist ei tekiks suurt hulka pisikesi tükke. Riikidevahelise kokkuleppe kohaselt on sellest kõige nõutavamast orbiidist kõrgemal konkreetne tsoon, kuhu satelliidid pärast nende töö lõppu suunatakse. Seal ei häiri need juba toimivaid ega ka uusi geosünkroonsele orbiidile saadetavaid sidesatelliite Parimatest kavatsustest hoolimata lagunevad mõned kosmoseseadmed ära või kaotavad juhitavuse. Üks võimalus oleks varustada satelliidid enesehävitussüsteemiga, ent mitte plahvatavaga, vaid sellisega, mis paiskaks välja pika elektrit juhtiva kaabli. Sellisele kaablile mõjub Maa magnetväli ning niimoodi elektrodünaamilise pidurina toimiv saba tooks satelliidi kiiremini alla, kui seda teeks atmosfääri pidurdav toime, mis suures kõrguses on väga nõrk. Seadet katsetatakse töö lõpetanud Prantsuse kaardistussatelliidil, mis peaks atmosfääri langema umbes kümne aasta pärast. Praegu orbiidil olevate mittetöötavate satelliitide ning suurema ja väiksema prahi koristamiseks on pakutud erinevaid meetodeid. Äärmuslikuks võimaluseks oleks hiigelsõel, mis korjaks enda sisse kõik ettejääva; tolmuimejat ei saa kosmoses paraku kasutada, sest puudub õhk, mida imeda. Keerulisem lahendus oleks nn kosmiline kärbsepaber. Probleemsetele orbiitidele lastaks suuri geelitompusid, kuhu praht külge jääks. Seejärel tombud kas kukuksid ise või toodaks atmosfääri, kus need ära põleksid. Võimalik on ka kosmilise prahi aurustamine võimsate laseritega. Veel üheks meetodiks on aktiivsed satelliitkoristajad, mis otsiksid ja kogusid kosmilist prahti. Need jälitaksid suuremaid, ehk siis enam kui 10 cm läbimõõduga tükke ning haaraksid neid kaasa.
Liftiga kosmosesse
Tänavu täitub 50 aastat kosmoselifti idee sünnist. Sellise liftiga saaks kosmosesse toimetada seadmeid ja inimesi odavamalt ja ohutumalt kui rakettide abil. Idee jäi aastakümneteks siiski peamiselt ulmesfääri, kuid 21. sajand on toonud pöörde üha rohkem teadlasi, insenere ja ettevõtjaid on asunud koostama tõsiseltvõetavaid projekte Revolutsioonilise idee kasutada kosmose vallutamiseks rakettide asemel 40–60 tuhande km kõrgusele küündivat lifti (kasutades siiski nimetust köis-elektrivedur) esitas Leningradi tehnoloogiainstituudi aspirant Juri Artsutanov ajalehe Komsomolskaja Pravda 1960. aasta 31. juuli pühapäevalisas ning enamik lugejaist pidaski seda lihtsalt huvitavaks vahelugemiseks, mis peagi unustati. Läänemaailmas pakkusid kosmoselifti idee (kuigi nimetuse all „Sky-Hook”) taas välja neli USA inseneri ajakirjas Science 1966. aastal. Kosmoselifti idee sai laiemale üldsusele tuntuks alles kuulsa ulmekirjaniku Arthur C. Clarke’i raamatu „The Fountains of Paradise” kaudu, millele järgnesid ka mitmete teiste autorite samateemalised teosed, milles esitati mitmeid rohkem või vähem sarnaseid ideid nimede all taevakook (à la kaevukook), -redel, -sild, -hernekepp jms. Üks esimesi tõsiteaduslikke analüüse kosmoselifti võimalikkusest pärineb Jerome Pearsonilt ja on avaldatud ajakirjas Acta Astranautica juba 1975. a. Kuigi esmapilgul võib kosmoselifti idee näida puhtalt ulmelisena, mida on võimatu realiseerida, on see siiski kooskõlas lihtsamate loodusseadustega, millega keskkooli vanemate klasside õpilased tutvuvad juba füüsikatundides. Kosmoselifti ulmelisus on pigem sellist sorti nagu oli omal ajal inimese reis Kuule, st selle realiseerimiseks vajatakse hiiglaslikke, eeskätt riiklikke finantseeringuid, mis eeldavad ka vastavat poliitilist tahet. Kui mingi objekt, mis asub 35 786 km kõrgusel ekvaatori kohal, (nn geosünkroonsel orbiidil – GSO), liigub läänesuunas horisontaalse kiirusega 3066 km/s, siis temale mõjuv tsentrifugaaljõud on võrdne talle mõjuva gravitatsioonijõuga, kuid vastupidise suunaga. Seetõttu need jõud tasakaalustavad teineteist ning objekt jääb tiirlema ümber Maa perioodiga 24 tundi, st ta jääb Maa kohale püsima samas kindlas kohas. Kui sellelt objektilt (näiteks satelliidilt) lasta alla Maa peale sobiv „tross” ja samal ajal tõsta satelliidi orbiiti nii, et kogu süsteemi massikese jääks ikka samale kõrgusele e geostatsionaarsele orbiidile, siis jääks ka see „tross” paigale püsima. Mööda seda „trossi” võiks panna liikuma ka mingi veoki vajaliku lasti või reisijatega, et neid kosmosesse toimetada. Muidugi peab seejuures hoolitsema, et veoki tõusul langetataks trossi ülemises otsas oleva satelliidi (seda nimetatakse üldiselt ka vastukaaluks) kõrgust, et süsteemi massikese jääks endisele kõrgusele. Veoki laskumise ajal peaks vastukaalu e satelliiti kõrgemale tõstma. Neid vastukaalu liikumisi võib muidugi automatiseerida. Miks kosmoselifti idee on nii paeluv? Põhjuseid on mitu, kuid tähtsaim neist on hind, mida tuleb maksta iga kilogrammi eest, mida tahetakse viia orbiidile. Praeguse rakettidel, kosmosesüstikutel ja kosmoselaevadel põhineva tehniliste lahenduste korral hinnatakse lasti kosmosesse toimetamise kogukulusid vahemikku 200 000–400 000 kr/kg. Rakettide puhul kulutatakse suurem osa energiat mitte raskusjõu ületamiseks nagu lifti korral, vaid peamiselt suurtel kiirustel atmosfääri läbimisel tekkiva ülemäärase õhuhõõrdumise ületamiseks. Liftisõiduk võib esimesed mõnikümmend kilomeetrit atmosfäärist läbida tagasihoidliku kiirusega ning alles seejärel arendada järjest kasvavat kiirust, sest kõrguse kasvades väheneb energiakulu ka üha kahaneva raskusjõu tõttu. Geostatsionaarse orbiidi kõrgusel saavutaks last isegi täieliku kaalutuse. Sealt edasi vajavad näiteks ülestoimetatavad satelliidid oma orbiidile jõudmiseks vaid suhteliselt väikest lisatõuget. Odavusele lisanduvad töökindlus ning ohutus – rakettide puhul tuleb kosmonautidel istuda praktiliselt iga hetk plahvatada võiva mürsu kukil (teame ju hästi õnnetusi nii kosmoselaevade kui ka süstikutega). Vähetähtsad ei ole ka suurte ülekoormuste ja vibratsiooni puudumisest tulenev mugavus nii inimestele kui ka õrnadele seadmetele nii tõusul kui ka maandumisel. Ja last but not least suurem keskkonnasõbralikkus eeskätt põletamata jäänud raketikütuse näol. Veel võib kosmoselift olla suureks abiks ka inimkonna energiaprobleemide lahendamisel, sest tema abil võib pilvedest kõrgemale paigaldada suurel arvul hiiglasliku kogupindalaga õhukesekilelisi päikesepaneele. Kosmoselifti kasutuselevõtt võib kosmose hõlvamisel kaasa tuua samasuguse revolutsioonilise pöörde nagu oli transpordis mootorite kasutuselvõtt veoloomade asemel. Ehitades lifte ka teistele taevakehadele, võiks rajada uut tüüpi tõhusa kosmilise transpordisüsteemi. Euroopa kosmoseuuringute assotsiatsiooni EuroSpaceward konverentsil 2009. aasta detsembris Luxembourgis võeti kosmoselifti endaga seotud probleemide kõrval tõsise arutluse alla juba ka Kuu industrialiseerimise temaatika. Eesmärgiks oleks rajada sinna Kuu pinnasematerjalist hapniku tootmine kohapealseks tarbimiseks astronautidele ja He-3 tootmine ning selle toimetamine Maale, et siin rajada tõhusad uut tüüpi termotuumasünteesi kasutavad radiatsiooniohutud elektrijaamad. Kui kosmoselift pakub arvukalt ülisoodsaid lahendusi paljudele probleemidele, siis tekib muidugi küsimus, miks seda siiani ehitatud pole. Vastus on lihtne – meil pole veel materjali, millest valmistada tema jaoks kuni 100 000 km (!) kõrgusele kosmosesse ulatuvat köidikut (trossi, vanti, kaablit, paela, linti – sobivaim nimi veel puudub). Kõikidest senituntud materjalidest ehitatud tross katkeks tema hiigelpikkusest tingitud kolossaalse raskuse tõttu. Kaabel peab olema valmistatud suure tõmbetugevusega ja samal ajal väikese erikaaluga materjalist. Rippuva trossi katkemist ei saa vältida selle läbimõõdu suurendamisega, sest samavõrd suureneks ka raskus ning koormus pinnaühiku kohta jääks samaks. Igal materjalil on kindel pikkus, mille juures temast valmistatud rippuv tross katkeks olenemata läbimõõdust (selle pikkuse määravad materjali tõmbetugevus ja erikaal). Näiteks terase puhul peaks 1 cm2 läbimõõduga tross taluma tõmbejõudu umbes 1000 tonni(!). Terasest traadi katkemispikkus on 26 km, tugeval ja kergel Kevlaril 256 km (katkemispikkus ei sõltu traadi/trossi läbimõõdust). Kuid, nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Selleks abiks on lootused, mis on seotud viimastel aastakümnetel hoogsalt arenema hakanud nanotehnoloogiaga. Selles valdkonnas on leiutatud süsinikust nanotorud, mis on laboratoorsetes katsetes näidanud ülisuurt tugevust ja kergust. Nanotorud tekivad süsiniku aatomitest teatud tingimustel vaakumis sadestamisel, mille käigus aatomid rivistuvad korrapärastesse võrkstruktuuridesse nagu sõdurid paraadil, kuid see võrk painutatakse omakorda (nano)toruks, mis on tuhandeid kordi peenem kui juuksekarv. Kuna süsinikuaatomid on nendes omavahel seotud valentssidemetega, siis tähendab see, et neid nanotorusid võib teatud mõttes võrrelda ka supermolekulidena. Molekulisisesed jõud on aga palju kordi tugevamad kui molekulidevahelised, millest sõltub tavamaterjalide tugevus. Laborikatsetes on nanosüsiniktorude katkemispikkuseks mõõdetud juba 10 000 km ja selles valdkonnas toimub kiire areng
Kosmoseturism
Turismiäri kuulub maailmas üha laiemalt levivate ja tulusamate äride hulka. Koos tehnilise progressiga kasvab nende inimeste hulk, kel jätkub aega ja vahendeid maailma huviväärsustega tutvumiseks, sealhulgas ka nende hulk, kes tahaksid elus kogeda midagi erakordset, ainulaadset ja enneolematut. Kahtlemata kuulub selliste hulka ka kosmoselend. Seni on see olnud peaaegu kättesaamatu unistus, mida on suutnud teostada vaid suurriikide mitmemiljardiliste eelarvetega kosmoseagentuurid. Kuid oh üllatus, üllatus! Viimase tosina aasta jooksul on tekkinud mitmeid eraettevõtteid, mis on asunud rinda pistma kosmoseturismi korraldamisega. Näib, et nende hulgas on üks edukamaid ja perspektiivsemaid Californias Mojave kõrbes töötav ühendettevõte Spaceshipist mille moodustavad Sir Richard Bransoni Virgin Galactic ja Burt Rutani Scaled Composites. Rääkides kosmoselendudest olgu uurimisotstarbelistest või turismihõngulisest, tuleb siiski teha mõningaid täpsustusi, eelkõige küsimuses, kust saab alguse kosmos. Laiemas mõttes oleme kõik kosmoserändurid „kosmoselaeval” nimega Maa, kihutades sellel ümber Päikese kiirusega 30 km/h ning koos Päikesesüsteemiga meie kodugalaktikas kiirusega 220 km/s. Kitsamas mõttes eristame kosmoselende atmosfäärisisestest lendudest, kuid ka siin oleme raskustes, sest atmosfääril pole selget piiri ta hõreneb järkjärgult umbes miljon korda iga 100 km kohta. Kokkuleppeliselt ongi see kõrgus (nn Kármáni joon) loetud atmosfääri ja kosmose vaheliseks piiriks ja ka kosmoselennu tunnuseks, sõltumata lennu kestusest või kiirusest. Küll aga eristatakse orbitaalseid kosmoselende, mille tunnuseks on lend ümber maakera. Selle sooritas esimesena J. Gagarin 1961. a ja tänaseks on see õnnestunud ligi poolel tuhandel inimesel, kuid see on paratamatult ülimalt kallis ettevõtmine, ulatudes praeguse tehnika juures miljardi dollari suurusjärku. Kümneid, vast isegi sadu kordi odavamalt võib sooritada suborbitaalseid kosmoselende, mistõttu just nende korraldamisele ongi eeskätt suunatud mitmete kosmoseturismiga tegelevate firmade tegevus Mida on kosmoselennul paeluvat? Esikohale paigutub pilguheit Maale. Sinise looriga kaetud kodupaiga läbimõõt küündib vaateväljas 3000 km-ni ning eredad ja vilkumatud tähed on süsimustas „taevas” näha ka päeval. Teiseks pakub erakordset elamust viibimine kaaluta olekus, millega kohanemist ei pidanud evolutsioon vajalikuks. Inimese tasakaalu ja orienteerumist ruumis juhib kõrvas paiknev vestibulaaraparaat, mille töö põhineb raskusjõule ja muutub seepärast kaalutuse tingimustes töövõimetuks ning organismi tabab nn kosmosehaigus, mis on merehaiguse sarnane, kuid veelgi ägedam. Iiveldusele ja oksendamisele kaasnevad peavalud, uimasus ja väsimus. Need sümptoomid kujunevad välja tundidega ja mööduvad paari päeva pärast, kusjuures inimeste individuaalsed erinevused on päris suured. Suborbitaalsetel lendudel umbes
viieminutilises kaalutuses on kõik üldiselt hästi põnev. Ebameeldivatest elamustest, mida kosmoselennul tuleb paratamatult kogeda, võiks nimetada ülekoormusi, mis kaasnevad lennuki kiirendustega kosmosesse tõusul ja ka pidurdustel Maa atmosfääri sisenemisel enne maandumist. Ka ülekoormusi taluvad inimesed erinevalt ning see sõltub palju ka inimese asendist istmel, mis võivad võtta vajaduse korral ka lamamist võimaldava asendi. Kõige raskem on taluda ülekoormusi, mis on suunatud pea poolt südame suunas, sest siis halveneb aju vere- ja hapnikuvarustus ning inimene kaotab teadvuse tavaliselt 4G juures. Üsna mõistlik oleks potentsiaalsetel kosmoseturistidel kasutada võimalusi, mida pakub Space Adventures tütarfirma Zero-G juba praegu ja mida võiks vaadelda kui üleminekuvormi lõbustusparkide atraktsioonilt Ameerika mäed suborbitaalsele kosmoselennule ja mis on ka hinna poolest (4590 dollarit) igaühele kättesaadav. Kaalutuse tunnetamiseks korraldab firma kõigile soovijaile lende selleks kohandatud Boeing 527 pardal mööda paraboolseid trajektoore. Lennu käigus on võimalik viibida 20–30 sekundi vältel osalise või täieliku kaalutuse tingimustes. Pooleteisetunnise seansi vältel sooritab lennuk 15 tõusu mööda parabooli 45kraadise nurga all 7–8 km kõrgusele, mille käigus ülekoormus on vaid 1,8G, ja siis järgneb vaba langemine koos kaasneva reisijate kaalutusega. Võimaldatakse kogeda ka osalist kaalutust, mis vastab Marsil või Kuul valitsevale olukorrale. Osavõtjad saavad vastavad tunnistused, fotod ja suveniirid. On neidki, kes kasutavad seda isegi abielu sõlmimiseks, lootes vist, et „taevas” sõlmitu on kindlam. Kosmoseturismi buumi päästis ilmselt valla 10 miljoni dollari suurune Ansari X-auhind, mille võitmiseks pidi eraettevõtja lennutama vähemalt kolm inimest (kahte neist võis siiski asendada ekvivalentse koormusega) 100 km kõrgusele ning suutma seda korrata vähemalt kahe nädala jooksul, kusjuures lennuk/rakett pidi vähemalt 90 protsendi ulatuses jääma samaks. Võistluseks registreerus 26 firmat, kuid seatud tingimusi täitis ja auhinna võitis Mojave kõrbes Californias töötavas firmas Scaled Composites (osaliselt ka Microsofti asutaja Paul Alleni sponsimisel) ehitatud rakettlennuk Space Ship One, mis startis teda oma kõhu all kandvalt reaktiivlennukilt White Knight kõrgusel umbes 15 km. Auhinnalennud toimusid 29.09 ja 04.10.2004. Nende õnnestumine näitas, et lennukite autor – omanäolise loominguga kuulsaks saanud lennukikonstruktor Burt Rutan on ka seekord õigel teel ning kosmoseturismi üritusel on jumet. Seda taipas kohe ka väga värvikas isiksus – geniaalne ja uuendustele aldis ärimees ning suure firmade grupi Virgin omanik miljardär Sir Richard Branson. Mehed lõid käed ja asutasid kosmoseturismi arendamiseks ühisfirma Spaceship Company, kusjuures Scaled Composites ehitab vajalikud lennukid ja Virgin Galactic tegeleb kosmoselendude korraldamisega. Oli muidugi kohe selge, et äri ajamiseks auhinna võitnud lennukitest siiski ei piisa. Reisijate veoks peab ohutuse eesmärgil lennukil olema kaks pilooti ja rentaabluse tagamiseks reisijate arvuks vähemalt kuus. Nii valmisidki esialgsetest prototüüpidest paar aastat hiljem ligi kolm korda suuremad lennukid Space Ship Two ja ka seda 15 km kõrgusele kandev palju suurem emalennuk White Knight Two. Nende lennukite üheks olulisemaks iseärasuseks on see, et nad on valmistatud uudsest materjalist – süsinikkiudkomposiidist, mis on tugev, kerge, kuumuskindel ja ei paisu lennu käigus nagu tavalised alumiiniumisulamitest valmistatud lennukid. On isegi arvatud, et sellega algab lennukiehituses uus ajastu. Kergem lennuk rahuldub ka väiksema ja kergema mootoriga, mis omakorda tõstab kogu süsteemi efektiivsust. Esimesed 100 saavad tiitli „founder” (asutaja) ja nad maksid pileti eest 200 000 dollarit. Järgmised saavad pioneeri tiitli ja nende pileti hind on 100–175 tuhat dollarit, kuid nende broneerimistasu on 20 tuhat dollarit. Edaspidi hinnad tõenäoliselt langevad. Kandidaadid peavad enne lendu läbima kolmepäevase treeningtsükli ja meditsiinilise tervisekontrolli ning vastu pidama tsentrifuugikatsetes ülekoormustele 3–4G. Need ettevaatusabinõud on tarvilikud, et hilisemat lennulõbu ei rikuks mõni viletsakene, kellel süda läheb pahaks
Raketimootorid
Reaktiivmootor vajaks Marsile lennuks liiga palju kütust mis tuleks kaasa vedada ja reis ise kestaks umbes kaks aastat
Ioonmootor kulutab vähem kütust võib töödata järjest aastaid ent kogub kiirust tasapisi kuni saavutab kiiruse 10kms ning kasutab elektronmagnetvälja jõudu. Kütuseks kasutavatelt aatomitelt näiteks väärisgaas ksenoon rebitakse küljest elektronid muutes need ioonideks mis juhitakse elektrivälja abil mootorist välja kuni tekib tõukejõud.
Plasmamootor kasutab kõrgsagedusgeneraatorit mis kuumutab ioonid miljoni kraadi juures plasmaks misjärel magnetväli selle mootorist välja paiskab. Lubatakse sada korda võimsamat mootorit kui ioonmootor ja on arvestatud et see võiks Marsini jõuda 39 päevaga.
Päikesepurjemootori edasiviivaks jõuks on valgusfootonid ja päikesetuul ning on poole kiirem kui praegused mootorid.
Lasermootori puhul on aga laserkiir koondatud ühte punkti ja kuumus sunnib õhu vaat et plahvatama tekitades nii tõukejõu
Antiainemootori mis on küll veel ulme tööpõhimõtteks on et aine ja antiaine omavahel plahvatama panna ning niimoodi sellest energiat saada kusjuures antiaine oleks kütusena 10000 korda efektiivsem kui keemiline põlemine.
Warpmootori ulmelisus aga väljendub selles et tekitades kosmoselaeva ümber aegruumimulli misjärel laev hakkab valgusest kiiremini liikuma.
Universiumi lõpp
Vaatamata üksiku inimese üsna lühikesele viibimisele ajas ja ruumis lõputuna näivas Universumis pole see iialgi olnud takistuseks tema mõttelennule kaugesse tulevikku. Teoretiseerida meeldib vist meile kõigile. Ja ülimalt köitev on mõttelendu vabastada Universumi tuleviku üle arutledes. Aastasadu ei teatud sellest õigupoolest midagi arvata ning seetõttu oli ka mõttelend üsna laialivalguv. Esimese konkreetse avastuseni jõudis 1929. aastal ameerika astronoom Edwin Hubble. Hubble
mõõtis mitmete galaktikate kiirgusspektreid ning jõudis hämmastavale järeldusele: kõik mõõdetud galaktikad kaugenevad
meist kohutava kiirusega ja mida kaugemal galaktika meist asus, seda kiiremini ta meist eemaldus.Järelikult pidid kõik galaktikad mingil ajahetkel olema koos ühes punktis ja siis nn suure pauguga laiali lendama. Olgugi, et praeguste teadmiste alusel ei saa veel päris täpselt öelda,milline “püha vaim”meie Universumi sünnile kaasa aitas ja mis täpselt nende esimeste hetkede vältel toimus, on Suure Paugu teooria siiski piisavalt hea seletamaks meie käesolevat ajamomenti Universumis Aga edasi? Kui kogu sündinud mateeria üha suuremasse ruumi laiali lendab,kas siis mingil hetkel hakkab ta jälle kokku tõmbuma? Või jätkubki selline üha kiirenev paisumine igavesti? Pikka aega arvati,et kogu sündinud mateeria poolt tekitatud
gravitatsiooniväli peaks teatud ajal hakkama galaktikate liikumist pidurdama ning veelgi kaugemas tulevikus võiks oodata nende kõigi üha kiirenevat lähenemist. Selle stsenaariumi kohaselt ootaks meid tõenäoliselt vana maailma kokkulangemine ning loodetavasti siis ka uue Universumi sünd.Uus Universum aga võiks suure tõenäosusega jällegi mingis X galaktikas tekitada sobivad tingimused elu sünniks. Millegipärast näib selline võimalus rõõmsamana kui teadmine, et enam kunagi mingit elu ei järgne. Muidugi püüti kõigi vahenditega leida märke Universumi paisumise kiiruse kahanemisest, kuid 1998. aastal jõudsid kaks
astronoomide töögruppi teineteisest sõltumatult järeldusele, et galaktikate kaugenemine kipub hoopiski pidevalt kiirenema. Kõik märgid viitasid sellele, et mingi nähtamatu energia pressib galaktikaid ikka kaugemale ja kaugemale.Paljude astronoomide jaoks olid need eksperimentaalsed avastused külmaks dušiks Universumi ajaskaalas on paarsada meie aastat tühine kübeke, kuid isegi ühe inimpõlve jooksul meie teadmistesse tekkinud lisaväärtus tundub olevat ülisuur.On ju täiesti ebaloogiline,et
inimene on kogu oma eksistentsi jooksul emakesel Maal peaasjalikult ennast ette valmistanud selleks kohutavalt kiireks arenguks, mis algas ehk alles eelmise sajandi alguses. Aga ju siis on nii ette nähtud.Teaduse võidukäik on olnud sedavõrd kiire, et vahel pole jõutud isegi kõiki teooriaid sügavuti mõista. Nähtamatu energia pole ju ka midagi uut. Juba 1917. aastal pidi Albert Einstein enda üldrelatiivsusteooriasse sisse tooma imeliku konstandi, mis hiljem sai nime kosmoloogiline konstant. Konstant oli vajalik, kuna üldrelatiivsusteooria kohaselt oleks kogu Universum muidu lihtsalt gravitatsiooni mõjul kokku kukkunud Pärast Hubble'i paisuva Universumi avastust polnud Einsteinil enam erilist vajadust kosmoloogilist konstanti kasutada ning eks ta oli ka veidi löödud, et sellise “lolluse” üldse võrranditesse toppis. Kuid müstiline konstant ärkas uuele elule siis, kui sündis kvantmehaanika. Ka selles teoorias eksisteerib üks omapärane energia, mis on saanud endale nime nullenergia (ingl k Zero
Point Energy ehk ZPE).Nullenergia tuleneb tõepoolest kvantfüüsikast ning temas pole esmapilgul midagi üleloomulikku. Klassikalises füüsikas võime me mingi imetillukese osakese energeetilise miinimumi leida üsna lihtsalt. Selleks tuleks tema kiirus võrdsustada nulliga ning asetada ta kohta, kus tema potentsiaalne energia oleks minimaalne.Kvantfüüsikas me aga nii teha ei saa, sest vastasel juhul oleksid nii osakese kiirus kui ka tema asukoht ruumis kindlalt määratud. See aga läheks vastuollu nn Heisenbergi määramatuse printsiibiga,mille kohaselt osakese kiiruse ja tema asukoha määramisel tuleb arvestada teatud täpsusega. Mida täpsemini me osakese kiirust määrame, seda ebatäpsemaks muutub tema asukoht ja vastupidi. Siit järeldub, et ka absoluutsel nulltemperatuuril 0 K ehk –273,16 ºC ei ole kvantfüüsika printsiipidest lähtudes võimalik osakese energiat viia nullini ning ta jääb värelema igatahes. On kõigiti loogiline,et igasuguse osakesega seotud nullenergiat ei saa me kuidagi kasutada, sest sellisel juhul peaks ju tema energia vähenema allapoole minimaalset võimalikku, mis on aga vastuolus kvantfüüsika printsiipidega. Sama määramatuse printsiip kehtib ka energia ja aja kohta ruumis.Isegi absoluutselt tühjas ruumis (olgu selleks siis vaakum) ei saaks me väita,et energia seal oleks null, sest energia mõõtmiseks kuluks lõpmatult pikk aeg. Nii
tulenebki kvantfüüsikast lihtne järeldus, et ka vaakum ehk ruum, kus "midagi" ei ole,omab vähemalt energiat nullenergiat. Vaakumi nullenergia allikaks on eelkõige igasugused väljad mis eksisteerivad kogu Universumis. Kõige tuntum on loomulikult elektromagnetväli,mille spekter ulatub gammakiirgusest kuni raadiolaineteni välja. Iga sellise välja põhjustanud võnkumine ehk mood omab samuti oma nullenergiat, mis on iseenesest äärmiselt väike, kuid erinevate sagedustega moode on Universumis ju ääretu hulk. Kui me kõik need pisitillukesed energiakogused kokku liidame, siis peaksime vaakumi nullenergiaks saama
tõesti üsna aukartustäratava numbri. Astronoomide viimaste hinnangute kohaselt peaks nullenergia moodustama peaaegu kaks kolmandikku kogu Universumi massist. Seega võib nullenergial ja Einsteini kosmoloogilisel konstandil olla üsna palju ühist.
Kuid kas see avastatud üha kiirenev Universumi paisumine on ikka tõeliselt üha kiirenev või on tegemist mingi seletamatu anomaaliaga, mis juhuslikult sattus olema just meie eluajal? Ülimalt oluline on teada, kas kosmoloogiline konstant on üldse konstant või on temagi saatuses olnud muutlikke aegu. Kvantmehaaniline nullenergia on otseselt seotud Universumi ruumiga ja
seetõttu on üsna loogiline järeldada,et selle ruumi kasvades suureneb ka üldine nullenergia. Järelikult: kui Universumit tõepoolest tõukab laiali nullenergia,siis pole erilist lootust,et mingil ajamomendil see üha kiirenev paisumine lõpeks. Mis meid siis ees ootaks Umbes 2 miljardi aasta pärast muutuks elu Maal võimatuks,sest üha soojenev Päike lihtsalt kõrvetaks kõik
elava.Läheb veel 3 miljardit aastat ja Päike ise kaob koos terve planeediparvega aegade hämarusse. Umbes sellel ajal on oodata ka kogu meie Linnutee galaktika põrkumist Andromeeda galaktikaga, mis momendil on meist küll 2 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid tormab kohutava kiirusega meile lähemale. Tahaks näha tsivilisatsiooni, kes need põrgulikud sündmused suudaks üle elada.Kuid kui selline ka leidub,siis edasi on tema saatus üsna trööstitu sest üha kiirenevalt paisuv Universum
viib kõik materiaalse aina kaugemale ära. Aga kõige hullem on veel see,et tuleviku tsivilisatsioon ei saa enam Universumit isegi mitte uurida, sest tema jaoks on kõik galaktikad ning muud objektid juba "horisondi" taga.Universum lihtsalt kaob tuleviku teadlaste jaoks ära.Esialgsete arvutuste kohaselt kulub selleks 150 miljardit aastat.Siis ei paista Linnutee (või mis ta sellel ajal
juba on…) galaktikast enam ühtegi teist kaugemat galaktikat. Muidugi on tähistaevas armunutele ka sel ajal küllalt tähti, kui teadlaste jaoks on taevas peaaegu tühi.Ja võib-olla nad ei aimagi,et kunagi ammu-ammu said mingil planeedil olevad
astronoomid uurida teisi galaktikaid. 100 triljoni aasta pärast tekib aga uus probleem, sest selleks ajaks on ära kulutatud kogu tähtedevaheline gaas ja tolm, millest teatavasti sünnivad uued tähed.Sealt edasi kaotab tähistaevas aegapidi kogu oma tähesära ning ees ootab täielik pimedus. Galaktikad ise peaksid lõpuks saama mustaks auguks ning see sündmus peaks meid ees ootama
1030 aasta pärast. Võiks arvata,et must auk on igavene, kuid nii see pole.Vähemalt näitavad kuulsa inglise astrofüüsiku Stephen Hawkingi arvutused, et ka mustad augud ilmutavad teatud ebastabiilsust ning teatud aja möödudes nad plahvatavad ja kaovad areenilt. Päikese massiga musta augu kadumine võtab aega keskeltläbi 1064 aastat. Annab oodata, aga see aeg pole lõpmatult pikk. Kogu galaktika endasse imenud musta augu haihtumine võtab aga veelgi rohkem aega, tervelt 1098 aastat. Edasine on
üsna külm ja pime Kas siis leidub veel mõni olend, kes füüsikaseadustele tuginedes seda hävingut mõtestada suudaks? Üsna raske oleks sellist organismi ette kujutada. Võib-olla suudab mingi evolutsiooniline protsess sünnitada tsivilisatsiooni,mis oskab mõelda isegi sellises energiatühjas Universumis? Mõtlemine iseenesest vajab ju samuti energiat. Ja päris tühi pole Universum
ju ka pärast kõiki neid kataklüsme. Need samad arvutused, mis ennustasid mustade aukude hukku,viitasid ka järelejäävale kiirgusele,mida tuntaksegi Hawkingi kiirgusena. Energiat on selles kiirguses küll ülivähe, kuid järsku on seda võimalik intelligentseks elutegevuseks kasutada? Kõik need stsenaariumid lähtuvad ikkagi tsivilisatsioonist,kes need suutis välja mõelda. Tuleviku tsivilisatsioonid võivad olla kaugelt võimekamad, kui meie seda ette oskame kujutada. Näiteks võivad nad mingi nipiga paigutada galaktikaid ümber ning seeläbi hoida vähemalt mingis Universumi osas nendele sobivamaid tingimusi mõttetegevuseks. Samas on ka Hawkingi kiirguses teatud lootusesäde, sest kogu see kiirgus sünnib juhuslikest
kvantfluktuatsioonidest. Samamoodi piisavalt kaua oodates võivad need fluktuatsioonid viia milleni tahes. Kas või uue Suure Pauguni Nii et lootust on.
Planeetide asustamine
Praeguseks teame, et lähemate aastamiljardite jooksul neelab Päike oma suurenemise tõttu alla nn siseplaneedid seega arvatavasti ka Maa. Grupp Ameerika astrofüüsikuid eesotsas Don Korycanskiga mõtleb, kas sellisel juhul oleks võimalik Maad suunata katastroofist eemale. Arvutuste kohaselt oleks see põhimõtteliselt võimalik, kui õnnestuks abivahendiks saada umbes
sajakilomeetrise läbimõõduga asteroidi. See omakorda suunataks sellisele lennurajale,et ta umbes iga 6000 aasta tagant mööduks Maast sobivast suunast. Gravitatsioonijõu mõjul saaks Maa siis igakord väikese lisatõuke ja nihkuks kord-korralt Päikesest kaugemale. Saaremaa suurusega võrreldava asteroidi leidmine ja sobivale marsruudile viimine ei ole kerge ülesanne,kuid see on tehniline, mitte põhimõtteline küsimus. Ja insenerid teavad, et igasugune tehniline probleem on alati lahendatav. Pigem on selliste suurprojektide puhul probleemiks, kuidas poliitikuid koondada ühes suunas tegutsema, samuti seni tulevikku suunatud nägemuste lühiajalisus. Hiidprojektid eeldavad kümnete või sadade inimpõlvede tegutsemist ühes suunas. Selline poliitilise kultuuri muutus ei sünnigi vist enn kui selge häda sunnil. Ühistegutsemise sundijana võiks esikohale kerkida näiteks Maad ohustav asteroid, sest avastamishetkest alates peaks inimkond koondama kõik Maa ressursid,et ohuga kuidagi toime tulla. Nn tapja-asteroidide avastamiseks on olemas näiteks sellised üksused kui Spaceguard, Spacewatch ja teisedki instantsid,kus üsna agaralt tegeldakse erinevate võimaluste otsimisega ohu tõrjumiseks. Muude võimaluste kõrval on seni enim räägitud sellise asteroidi hävitamisest tuumarelvadega, kuid samas loetakse seda suure riskiga seotuks ning lõpptulemuski ei pruugi olla see mida oodatakse.Kui hädaoht avastada aegsasti aga praeguste võimaluste juures selles kaheldakse siis saaks tedagi tõenäoliselt sundida sammsammult kurssi muutma, nagu Korycanski pakub välja Maa teekonna muutmise puhul. Väiksemgi asteroidi nügimine (muidugi mitte jalahoobid) kui seda teha piisavalt pika aja jooksul sunniks taevakeha oma liikumisrada muutma. Praegu valitseb arvamus, et sellised asteroidid, mis asustatud aladele langedes kutsuks esile suuri purustusi,satuvad Maale kord paari tuhande aasta jooksul. Meie ajaloolises mälus teated sellistest puuduvad. Suuremad, mis kutsuksid katastroofi esile ükskõik kuhu langedes, satuvad Maale veelgi harvem (vt. TM 1/2005). Kuid üsna meie lähedalt tuhisevad nad justkui ohtu meelde tuletades mööda üpris sagedasti.Viimati lendas meist umbes 43 000 kilomeetri kauguselt mööda kivimürakas, mille läbimõõt oli umbes 30 meetrit,möödunud aasta 18.märtsil. Paraku see avastati alles päev enne möödalendu Mitte väga ammu käis rumeenlane Viorel Badescu välja idee et kogu meie Päikesesüsteemist võiks teha justkui seninägematu kosmoselaeva. Iseenesest kordas ta vene teadlase Leonid Škadovi paarikümne aasta vanust ideed. Ulja tulevikunägemuse kohaselt tuleks selleks praegu vabalt ilmaruumi purskuv päikeseenergia suunata ühes suunas. Suunatud kiirgus toimiks siis kui hiigelsuur rakettmootor, mis paneks Päikese liikuma, ühes sellega läheksid sõnakuulelikult liikvele ka kõik
tema planeedid oma kaaslastega nagu koerakesed paela otsas. Milleks seda vaja oleks ja kuidas seda nähakse teostuvat on omaette teema. Aga idee ise on oma olemuselt nii meeletu, et keskmise kodaniku hallid ajurakud ei taha seda omaks võtta.Taas kord tõestab see väidet, et teadlaste ja inseneride mõttelennul pole piire. Kiviaja inimene poleks iial uskunud reaktiivlennukit inimkätega looduks, aga meie lendame sellega kui iseenesestmõistetavaga. Vene füüsik Nikolai Kardažev on püstitanud teesi, et kogu tsivilisatsioonil on kolm suurt arenguetappi ehk staadiumi.Esimene (K1) oleks,kui inimkond suudaks valitseda ja targalt kasutada kõiki planeedi energiaressursse. Maa kliima muutmine ja Korycanski idee Maa kõrvalejuhtimisest kuuluksid sellesse staadiumi ning tasapisi me hakkame sellele tasandile jõudma. Škadovi-Badescu päikesemootor teeks meist teise ehk K2-taseme saavutanud isikud. Kolmas ehk K3-tase saabuks siis,kui me kontrolliks energiat kogu meie galaktika ulatuses.Kuidas ja millal see sünniks,sellest pole meil kahjuks praegu kõige väiksematki ettekujutust. Praeguse Marsi-buumi ajal on järjest enam räägitud ka kavast asustada mõned planeedid või nende kaaslased inimestega. Need kavad kannavad mõttearendusis mõisteid “terraforming”või “planetary engineering”. Kõigepealt ilmusid need terminid ulmekirjanduses (kas peaks ütlema,et nagu
sageli ennegi?), nüüd aga on nad täiesti tõsiseltvõetavalt kasutusel näiteks Ühendriikide kosmoseprogrammidele pühendatud NASA sümpoosionidel või arenduskavades.Kuid millised planeedid siis tulevad kõne alla? Merkuur on ilmselgelt liiga kuum
planeet mis tahes inimtegevuseks. Meie Kuu ja teistegi planeetide kaaslased on üldjuhul liiga väikesed,et hoida enda küljes atmosfääri,kui see mingil viisil õnnestuks sinna ka tekitada. Hiidplaneete Jupiteri,Saturni,Uraani ja Neptuuni ümbritsevad ja katvad gaasid ja vedelikud on maalastele mürgised ning seal tuleks taluda rõhku, mida Maal kogeb vaid sügaval ookeani põhjas.Pluuto on nagu Kuugi liiga väike ja asetseb meist nii kaugel pimedas ja külmas,et sinna keegi ei kipugi. Järele jäävad niisiis meie lähimad naabrid Marss ja Veenus.Need suudavad tänu oma suurusele hoida enda küljes atmosfääri ja asetsevad Päikesest sellisel kaugusel, et neile saab põhimõtteliselt luua maalastele vastuvõetava atmosfääri. Kõigist planeetidest meenutab just Veenus Maad kõige enam. See on Maast vaid natuke väiksem (läbimõõt 12 104 km, Maal 12 756) ning juba kaua aega teatakse, et tal on oma atmosfäär. Kuid see on nii tihe et planeet on kogu aeg paksu pilvkatte varjus. Veenuse ja Päikese vahemaa tõttu arvati kaua aega, et seal peaks olema 60–70 kraadi soojem kui Maal, seega justkui ei midagi võimatut end seal sisse seada. Pilvkatte ja sellise oletatava soojuse tõttu sündis kujutlus, et seal võib olla midagi troopiliste džunglite taolist, kus dinosaurusi meenutavad elukad ajavad omi asju. Teadlasi tabas aga suur pettumus kui 1950.–60. aastatel kõigepealt raadioastronoomid selgitasid välja, et tegelikkuses on Veenus põrgulikult kuum paik. Keskmine pinnatemperatuur on umbes 470 kraadi. Veenusel saaks siis jalgrajal kanamuna ära praadida ühe hetkega enne kui see kõrbeks-aurustuks. Peamiselt süsinikdioksiidist ehk süsihappegaasist koosnev atmosfäär on nii paks,et planeedi pinnal valitseb samasugune rõhk kui Maal kilomeetri sügavusel meres, kuhu ei sukeldu tavaline allveelaevgi.Atmosfääri on kuhjunud kasvuhoonegaasid ja sama saatus ootab Maadki,kui gaaside lisandumisele piiri ei seata. Pinnale langev päikesekiirgus kuumendab pinda, kuid kuumus ei pääse hajuma kosmosesse sest pilvkate on liiga paks. Maalase pilguga vaadates on Veenuse puhul põhiküsimuseks, kas õnnestuks tema pilvkatet hõrendada nii palju, et planeet hakkaks jahtuma ja muutuks meile eluks sobivaks.Veenuse atmosfääris on 96% süsihappegaasi,3% lämmastikku ja tsipake hapnikku ning selle võrra vettki,et kuumuse alanemisel alla vee keemistemperatuuri hakkaksid vähemalt algelised vetikadsamblikud end kohe koduselt tundma ja elama. Nemad oma elutegevusega seoks omakorda süsihappegaasi ja vabastaks atmosfääri hapnikku. Vähehaaval, mingi aja möödudes toodaks Maalt lisaks uusi vähenõudlikke,kõrbealadelt ja teistest ekstreemsetest elukeskkondadest pärinevaid taimi ja niiviisi samm-sammult saaks sinna luua elukeskkonna, mis oleks inimestelegi talutav. Esimese tõsiseltvõetava ettepaneku Veenuse atmosfääri muutmiseks tegi 1960ndatel Carl Sagan. Tema pakkus välja idee külvata Veenuse atmosfääri ülakihtidesse vetikakultuure. Nüüdseks on selge,et ideeks see jääbki. Isegi kui vetikad külmemas ülakihis areneksid-kasvaksid,ei jõuaks nad kunagi tervena planeedi pinnale ja nende poolt seotud süsihappegaas vabaneks taas. Suurejoonelisema ideena on välja pakutud liiga paksu pilvkatet õhendada tuumapommide või asteroidide abil. Kuid juba mainitud Sagan näitas oma arvutustega,et selliseid plahvatusi tuleks korraldada nii palju, et need muudaksid idee juba rahalises mõttes teostamatuks. Kuid ehk on siiski vara veel pille kotti toppida? Võib-olla oleks kõige otstarbekam kasutada mingit keemilist reaktsiooni,mille tulemusena süsihappegaasist saaks tahke aine? Kasutades näiteks magneesiumi või kaltsiumi mis seoksid süsihappegaasi vastavaks karbonaadiks. Muidugi tuleks vastavaid aineid kusagilt ülisuures mahus hankid samas peaks kogu protsess olema hästi läbi mõeldud ja juhitud et ei tehtaks planeedile karuteenet (kuid mis see atmosfääri muutmine teistsugune on?). Idee tundub olevat tehniliselt teostatav, sest juba N. Liidu ajal ja hiljemgi saadeti suurlinnade ümbrusse lennukid pilvedesse jodiide külvama, kui näiteks vihmahoog ähvardas Moskva olümpiamängude avamise või Peterburi 300.aastapäeva pidustued rikkuda paraku jäädi viimase puhul hiljaks ja vihm tuli ikkagi kaela. Planeeti saaks ülemäärase soojuse eest kaitsta ka hiiglasliku päikesevarju(de)ga. See või need tuleks sel juhul paigaldada nn Lagrange'i punkti ehk kohta, kus Päikese ja Veenuse külgetõmbejõud oleks tasakaalus siis püsiks nad seal paigal ilma eriliste jõupingutusteta. Seoses tulevikku kavandatavate kosmoselendudega on Maal ühe võimaliku variandina tegeldud ka nn päikesepurjedega ehk ülikergete kuid suure pindalaga vastupidavate purjematerjalide leiutamisega ning esimesed tulemusedki juba olemas. Järgmise probleemina tuleks Veenusel lahendada ka ülemäärane kuivus. Planeedil on vett nii vähe, et seda ei jätku õieti millekski. Samas oleks seda võimalik saada lisaks sellestsamast rikkalikust süsihappegaasivaramust. Vesiniku abil saaks nii süsinikku kui vett, kuid arusaadavalt oleks maalasi rahuldava tulemuseni jõudmiseks vesinikku vaja tõesti kosmiliste mõõtmetega mahutite jagu. Kerge on rääkida miljarditest tonnidest magneesiumist või kaltsiumist ning väikeplaneedi mahuga vesinikuballoonist, kui teame, et tänapäeval ei suudeta kriisipiirkondades inimestele tagada paari liitrit puhast vettki ööpäevas. Kuid see ei ole ainult tehniline probleem, vaid ootab majanduslikku ja poliitilist lahendust. Samamoodi jääb Veenuse inimestele vastuvõetavaks muutmine ootama eeskätt vastavat otsust,kui see osutub eluliselt vajalikuks ning ressurssidega kaetuks. Sarnaselt Veenusega on ka Marss väga kuiv. Kuid vastupidiselt Veenusele on ta väga külm ja ilmakeha on tal üpris õhuke nii et seda tuleks mõjutada just vastupidises suunas kui Veenusel.Seega, kui õnnestuks Marsi atmosfääri tihendada,algaks seal kasvuhooneefekti mõjul peagi ka soojenemine. Ainult kust võtta neid gaase ja sellisel hulgal? Ehkki Marsi pinnal on atmosfäärirõhk vaid üks protsent Maa rõhuga võrreldes, leidub seal vastsetele uuringutele tuginedes pinnases nii palju jäätunud vett ja süsihappegaasi et nende vabastamisel tõuseks õhurõhk kohe kolmandikuni Maa rõhust. See omakorda aitaks algelistel vetikatel,samblikel ja bakteritel elutegevusega toime tulla ja omakorda valmistaks ette pinda nõudlikumatele olevustele. Mil viisil saaks siis need tahkes olekus olevad ained viia gaasilisse? Traditsioonilist mõtteviisi järgides oleks kõige lihtsam tee suunata Marsile suuri jäämeteoriite. Marsile langedes aurustuks nad ise silmapilk ja paneks keema pinna all peituvad veevarud. Eriti hea oleks, kui leiaks asteroidi, mille koostises on ammoniaaki, sest see gaas aitaks kasvuhooneefekti tekkimisele eriti tõhusalt kaasa. Mars Society alusepanija Robert Zubrin ja Christopher McKay NASA Amesi uurimiskeskusest on arvutanud välja et Marsile peaks suunama neli umbes kümme miljardit tonni kaaluvat asteroidi, et tulemusena tekiks Marsile piisavalt paks ilmaruum. Samade arvutuste põhjal oleks nende suunamiseks asteroidivööst planeedile vaja vastavalt nelja 5000 MW võimsusega termotuumaraketti,mis peaksid töötama kümme aastat. Pikaks retkeks vajavad nad muidugi üüratu hulga kütust,aga see on jällegi omaette probleem. Temperatuuri planeedi pinnal saaks tõsta ka suurte peeglite abil.Nagu eespool vihjamisi sai öeldud,ei ole selliste peeglite valmistamine lähitulevikus nii ilmvõimatu,kui see täna meile paistab. Hetkel sobiks selleks paremini alumiiniumiga kaetud polümeerkile, umbes 100kilomeetrise läbimõõduga peegel kaaluks siis umbes 200 000 tonni,kuid ehk annab lähitulevik kergemaid ja paremaid materjale. Tuleks veel mainida, et kuni Marsi atmosfäär on õhuke, kipub ka vähene sinna lisaks loodu sealt kohe ka haihtuma.Seega on kaks varianti:kas kohe luua piisava tiheduse ja paksusega ilmaruum või täiendada seda pidevalt Marsi asustamisega seotud projektide puhul on tehtud igasuguseid üpris täpseid arvutusi. Optimistlikumad järeldused väidavad, et ettevõtmise kallale võiks asuda juba praeguse tehnilise taseme juures, kuigi odavusest on asi kaugel. Kui abiks saaks võtta tulevikutehnoloogiad, oleks kogu protsess odavam ja kiirem. Maa organisme tuleks geneetiliselt muuta selliselt, et nad peaksid äärmuslikes oludes vastu ning kiirendaksid sobiva keskkonna tekkimist. Pinnases peituvat ära kasutades eralduks elutegevuse tulemusena kasvuhoonegaase ja kõledale kivipinnasele hakkaks tekkima esialgne huumus mis lubaks järgmise etapina saata sinna uued elusolendid. Nõnda võivad uutel “kodustatavatel” planeetidel üsna pikka aega eksisteerida meile üsna ebaharilikud eluvormid, enne kui elukeskkond kõrgemalt arenenud floora või fauna vormidele vastuvõetavaks muutub. Algolenditele võib toimetuleku kergendamiseks omakorda luua polümeerkilede abil midagi kasvuhoonetaolist, et hoida neile sobivat mikrokliimat. Bioloogiliste vahendite kasutamine tähendaks lõppkokkuvõttes rahalist võitu,sest nad paljuneksid ise.Vaenlaste või haiguste puudumisel võiks ka lisandumine olla plahvatuslik. Võib väita, et Marsi asustamine ei ole ainuüksi põhimõtteliselt võimalik vaid on ka varem või hiljem teostatav. Seal on eluruumi ja ainevarusid, mida meil hakkab väheseks jääma. Viimaste uurimuste valgusel on Maad tabanud hiidasteroididest olnud nii palju häda, et mõistuse häält kuulda võttes ei tohiks kõike ühele kaalukausile asetada.Paljude teadlaste meelest ongi see kõige tõsisem põhjus kolida osa meist elama Marsile ja ainult rahalugemisele ei tohiks otsustamisel keskenduda Esimesed sammud kosmoseelus teevad inimesed ilmselt väiksemate rühmadena Maalähedasel orbiidil tiirutavates kosmoselaevades. Möödunud aastal lendas juba kosmose piirimaile ka esimene erakosmosesõiduk SpaceShipOne, tuues konnatiigina suletud ringkondadesse uut elu. Kui orbitaallennud saaks 20–30 aastaga viia hinnalt suurusjärgu võrra allapoole tekiks peagi ka kosmosehotellid, kus rikkamad kaasmaalased saaksid käia “lõdvestumas”. Küllap sauna aknast Maad vaadates arendaksid nad siis mõttetegevust, kuidas kosmoseprojektidest profiiti lõigata. Edasi võib veerema pääsenud kivikene vallandada laviini Kuule krundid ostnud isikud tahaksid ehk ka oma valdusi külastada või kasumit teenima panna. Julgemad oletused väidavad, et ainuüksi Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidivöös on mineraale kokku nii palju, et iga Maa asuka kohta oleks neid 100 miljardi dollari eest. Lastelastel või lastelastelastel on seda kindlasti meeldiv kuulda, aga võib-olla on mingitel rohelistel mehikestel seal juba kopp maas? Raketikütusest ei tohiks edasi-tagasi lendudel ka puudust tulla, kui näiteks komeetide koostises olevast veest (jääst) toota veeldatud vesinikku ning hapnikku. Praegu tundub seegi utoopiana,aga seda ehk vaid praegu. Möödunud aastal sai 200 aastat ajast, kui inglane Richard Trevithick lõi auruveduri. Seda ei ole ju rohkem kui loetud inimpõlved. Kui sama palju aega vaadata tulevikku,ollakse kosmoses asutud juba pikka aega. Ehk juba sel aastasajal on asteroididelt ainevarude hankimine maapealt lõppenute asemele tavaline tegevus? Hiinlased ju pürivad kosmosesse suuresti sel eesmärgil, esialgu huvitab neid küll rohkem Kuu. Kindlasti seisab ees ka pikk ja tülikas vaidlus eetikast, sest varem või hiljem väidab Greenpeace, et me häirime või rikume teiste planeetide loodust
Kosmoseprügi
Inimkonna kosmoseajastu on kestnud pool sajandit. Esimesest sputnikust saadik on inimesed viiskümmend aastat maailmaruumi risustanud, olgu siis meelega või kogemata. Kosmiline praht võib tekitada suurt kahju satelliitidele ja kosmosesõidukitele. Seni on kokkupõrkeid olnud väga vähe, aga oht kasvab iga päevaga. Päris mitmes riigis jälgitakse lähikosmost ja seal liikuvaid objekte, kuid kõige parem ülevaade Maa läheduses ringi lendavatest esemetest on Ühendriikide kaitseministeeriumi kosmoseseireagentuuril mille radarid märkavad juba 10 cm läbimõõduga esemeid ja seireandmed näitavad et tükke on kokku üle 600000 Maa peal tuntakse kahte kosmoseprahi põhjustatud õnnetust. 1997. aasta jaanuaris tabas Ühendriikides Tulsa linnas tänaval kõndinud naise õlga väike metallitükk, mis pärines aasta varem üles lastud kanderaketist Delta II. Oktoobris 2006 süütas väike kuum kõrgustest kukkunud metallitükk Saksamaal suvila. Suvilas viibinud 77aastane mees sai tulekahjus põletushaavu Suurem osa kosmoseprahist kukub Maa suunas ja põleb atmosfääris hõõrdumise tõttu kuumenedes ära. Atmosfäär ulatub – küll järjest hõredamana – kaugele ja gaasi on sadade kilomeetrite kauguselgi. Õhutakistus pidurdab orbiidil olevaid tükikesi – mida aeglasemaks nende lend jääb, seda madalamale need langevad, ja mida madalamal need on, seda kiiremini need ära põlevad. Maa pealt vaadates paistab vaid kaunis meteoriidisadu. Piiriks, millest kaugemal atmosfäär enam pidurdavalt ei toimi, on umbes tuhat kilomeetrit, sealt kõrgemal asuvad tükid jäävad ümber Maa tiirlema sadadeks aastateks. Vaid pisut madalamal orbiidil püsib kosmiline praht aastakümneid, enne kui Maale hakkab langema. Vähem kui 600 km kõrgusel asuvad tükid hävivad mõne aastaga. Maale veel lähemal raketi küljest lahti tulnud tükid kukuvad kiiremini, keskmiselt paari nädalaga. Kanderakettide kasutamine ei tekita tänapäeval enam nii palju kosmilist prahti. Esimesed astmed suunatakse atmosfääri, kus need kiiresti ära põlevad. Kosmosesse jäävate komponentide kütusepaagid tühjendatakse plahvatuste ärahoidmiseks. Ning juba kanderakette projekteerides püütakse teha kõik, et neist ei tekiks suurt hulka pisikesi tükke. Riikidevahelise kokkuleppe kohaselt on sellest kõige nõutavamast orbiidist kõrgemal konkreetne tsoon, kuhu satelliidid pärast nende töö lõppu suunatakse. Seal ei häiri need juba toimivaid ega ka uusi geosünkroonsele orbiidile saadetavaid sidesatelliite Parimatest kavatsustest hoolimata lagunevad mõned kosmoseseadmed ära või kaotavad juhitavuse. Üks võimalus oleks varustada satelliidid enesehävitussüsteemiga, ent mitte plahvatavaga, vaid sellisega, mis paiskaks välja pika elektrit juhtiva kaabli. Sellisele kaablile mõjub Maa magnetväli ning niimoodi elektrodünaamilise pidurina toimiv saba tooks satelliidi kiiremini alla, kui seda teeks atmosfääri pidurdav toime, mis suures kõrguses on väga nõrk. Seadet katsetatakse töö lõpetanud Prantsuse kaardistussatelliidil, mis peaks atmosfääri langema umbes kümne aasta pärast. Praegu orbiidil olevate mittetöötavate satelliitide ning suurema ja väiksema prahi koristamiseks on pakutud erinevaid meetodeid. Äärmuslikuks võimaluseks oleks hiigelsõel, mis korjaks enda sisse kõik ettejääva; tolmuimejat ei saa kosmoses paraku kasutada, sest puudub õhk, mida imeda. Keerulisem lahendus oleks nn kosmiline kärbsepaber. Probleemsetele orbiitidele lastaks suuri geelitompusid, kuhu praht külge jääks. Seejärel tombud kas kukuksid ise või toodaks atmosfääri, kus need ära põleksid. Võimalik on ka kosmilise prahi aurustamine võimsate laseritega. Veel üheks meetodiks on aktiivsed satelliitkoristajad, mis otsiksid ja kogusid kosmilist prahti. Need jälitaksid suuremaid, ehk siis enam kui 10 cm läbimõõduga tükke ning haaraksid neid kaasa.
Liftiga kosmosesse
Tänavu täitub 50 aastat kosmoselifti idee sünnist. Sellise liftiga saaks kosmosesse toimetada seadmeid ja inimesi odavamalt ja ohutumalt kui rakettide abil. Idee jäi aastakümneteks siiski peamiselt ulmesfääri, kuid 21. sajand on toonud pöörde üha rohkem teadlasi, insenere ja ettevõtjaid on asunud koostama tõsiseltvõetavaid projekte Revolutsioonilise idee kasutada kosmose vallutamiseks rakettide asemel 40–60 tuhande km kõrgusele küündivat lifti (kasutades siiski nimetust köis-elektrivedur) esitas Leningradi tehnoloogiainstituudi aspirant Juri Artsutanov ajalehe Komsomolskaja Pravda 1960. aasta 31. juuli pühapäevalisas ning enamik lugejaist pidaski seda lihtsalt huvitavaks vahelugemiseks, mis peagi unustati. Läänemaailmas pakkusid kosmoselifti idee (kuigi nimetuse all „Sky-Hook”) taas välja neli USA inseneri ajakirjas Science 1966. aastal. Kosmoselifti idee sai laiemale üldsusele tuntuks alles kuulsa ulmekirjaniku Arthur C. Clarke’i raamatu „The Fountains of Paradise” kaudu, millele järgnesid ka mitmete teiste autorite samateemalised teosed, milles esitati mitmeid rohkem või vähem sarnaseid ideid nimede all taevakook (à la kaevukook), -redel, -sild, -hernekepp jms. Üks esimesi tõsiteaduslikke analüüse kosmoselifti võimalikkusest pärineb Jerome Pearsonilt ja on avaldatud ajakirjas Acta Astranautica juba 1975. a. Kuigi esmapilgul võib kosmoselifti idee näida puhtalt ulmelisena, mida on võimatu realiseerida, on see siiski kooskõlas lihtsamate loodusseadustega, millega keskkooli vanemate klasside õpilased tutvuvad juba füüsikatundides. Kosmoselifti ulmelisus on pigem sellist sorti nagu oli omal ajal inimese reis Kuule, st selle realiseerimiseks vajatakse hiiglaslikke, eeskätt riiklikke finantseeringuid, mis eeldavad ka vastavat poliitilist tahet. Kui mingi objekt, mis asub 35 786 km kõrgusel ekvaatori kohal, (nn geosünkroonsel orbiidil – GSO), liigub läänesuunas horisontaalse kiirusega 3066 km/s, siis temale mõjuv tsentrifugaaljõud on võrdne talle mõjuva gravitatsioonijõuga, kuid vastupidise suunaga. Seetõttu need jõud tasakaalustavad teineteist ning objekt jääb tiirlema ümber Maa perioodiga 24 tundi, st ta jääb Maa kohale püsima samas kindlas kohas. Kui sellelt objektilt (näiteks satelliidilt) lasta alla Maa peale sobiv „tross” ja samal ajal tõsta satelliidi orbiiti nii, et kogu süsteemi massikese jääks ikka samale kõrgusele e geostatsionaarsele orbiidile, siis jääks ka see „tross” paigale püsima. Mööda seda „trossi” võiks panna liikuma ka mingi veoki vajaliku lasti või reisijatega, et neid kosmosesse toimetada. Muidugi peab seejuures hoolitsema, et veoki tõusul langetataks trossi ülemises otsas oleva satelliidi (seda nimetatakse üldiselt ka vastukaaluks) kõrgust, et süsteemi massikese jääks endisele kõrgusele. Veoki laskumise ajal peaks vastukaalu e satelliiti kõrgemale tõstma. Neid vastukaalu liikumisi võib muidugi automatiseerida. Miks kosmoselifti idee on nii paeluv? Põhjuseid on mitu, kuid tähtsaim neist on hind, mida tuleb maksta iga kilogrammi eest, mida tahetakse viia orbiidile. Praeguse rakettidel, kosmosesüstikutel ja kosmoselaevadel põhineva tehniliste lahenduste korral hinnatakse lasti kosmosesse toimetamise kogukulusid vahemikku 200 000–400 000 kr/kg. Rakettide puhul kulutatakse suurem osa energiat mitte raskusjõu ületamiseks nagu lifti korral, vaid peamiselt suurtel kiirustel atmosfääri läbimisel tekkiva ülemäärase õhuhõõrdumise ületamiseks. Liftisõiduk võib esimesed mõnikümmend kilomeetrit atmosfäärist läbida tagasihoidliku kiirusega ning alles seejärel arendada järjest kasvavat kiirust, sest kõrguse kasvades väheneb energiakulu ka üha kahaneva raskusjõu tõttu. Geostatsionaarse orbiidi kõrgusel saavutaks last isegi täieliku kaalutuse. Sealt edasi vajavad näiteks ülestoimetatavad satelliidid oma orbiidile jõudmiseks vaid suhteliselt väikest lisatõuget. Odavusele lisanduvad töökindlus ning ohutus – rakettide puhul tuleb kosmonautidel istuda praktiliselt iga hetk plahvatada võiva mürsu kukil (teame ju hästi õnnetusi nii kosmoselaevade kui ka süstikutega). Vähetähtsad ei ole ka suurte ülekoormuste ja vibratsiooni puudumisest tulenev mugavus nii inimestele kui ka õrnadele seadmetele nii tõusul kui ka maandumisel. Ja last but not least suurem keskkonnasõbralikkus eeskätt põletamata jäänud raketikütuse näol. Veel võib kosmoselift olla suureks abiks ka inimkonna energiaprobleemide lahendamisel, sest tema abil võib pilvedest kõrgemale paigaldada suurel arvul hiiglasliku kogupindalaga õhukesekilelisi päikesepaneele. Kosmoselifti kasutuselevõtt võib kosmose hõlvamisel kaasa tuua samasuguse revolutsioonilise pöörde nagu oli transpordis mootorite kasutuselvõtt veoloomade asemel. Ehitades lifte ka teistele taevakehadele, võiks rajada uut tüüpi tõhusa kosmilise transpordisüsteemi. Euroopa kosmoseuuringute assotsiatsiooni EuroSpaceward konverentsil 2009. aasta detsembris Luxembourgis võeti kosmoselifti endaga seotud probleemide kõrval tõsise arutluse alla juba ka Kuu industrialiseerimise temaatika. Eesmärgiks oleks rajada sinna Kuu pinnasematerjalist hapniku tootmine kohapealseks tarbimiseks astronautidele ja He-3 tootmine ning selle toimetamine Maale, et siin rajada tõhusad uut tüüpi termotuumasünteesi kasutavad radiatsiooniohutud elektrijaamad. Kui kosmoselift pakub arvukalt ülisoodsaid lahendusi paljudele probleemidele, siis tekib muidugi küsimus, miks seda siiani ehitatud pole. Vastus on lihtne – meil pole veel materjali, millest valmistada tema jaoks kuni 100 000 km (!) kõrgusele kosmosesse ulatuvat köidikut (trossi, vanti, kaablit, paela, linti – sobivaim nimi veel puudub). Kõikidest senituntud materjalidest ehitatud tross katkeks tema hiigelpikkusest tingitud kolossaalse raskuse tõttu. Kaabel peab olema valmistatud suure tõmbetugevusega ja samal ajal väikese erikaaluga materjalist. Rippuva trossi katkemist ei saa vältida selle läbimõõdu suurendamisega, sest samavõrd suureneks ka raskus ning koormus pinnaühiku kohta jääks samaks. Igal materjalil on kindel pikkus, mille juures temast valmistatud rippuv tross katkeks olenemata läbimõõdust (selle pikkuse määravad materjali tõmbetugevus ja erikaal). Näiteks terase puhul peaks 1 cm2 läbimõõduga tross taluma tõmbejõudu umbes 1000 tonni(!). Terasest traadi katkemispikkus on 26 km, tugeval ja kergel Kevlaril 256 km (katkemispikkus ei sõltu traadi/trossi läbimõõdust). Kuid, nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Selleks abiks on lootused, mis on seotud viimastel aastakümnetel hoogsalt arenema hakanud nanotehnoloogiaga. Selles valdkonnas on leiutatud süsinikust nanotorud, mis on laboratoorsetes katsetes näidanud ülisuurt tugevust ja kergust. Nanotorud tekivad süsiniku aatomitest teatud tingimustel vaakumis sadestamisel, mille käigus aatomid rivistuvad korrapärastesse võrkstruktuuridesse nagu sõdurid paraadil, kuid see võrk painutatakse omakorda (nano)toruks, mis on tuhandeid kordi peenem kui juuksekarv. Kuna süsinikuaatomid on nendes omavahel seotud valentssidemetega, siis tähendab see, et neid nanotorusid võib teatud mõttes võrrelda ka supermolekulidena. Molekulisisesed jõud on aga palju kordi tugevamad kui molekulidevahelised, millest sõltub tavamaterjalide tugevus. Laborikatsetes on nanosüsiniktorude katkemispikkuseks mõõdetud juba 10 000 km ja selles valdkonnas toimub kiire areng
Kosmoseturism
Turismiäri kuulub maailmas üha laiemalt levivate ja tulusamate äride hulka. Koos tehnilise progressiga kasvab nende inimeste hulk, kel jätkub aega ja vahendeid maailma huviväärsustega tutvumiseks, sealhulgas ka nende hulk, kes tahaksid elus kogeda midagi erakordset, ainulaadset ja enneolematut. Kahtlemata kuulub selliste hulka ka kosmoselend. Seni on see olnud peaaegu kättesaamatu unistus, mida on suutnud teostada vaid suurriikide mitmemiljardiliste eelarvetega kosmoseagentuurid. Kuid oh üllatus, üllatus! Viimase tosina aasta jooksul on tekkinud mitmeid eraettevõtteid, mis on asunud rinda pistma kosmoseturismi korraldamisega. Näib, et nende hulgas on üks edukamaid ja perspektiivsemaid Californias Mojave kõrbes töötav ühendettevõte Spaceshipist mille moodustavad Sir Richard Bransoni Virgin Galactic ja Burt Rutani Scaled Composites. Rääkides kosmoselendudest olgu uurimisotstarbelistest või turismihõngulisest, tuleb siiski teha mõningaid täpsustusi, eelkõige küsimuses, kust saab alguse kosmos. Laiemas mõttes oleme kõik kosmoserändurid „kosmoselaeval” nimega Maa, kihutades sellel ümber Päikese kiirusega 30 km/h ning koos Päikesesüsteemiga meie kodugalaktikas kiirusega 220 km/s. Kitsamas mõttes eristame kosmoselende atmosfäärisisestest lendudest, kuid ka siin oleme raskustes, sest atmosfääril pole selget piiri ta hõreneb järkjärgult umbes miljon korda iga 100 km kohta. Kokkuleppeliselt ongi see kõrgus (nn Kármáni joon) loetud atmosfääri ja kosmose vaheliseks piiriks ja ka kosmoselennu tunnuseks, sõltumata lennu kestusest või kiirusest. Küll aga eristatakse orbitaalseid kosmoselende, mille tunnuseks on lend ümber maakera. Selle sooritas esimesena J. Gagarin 1961. a ja tänaseks on see õnnestunud ligi poolel tuhandel inimesel, kuid see on paratamatult ülimalt kallis ettevõtmine, ulatudes praeguse tehnika juures miljardi dollari suurusjärku. Kümneid, vast isegi sadu kordi odavamalt võib sooritada suborbitaalseid kosmoselende, mistõttu just nende korraldamisele ongi eeskätt suunatud mitmete kosmoseturismiga tegelevate firmade tegevus Mida on kosmoselennul paeluvat? Esikohale paigutub pilguheit Maale. Sinise looriga kaetud kodupaiga läbimõõt küündib vaateväljas 3000 km-ni ning eredad ja vilkumatud tähed on süsimustas „taevas” näha ka päeval. Teiseks pakub erakordset elamust viibimine kaaluta olekus, millega kohanemist ei pidanud evolutsioon vajalikuks. Inimese tasakaalu ja orienteerumist ruumis juhib kõrvas paiknev vestibulaaraparaat, mille töö põhineb raskusjõule ja muutub seepärast kaalutuse tingimustes töövõimetuks ning organismi tabab nn kosmosehaigus, mis on merehaiguse sarnane, kuid veelgi ägedam. Iiveldusele ja oksendamisele kaasnevad peavalud, uimasus ja väsimus. Need sümptoomid kujunevad välja tundidega ja mööduvad paari päeva pärast, kusjuures inimeste individuaalsed erinevused on päris suured. Suborbitaalsetel lendudel umbes
viieminutilises kaalutuses on kõik üldiselt hästi põnev. Ebameeldivatest elamustest, mida kosmoselennul tuleb paratamatult kogeda, võiks nimetada ülekoormusi, mis kaasnevad lennuki kiirendustega kosmosesse tõusul ja ka pidurdustel Maa atmosfääri sisenemisel enne maandumist. Ka ülekoormusi taluvad inimesed erinevalt ning see sõltub palju ka inimese asendist istmel, mis võivad võtta vajaduse korral ka lamamist võimaldava asendi. Kõige raskem on taluda ülekoormusi, mis on suunatud pea poolt südame suunas, sest siis halveneb aju vere- ja hapnikuvarustus ning inimene kaotab teadvuse tavaliselt 4G juures. Üsna mõistlik oleks potentsiaalsetel kosmoseturistidel kasutada võimalusi, mida pakub Space Adventures tütarfirma Zero-G juba praegu ja mida võiks vaadelda kui üleminekuvormi lõbustusparkide atraktsioonilt Ameerika mäed suborbitaalsele kosmoselennule ja mis on ka hinna poolest (4590 dollarit) igaühele kättesaadav. Kaalutuse tunnetamiseks korraldab firma kõigile soovijaile lende selleks kohandatud Boeing 527 pardal mööda paraboolseid trajektoore. Lennu käigus on võimalik viibida 20–30 sekundi vältel osalise või täieliku kaalutuse tingimustes. Pooleteisetunnise seansi vältel sooritab lennuk 15 tõusu mööda parabooli 45kraadise nurga all 7–8 km kõrgusele, mille käigus ülekoormus on vaid 1,8G, ja siis järgneb vaba langemine koos kaasneva reisijate kaalutusega. Võimaldatakse kogeda ka osalist kaalutust, mis vastab Marsil või Kuul valitsevale olukorrale. Osavõtjad saavad vastavad tunnistused, fotod ja suveniirid. On neidki, kes kasutavad seda isegi abielu sõlmimiseks, lootes vist, et „taevas” sõlmitu on kindlam. Kosmoseturismi buumi päästis ilmselt valla 10 miljoni dollari suurune Ansari X-auhind, mille võitmiseks pidi eraettevõtja lennutama vähemalt kolm inimest (kahte neist võis siiski asendada ekvivalentse koormusega) 100 km kõrgusele ning suutma seda korrata vähemalt kahe nädala jooksul, kusjuures lennuk/rakett pidi vähemalt 90 protsendi ulatuses jääma samaks. Võistluseks registreerus 26 firmat, kuid seatud tingimusi täitis ja auhinna võitis Mojave kõrbes Californias töötavas firmas Scaled Composites (osaliselt ka Microsofti asutaja Paul Alleni sponsimisel) ehitatud rakettlennuk Space Ship One, mis startis teda oma kõhu all kandvalt reaktiivlennukilt White Knight kõrgusel umbes 15 km. Auhinnalennud toimusid 29.09 ja 04.10.2004. Nende õnnestumine näitas, et lennukite autor – omanäolise loominguga kuulsaks saanud lennukikonstruktor Burt Rutan on ka seekord õigel teel ning kosmoseturismi üritusel on jumet. Seda taipas kohe ka väga värvikas isiksus – geniaalne ja uuendustele aldis ärimees ning suure firmade grupi Virgin omanik miljardär Sir Richard Branson. Mehed lõid käed ja asutasid kosmoseturismi arendamiseks ühisfirma Spaceship Company, kusjuures Scaled Composites ehitab vajalikud lennukid ja Virgin Galactic tegeleb kosmoselendude korraldamisega. Oli muidugi kohe selge, et äri ajamiseks auhinna võitnud lennukitest siiski ei piisa. Reisijate veoks peab ohutuse eesmärgil lennukil olema kaks pilooti ja rentaabluse tagamiseks reisijate arvuks vähemalt kuus. Nii valmisidki esialgsetest prototüüpidest paar aastat hiljem ligi kolm korda suuremad lennukid Space Ship Two ja ka seda 15 km kõrgusele kandev palju suurem emalennuk White Knight Two. Nende lennukite üheks olulisemaks iseärasuseks on see, et nad on valmistatud uudsest materjalist – süsinikkiudkomposiidist, mis on tugev, kerge, kuumuskindel ja ei paisu lennu käigus nagu tavalised alumiiniumisulamitest valmistatud lennukid. On isegi arvatud, et sellega algab lennukiehituses uus ajastu. Kergem lennuk rahuldub ka väiksema ja kergema mootoriga, mis omakorda tõstab kogu süsteemi efektiivsust. Esimesed 100 saavad tiitli „founder” (asutaja) ja nad maksid pileti eest 200 000 dollarit. Järgmised saavad pioneeri tiitli ja nende pileti hind on 100–175 tuhat dollarit, kuid nende broneerimistasu on 20 tuhat dollarit. Edaspidi hinnad tõenäoliselt langevad. Kandidaadid peavad enne lendu läbima kolmepäevase treeningtsükli ja meditsiinilise tervisekontrolli ning vastu pidama tsentrifuugikatsetes ülekoormustele 3–4G. Need ettevaatusabinõud on tarvilikud, et hilisemat lennulõbu ei rikuks mõni viletsakene, kellel süda läheb pahaks
Raketimootorid
Reaktiivmootor vajaks Marsile lennuks liiga palju kütust mis tuleks kaasa vedada ja reis ise kestaks umbes kaks aastat
Ioonmootor kulutab vähem kütust võib töödata järjest aastaid ent kogub kiirust tasapisi kuni saavutab kiiruse 10kms ning kasutab elektronmagnetvälja jõudu. Kütuseks kasutavatelt aatomitelt näiteks väärisgaas ksenoon rebitakse küljest elektronid muutes need ioonideks mis juhitakse elektrivälja abil mootorist välja kuni tekib tõukejõud.
Plasmamootor kasutab kõrgsagedusgeneraatorit mis kuumutab ioonid miljoni kraadi juures plasmaks misjärel magnetväli selle mootorist välja paiskab. Lubatakse sada korda võimsamat mootorit kui ioonmootor ja on arvestatud et see võiks Marsini jõuda 39 päevaga.
Päikesepurjemootori edasiviivaks jõuks on valgusfootonid ja päikesetuul ning on poole kiirem kui praegused mootorid.
Lasermootori puhul on aga laserkiir koondatud ühte punkti ja kuumus sunnib õhu vaat et plahvatama tekitades nii tõukejõu
Antiainemootori mis on küll veel ulme tööpõhimõtteks on et aine ja antiaine omavahel plahvatama panna ning niimoodi sellest energiat saada kusjuures antiaine oleks kütusena 10000 korda efektiivsem kui keemiline põlemine.
Warpmootori ulmelisus aga väljendub selles et tekitades kosmoselaeva ümber aegruumimulli misjärel laev hakkab valgusest kiiremini liikuma.
Universiumi lõpp
Vaatamata üksiku inimese üsna lühikesele viibimisele ajas ja ruumis lõputuna näivas Universumis pole see iialgi olnud takistuseks tema mõttelennule kaugesse tulevikku. Teoretiseerida meeldib vist meile kõigile. Ja ülimalt köitev on mõttelendu vabastada Universumi tuleviku üle arutledes. Aastasadu ei teatud sellest õigupoolest midagi arvata ning seetõttu oli ka mõttelend üsna laialivalguv. Esimese konkreetse avastuseni jõudis 1929. aastal ameerika astronoom Edwin Hubble. Hubble
mõõtis mitmete galaktikate kiirgusspektreid ning jõudis hämmastavale järeldusele: kõik mõõdetud galaktikad kaugenevad
meist kohutava kiirusega ja mida kaugemal galaktika meist asus, seda kiiremini ta meist eemaldus.Järelikult pidid kõik galaktikad mingil ajahetkel olema koos ühes punktis ja siis nn suure pauguga laiali lendama. Olgugi, et praeguste teadmiste alusel ei saa veel päris täpselt öelda,milline “püha vaim”meie Universumi sünnile kaasa aitas ja mis täpselt nende esimeste hetkede vältel toimus, on Suure Paugu teooria siiski piisavalt hea seletamaks meie käesolevat ajamomenti Universumis Aga edasi? Kui kogu sündinud mateeria üha suuremasse ruumi laiali lendab,kas siis mingil hetkel hakkab ta jälle kokku tõmbuma? Või jätkubki selline üha kiirenev paisumine igavesti? Pikka aega arvati,et kogu sündinud mateeria poolt tekitatud
gravitatsiooniväli peaks teatud ajal hakkama galaktikate liikumist pidurdama ning veelgi kaugemas tulevikus võiks oodata nende kõigi üha kiirenevat lähenemist. Selle stsenaariumi kohaselt ootaks meid tõenäoliselt vana maailma kokkulangemine ning loodetavasti siis ka uue Universumi sünd.Uus Universum aga võiks suure tõenäosusega jällegi mingis X galaktikas tekitada sobivad tingimused elu sünniks. Millegipärast näib selline võimalus rõõmsamana kui teadmine, et enam kunagi mingit elu ei järgne. Muidugi püüti kõigi vahenditega leida märke Universumi paisumise kiiruse kahanemisest, kuid 1998. aastal jõudsid kaks
astronoomide töögruppi teineteisest sõltumatult järeldusele, et galaktikate kaugenemine kipub hoopiski pidevalt kiirenema. Kõik märgid viitasid sellele, et mingi nähtamatu energia pressib galaktikaid ikka kaugemale ja kaugemale.Paljude astronoomide jaoks olid need eksperimentaalsed avastused külmaks dušiks Universumi ajaskaalas on paarsada meie aastat tühine kübeke, kuid isegi ühe inimpõlve jooksul meie teadmistesse tekkinud lisaväärtus tundub olevat ülisuur.On ju täiesti ebaloogiline,et
inimene on kogu oma eksistentsi jooksul emakesel Maal peaasjalikult ennast ette valmistanud selleks kohutavalt kiireks arenguks, mis algas ehk alles eelmise sajandi alguses. Aga ju siis on nii ette nähtud.Teaduse võidukäik on olnud sedavõrd kiire, et vahel pole jõutud isegi kõiki teooriaid sügavuti mõista. Nähtamatu energia pole ju ka midagi uut. Juba 1917. aastal pidi Albert Einstein enda üldrelatiivsusteooriasse sisse tooma imeliku konstandi, mis hiljem sai nime kosmoloogiline konstant. Konstant oli vajalik, kuna üldrelatiivsusteooria kohaselt oleks kogu Universum muidu lihtsalt gravitatsiooni mõjul kokku kukkunud Pärast Hubble'i paisuva Universumi avastust polnud Einsteinil enam erilist vajadust kosmoloogilist konstanti kasutada ning eks ta oli ka veidi löödud, et sellise “lolluse” üldse võrranditesse toppis. Kuid müstiline konstant ärkas uuele elule siis, kui sündis kvantmehaanika. Ka selles teoorias eksisteerib üks omapärane energia, mis on saanud endale nime nullenergia (ingl k Zero
Point Energy ehk ZPE).Nullenergia tuleneb tõepoolest kvantfüüsikast ning temas pole esmapilgul midagi üleloomulikku. Klassikalises füüsikas võime me mingi imetillukese osakese energeetilise miinimumi leida üsna lihtsalt. Selleks tuleks tema kiirus võrdsustada nulliga ning asetada ta kohta, kus tema potentsiaalne energia oleks minimaalne.Kvantfüüsikas me aga nii teha ei saa, sest vastasel juhul oleksid nii osakese kiirus kui ka tema asukoht ruumis kindlalt määratud. See aga läheks vastuollu nn Heisenbergi määramatuse printsiibiga,mille kohaselt osakese kiiruse ja tema asukoha määramisel tuleb arvestada teatud täpsusega. Mida täpsemini me osakese kiirust määrame, seda ebatäpsemaks muutub tema asukoht ja vastupidi. Siit järeldub, et ka absoluutsel nulltemperatuuril 0 K ehk –273,16 ºC ei ole kvantfüüsika printsiipidest lähtudes võimalik osakese energiat viia nullini ning ta jääb värelema igatahes. On kõigiti loogiline,et igasuguse osakesega seotud nullenergiat ei saa me kuidagi kasutada, sest sellisel juhul peaks ju tema energia vähenema allapoole minimaalset võimalikku, mis on aga vastuolus kvantfüüsika printsiipidega. Sama määramatuse printsiip kehtib ka energia ja aja kohta ruumis.Isegi absoluutselt tühjas ruumis (olgu selleks siis vaakum) ei saaks me väita,et energia seal oleks null, sest energia mõõtmiseks kuluks lõpmatult pikk aeg. Nii
tulenebki kvantfüüsikast lihtne järeldus, et ka vaakum ehk ruum, kus "midagi" ei ole,omab vähemalt energiat nullenergiat. Vaakumi nullenergia allikaks on eelkõige igasugused väljad mis eksisteerivad kogu Universumis. Kõige tuntum on loomulikult elektromagnetväli,mille spekter ulatub gammakiirgusest kuni raadiolaineteni välja. Iga sellise välja põhjustanud võnkumine ehk mood omab samuti oma nullenergiat, mis on iseenesest äärmiselt väike, kuid erinevate sagedustega moode on Universumis ju ääretu hulk. Kui me kõik need pisitillukesed energiakogused kokku liidame, siis peaksime vaakumi nullenergiaks saama
tõesti üsna aukartustäratava numbri. Astronoomide viimaste hinnangute kohaselt peaks nullenergia moodustama peaaegu kaks kolmandikku kogu Universumi massist. Seega võib nullenergial ja Einsteini kosmoloogilisel konstandil olla üsna palju ühist.
Kuid kas see avastatud üha kiirenev Universumi paisumine on ikka tõeliselt üha kiirenev või on tegemist mingi seletamatu anomaaliaga, mis juhuslikult sattus olema just meie eluajal? Ülimalt oluline on teada, kas kosmoloogiline konstant on üldse konstant või on temagi saatuses olnud muutlikke aegu. Kvantmehaaniline nullenergia on otseselt seotud Universumi ruumiga ja
seetõttu on üsna loogiline järeldada,et selle ruumi kasvades suureneb ka üldine nullenergia. Järelikult: kui Universumit tõepoolest tõukab laiali nullenergia,siis pole erilist lootust,et mingil ajamomendil see üha kiirenev paisumine lõpeks. Mis meid siis ees ootaks Umbes 2 miljardi aasta pärast muutuks elu Maal võimatuks,sest üha soojenev Päike lihtsalt kõrvetaks kõik
elava.Läheb veel 3 miljardit aastat ja Päike ise kaob koos terve planeediparvega aegade hämarusse. Umbes sellel ajal on oodata ka kogu meie Linnutee galaktika põrkumist Andromeeda galaktikaga, mis momendil on meist küll 2 miljoni valgusaasta kaugusel, kuid tormab kohutava kiirusega meile lähemale. Tahaks näha tsivilisatsiooni, kes need põrgulikud sündmused suudaks üle elada.Kuid kui selline ka leidub,siis edasi on tema saatus üsna trööstitu sest üha kiirenevalt paisuv Universum
viib kõik materiaalse aina kaugemale ära. Aga kõige hullem on veel see,et tuleviku tsivilisatsioon ei saa enam Universumit isegi mitte uurida, sest tema jaoks on kõik galaktikad ning muud objektid juba "horisondi" taga.Universum lihtsalt kaob tuleviku teadlaste jaoks ära.Esialgsete arvutuste kohaselt kulub selleks 150 miljardit aastat.Siis ei paista Linnutee (või mis ta sellel ajal
juba on…) galaktikast enam ühtegi teist kaugemat galaktikat. Muidugi on tähistaevas armunutele ka sel ajal küllalt tähti, kui teadlaste jaoks on taevas peaaegu tühi.Ja võib-olla nad ei aimagi,et kunagi ammu-ammu said mingil planeedil olevad
astronoomid uurida teisi galaktikaid. 100 triljoni aasta pärast tekib aga uus probleem, sest selleks ajaks on ära kulutatud kogu tähtedevaheline gaas ja tolm, millest teatavasti sünnivad uued tähed.Sealt edasi kaotab tähistaevas aegapidi kogu oma tähesära ning ees ootab täielik pimedus. Galaktikad ise peaksid lõpuks saama mustaks auguks ning see sündmus peaks meid ees ootama
1030 aasta pärast. Võiks arvata,et must auk on igavene, kuid nii see pole.Vähemalt näitavad kuulsa inglise astrofüüsiku Stephen Hawkingi arvutused, et ka mustad augud ilmutavad teatud ebastabiilsust ning teatud aja möödudes nad plahvatavad ja kaovad areenilt. Päikese massiga musta augu kadumine võtab aega keskeltläbi 1064 aastat. Annab oodata, aga see aeg pole lõpmatult pikk. Kogu galaktika endasse imenud musta augu haihtumine võtab aga veelgi rohkem aega, tervelt 1098 aastat. Edasine on
üsna külm ja pime Kas siis leidub veel mõni olend, kes füüsikaseadustele tuginedes seda hävingut mõtestada suudaks? Üsna raske oleks sellist organismi ette kujutada. Võib-olla suudab mingi evolutsiooniline protsess sünnitada tsivilisatsiooni,mis oskab mõelda isegi sellises energiatühjas Universumis? Mõtlemine iseenesest vajab ju samuti energiat. Ja päris tühi pole Universum
ju ka pärast kõiki neid kataklüsme. Need samad arvutused, mis ennustasid mustade aukude hukku,viitasid ka järelejäävale kiirgusele,mida tuntaksegi Hawkingi kiirgusena. Energiat on selles kiirguses küll ülivähe, kuid järsku on seda võimalik intelligentseks elutegevuseks kasutada? Kõik need stsenaariumid lähtuvad ikkagi tsivilisatsioonist,kes need suutis välja mõelda. Tuleviku tsivilisatsioonid võivad olla kaugelt võimekamad, kui meie seda ette oskame kujutada. Näiteks võivad nad mingi nipiga paigutada galaktikaid ümber ning seeläbi hoida vähemalt mingis Universumi osas nendele sobivamaid tingimusi mõttetegevuseks. Samas on ka Hawkingi kiirguses teatud lootusesäde, sest kogu see kiirgus sünnib juhuslikest
kvantfluktuatsioonidest. Samamoodi piisavalt kaua oodates võivad need fluktuatsioonid viia milleni tahes. Kas või uue Suure Pauguni Nii et lootust on.
| Amatöör Kirjanikk 11. aprill 2013, kl 00.29 |
AATOMPOMMI TEGEMINE
Aatomipommi põhiline koostisosa on uraan. Kui uraani aatomituum jaguneb kaheks, siis vabaneb tohutu hulk energiat tuuma suuruse kohta. Ja see emiteerib neutroneid, mis lähevad naabertuumadesse neid poolitama vabastades rohkem energiat, mida seetõttu nimetatakse “ahelreaktsiooniks”. (Kui aatomituum laguneb, siis konverteeritakse aine energiaks vastavalt Einsteini võrrandile E = m c2. Mis võiks olla parem viis märkida tema sajandat sünniaastapäeva kui teie oma aatomitulevärk?) On kaks uraani isotoopi: haruldane U-235, mida kasutatakse pommides, ja rohkem levinud, raskem, kuid kasutum U-238. Looduslik uraan sisaldab vähem kui 1% U-235-st ning selleks, et saada kasutuskõlbulikku pommi, peab seda rikastama kuni 90% U-235-ni ja vaid 10% U-238-ni. Pommides võib U-235 asemel kasutada ka plutoonium-239-t. 5 kg U-235 (või pisut vähem plutooniumi) on kõik, mida vaja pommi jaoks. Vähem kui 5 kg ei anna teile kriitilist massi. Niisiis, looduslikult esineva uraani puhastamine või rikastamine paistab olevat teie esimene suurem probleem. On lõpmata palju lihtsam varastada kasutamiskõlbulik rikastatud uraan või plutoonium kui seda ise rikastada. Ja uraani varastamine ei ole nii raske, kui tundub. On vähemalt kolm rikastatud uraani või plutooniumi allikat.Rikastatud uraani saadakse gaasilise difusiooni ettevõttes Portsmouthis Ohio osariigis. Sealt viiakse see 10-liitristes pudelites lennuki või veoautodega ümbertöötlemistehastesse, kus sellest tehakse kas uraanioksiid või metalliline uraan. Iga 10-liitrine pudel sisaldab 7 kg U-235 ja tavalises saadetises on 20 pudelit. Ümbertöötlemistehased asuvad Hematite’s, Missouri osariigis; Apollo’s, Pennsylvania osariigis ja Erwin’s, Tennessees. Kerr-McGee tehas Crescentis, Oklahomas, kus Karen Silkwood töötas, ‘kaotas’ 40 naela plutooniumi (1 nael on umbes 0,5 kg). Rikastatud uraani võib varastada sellistest vabrikutest või kütusetöötlemistehastest nagu need on New Haven’s, San Diegos või Lynchburgis, Virginia osariigis. (kui endiselt Kerr-McGee peadirektorilt, James V. Smithilt küsiti Silkwoodi katse kohta, kas on mingeid ettevaatusabinõusid tehasest varguset vältimiseks testitud, et "Seal pole neid mingisuguseid, ei valvureid, ei kaitsevõresid, ei midagi.") Plutooniumi võib saada sellistest kohtadest nagu United Nuclear Pawlingis, New Yorgis, Nuclear Fuel Services Tennessees, General Electricust Pleasantonist, Californiast, Westinghousest Cheswickis, Pennsylvanias, Nuclear Materials and Equipment Corporation (NUMEC) Leechburgis, Pennsylvanias ja tehastest Hannfordis, Washingtonis ning Morrisest Illinoisis. Vastavalt ajakirjale "Rolling Stone" olid iisreallased segatud plutooniumi vargusesse NUMEC-st. Lõpuks võid sa varastada rikastatud uraani või plutooniumit, kui see on teel ümbertöötlemistehastest kütusetöötlemistehastesse. Tavaliselt veetakse seda (lennuki või veoautodega) uraanioksiidina, pruuni pulbrina, mis meenutab lahustuvat kohvi, või metallina, mis tuleb pruunide käkkidena, neid nimetatakse ka ‘broken buttons’. Mõlemal kujul on see pandud see 5-tollistesse silindritesse, mis on tavalistesse 55 gallonilistesse vaatidesse pakitud. Vaadid kaaluvad umbes 100 naela ning neile on selge kirjaga märgitud “Kiirgavad ained” või “Ohtlik, plutoonium.” Tavaline saadetis võib minna töötlemistehasest Portsmouthis, Ohios, ümbertöötlemiseks Hematite’i Missouris, siis veoautoga Kansas Citysse ja seejärel lennukiga Los Angelesisse ning lõpuks veoautoga General Atomic’u tehasesse San Diegos. General Atomic’u tehase skeemid on failis Nuclear Reading Comission’i lugemissaalis NW, Washington, 1717 H-Street’l. Xeroxi koopiamasin on sealsamas selle avalikustamiseks. Kui te ei saa hankida rikastatud uraani, siis võite üritada saada kommertskasutatavat (20% U-235-t). Seda võib varastada TRIGA Mark II -tüüpi ülikoolide reaktoritest, kus turvalisus on veelgi formaalsem kui tehastes. Kui uraani varastamine on liiga raske, siis võite selle endale osta. Rikastamata uraani on saada igas suuremas keemiakaupluses hinnaga $23 nael. Kommerts-uraan, rikastusaste 3-20%, on saadaval hinnaga $40 nael Gulf Atomic’ust. Seda võite ise edasi rikastada alustades pisut rohkema kui 50 naelaga kommerts-astmeni rikastatud uraaniga (parimal juhul on selles 20% U-235 ja teil peab seda olema vähemalt 50 naela, et kokku saada 10 naela U-235). Kuid väikese köögilaua-keemiaga võite te tahke uraanioksiidi, mille olete hankinud, muuta vedelikuks. Kui te olete sellega hakkama saanud, siis peaksite olema võimelised ka eraldama U-235, mida vajate, U-238-st. Esmalt vala mõned gallonid kontsentreeritud fluorhapet oma uraanioksiidile, siis muutub see uraan-tetra-fluoriidiks. (Ettevaatust: Fluorhape on niivõrd korrodeeriv, et ta sööb läbi klaasi, niisiis, hoidke teda vaid plastikus. Kahegalloniline kasutatud piimanõu peaks kõlbama küll.) Nüüd peate oma uraan-tetra-fluoriidi muutma uraan-heksa-fluoriidiks, uraani gaasiliseks ühendiks, mis on sobiv U-235 eraldamiseks U-238-st. Et saada uraani heksafluoriidina, suru fluoriini-gaasi oma uraan-tetra-fluoriidiga täidetud nõusse. Fluoriidi saab balloonidega keemiatööstusettevõtetest. Olge siiski selle kasutamisega ettevaatlikud, sest fluoriin on mitmeid kordi surmavam kui kloriin, I Maailmasõja klassikaline mürkgaas. Keemikud soovitavad seda protsessi viia läbi gaasimaskiga. Kui te olete kogu selle keemiaga õigesti hakkama saanud, siis peaks teil olema piisav kogus uraan-heksa-fluoriidi valmis rikastamiseks. Vanadel headel aatomipommi tegemise päevadel (hobuse ja käsikäru aegadel) tuli uraani rikastamiseks uraan-heksa-fluoriid suruda läbi tuhandete miilide pikkuste torude, torukeste ja membraanide kuni U-235 oli U-238-st eraldatud. See gaasi-difusiooni protsess, nagu seda nimetati, oli aeganõudev ja kallis. Gaasidifusiooni tehased võtavad enda alla sadu aakreid ja maksavad kõik umbes 2 miljardi dollari ringis. Niisiis, unustage see ära. Uraani rikastamiseks on lihtsamaid ja odavamaid võimalusi. Esmalt viige gaas rõhu suurendamisega vedeliku kujule. Selleks võite kasutada jalgrattapumpa. Siis pange kokku lihtne kodune tsentrifuug. Täitke tavalise suurusega ämber nii umbes veerandini vedeliku kujul oleva uraan-heksa-fluoriidiga. Siis siduge selle külge nöör ja keerutage nööriga pange ümber pea nii kiiresti, kui suudate. Tehke seda umbes 45 minutit. Aeglustage järk-järguliselt ja laske ämber ettevaatlikult maha.U-235, mis on kergem, tõuseb üles, kust seda võib riibuda nagu koort piimalt. Korrake seda seni, kuni teil on umbes 10 naela uraani, nagu vaja oli. (Ettevaatust! Ärge pange kogu oma rikastatud uraan-heksa-fluoriidi ühte ämbrisse. Kasutage vähemalt kahte kahte või kolme pange ja hoidke neid toa erinevates nurkades. See hoiab ära kriitilise massi enneaegse saavutamise!) Nüüd on siis aeg teie rikastatud uraani metallilisele (tahkele) kujule viimiseks. See on küllalt kergelt tehtav mõningate kulbitäite kaltsiumiga (saab tablettidena apteekidest) iga pange uraani kohta. Kaltsium reageerib uraan-heksa-fluoriidiga ning tekib kaltsium-fluoriid, värvitu sool, mis on puhtast rikastatud metallilisest (tahkest) uraanist lihtsalt eraldatav. Mõningad ettevaatusabinõud. Uraan pole ohtlikult radioaktiivne sellistes kogustes, millega teie ringi käite. Kui te aga kavatsete valmistada rohkem kui ühe pommi, on mõtekas kanda kindaid ja pliipõlle, selliseid nagu te võite osta hambaravikaupu müüvatest poodidest. Plutoonium on üks enim mürgisemaid asju, mida üldse teatakse. Juba ühe tuhandiku grammi suuruse koguse sissehingamine põhjustab kopsude fibroosi, valulise tee suremiseks. Juba üks miljondik grammi plutooniumi kopsudes põhjustab vähi. Alla neelatud plutoonium käitub nagu kaltsium - ta läheb otse luudesse, kus hakkab tekitama alfa-osakesi, mis ei lase üdil vere punaliblesid tekitada. Parim viis plutooniumi sissehingamise välitimiseks on hoida hingamist sellega tegelemise ajal kinni. Kui see on liiga raske, kandke maski. Plutooniumi allaneelamise vältimiseks kehtib kindel reegel: ära kunagi ehita aatomipommi tühja kõhuga. Kui te leiate end töötamise ajal suigatamast või avastate, et olete hakanud pimedas helendama, oleks tark ette võtta oma vere valge- ja pundaliblede loendamine. Tehke steriilse nõelaga auk oma näppu, võtke sealt tilk verd mikroskoopi alla klaasile, katke see teise klaasiga ja vaadake seda mikroskoobiga (parimad tulemused saadakse varahommikul). Kui te olete saanud leukeemia, siis on veres näha ka valmimata rakud ja valgete vereliblede arv tavaliselt suureneb (nende arvu kasv võtab siiski tavaliselt 2 nädalat). Vere punalibled on ilma tuumata ja pisut väiksemad kui valged verelibled, millel on kõigil ka tuum olemas. Valmimata punalibled näevad välja nagu valged verelibled (s.t. tunduvalt suuremad ja tuumaga). Kui teil on rohkem kui 1 valge verelible (kaasa arvatud valmimata rakud) 400 punase verelible kohta, siis võite muretsema hakata. Kuid sõltuvalt teie pommi lõppkasutamisest, ei pruugi lühike eluiga olla probleemiks. Nüüd olete saanud rikastatud uraani ja kõik, mis on veel jäänud, on pomm kokku monteerida. Minge otsige mõned roostevabast terasest salatikausid. Te peate ka oma 10 naela U-235 eraldama kahte kämpu (hoidke neid eraldi!). Kogu idee on kummagi poole uraani surumine kausside sisse. Võtke üks kamakas oma uraani ja suruge see tihedalt oma esimese kausi sisse. Uraan on plastne nagu kuld, seega ei tohiks teil olla mingit vaeva uraani kaussi surumisega. Võtke teine 5-naelane uraanikamakas ja pressige teise roostevabast terasest kaussi. Need kaks U-235 kaussi on “alakriitilise massiga”, mis koos annavad kriitilise massi, mis paneb aatomipommi tööle. Hoidke neid töötamise ajal teineteisest piisavas kauguses, sest te ei taha, et nad saaksid “kriitiliseks” teie läheduses vähemalt mitte veel praegu. Nüüd tühjendage tolmuimeja sisemus ja pange kaks poolkerakujulist kaussi sinna sisse, pöörake nad näoga teineteise vastu, mitte lähemale kui 7 tolli teineteisest kasutades kleeplinti neid õigel kohal hoidmiseks. Teraskausside ja tolmuimeja ülesanne, kui te peaksite selle üle imestama, on neutronite tagasipeegeldamine uraani, et plahvatus oleks võimsam. Kadunud neutron on kasutu neutron, nagu tavatsesid öelda aatomipommi pioneerid. Nüüd olete peaaegu lõpetanud aatomipommi valmistamise. Viimaseks probleemiks on leida, kuidas suruda kaks U-235 poolkera piisavalt suure jõuga kokku, et toimuks tõeliselt võimas lõhustumisreaktsioon. Peaaegu igat liiki lõhkeainet võib kasutada nende kokku lükkamiseks. Näiteks püssirohi on kodus kergesti valmistatav kaaliumnitraadist, väävlist ja söest. Või võite ka võta mõned TNT padrunid, osta või varastada need tehastest. Neist kõigist parim on C4 plastiklõhkeaine. Te võite selle voolida oma kausside ümber ning sellega on küllaltki ohutu töötada (kuid siiski oleks arukas see voolida eraldi salatikausi ümber teises toas ning siis paigutada ta teie roostevabast terasest kausside juurde. Kui lõhkeaine on paigas, siis vajate veel lihtsat detonaatorit mõne patareiga, lülitit ja pisut juhet. Jätke meelde, et on äärmiselt oluline, et kaks laengut, kumbki paki eri küljel, plahvataksid samaaegselt. Nüüd pange kogu oma asjandus vanasse Hooveri tolmuimeja kasti ning protsessi see osa on lõppenud. Kõik ülejäänu on lihtne Vesinikupommi südameks on vesiniku ühinemisprotsess. Mitu aatomipommi pannakse lõhkema selliselt, et tekitada eriti kõrge temperatuur (100 miljonit kraadi Celsiust), mis on vajalik liitiumdeutriidi (LiD) muutmiseks heeliumiks. Kui liitiumi tuumad põrkuvad vastu deuteeriumi tuumi, tekitatakse kaks heeliumi tuuma (ja kui see juhtum piisavalt paljude deuteeriumi tuumade jaoks üheaegselt), siis on tulemuseks hiiglasuur energiahulk, vesinikupommi energia. Ning liitiumdeutriidi varastamise üle ei maksa üldse muretseda, seda saab osta igast keemiatarvete poest. See maksab 1000 dollarit nael. Kui teie eelarve ei kannata seda välja, võite hankida liitiumhüdriidi 40 dollarit nael. Teil läheb seda vaja vähemalt 100 naela. See on korrodeeriv ja mürgine pulber, niisiis ettevaatust sellega! Pange liitiumdeutriid või -hüdriid klaaskasti ja paigutage selle ümber 4 aatomipommi, kasti nurkadesse. Ühendage need ühe ja sama detonaatoriga, et nad võiksid lõhkeda üheaegselt. Konteiner kogu selle värgi jaoks pole üldse mingi probleem. Selle võib paigutada kõikjale (vanasse stereokombaini, külmutuskappi jne.). Kui detonaator plahvatab, siis kõigi nelja aatomipommi 8 poolkeratäit lõhustuvat ainet lendab teineteise vastu ning tekitab 4 kriitilist massi ja 4 plahvatust. See tõstab liitiumdeutriidi temperatuuri küllalt kiiresti 100 miljoni Celsiuseni (mõned miljardikud sekundit) nii et liitium ei jõua enne laiali lennata kui on juba toimunud ühinemisprotsess. Tulemuseks on vähemalt 1000 korda võimsam plahvatus kui pomm, mis Hiroshimas plahvatas (20 miljonit tonni TNT-d 20 tuhande tonni TNT vastu
Aatomipommi põhiline koostisosa on uraan. Kui uraani aatomituum jaguneb kaheks, siis vabaneb tohutu hulk energiat tuuma suuruse kohta. Ja see emiteerib neutroneid, mis lähevad naabertuumadesse neid poolitama vabastades rohkem energiat, mida seetõttu nimetatakse “ahelreaktsiooniks”. (Kui aatomituum laguneb, siis konverteeritakse aine energiaks vastavalt Einsteini võrrandile E = m c2. Mis võiks olla parem viis märkida tema sajandat sünniaastapäeva kui teie oma aatomitulevärk?) On kaks uraani isotoopi: haruldane U-235, mida kasutatakse pommides, ja rohkem levinud, raskem, kuid kasutum U-238. Looduslik uraan sisaldab vähem kui 1% U-235-st ning selleks, et saada kasutuskõlbulikku pommi, peab seda rikastama kuni 90% U-235-ni ja vaid 10% U-238-ni. Pommides võib U-235 asemel kasutada ka plutoonium-239-t. 5 kg U-235 (või pisut vähem plutooniumi) on kõik, mida vaja pommi jaoks. Vähem kui 5 kg ei anna teile kriitilist massi. Niisiis, looduslikult esineva uraani puhastamine või rikastamine paistab olevat teie esimene suurem probleem. On lõpmata palju lihtsam varastada kasutamiskõlbulik rikastatud uraan või plutoonium kui seda ise rikastada. Ja uraani varastamine ei ole nii raske, kui tundub. On vähemalt kolm rikastatud uraani või plutooniumi allikat.Rikastatud uraani saadakse gaasilise difusiooni ettevõttes Portsmouthis Ohio osariigis. Sealt viiakse see 10-liitristes pudelites lennuki või veoautodega ümbertöötlemistehastesse, kus sellest tehakse kas uraanioksiid või metalliline uraan. Iga 10-liitrine pudel sisaldab 7 kg U-235 ja tavalises saadetises on 20 pudelit. Ümbertöötlemistehased asuvad Hematite’s, Missouri osariigis; Apollo’s, Pennsylvania osariigis ja Erwin’s, Tennessees. Kerr-McGee tehas Crescentis, Oklahomas, kus Karen Silkwood töötas, ‘kaotas’ 40 naela plutooniumi (1 nael on umbes 0,5 kg). Rikastatud uraani võib varastada sellistest vabrikutest või kütusetöötlemistehastest nagu need on New Haven’s, San Diegos või Lynchburgis, Virginia osariigis. (kui endiselt Kerr-McGee peadirektorilt, James V. Smithilt küsiti Silkwoodi katse kohta, kas on mingeid ettevaatusabinõusid tehasest varguset vältimiseks testitud, et "Seal pole neid mingisuguseid, ei valvureid, ei kaitsevõresid, ei midagi.") Plutooniumi võib saada sellistest kohtadest nagu United Nuclear Pawlingis, New Yorgis, Nuclear Fuel Services Tennessees, General Electricust Pleasantonist, Californiast, Westinghousest Cheswickis, Pennsylvanias, Nuclear Materials and Equipment Corporation (NUMEC) Leechburgis, Pennsylvanias ja tehastest Hannfordis, Washingtonis ning Morrisest Illinoisis. Vastavalt ajakirjale "Rolling Stone" olid iisreallased segatud plutooniumi vargusesse NUMEC-st. Lõpuks võid sa varastada rikastatud uraani või plutooniumit, kui see on teel ümbertöötlemistehastest kütusetöötlemistehastesse. Tavaliselt veetakse seda (lennuki või veoautodega) uraanioksiidina, pruuni pulbrina, mis meenutab lahustuvat kohvi, või metallina, mis tuleb pruunide käkkidena, neid nimetatakse ka ‘broken buttons’. Mõlemal kujul on see pandud see 5-tollistesse silindritesse, mis on tavalistesse 55 gallonilistesse vaatidesse pakitud. Vaadid kaaluvad umbes 100 naela ning neile on selge kirjaga märgitud “Kiirgavad ained” või “Ohtlik, plutoonium.” Tavaline saadetis võib minna töötlemistehasest Portsmouthis, Ohios, ümbertöötlemiseks Hematite’i Missouris, siis veoautoga Kansas Citysse ja seejärel lennukiga Los Angelesisse ning lõpuks veoautoga General Atomic’u tehasesse San Diegos. General Atomic’u tehase skeemid on failis Nuclear Reading Comission’i lugemissaalis NW, Washington, 1717 H-Street’l. Xeroxi koopiamasin on sealsamas selle avalikustamiseks. Kui te ei saa hankida rikastatud uraani, siis võite üritada saada kommertskasutatavat (20% U-235-t). Seda võib varastada TRIGA Mark II -tüüpi ülikoolide reaktoritest, kus turvalisus on veelgi formaalsem kui tehastes. Kui uraani varastamine on liiga raske, siis võite selle endale osta. Rikastamata uraani on saada igas suuremas keemiakaupluses hinnaga $23 nael. Kommerts-uraan, rikastusaste 3-20%, on saadaval hinnaga $40 nael Gulf Atomic’ust. Seda võite ise edasi rikastada alustades pisut rohkema kui 50 naelaga kommerts-astmeni rikastatud uraaniga (parimal juhul on selles 20% U-235 ja teil peab seda olema vähemalt 50 naela, et kokku saada 10 naela U-235). Kuid väikese köögilaua-keemiaga võite te tahke uraanioksiidi, mille olete hankinud, muuta vedelikuks. Kui te olete sellega hakkama saanud, siis peaksite olema võimelised ka eraldama U-235, mida vajate, U-238-st. Esmalt vala mõned gallonid kontsentreeritud fluorhapet oma uraanioksiidile, siis muutub see uraan-tetra-fluoriidiks. (Ettevaatust: Fluorhape on niivõrd korrodeeriv, et ta sööb läbi klaasi, niisiis, hoidke teda vaid plastikus. Kahegalloniline kasutatud piimanõu peaks kõlbama küll.) Nüüd peate oma uraan-tetra-fluoriidi muutma uraan-heksa-fluoriidiks, uraani gaasiliseks ühendiks, mis on sobiv U-235 eraldamiseks U-238-st. Et saada uraani heksafluoriidina, suru fluoriini-gaasi oma uraan-tetra-fluoriidiga täidetud nõusse. Fluoriidi saab balloonidega keemiatööstusettevõtetest. Olge siiski selle kasutamisega ettevaatlikud, sest fluoriin on mitmeid kordi surmavam kui kloriin, I Maailmasõja klassikaline mürkgaas. Keemikud soovitavad seda protsessi viia läbi gaasimaskiga. Kui te olete kogu selle keemiaga õigesti hakkama saanud, siis peaks teil olema piisav kogus uraan-heksa-fluoriidi valmis rikastamiseks. Vanadel headel aatomipommi tegemise päevadel (hobuse ja käsikäru aegadel) tuli uraani rikastamiseks uraan-heksa-fluoriid suruda läbi tuhandete miilide pikkuste torude, torukeste ja membraanide kuni U-235 oli U-238-st eraldatud. See gaasi-difusiooni protsess, nagu seda nimetati, oli aeganõudev ja kallis. Gaasidifusiooni tehased võtavad enda alla sadu aakreid ja maksavad kõik umbes 2 miljardi dollari ringis. Niisiis, unustage see ära. Uraani rikastamiseks on lihtsamaid ja odavamaid võimalusi. Esmalt viige gaas rõhu suurendamisega vedeliku kujule. Selleks võite kasutada jalgrattapumpa. Siis pange kokku lihtne kodune tsentrifuug. Täitke tavalise suurusega ämber nii umbes veerandini vedeliku kujul oleva uraan-heksa-fluoriidiga. Siis siduge selle külge nöör ja keerutage nööriga pange ümber pea nii kiiresti, kui suudate. Tehke seda umbes 45 minutit. Aeglustage järk-järguliselt ja laske ämber ettevaatlikult maha.U-235, mis on kergem, tõuseb üles, kust seda võib riibuda nagu koort piimalt. Korrake seda seni, kuni teil on umbes 10 naela uraani, nagu vaja oli. (Ettevaatust! Ärge pange kogu oma rikastatud uraan-heksa-fluoriidi ühte ämbrisse. Kasutage vähemalt kahte kahte või kolme pange ja hoidke neid toa erinevates nurkades. See hoiab ära kriitilise massi enneaegse saavutamise!) Nüüd on siis aeg teie rikastatud uraani metallilisele (tahkele) kujule viimiseks. See on küllalt kergelt tehtav mõningate kulbitäite kaltsiumiga (saab tablettidena apteekidest) iga pange uraani kohta. Kaltsium reageerib uraan-heksa-fluoriidiga ning tekib kaltsium-fluoriid, värvitu sool, mis on puhtast rikastatud metallilisest (tahkest) uraanist lihtsalt eraldatav. Mõningad ettevaatusabinõud. Uraan pole ohtlikult radioaktiivne sellistes kogustes, millega teie ringi käite. Kui te aga kavatsete valmistada rohkem kui ühe pommi, on mõtekas kanda kindaid ja pliipõlle, selliseid nagu te võite osta hambaravikaupu müüvatest poodidest. Plutoonium on üks enim mürgisemaid asju, mida üldse teatakse. Juba ühe tuhandiku grammi suuruse koguse sissehingamine põhjustab kopsude fibroosi, valulise tee suremiseks. Juba üks miljondik grammi plutooniumi kopsudes põhjustab vähi. Alla neelatud plutoonium käitub nagu kaltsium - ta läheb otse luudesse, kus hakkab tekitama alfa-osakesi, mis ei lase üdil vere punaliblesid tekitada. Parim viis plutooniumi sissehingamise välitimiseks on hoida hingamist sellega tegelemise ajal kinni. Kui see on liiga raske, kandke maski. Plutooniumi allaneelamise vältimiseks kehtib kindel reegel: ära kunagi ehita aatomipommi tühja kõhuga. Kui te leiate end töötamise ajal suigatamast või avastate, et olete hakanud pimedas helendama, oleks tark ette võtta oma vere valge- ja pundaliblede loendamine. Tehke steriilse nõelaga auk oma näppu, võtke sealt tilk verd mikroskoopi alla klaasile, katke see teise klaasiga ja vaadake seda mikroskoobiga (parimad tulemused saadakse varahommikul). Kui te olete saanud leukeemia, siis on veres näha ka valmimata rakud ja valgete vereliblede arv tavaliselt suureneb (nende arvu kasv võtab siiski tavaliselt 2 nädalat). Vere punalibled on ilma tuumata ja pisut väiksemad kui valged verelibled, millel on kõigil ka tuum olemas. Valmimata punalibled näevad välja nagu valged verelibled (s.t. tunduvalt suuremad ja tuumaga). Kui teil on rohkem kui 1 valge verelible (kaasa arvatud valmimata rakud) 400 punase verelible kohta, siis võite muretsema hakata. Kuid sõltuvalt teie pommi lõppkasutamisest, ei pruugi lühike eluiga olla probleemiks. Nüüd olete saanud rikastatud uraani ja kõik, mis on veel jäänud, on pomm kokku monteerida. Minge otsige mõned roostevabast terasest salatikausid. Te peate ka oma 10 naela U-235 eraldama kahte kämpu (hoidke neid eraldi!). Kogu idee on kummagi poole uraani surumine kausside sisse. Võtke üks kamakas oma uraani ja suruge see tihedalt oma esimese kausi sisse. Uraan on plastne nagu kuld, seega ei tohiks teil olla mingit vaeva uraani kaussi surumisega. Võtke teine 5-naelane uraanikamakas ja pressige teise roostevabast terasest kaussi. Need kaks U-235 kaussi on “alakriitilise massiga”, mis koos annavad kriitilise massi, mis paneb aatomipommi tööle. Hoidke neid töötamise ajal teineteisest piisavas kauguses, sest te ei taha, et nad saaksid “kriitiliseks” teie läheduses vähemalt mitte veel praegu. Nüüd tühjendage tolmuimeja sisemus ja pange kaks poolkerakujulist kaussi sinna sisse, pöörake nad näoga teineteise vastu, mitte lähemale kui 7 tolli teineteisest kasutades kleeplinti neid õigel kohal hoidmiseks. Teraskausside ja tolmuimeja ülesanne, kui te peaksite selle üle imestama, on neutronite tagasipeegeldamine uraani, et plahvatus oleks võimsam. Kadunud neutron on kasutu neutron, nagu tavatsesid öelda aatomipommi pioneerid. Nüüd olete peaaegu lõpetanud aatomipommi valmistamise. Viimaseks probleemiks on leida, kuidas suruda kaks U-235 poolkera piisavalt suure jõuga kokku, et toimuks tõeliselt võimas lõhustumisreaktsioon. Peaaegu igat liiki lõhkeainet võib kasutada nende kokku lükkamiseks. Näiteks püssirohi on kodus kergesti valmistatav kaaliumnitraadist, väävlist ja söest. Või võite ka võta mõned TNT padrunid, osta või varastada need tehastest. Neist kõigist parim on C4 plastiklõhkeaine. Te võite selle voolida oma kausside ümber ning sellega on küllaltki ohutu töötada (kuid siiski oleks arukas see voolida eraldi salatikausi ümber teises toas ning siis paigutada ta teie roostevabast terasest kausside juurde. Kui lõhkeaine on paigas, siis vajate veel lihtsat detonaatorit mõne patareiga, lülitit ja pisut juhet. Jätke meelde, et on äärmiselt oluline, et kaks laengut, kumbki paki eri küljel, plahvataksid samaaegselt. Nüüd pange kogu oma asjandus vanasse Hooveri tolmuimeja kasti ning protsessi see osa on lõppenud. Kõik ülejäänu on lihtne Vesinikupommi südameks on vesiniku ühinemisprotsess. Mitu aatomipommi pannakse lõhkema selliselt, et tekitada eriti kõrge temperatuur (100 miljonit kraadi Celsiust), mis on vajalik liitiumdeutriidi (LiD) muutmiseks heeliumiks. Kui liitiumi tuumad põrkuvad vastu deuteeriumi tuumi, tekitatakse kaks heeliumi tuuma (ja kui see juhtum piisavalt paljude deuteeriumi tuumade jaoks üheaegselt), siis on tulemuseks hiiglasuur energiahulk, vesinikupommi energia. Ning liitiumdeutriidi varastamise üle ei maksa üldse muretseda, seda saab osta igast keemiatarvete poest. See maksab 1000 dollarit nael. Kui teie eelarve ei kannata seda välja, võite hankida liitiumhüdriidi 40 dollarit nael. Teil läheb seda vaja vähemalt 100 naela. See on korrodeeriv ja mürgine pulber, niisiis ettevaatust sellega! Pange liitiumdeutriid või -hüdriid klaaskasti ja paigutage selle ümber 4 aatomipommi, kasti nurkadesse. Ühendage need ühe ja sama detonaatoriga, et nad võiksid lõhkeda üheaegselt. Konteiner kogu selle värgi jaoks pole üldse mingi probleem. Selle võib paigutada kõikjale (vanasse stereokombaini, külmutuskappi jne.). Kui detonaator plahvatab, siis kõigi nelja aatomipommi 8 poolkeratäit lõhustuvat ainet lendab teineteise vastu ning tekitab 4 kriitilist massi ja 4 plahvatust. See tõstab liitiumdeutriidi temperatuuri küllalt kiiresti 100 miljoni Celsiuseni (mõned miljardikud sekundit) nii et liitium ei jõua enne laiali lennata kui on juba toimunud ühinemisprotsess. Tulemuseks on vähemalt 1000 korda võimsam plahvatus kui pomm, mis Hiroshimas plahvatas (20 miljonit tonni TNT-d 20 tuhande tonni TNT vastu
Lisa postitus
