4 inimest jagavad oma elu kõige hirmsamaid kogemusi, mida mitte keegi uskuda ei taha

 (6)
4 inimest jagavad oma elu kõige hirmsamaid kogemusi, mida mitte keegi uskuda ei taha
Foto: Pexels

Kas sina usud neid lugusid?

1. “Mul on meeles õudusunenägu ajast, mil ma oli 7- või 8aastane, ja mida ma nägin mitmel korral: üks mu nukkudest ärkas ellu, tuli minuga mängima ja seejärel proovis tirida mind endaga kappi kaasa. Ma jälitasingi teda alguses kapini, aga siis ta näitas mulle ust, mis on kapi taga ja ma proovisin minema pääseda, aga nukk oli liiga tugev ja proovis mind kaasa tõmmata. Ma ei tea, mis oli selle ukse taga, aga ma teadsin, et midagi halba juhtuks, kui ma sealt siseneks. Iga kord ärkasin täpselt selle koha pealt karjudes üles. Mis aga veelgi hullem on, vahel ma ärkasin keset ööd üles ja ma seisin selle kapi kõrval. Nii lasingi igal õhtul oma vanematel kontrollida, et kapi taga ei oleks mingit ust. Seda ei olnud seal mitte kunagi.

Igal juhul, rääkisin just üks päev sellest oma emaga. Naersin selle üle ja kui naeruväärselt paranoiline ma olin, aga siis jäi mu ema väga vaikseks. Ta ütles mulle, et hirmus osa sellest unenäost ei olnudki see nukk, vaid fakt, et selle kapi taga oligi kunagi üks väike uks, aga kui ma olin alles aastane, renoveerisid nad maja ja asendasin selle ukse seinaga. Ma ei oleks saanud seda mitte kuidagi ise mäletada, aga aastaid hiljem nägin sellest sageli und.

Ükski mu sõpradest seda lugu ei usu, aga ma vannun, et see on tõsi.”

2. “Veetsin ühe keskkooli suve elades oma tädi ja onu juures, kus ma hoidsin nende 7aastast tütart, kui nad tööl käisid. Ühel õhtul olin pikemalt üleval ja vaatasin elutoas televiisorit. Kööki ja elutuba eraldas L-kujuline baarikapp. Korraga nägin silmanurgast oma sugulast liikumas üle koridori oma toast kööki. Tema uneaeg oli juba käes, mistõttu käskisin tal magama tagasi minna, aga kui ma ei kuulnud ta vastust, tõusin püsti ja jalutasin ümber baarikapi nurga kööki. Aga seal ei olnud mitte kedagi.

Seotud lood:

Kontrollisin ka kapi alt, et näha, kas ta mängib minuga peitust ja seal polnud ka mitte kedagi. Ja pole ka varianti, et ta oleks kuhugi mujale läinud. Niisiis jalutasingi tema toa poole, kust leidsin ta norisedes magamast, mistõttu ei saanudki see, kes liikus, olla tema. See hirmutas mind, sest kui ma ei näinud oma sugulast, siis kes oli see väike tüdruk, kes kööki jalutas?

Mitu aastat hiljem rääkisin tädiga juttu, kui ta mainis nende kodus elavat kummitust. Ma naersin selle üle, aga siis ta ütles, et ta räägib tõsiselt, nende majas ongi kummitus, keda nii tema kui ka onu mõlemad näinud ja kuulnud on. Ja, et nad tavaliselt nägidki teda just koridoris.”

3. “Väiksena käisin ema abiga vannis, aga kord tulid meile külalised, mistõttu ta jättis mu korraks üksinda, et nendega rääkida. Mingil põhjusel ma alati kardan olla vannis üksinda. Igal juhul, mäletan, et vaatasin peegli poole ja ma vannun, et nägin seal mustade juuste ja heleda nahaga naist end vaatamas. See kõlab nagu klišee ja see võiski olla mu kujutlusvõime vili, aga see pole esimene kord, kui ma veidraid asju näinud olen.”

4. “Hakkasin magama sättima ja mu sülearvuti oli mul voodis ning kirjutasin enne kuskil foorumis, kuidas ma ei karda üldse kummitusi ega usu neisse. Seejärel lülitasin arvuti välja ja läksin magama, sülearvuti voodi kõrval.

Järgmisel hommikul, kui üles ärkasin, proovisin seda tööle panna, aga midagi ei juhtunud. Kuid sülearvuti tundus ka veidralt kerge. Ja seejärel mõistsin, et selle aku oli eemaldatud ja viidud kööki. Aga ma olin üksinda kodus ja ma pole kunagi ka unes kõndinud…”

Allikas: Thought Catalog