Kes on vaimud ja kas me peaksime neid kartma?

 (117)
Kes on vaimud ja kas me peaksime neid kartma?
Foto: Linnar Kaljuvee

Oleme näinud neid filmides, kuulnud neist lugusid ja õudusjutte ja neist on tehtud arvukalt dokumentaale. Võib-olla on keegi sulle näidatud fotod mõnest kummitusest, ehk oled ka ise kummitust näinud? Kummituste ja vaimude kohta on mitmeid teooriaid ja nendest lähtuvalt ka erinevaid arusaamu, kuidas teispoolsusesse suhtuda.

Surnud, kes jäävad meiega

Levinuim arusaam on see, et meid käivad kummitamas surnud inimesed, kelle hing on jäänud maa peale. Öeldakse, et nad on kahe poole vahele kinni jäänud ja rahutu hing seikleb nüüd elavate seas. Mitmed erialaspetsialistid ütlevad, et kummitus ei pruugi ise adudagi, et ta on surnud. Kunagine kummitustekütt hans Holzer kirjutas: “Kummitus on inimene, kes on oma füüsilise keha maha jätnud — tavaliselt läbi traumeeriva kogemuse — ja kes ei saa aru, mis temaga päris täpselt juhtunud on. Surma hetkel liigub meie hing ja vaim edasi, kuid kummitus on seesama hing, kes pole mingil põhjusel edasi liikuda saanud. Ta jääb meie füüsilisse maailma kinni ja vajab edasi liikumiseks, et ta vabastataks.”

Sellised “vahepealsuses” olijad kummitavad tavaliselt oma surmapaika või külastavad kohti, kus nad end eluajal õnnelikuna tundsid. Tihti on nad ka võimelised elavatega kontakti leidma ja nendega suudavad suhelda ka selgeltnägijad — viimaste ülesanne on panna kummitused mõistma, et nad on surnud ja neil on aeg elavate seast lõplikult lahkuda.

Mõned kummitused esindavad selgelt seda ajastut, milles nad isegi viibisid — seetõttu on ohtralt juttu olnud teise ajastu kleitides daamidest ja sõdurivormis meestest. Lapse naer võib kajada koridoris, kus ta kunagi kulli on mänginud ja aknal võib seista inimene, kellele see tuba kunagi kuulunud on… On isegi juhtumeid kummitusautodest ja -rongidest. Need kummitused ei loo elavatega sidet, vaid elavad oma reaalsuses. Nad ei ole teadlikud sellest, et me neid näha või kuulda võime, sest nemad ei näe ega kuule meid.

Traumeeriv sündmus võib hoonele või paigale tugeva jälje jätta. Mis asi on kummitus? Emotsioon, sündmus või hetk, mis kordab end igavesti. See võib olla sündmus minevikust, korduv tegevus nagu sammud trepil või vaid üürike hetk nagu karjatus või ohe.

Sõnumikandjad

Sõnumikandjatest kummitused on samuti tüüpilised — need on kummitused, kes naasevad vaid veidi pärast surma oma lähedaste juurde. Nad teavad, et nad on surnud ja oskavad elavatega kontakti leida. Enamasti toovad nad sõnumeid, et oma lähedasi lohutada, öelda leinajatele, et nad on rahu leidnud, valust vabanenud ja valmis edasi liikuma. Nad tulevad lühikeseks ajaks ja enamasti vaid korra, justkui meelega, sest ei soovi, et nende kalleimad inimesed leinavalu kannataksid.

Ehkki enamasti on sellised kokkupuuted justkui hüvastijätuks, on ka juhtunud, et hiljuti lahkunutel on elavatele midagi tähtsat öelda — mõrvatud inimesed, kes hiljem süüdlase nime lähedase kõrva sosistavad ei ole vaid fantaasiafilmide väljamõeldis.

Poltergeistid

Poltergeiste kardetakse enim, sest just nemad suudavad ka meie füüsilist maailma mõjutada. poltergeiste süüdistatakse arusaamatus müras, avatud ustes, raadio ja televiisoriga mängimises… Nad võtavad meie asju, et neid kuhugi peita ja toovad need hiljem samale kohale tagasi. Poltergeistid on justkui kiuslikud — nad keeravad kraane käima, lasevad tualetis vett, klõpsutavad tulesid. On teada, et nad võivad sikutada tekki, rõivaid ja isegi juukseid. Kõige jultunumad poltergeistid võivad elavaid lüüa ja küünistada. Poltergeiste kutsutakse n-ö kurjast vaimust vaevatuteks, nende loomuses on midagi deemonlikku, mis paneb nad nõnda käituma.On uurijaid, kes ütlevad, et selliseid häirivaid nähtusi ei põhjusta sugugi mitte poltergeistid, vaid stressi all kannatavad inimesed ise. “Poltergeistlikku kogemust saab seletada ka stressifaktoritega — inimene on vaimselt ja füüsiliselt nii suure koorma all, et see hakkab väljenduma kõiges, mida ta näeb ja kuuleb,” kirjutab uurija Lauren Forcella. Ta väidab, et inimesed võivad ise asju liigutada ja katsuda ning selle hetk hiljem lihtsalt unustada.

Kujutised

Kui skeptikud on üldse millegi teispoolse ja ebaloomulikuga nõus, siis ainult vaatenurgast, mille järgi on need kõigest meie endi ettekujutused. Kummitused, nad ütlevad, on psühholoogiline fenomen: me näeme neid, sest kardame või tahame neid näha.

Õnnetu lesk näeb oma kadunud abikaasat, sest talle on seda tuge vaja — ta otsib lohutust, püüdes endale kinnitada, et abikaasa on nüüd paremas kohas. Tema meeled toovadki esile kogemuse, mille läbi naine arvab oma mehe vaimu nägevat. Me teame nii vähe sellest, milleks meie meeled ja mõistus võimelised on — on täiesti võimalik, et need aitavad meil kogeda ka midagi füüsilist, mida tegelikult pole, olgu selleks siis puudutused või kahtlased hääled. Kuid skeptikute sõnul pole need kohe kindlasti reaalsed, vaid ainult kahe kõrva vahel.

Kas vaimud on olemas? Kummituste ja vaimude fenomenile aitavad kaasa inimeste reaalsed kogemused ja läbielatu, kuid lõplikult on vastus sellele küsimusele siiani puudu.

Allikas: paranormal.about.com